Nüüd on juba mingisugune järgmine etapp. Aeg puudub. Elu on. Aega ei ole. Elan oma elu ja aeg ei eksisteeri.
Täna käisin jalutamas.
Üritasin kirjanduse eksamiks korrata. J'ai la flemme totale. No absoluutne motivatsioonipuudus. Lihtsalt kuidagi lasen päevad mööda, sest ma ei tea enam mida ma pean kindlasti enne lahkumist tegema ja siis ma ei suuda ühelegi tegevusele keskenduda. Lihtsalt lebotada nagu ei suuda, aga midagi teha ka ei suuda. Oh mind küll. :P
Tegin oma paberimajanduse korda. Missugused kontrolltööd ja muud paberid minuga kaasa tulevad ja millised siis prügikasti rändasid. Võtsin kapiotsast alla oma tolmunud kohvri. Viimati nägin oma kohvrit 1. septembril 2009 kui oma kohvrit lahti pakkisin. Jah, aeg lendab. Aga mina ei saa täpselt aru, kas kohver on vahepeal väiksemaks jäänud või siis mina suuremaks kasvanud, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma asjad sellesse imetillukesse käekoti suurusesse kohvrisse mahutan.
Ja hetk hiljem mõtlen, et EI ma ei tule tagasi ja viskasin kohvri uuesti kapi otsa. Ja siis, et ikka tulen jah ja uuesti kohver alla. Njaaa, njaa, njaaa..... :) Muidugi tulen KOJU!!!!
Ning tegelikult enamuse ajast olen üleüldse sõprade pool. Ei tea, kuidas ma nad siia saan jätta. Pakin kõik kohvrisse kaasa. :P
Ja siis mõtlen, et peaks veel profiteerima(tõlkimatu sõim) ja Pariisis midagi põnevat tegema. Aga mul on nii hea meel, et Pariis on minu jaoks tehtud. Linnuke kirjas ja enam ei mingisugust muret. Nüüd uued eesmärgid. Nüüd jääb üle vaid avastada mõni uus koht. Maailm ootab avastamist!!!
Pidage siis vastu, ma varsti juba tulen!
Musid :*
Thursday, 17 June 2010
Friday, 11 June 2010
Täna olen siis korralik
Tänane koolipäev jäi väga lühikeseks, kuna ma mõistsin suhteliselt ruttu(peale esimest tundi), et ma olen peaaegu ainus loll, kes end peale klassinõukogu kooli vedas. Hinded käes ja puudujaks märkimine enam ei ähvarda, siis milleks üleüldse kooli tulla? Peale esimest tundi läksin Anthony'ga Thomas poole. Tegime 'mitte kui midagi', sest meil on vaheaaeg. Väikene prantsuse kirjaduse eksami pilvekene veel varjab vabaduse piiritust(piir, piiri - noh saite aru küll), aga muidu teeme mis tahame. Sõime lõunat ja siis läksime Anthony korterist läbi ja siis minu juurde. Viskasin asjad koju, võtsin teki, kaardid ja veepudeli ja me läksime kõik koos metsa. Mine metsa! Ja me tundsime end hästi. Õpetasin poistele valetamise selgeks. :) Ja siis jalutasime veel niisama ringi. Anthony läks autokooli ja me Thomas'ga läksime minu poole. Vaatasime natuke mälestusi minu endisest elust, a la aastaraamat, koolilehed, pildid jne. Ei ole midagi muud öelda, vägev elu mul! Siis läksin tantsu ja siis tulin koju ja nüüd istun siin ja kirjutan seda imelikku postitust.
Kõige selle lõppu üks suur MERDE!, miks ma unustan alati oma fotoka välja võtta kui mõni tore ja pildistamist vääriv hetk on. Aga noh palju sa oma elu ikka pildistad. Õnneks on mul veel mu silmad, mis teevad hoopis teistsuguseid mälestuspilte.
Ah küll ma olin täna tubli, sain isegi kaks rida kirja. Oh mind küll!
Bis. :*
Kõige selle lõppu üks suur MERDE!, miks ma unustan alati oma fotoka välja võtta kui mõni tore ja pildistamist vääriv hetk on. Aga noh palju sa oma elu ikka pildistad. Õnneks on mul veel mu silmad, mis teevad hoopis teistsuguseid mälestuspilte.
Ah küll ma olin täna tubli, sain isegi kaks rida kirja. Oh mind küll!
Bis. :*
Thursday, 10 June 2010
või siis ikkagi üleülehomse
Nonii.....
Lühidalt:
Aeg lääääääähhheeeeeeeb. Mina lähen aga täitsa lolliks kätte ära.
Appi, ma ikkagi ei suuda end vist kokku võtta.
Vahepeal oli YFU viimane reunion. Jah, sain aru. Ma tulen koju tagasi! Apppppiiii!!!!
Täna oli klassinõukogu. Mu keskmine hinne on 13 ja midagi veel. Minuarust on see supertubli. Ja siis ma tegin õpetajatele kooki ja Eesti piltidega kaardid, tänusõnade ja enda kontaktandmetega. Ma olen ikka nii tubli!
Tantsus ka asi edeneb. Meil tuleb päris kihvt gaala, nau nad siin aastalõpu etendust nimetavad.
Jah, kuulge ma tahaks nii palju jutustada. Ma luban et homsest hakkan korralikuks. Liiga palju on vahepeal toimunud.
Ma olen elus ja terve ja õnnelik.
Bisous :*
Lühidalt:
Aeg lääääääähhheeeeeeeb. Mina lähen aga täitsa lolliks kätte ära.
Appi, ma ikkagi ei suuda end vist kokku võtta.
Vahepeal oli YFU viimane reunion. Jah, sain aru. Ma tulen koju tagasi! Apppppiiii!!!!
Täna oli klassinõukogu. Mu keskmine hinne on 13 ja midagi veel. Minuarust on see supertubli. Ja siis ma tegin õpetajatele kooki ja Eesti piltidega kaardid, tänusõnade ja enda kontaktandmetega. Ma olen ikka nii tubli!
Tantsus ka asi edeneb. Meil tuleb päris kihvt gaala, nau nad siin aastalõpu etendust nimetavad.
Jah, kuulge ma tahaks nii palju jutustada. Ma luban et homsest hakkan korralikuks. Liiga palju on vahepeal toimunud.
Ma olen elus ja terve ja õnnelik.
Bisous :*
Thursday, 27 May 2010
tänaseid toimetusi ära viska homse varna.....vaid ülehomse
Nüüd, peale sajandat korda ma luban, et ma kirjutan blogipostitust ja ma kirjutan selle lõpuni. Ma olen selle nädala jooksul nii mitu korda alustanud, aga ma kunagi ei tea, mida siis nüüd öelda.
Teen siis ruttu ja kokkuvõtvalt ka nädalakroonika ära. Laupäeva hommikul kool, ei miskit erilist. Peale kooli Pariisi Vanessaga kokku saama. Kuna mind oodati Taveny'sse tagasi, siis ma väga kaua Vanessaga ei saanudki olla. Kiire klatšivahetus ja asi ants. Tagasi Taverny'sse jõudes tšillasin Thomas, Anthony ja Piat'ga Ludovic'i juures.
Pärast läksime Thomas juurde. Õhtusöök Thomas vanematega. Jaaa, jää siia elama!.......Hmm....Ma arvan, et ma ikka lähen KOJU. :P
Õhtupoole tulid teised ka Thomas juurde, kus tema õel oli oma sõpradega soiree. Ent tüübid rikkusid veits Jenny tüdrukuteõhtu ära. Noh jah. Ebaõnn! Väljas oli lihtsalt nii soe. Nii-nii soe.
Järgmisel hommikul otse Pariisi Vanessaga Champs-Elysee'l toimuvale põllumajandus festivalile. Oi kui palju inimesi, oi kui palju kuumust. Igatahes meie veeotsingud võtsid poole meie ajast. Teise poole ajast imetlesime Champs-Elysee'le rajatud põlde, lehmakasvandusi ja metsi. Igatahes kogu Champs-Elysee oli autodele suletud ja põllumajandust täis. Nii naljakas oli vaadata pariislasi, kes leham nähes....Oh, la vache!! Nagu poleks elusees näinud. Ausalt öeldes ega ma ei imestaks. Vanessa pane siis millalgi ikka pildid hakkama. Ja palun ära tee nagu mina. :P Mina muutun Vanessaga ikka nii laisaks, et ühtegi pilti ei viitsi teha. Siis võtsime rongi Les Halles'idesse ja otsisime jäätist. Jäätist. Õues oli selline kuumus, et te isegi ei kujuta ette. Nii mõnigi kraadike üle kolmekümne. Ja juba oligi aeg sealmaal, et ma pidin koju sõitma.
Claire kutsus mind enda lahkumispeole. Claire on mu sõbranna tantsutrennist, kes kolib Ch'tide juurde. Ch'tid on põhja-Prantsusmaa elanikud, kes räägivad imeliku aksendiga. Jušt nii, et ša ei šaa mitte miškit aru. Igatahes Claire'i lahkumisõhtu toimus siis pühapäeva õhtul. Ta lubas mind muidugi endale Calais'sse külla kutsuda, aga noh loodetavasti juhtub see enne, kui mina oma lahkumisõhtut korraldan.
Igatahes ma mõtlesin, et ma siis küpsetan ruttu miskit kaasa. Aga kuna mul oli aega vaid loetud minutid, siis ma tahtsin ruttu ja midagi lihtsat. Isegi Karin tuli appi. Aga minu närv ei pea viimastel hetkedel enam vastu, nii et ma andsin alla ja otsustasin pistaatsiapähkleid ja soolapulki kaasa osta. Ohjah...nüüd ma naeran, tol hetkel olin närvis. :D
Vahetusvanemad jõudsid koju ja viskasid mind Claire'i juurde ära. Aga te isegi ei kujuta ette, kui kaua me seda maja otsisime. Mul oli ainult aadress ja telefoni numbrit ei olnud ja siis ma jamasin majahoidjaga, et kus elab Claire. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks leidsin ma end siiski Claire'i korterist. Nii palju uusi turvusi. Neid prantsuse tutvusi. Noored vanuses "esimene laps". Lobiseda igatahes sai. :) Head aega, Claire!
..........................................................................................................................
Ja tegelikult täna on juba 10. juuli. Kuidas ma oma blogikirjutamist niiiiiiiiiiiii kaua edasi sain lükata? Elu on nii kiire ja ma ei saa oma viimseid minuteid mitte kuidagi arvutis istumisele kulutada. Nüüd ma võtan end kokku ja jõuan tänaseni. Nüüd kui see on kirjas, siis nii peab see ka juhtuma. Master Mind! :P
Teen siis ruttu ja kokkuvõtvalt ka nädalakroonika ära. Laupäeva hommikul kool, ei miskit erilist. Peale kooli Pariisi Vanessaga kokku saama. Kuna mind oodati Taveny'sse tagasi, siis ma väga kaua Vanessaga ei saanudki olla. Kiire klatšivahetus ja asi ants. Tagasi Taverny'sse jõudes tšillasin Thomas, Anthony ja Piat'ga Ludovic'i juures.
Pärast läksime Thomas juurde. Õhtusöök Thomas vanematega. Jaaa, jää siia elama!.......Hmm....Ma arvan, et ma ikka lähen KOJU. :P
Õhtupoole tulid teised ka Thomas juurde, kus tema õel oli oma sõpradega soiree. Ent tüübid rikkusid veits Jenny tüdrukuteõhtu ära. Noh jah. Ebaõnn! Väljas oli lihtsalt nii soe. Nii-nii soe.
Järgmisel hommikul otse Pariisi Vanessaga Champs-Elysee'l toimuvale põllumajandus festivalile. Oi kui palju inimesi, oi kui palju kuumust. Igatahes meie veeotsingud võtsid poole meie ajast. Teise poole ajast imetlesime Champs-Elysee'le rajatud põlde, lehmakasvandusi ja metsi. Igatahes kogu Champs-Elysee oli autodele suletud ja põllumajandust täis. Nii naljakas oli vaadata pariislasi, kes leham nähes....Oh, la vache!! Nagu poleks elusees näinud. Ausalt öeldes ega ma ei imestaks. Vanessa pane siis millalgi ikka pildid hakkama. Ja palun ära tee nagu mina. :P Mina muutun Vanessaga ikka nii laisaks, et ühtegi pilti ei viitsi teha. Siis võtsime rongi Les Halles'idesse ja otsisime jäätist. Jäätist. Õues oli selline kuumus, et te isegi ei kujuta ette. Nii mõnigi kraadike üle kolmekümne. Ja juba oligi aeg sealmaal, et ma pidin koju sõitma.
Claire kutsus mind enda lahkumispeole. Claire on mu sõbranna tantsutrennist, kes kolib Ch'tide juurde. Ch'tid on põhja-Prantsusmaa elanikud, kes räägivad imeliku aksendiga. Jušt nii, et ša ei šaa mitte miškit aru. Igatahes Claire'i lahkumisõhtu toimus siis pühapäeva õhtul. Ta lubas mind muidugi endale Calais'sse külla kutsuda, aga noh loodetavasti juhtub see enne, kui mina oma lahkumisõhtut korraldan.
Igatahes ma mõtlesin, et ma siis küpsetan ruttu miskit kaasa. Aga kuna mul oli aega vaid loetud minutid, siis ma tahtsin ruttu ja midagi lihtsat. Isegi Karin tuli appi. Aga minu närv ei pea viimastel hetkedel enam vastu, nii et ma andsin alla ja otsustasin pistaatsiapähkleid ja soolapulki kaasa osta. Ohjah...nüüd ma naeran, tol hetkel olin närvis. :D
Vahetusvanemad jõudsid koju ja viskasid mind Claire'i juurde ära. Aga te isegi ei kujuta ette, kui kaua me seda maja otsisime. Mul oli ainult aadress ja telefoni numbrit ei olnud ja siis ma jamasin majahoidjaga, et kus elab Claire. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks leidsin ma end siiski Claire'i korterist. Nii palju uusi turvusi. Neid prantsuse tutvusi. Noored vanuses "esimene laps". Lobiseda igatahes sai. :) Head aega, Claire!
..........................................................................................................................
Ja tegelikult täna on juba 10. juuli. Kuidas ma oma blogikirjutamist niiiiiiiiiiiii kaua edasi sain lükata? Elu on nii kiire ja ma ei saa oma viimseid minuteid mitte kuidagi arvutis istumisele kulutada. Nüüd ma võtan end kokku ja jõuan tänaseni. Nüüd kui see on kirjas, siis nii peab see ka juhtuma. Master Mind! :P
Wednesday, 26 May 2010
Friday, 21 May 2010
segadused südames...
Annika postitust lugedes sain ma alles aru, et jah varsti ongi kojutulek. Või äraminek. Kuidas võtta. Ma sain ka kõik rongiajad. Kirjutasin isegi vastu, et jah tulen ja tulen nagu kõik teised vahetusõpilased lõpuks ikkagi koju tulevad. Mina ise aga ei saanud mitte midagi aru. Ma vastasin, ise mõistmata mida ma teen. Nagu robot. Minu aju ei tunnista veel, et ma tõesti sõidangi tagasi Eestisse ja jätan kõik selle siin. Kuidas?
Mul on nagu kaks elu. Üks elu, mida ma olen elanud 17 aastat ja see teine, see uus, mis on minust aastaga teinud selle Regina, kes olen ma just nüüd ja praegu. Aga kuidas need kaks elu ühendada ma ei tea.
Ma olen oma prantsuse pere täieõiguslik liige. Selle tõestuseks, käisin ma eile Francoise'i tädi matustel. Mind võeti kaasa sinna, kuhu lubati ainult kõige lähedasemad. Matused on alati natukene masendavad, aga ma olen oma pere liige ja ma toetan neid nii heas kui halvas. Suguvõsa tunneb mind hästi ja mina neid. Oh ma ei tea. Noh, vähemalt olen ma nüüd isegi prantsusepärased matused ära näinud.
Mind tabas esimest korda Prantsusmaal ka külmetushaigus. Aru ma ei saa, kust see tuli, sest väljas on ligi 30 kraadi sooja. Igatahes kogu peanupp koos nina ja kurguga oli kinni ja valus. Täna ma kooli ei läinud, võtsin kõiksugu keemiat sisse ja magasin 2-ni päeval ja nüüd on juba täitsa tore olla.
Kogu kolmapäeva pärastlõuna veetsin Thomas'ga. Vat mis sest saab, ma ka ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi...
Kuidas ma saan kõik oma sõbrad siia jätta. Jah ma võin ju neile külla sõita, aga see ei saa enam iial sama olema. Ma elan siin. Pärast oleksin ma vaid üks välisturist.
...Ent samas, ma nii ootan, et ma saaksin teid mu kallis pere ja mu sõbrad kallistada hästi kõvasti ja öelda teile, et te olete mulle väga KALLID ja ma ARMASTAN teid!
Regina, teie maisekaeiteakes.
Mul on nagu kaks elu. Üks elu, mida ma olen elanud 17 aastat ja see teine, see uus, mis on minust aastaga teinud selle Regina, kes olen ma just nüüd ja praegu. Aga kuidas need kaks elu ühendada ma ei tea.
Ma olen oma prantsuse pere täieõiguslik liige. Selle tõestuseks, käisin ma eile Francoise'i tädi matustel. Mind võeti kaasa sinna, kuhu lubati ainult kõige lähedasemad. Matused on alati natukene masendavad, aga ma olen oma pere liige ja ma toetan neid nii heas kui halvas. Suguvõsa tunneb mind hästi ja mina neid. Oh ma ei tea. Noh, vähemalt olen ma nüüd isegi prantsusepärased matused ära näinud.
Mind tabas esimest korda Prantsusmaal ka külmetushaigus. Aru ma ei saa, kust see tuli, sest väljas on ligi 30 kraadi sooja. Igatahes kogu peanupp koos nina ja kurguga oli kinni ja valus. Täna ma kooli ei läinud, võtsin kõiksugu keemiat sisse ja magasin 2-ni päeval ja nüüd on juba täitsa tore olla.
Kogu kolmapäeva pärastlõuna veetsin Thomas'ga. Vat mis sest saab, ma ka ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi...
Kuidas ma saan kõik oma sõbrad siia jätta. Jah ma võin ju neile külla sõita, aga see ei saa enam iial sama olema. Ma elan siin. Pärast oleksin ma vaid üks välisturist.
...Ent samas, ma nii ootan, et ma saaksin teid mu kallis pere ja mu sõbrad kallistada hästi kõvasti ja öelda teile, et te olete mulle väga KALLID ja ma ARMASTAN teid!
Regina, teie maisekaeiteakes.
Tuesday, 18 May 2010
Tahtmine mitte millestki blogi kirjutada
Heia, just praegu tuli tahtmine blogi kirjutada. Õppida ei viitsi, j'ai la flemme. Magama ka veel ei jaksa minna. Je suis trop fatigue d'aller dormir. :P Ah oui c'est dur la vie comme ca. :D J'ai trouve juste maintenant, que je peut, bien sur si je veux, ecrire mon blog en francais. C'est super cool, n'est pas? Ah je suis contente. J'espere que vous aussi. :) Desole, et ma ühtegi kriipsukest tähtede peale ei pane, aga ma ei oma prantsuse klaviatuuri.
Pühapäevaga jäime siis pooleli jah. Noh hommikul ootan ja ootan ja ikka veel ootan, et Sophia üles tõuseks. Lõpuks kell 12 ja natuke veel ei pidanud minu närv enam vastu ja ma sosistasin talle kõrva S-o-p-h-i-a, kell on juba natukene. Ja siis ta kargab äkki istukile, ja vaatab mulle suurte uniste silmadega otsa, Miks sa mul magada lasid???? :D:D:D
Siis sõime hommikust ja otsustasime, et õhtune rong on ikkagi liiga hilja ja kuna me eelmisel päeval juba niiiii palju näinud olime, et Sophia läheb kella 2-se rongi peale. Kuna kell oli ka juba natuke edasi liikunud, siis tuli välja et minul ei olnudki mõtet Pariisi sõita. Sophial ka ju aju ja ta oskab ise rongijaama sõita. Lehvitan talle siis Taverny rongijaamast ja lähen koju.
Mõtlesin, et õpin natuke. Esmaspäeval ikkagi ju kirjanduse "eksam", teisipäeval ajaloo töö, reedel mata ja laupäev SVT. Igatahes bulot'd mul jätkus. Aga kauaks ei jätkunud aega, sest Thomas tuli minu poole ja niiviisi ei tule õppimisest midagi välja. Noh, nagu ma reedel ka mata kt-ks korrates nägin. Varsti tulid Maelle ja Francoise ka koju. Nad käisid Tati korteris inventuuri tegemas. Matused on neljapäeval. Millegi pärast saad alles siis aru, kui kallid on sulle inimesed, kui sul neid enam pole. Kaastunne omastele.
Esmaspäeva hommikul üks tund õudset matemaatikat. Ja siis koju kordama kirjanduseks. Thomas'ga otsustasime, et me peame eraldi ikka kordama. Muidu ei saa. :P Teate, et mul läks kirjanduse proovieksam täitsa hästi. Minuarust vähemalt. Ma ikkagi kirjutan ju ja mu tööl on algus, keskpaik ja lõpp. Nii nagu olema peab. Eks näis. Prantsuse keele õpetaja küsis, et kas mul on veel midagi, mis mulle kirjutamise juures pidevalt probleeme tekitab. Noh artiklid, pööramine ja eessõnad, aga lõpuks jõudsime ikka järeldusele, et ta otsi mulle mõne hea raamatu prantsuse keele grammatikast. Nii armas temast, et ta ikka mõtleb minu peale. Aa..prageu tuli meelde, mul on tekkinud mingi eriti rõve sügelev köha, mis lööb välja ainult hetkedel, kus kogu klass on vait ja ma üritan oma kontrolltööd teha. Leevendust otsin veepudelist, aga alati see ei aita. Nii vastik, silmad jooksevad vett ja mida rohkem köhid seda rohkem sügelema hakkab. Muidu ei ole midagi. See on vist maladie des devoirs... :D
Täna, teisipäeval, pidi hommikul tund olema. Kogu klass tuleb kohale ja õpetajat ei ole. Ootame veerandtunni ja teise niisamuti. Lõpuks tullakse ja öeldakse siis meile, et ilmselt teil ei ole esimest tundi. Olgu nii. Ma ärkasin hommikul seetõttu ikkagi veerand tundi varem üles. C'est dur. Ja siis kool ja kool ja ajaloo kontrolltööd. Minu lemmikud, ilma ühegi sarkasminoodita. Ma kirjutan enda arust juba täitsa hästi, ainult liiga aeglaselt. Alati jääb üks kolmandik tööst kirjutamata. Arene Regina, arene! Siis kimasin koju, et vahetada riided ja siis tagasi kehalisse. Teistel on samal ajal hispaania keel. Hola, como estas? Muy bien. Aga kehaline oli täna täielik katastroof, tegelikult meil nagu ei olekski pidanud seda olema, sest meil ei olnud saali. Pidime õpetajaga filmi vaatama, aga täna hommikul teatati meile, et ta siiski otsustas kehalise teha. Aga ainult minu oli aega koju riideid vahetama minna. Siis me läksime "supermotiveeritud" klassiga lihtsalt õue korvpalliplatsile istuma. Õps üritas midagi teha, aga lihtsalt mitte keegi ei liigutanud. Lihtsalt laiskusekotid. Lõpuks õpsil viskas ka üle ja siis me pidime raamatukokku istuma minema, lahkuda ei tohtinud, sest me olime õpetaja vastutuse all. Oh, ma lihtsalt kaotasin oma elust 2 tundi. Pärast kimasin tantsutrenni. Mõnikord teen kaks tantsu järjest, aga peale tänast trenni ei-ei-ei. Me tegime hantlitega käemuskleid, mida ma ilmselgelt ei oma. Njaa...nüüd ei jaksa teetassigi käes hoida.
Kuna ma varem kehalisest koju tulin, siis jõudsin Jonathan'ile homse sünnipäeva puhul koogigi valmis küpsetada. Vaatab, mis sest homme saab...
Praegu lobiseme Romane'iga. Ta on ilmselgelt rahul. Ta sattus ilmselt toredasse perre. Aga eks seda näeb natukese aja pärast, hetkel on ta igatahes õnnelik. Noh nagu üks õige vahetusõpilane peabki alguses olema. Mingi hetk tuleb bluus ja siis on kõik tore ja siis on juba kahju ära minna. Oh seda elukest küll. Kuidas mina küll hakkama saan, ei tea...
Bisous :*
Pühapäevaga jäime siis pooleli jah. Noh hommikul ootan ja ootan ja ikka veel ootan, et Sophia üles tõuseks. Lõpuks kell 12 ja natuke veel ei pidanud minu närv enam vastu ja ma sosistasin talle kõrva S-o-p-h-i-a, kell on juba natukene. Ja siis ta kargab äkki istukile, ja vaatab mulle suurte uniste silmadega otsa, Miks sa mul magada lasid???? :D:D:D
Siis sõime hommikust ja otsustasime, et õhtune rong on ikkagi liiga hilja ja kuna me eelmisel päeval juba niiiii palju näinud olime, et Sophia läheb kella 2-se rongi peale. Kuna kell oli ka juba natuke edasi liikunud, siis tuli välja et minul ei olnudki mõtet Pariisi sõita. Sophial ka ju aju ja ta oskab ise rongijaama sõita. Lehvitan talle siis Taverny rongijaamast ja lähen koju.
Mõtlesin, et õpin natuke. Esmaspäeval ikkagi ju kirjanduse "eksam", teisipäeval ajaloo töö, reedel mata ja laupäev SVT. Igatahes bulot'd mul jätkus. Aga kauaks ei jätkunud aega, sest Thomas tuli minu poole ja niiviisi ei tule õppimisest midagi välja. Noh, nagu ma reedel ka mata kt-ks korrates nägin. Varsti tulid Maelle ja Francoise ka koju. Nad käisid Tati korteris inventuuri tegemas. Matused on neljapäeval. Millegi pärast saad alles siis aru, kui kallid on sulle inimesed, kui sul neid enam pole. Kaastunne omastele.
Esmaspäeva hommikul üks tund õudset matemaatikat. Ja siis koju kordama kirjanduseks. Thomas'ga otsustasime, et me peame eraldi ikka kordama. Muidu ei saa. :P Teate, et mul läks kirjanduse proovieksam täitsa hästi. Minuarust vähemalt. Ma ikkagi kirjutan ju ja mu tööl on algus, keskpaik ja lõpp. Nii nagu olema peab. Eks näis. Prantsuse keele õpetaja küsis, et kas mul on veel midagi, mis mulle kirjutamise juures pidevalt probleeme tekitab. Noh artiklid, pööramine ja eessõnad, aga lõpuks jõudsime ikka järeldusele, et ta otsi mulle mõne hea raamatu prantsuse keele grammatikast. Nii armas temast, et ta ikka mõtleb minu peale. Aa..prageu tuli meelde, mul on tekkinud mingi eriti rõve sügelev köha, mis lööb välja ainult hetkedel, kus kogu klass on vait ja ma üritan oma kontrolltööd teha. Leevendust otsin veepudelist, aga alati see ei aita. Nii vastik, silmad jooksevad vett ja mida rohkem köhid seda rohkem sügelema hakkab. Muidu ei ole midagi. See on vist maladie des devoirs... :D
Täna, teisipäeval, pidi hommikul tund olema. Kogu klass tuleb kohale ja õpetajat ei ole. Ootame veerandtunni ja teise niisamuti. Lõpuks tullakse ja öeldakse siis meile, et ilmselt teil ei ole esimest tundi. Olgu nii. Ma ärkasin hommikul seetõttu ikkagi veerand tundi varem üles. C'est dur. Ja siis kool ja kool ja ajaloo kontrolltööd. Minu lemmikud, ilma ühegi sarkasminoodita. Ma kirjutan enda arust juba täitsa hästi, ainult liiga aeglaselt. Alati jääb üks kolmandik tööst kirjutamata. Arene Regina, arene! Siis kimasin koju, et vahetada riided ja siis tagasi kehalisse. Teistel on samal ajal hispaania keel. Hola, como estas? Muy bien. Aga kehaline oli täna täielik katastroof, tegelikult meil nagu ei olekski pidanud seda olema, sest meil ei olnud saali. Pidime õpetajaga filmi vaatama, aga täna hommikul teatati meile, et ta siiski otsustas kehalise teha. Aga ainult minu oli aega koju riideid vahetama minna. Siis me läksime "supermotiveeritud" klassiga lihtsalt õue korvpalliplatsile istuma. Õps üritas midagi teha, aga lihtsalt mitte keegi ei liigutanud. Lihtsalt laiskusekotid. Lõpuks õpsil viskas ka üle ja siis me pidime raamatukokku istuma minema, lahkuda ei tohtinud, sest me olime õpetaja vastutuse all. Oh, ma lihtsalt kaotasin oma elust 2 tundi. Pärast kimasin tantsutrenni. Mõnikord teen kaks tantsu järjest, aga peale tänast trenni ei-ei-ei. Me tegime hantlitega käemuskleid, mida ma ilmselgelt ei oma. Njaa...nüüd ei jaksa teetassigi käes hoida.
Kuna ma varem kehalisest koju tulin, siis jõudsin Jonathan'ile homse sünnipäeva puhul koogigi valmis küpsetada. Vaatab, mis sest homme saab...
Praegu lobiseme Romane'iga. Ta on ilmselgelt rahul. Ta sattus ilmselt toredasse perre. Aga eks seda näeb natukese aja pärast, hetkel on ta igatahes õnnelik. Noh nagu üks õige vahetusõpilane peabki alguses olema. Mingi hetk tuleb bluus ja siis on kõik tore ja siis on juba kahju ära minna. Oh seda elukest küll. Kuidas mina küll hakkama saan, ei tea...
Bisous :*
Sunday, 16 May 2010
turistid Pariisis(lühidalt)
Laupäeva hommikul tõusin üles ja siis mõtlesin ikka pikalt järgi, kas minna 2 esimesse tundi või süüa rahulikult Romane'iga viimane hommikusöök ja siis Pariisi Sophia'le järele minna. Muidugi ma ei läinud kooli. Vaadake, mis minust saanud on. Laisk ja ebakohusetundlik ehk ühesõnaga prantslane. :P
Romane sõitiski minema. Mina sõitsin aga rongiga Pariisi Austerlitz'i jaama Sophia'le vastu. Tere-tere, musi-musi, ca va-ca va et toi, ca va. Ja siis läkski lahti lobin, kes mis ja kus vahetusaasta jooksul korda on saatnud.
Tegime siis suuure turistiringi. Alustasime Notre-Dame'ist ja Cite saarest. Kogu Notre-Dame'i esine oli suurt festivali, mis oli pühendatud leivale, täis. Festivale de pain. Pas mal, n'est pas? :P
Siis läksime otse Pompusse, sealt Les Halles'idesse natukene ostlema. Sophia tuleb ikkagi ju maalt ja seal nii palju valikut ei ole. Les Halles'idest võtsime otse metroo Montmartre'le. Seal jalutasime mööda turistitänavaid ja mitte nii turistitänavaid. Istusime veidikene Montmartre'i treppidel, et jälgida kõiki neid tantsuetendusi, mida tähelepanuvaeguses noored breikarid meile pakkusid. Päris kihvte asju võib niivisi näha. Põikasime sisse Moulin Rouge'i, Sacre coeur'i, kõiksugu põnevatesse butiikidesse ja seejärel kohvikust 2 Moulins(kes vajab selgitusi, siis see on kohvik, kus tegutses Amelie Poulain), aga kui me mõistsime, et ainus asi, mida seal süüa saab on kuulus Amelie creme brule ja meie tühjad turistikõhud vajasid midagi rohkemat, siis istuma me sinna ei jäänud.
Selle asemel võtsime hoopis õigetele pariislannadele kohane tänavanurgalt putkast ühed õiged krepid kastanikreemiga. Mina ei tea, kas tühi kõht on kõige parem kokk või lihtsalt see krepp viis keele alla. Puhkasime veits jalga ja siis jätkasime oma teekonda.
Võtsime metroo l'arc de triomphe'i juurde. Tegime seal kaks ringi. Jalutasime mööda Champs-Elysee'd ja siis keerasime suuna Eiffeli suunas. Igatahes palju sai jalutada. Ja seda kõike kõigest mõne tunni jooksul. Ma suudan Pariisi juba peaaegu jala läbida. Pariis on ikka nii väike.
Noh seda muidugi mitte Sophia jaoks, tema oli küll täiesti creve. Ma väsitan oma pisikesed turistid alati liiga ära.
Minu koju jõudes sõime õhtust ja siis vaatasime filmi LOL. Hahahha nii armas ja naljakas prantsuse ei pigem pariislaste noortefilm. Muidugi mu sõprade juures oli jälle soireeke, aga Sophia ei olnud väga vaimustuses, seega me jäime koju. Aga mina olin siis väss ja mõtlesin, et läheks magama. Aga ossa vana, küll siis oli Sophia'l alles energiat. Tema tahtis öösel veel ja veel filme vaadata. Ent mina magama ei tohtinud minna, muidu tema tunneb end imelikkult. :P Peale teist filmi kolmandat mina enam ei suutnud. Ma andsin talle hoopis oma läpaka koos kõrvaklappidega, et ta siis saaks rahulikutl filme edasi vaadata samal ajal kui mina juba unemaale ära sõidan. Ja vaadake nüüd, mina naksti kell 7 üleval. Ma ei saa sinna mitte midagi teha. Olenemata, kas ma lähen magama kell 10 või 2 öösel, ma ärkan ikka vara. Mis haigus see hommikuinimese haigus on. :) Sophia aga põõnab, eks vaatab, mis kell me täna Pariisi jõuame. Aega on selle kiire asjaga... :)
Romane sõitiski minema. Mina sõitsin aga rongiga Pariisi Austerlitz'i jaama Sophia'le vastu. Tere-tere, musi-musi, ca va-ca va et toi, ca va. Ja siis läkski lahti lobin, kes mis ja kus vahetusaasta jooksul korda on saatnud.
Tegime siis suuure turistiringi. Alustasime Notre-Dame'ist ja Cite saarest. Kogu Notre-Dame'i esine oli suurt festivali, mis oli pühendatud leivale, täis. Festivale de pain. Pas mal, n'est pas? :P
Siis läksime otse Pompusse, sealt Les Halles'idesse natukene ostlema. Sophia tuleb ikkagi ju maalt ja seal nii palju valikut ei ole. Les Halles'idest võtsime otse metroo Montmartre'le. Seal jalutasime mööda turistitänavaid ja mitte nii turistitänavaid. Istusime veidikene Montmartre'i treppidel, et jälgida kõiki neid tantsuetendusi, mida tähelepanuvaeguses noored breikarid meile pakkusid. Päris kihvte asju võib niivisi näha. Põikasime sisse Moulin Rouge'i, Sacre coeur'i, kõiksugu põnevatesse butiikidesse ja seejärel kohvikust 2 Moulins(kes vajab selgitusi, siis see on kohvik, kus tegutses Amelie Poulain), aga kui me mõistsime, et ainus asi, mida seal süüa saab on kuulus Amelie creme brule ja meie tühjad turistikõhud vajasid midagi rohkemat, siis istuma me sinna ei jäänud.
Selle asemel võtsime hoopis õigetele pariislannadele kohane tänavanurgalt putkast ühed õiged krepid kastanikreemiga. Mina ei tea, kas tühi kõht on kõige parem kokk või lihtsalt see krepp viis keele alla. Puhkasime veits jalga ja siis jätkasime oma teekonda.
Võtsime metroo l'arc de triomphe'i juurde. Tegime seal kaks ringi. Jalutasime mööda Champs-Elysee'd ja siis keerasime suuna Eiffeli suunas. Igatahes palju sai jalutada. Ja seda kõike kõigest mõne tunni jooksul. Ma suudan Pariisi juba peaaegu jala läbida. Pariis on ikka nii väike.
Noh seda muidugi mitte Sophia jaoks, tema oli küll täiesti creve. Ma väsitan oma pisikesed turistid alati liiga ära.
Minu koju jõudes sõime õhtust ja siis vaatasime filmi LOL. Hahahha nii armas ja naljakas prantsuse ei pigem pariislaste noortefilm. Muidugi mu sõprade juures oli jälle soireeke, aga Sophia ei olnud väga vaimustuses, seega me jäime koju. Aga mina olin siis väss ja mõtlesin, et läheks magama. Aga ossa vana, küll siis oli Sophia'l alles energiat. Tema tahtis öösel veel ja veel filme vaadata. Ent mina magama ei tohtinud minna, muidu tema tunneb end imelikkult. :P Peale teist filmi kolmandat mina enam ei suutnud. Ma andsin talle hoopis oma läpaka koos kõrvaklappidega, et ta siis saaks rahulikutl filme edasi vaadata samal ajal kui mina juba unemaale ära sõidan. Ja vaadake nüüd, mina naksti kell 7 üleval. Ma ei saa sinna mitte midagi teha. Olenemata, kas ma lähen magama kell 10 või 2 öösel, ma ärkan ikka vara. Mis haigus see hommikuinimese haigus on. :) Sophia aga põõnab, eks vaatab, mis kell me täna Pariisi jõuame. Aega on selle kiire asjaga... :)
Saturday, 15 May 2010
Montparnasse'il
Reede õhtul pidime siis Romane'i Saksamaale sõidu puhul Montparnasse'i torni otsa restorani minema. Romane ei teadnud sest midagi. Me lihtsalt sättisime Maelle'iga ta ilusasti riidesse. Kleidid, kingad, mukid ja kõik see muu, et end ilusasti ja pidulikult tunda.
Bruno tuli meile järgi ja Francoise pidi otse peale tööd tulema. Noh kahjuks kujunes õhtu natuke teistmoodi. Francoise helistas Brunole ja palus tal valjuhääldi maha võtta. Pärast 56-korrusele restorani maha istudes saime teada, et Francoise tol õhtul meiega sööma ei jõua. Tati, Francoise'i tädi, lahkus meie hulgast. Igatahes paras šokk oli see küll.
Aga me siis üritasime ikkagi end lõbustada. See restoran on ikka super koha peal, otsevaade Eiffeli tornile. Vaade kogu Pariisile. Ja oleme ausad, ega teenindus ja toidud olid oma hinda väärt.
Tore oli see, et Romane oli ikka väga rahul. Ja mina samuti, minu ammune unistus Montparnasse'i torni otsa ronida sai siis lõpuks tehtud. Muidugi ilmaga oleks võinud natukene rohkem vedada, aga samas päris huvitav efekt tekkis. Nagu oleks Pariis pilve peal. Pärast loojus veel üks suur punane päike otse Eifeli kõrvale ja vaikselt hakkasid Pariisi tulekesed süttima. Njaa...ilus oli olla.
Monet' aiad
Tervist,
ma tean, et ma peaks praegu koolis olema, aga...ma tahan ikka ilusasti Romane'ile head ja aega soovida ning mulle tuleb külaline. Saksa vahetusõpilane Sophia tuleb nädalavahetuseks minu poole, et ma saaksin talle Pariisi turistiringi teha. Mitmes kord see juba on?
Koolinädalast ka miskit. Teisipäeval nagu ikka jäid pooled tunnid ära. Õues oli eriti rõve koerailm. Aga tubli mina vedas end ikka keset päeva tundide asemel tantsutrenni, peale seda kooli kehalisse tantsima ja peale seda uuesti tantsutrenni. Uuuuhhh... Kooli tants hakkab ka juba normaalsem tunduma, sest nüüd ma võtsin oma muusika ja pmst olen mina see, kes tundi teeb. Päris naljakas on prantsuse keeles kogu klassile karjuda, ei, pigem valjema häälega mainida. A droite, maintenant a gauche. Le main droite fais le tour et apres on sotte sur le jambe gauche. Quel couchemar! :) Hea keeleline harjutus, ainult ma peaks varsti ruttu mingisuguse normaalse ja lihtsa koreograafia välja võluma. Igatahes tööd mul jätkub. :)
Kolmapäeva õhtul pidime sõpradega midagi korraldama, sest neljapäev oli riigipüha ja vaba päev. Aga mitte kellegi kodu ei olnud vaba ja õue küll keegi ronida ei tahtnud. Mina ei saa aru, miks teil seal Eestis nii ilus ilm on ja meie siin vihma käes peame piinlema. Enam ei ole hull, hetkel paistab päike ja kõik on ilus. Olgu, mõistsin siis et 'tant pis' kui ei toimu midagi, siis ei toimu. Keerasin end kodus peale kooli tuttu ja õhtul läksin tantsutrenni.
Tantsust tagasi jõudes helistati mulle, et Thomas juures toimub ikkagi soiree. Noh, hea et ma päeval magasin. Muidu oleks ma peale tantsu ikka väga creve(surmväsinud) olnud. Noh siis läks sõpradega tants edasi. Kas teile ei tundu, et ma ainult tantsin kogu aeg. :P Aga see soiree läks veits käest ära, tulid mingisugused sõbrad, kes noh jah arvasid et on läbu, mitte soiree. Saate aru nüüd soiree ja läbu erinevusest. Noh lühidalt peale soiree'd on vähem koristada. :P :D Aga lõpp hea, kõik hea! Peale skandaali said läbutsejad välja löödud. Oh jah, nii naljakas on vaadata, kuidas prantslased tülitsevad. Kes valjemini karjub, see võidab. :P
Neljapäeval koju jõudes sõin hommikusöögi ja juba läksimegi Bruno ja Francoise'iga, nagu lubatud, Monet' aedasid vaatama. Nii imelik, vahetusisal on alati hästi suur auto, aga praegu on see remondis ja me sõidame pisikese autoga, mis teeb traktorihäält. Bruno ei kannata seda eriti välja. :D
Teate seal oli nii ilus. Lihtsalt terve suuuuuuur aed lilli täis. Natuke ei vedanud ka, sest kõik iirised ei olnud veel lahti läinud. Selle asemel oli tohutult tulpe. No ikka kõiksugu erinevaid tulpe. Sellised sordid, mida ma elusees enne näinud ei olnud. Käisime ka teisel pool ojakest vaatamas neid kuulsaid vesiroose ja jaapani sillakest. Njaa...sellise aia peale tuleks isu maalida küll. Kuigi ma olen kindel, et praegu töötab seal poole rohkem aednike kui Monet' ajal. Igatahes ma loodan, et pildid annavad miskit edasi, aga sellistes kohtades peab ikka ise ära käima. Käisime Monet' majas ka. Ühesõnaga kõikjal, kuhu Monet võis oma jalakesega astuda vaatasime ja käisime ilusasti üle.
Pärast läksime veel natuke edasi ja seal oli üks muuseum, kus oli ekspositsioon impressionistide töödest, mis kujutasid Seine'i jõge. Päris põnev. Ma ei väsi kordamast, kuidas mulle meeldib Francoise'iga expo'del käia.
Autosse tagasi jõudes ma lihtsalt jäin magama. Ma ei mäleta kuidas ma sinna jõudsin, aga ma lihtsalt ärkasin koduukse ees. Ju siis eelnenud nuit blanche tegi oma töö. Igatahes peale lõunasööki ma jälle magasin. :) Ma mõtlesin, et ma siis õhtul õpin ka midagi kasulikku või siis vähemalt kordan kontrolltöödeks, aga ei mina oska enam keskenduda...
Sellepärast ma vist tegingi reedel oma elu ühe halvima kontrolltöö. Ma ei ole elusees vist nii halvasti ühte kontrolltööd teinud. See oli jube lihtne, praegu vaatan seda matemaatikat ja ma oskan kõike, aga jah...noh kahjuks või õnneks ma väga siinsete hinnete pärast ei nuta. Pigem rõõmustan, kui ma ei ole 4 lehe peale ühtegi grammatikaviga teinud. :)
Prantsuse keele õpetaja küsis ka, et kus mul on mingisuguseid täpseid küsimusi keele ja grammatika kohta. Millest ma siis täpselt aru ei saa. Aga ma ei tea seda, pean järgi mõtlema. Ma pean reflechirima.
ma tean, et ma peaks praegu koolis olema, aga...ma tahan ikka ilusasti Romane'ile head ja aega soovida ning mulle tuleb külaline. Saksa vahetusõpilane Sophia tuleb nädalavahetuseks minu poole, et ma saaksin talle Pariisi turistiringi teha. Mitmes kord see juba on?
Koolinädalast ka miskit. Teisipäeval nagu ikka jäid pooled tunnid ära. Õues oli eriti rõve koerailm. Aga tubli mina vedas end ikka keset päeva tundide asemel tantsutrenni, peale seda kooli kehalisse tantsima ja peale seda uuesti tantsutrenni. Uuuuhhh... Kooli tants hakkab ka juba normaalsem tunduma, sest nüüd ma võtsin oma muusika ja pmst olen mina see, kes tundi teeb. Päris naljakas on prantsuse keeles kogu klassile karjuda, ei, pigem valjema häälega mainida. A droite, maintenant a gauche. Le main droite fais le tour et apres on sotte sur le jambe gauche. Quel couchemar! :) Hea keeleline harjutus, ainult ma peaks varsti ruttu mingisuguse normaalse ja lihtsa koreograafia välja võluma. Igatahes tööd mul jätkub. :)
Kolmapäeva õhtul pidime sõpradega midagi korraldama, sest neljapäev oli riigipüha ja vaba päev. Aga mitte kellegi kodu ei olnud vaba ja õue küll keegi ronida ei tahtnud. Mina ei saa aru, miks teil seal Eestis nii ilus ilm on ja meie siin vihma käes peame piinlema. Enam ei ole hull, hetkel paistab päike ja kõik on ilus. Olgu, mõistsin siis et 'tant pis' kui ei toimu midagi, siis ei toimu. Keerasin end kodus peale kooli tuttu ja õhtul läksin tantsutrenni.
Tantsust tagasi jõudes helistati mulle, et Thomas juures toimub ikkagi soiree. Noh, hea et ma päeval magasin. Muidu oleks ma peale tantsu ikka väga creve(surmväsinud) olnud. Noh siis läks sõpradega tants edasi. Kas teile ei tundu, et ma ainult tantsin kogu aeg. :P Aga see soiree läks veits käest ära, tulid mingisugused sõbrad, kes noh jah arvasid et on läbu, mitte soiree. Saate aru nüüd soiree ja läbu erinevusest. Noh lühidalt peale soiree'd on vähem koristada. :P :D Aga lõpp hea, kõik hea! Peale skandaali said läbutsejad välja löödud. Oh jah, nii naljakas on vaadata, kuidas prantslased tülitsevad. Kes valjemini karjub, see võidab. :P
Neljapäeval koju jõudes sõin hommikusöögi ja juba läksimegi Bruno ja Francoise'iga, nagu lubatud, Monet' aedasid vaatama. Nii imelik, vahetusisal on alati hästi suur auto, aga praegu on see remondis ja me sõidame pisikese autoga, mis teeb traktorihäält. Bruno ei kannata seda eriti välja. :D
Teate seal oli nii ilus. Lihtsalt terve suuuuuuur aed lilli täis. Natuke ei vedanud ka, sest kõik iirised ei olnud veel lahti läinud. Selle asemel oli tohutult tulpe. No ikka kõiksugu erinevaid tulpe. Sellised sordid, mida ma elusees enne näinud ei olnud. Käisime ka teisel pool ojakest vaatamas neid kuulsaid vesiroose ja jaapani sillakest. Njaa...sellise aia peale tuleks isu maalida küll. Kuigi ma olen kindel, et praegu töötab seal poole rohkem aednike kui Monet' ajal. Igatahes ma loodan, et pildid annavad miskit edasi, aga sellistes kohtades peab ikka ise ära käima. Käisime Monet' majas ka. Ühesõnaga kõikjal, kuhu Monet võis oma jalakesega astuda vaatasime ja käisime ilusasti üle.
Pärast läksime veel natuke edasi ja seal oli üks muuseum, kus oli ekspositsioon impressionistide töödest, mis kujutasid Seine'i jõge. Päris põnev. Ma ei väsi kordamast, kuidas mulle meeldib Francoise'iga expo'del käia.
Autosse tagasi jõudes ma lihtsalt jäin magama. Ma ei mäleta kuidas ma sinna jõudsin, aga ma lihtsalt ärkasin koduukse ees. Ju siis eelnenud nuit blanche tegi oma töö. Igatahes peale lõunasööki ma jälle magasin. :) Ma mõtlesin, et ma siis õhtul õpin ka midagi kasulikku või siis vähemalt kordan kontrolltöödeks, aga ei mina oska enam keskenduda...
Sellepärast ma vist tegingi reedel oma elu ühe halvima kontrolltöö. Ma ei ole elusees vist nii halvasti ühte kontrolltööd teinud. See oli jube lihtne, praegu vaatan seda matemaatikat ja ma oskan kõike, aga jah...noh kahjuks või õnneks ma väga siinsete hinnete pärast ei nuta. Pigem rõõmustan, kui ma ei ole 4 lehe peale ühtegi grammatikaviga teinud. :)
Prantsuse keele õpetaja küsis ka, et kus mul on mingisuguseid täpseid küsimusi keele ja grammatika kohta. Millest ma siis täpselt aru ei saa. Aga ma ei tea seda, pean järgi mõtlema. Ma pean reflechirima.
Monday, 10 May 2010
Kui palju kordi on mulle veel jäänud?
Heips, nädalavahetusel blogi kirjutama eriti ei jõua. Liiga palju on tegemist. Koolinädal on see aeg, kus miskit ei toimu ja miskit toimuma ei jõua ka eriti panna, sest augud, augud, augud. 9.30-10.30 ja 14.00-16.00. Vahepeal passid kodus, kirjutad blogi, sööd vahetusõdedega ja siis peesitad sõpradega väljas päikese käes. :) Life is simple!
Kus ma siis nüüd täpselt pooleli jäingi?
Minu nädalavahetus algas juba reedel 9.30, sest meil oli ainult üks tund. Ülejäänud õpetajad pidasid streiki, puhkasid närvivapustusest, olid kursustel või siis kuskil koosolekul. Igatahes põhjuseid leiab alati. Eriti Prantsusmaal. Ja laupäevale sattus seekord riigipüha, nii et kooli ei toimunud. Nii naljakas, Eestis oleks laupäevane riigipüha nagu raisku läinud, aga siin jeeeešššš! Il n'y a pas des cours! On est libre!
Reede veetsin tantsutrennis, aias raamatut lugedes ja muidu tšillides. Mulle nii meeldib, et ma saan lihtsalt võtta mingisuguse suvalise(ma ei räägi muidugi Voltääridest ega Bodleeridest) raamatu ja lihtsalt lugema hakata. Vabadus!
Õhtul jõudsin trennist koju ja siis juba helistati mulle, sõbra juures oli õhtuke. No kuidas sa seda eesti keelde tõlgid, see ei ole pidu, see on õhtuke. Soiree noh, saate aru küll. :) Igatahes ma sain taaskord tantsida. Selline tunne, et siis kui tantsida saan siis on elu alati ilus. :) Öösel siis koju ja tuttu...
Laupäeval ei olnud kooli, seega ma sain minna hommikustesse tantsutrennidesse. Oh, ma armastan seda, et ma maksin lihtsalt trimestrimaksu ja siis vaatan, mil mul on aega end liigutama minna. Vabadus!
Pärastlõunal lasi vahetusema mul minu "to do" list välja tuua. Ja siis ta reaalselt võttiski välja oma märkmiku, millal ja kus me siis nüüd käima hakkame. Ma ikka mainisin talle, et appikene, ega te ei ole millekski kohustatud. Aga Francoise ikka ja-ja, et muidu ei jõua nad neisse kohtadesse iialgi. Neljapäeval sõidame Giverny'sse, Monet' aedasid vaatama. Praegu on just iiriste õitsemise aeg, seal võib päris vägev olla. Reedel läheme Montparnasse'i torni otsa restorani, sealt on vaade kogu Pariisile ja k.a. Eiffeli tornile. Kaalusime ka Eiffeli torni sööma minna, aga kui Pariisi panoraamilt puudub Eiffel, siis mis vaade see on. Tegelikult on see üllatus Romane'ile, kes sõidab juba järgmisel laupäeval kaheks kuuks Saksamaale. Ja siis äkki ma ei näegi teda enam. Niuks. Alles sellistel hetkedel saad aru, kui kalliks ja samas ka iseenesest mõistetavateks on tetud inimesed sulle muutunud.
Mingi nädalavahetus sõidame kirde-Prantsusmaale Bourgogne'sse, sest mina tahtsin ikkagi ühes õiges vignoble's ära käia. Käime ära Strasbourg'is jne. Eks näis...
jne.
Laupäeva õhtu oli veits feil, sest ma pidin sõpradega ühele muusikakontserdile minema. Aga kust mina pidin teadma, et see kontsert nii vara hakkab. Seega mina ligunen vannis, küpsetan kooki ja lõpuks vaatan mobiili. 100 vastamata kõnet. Igatahes ma jäin rongist maha. Nohjah. Teinekord siis. Kuigi, kui palju kordi on mulle veel jäänud.
Tegime vahaetusemaga siis filmiõhtu. Mugisime "emadepäevakooki" ja tundsime end hästi.
Pühapäeval oli mul kaks valikut, kas piknik YFU-ga või esinemine tantsuga. Valik oli raske ja lõpuks mu vahetusema soovitas mul kulli ja kirja visata. Esinemine võitis. Ja ma olen valikuga rahul, see oli kihvt.
Meil toimus esinemine ühel kõrvallinna orbudele pühendatud festivalil. See oli tohutult suur maa-ala täis kõiksugu animatsioone, ei eesti keeles vist ei kasutata sellist sõna, lõbustusi vist pigem. Ah igatahes välilaval saime ära esinetud ja siis esinejatele pakuti süüa. Head süüa! Igatahes esinemise eest oli naljaks, et meile selline restoranilõuna välja tehti. Tooohutult aeglase teenindusega, sest liiga palju rahvast oli, aga see oli andeksantav.
Muide mul on tantsutrennist tekkinud üks väga kihvt sõbranna, Claire. Pärast söömist otsustasime, et me siis lähme siis teeme ka neid nalju kaasa. Ronisime siis selle mägironimise simulatsiooni otsas. Päris kihvt. Tundub hästi lihtne, aga tegelikult ikka mõni muskel peab töötama ka. Kuulasime siis veel noorte rockbändide kontserte ja siis ta viskaski mu autoga koju.
Ma mõtlesin, et ma hakkan kohe õppima, sest ikkagi midagi kasulikku on ka vaja teha. Aga j'ai eu la flemme. Ma võtsin hoopis teki ja keerasin end õues võrkkiike tuttu. Mõnus! Lõpuks kui teised koju tulid(nad olid vanavanemate juures Romane'iga headaega ütlemas, sest nemad ka ei saa siis ju oma lapselast paar kuud näha) vaatasime üht komöödiat lõuna-prantslasest, kes peab põhja-Prantsusmaale tööle minema. Appi, mis stereotüübid siin Prantsusmaal valitsevad. Juba lõunakate jaoks on põhja-Prantsusmaa nagu põhjapoolus. Ta pani endale paksu sulejope selga ja siis hakkas põhja poole sõitma. Päris naljakas film oli. Aga tulemusena oli mu matemaatika ikka tegemata. Nohjah, lubasin endale, et hommikul...
Kus ma siis nüüd täpselt pooleli jäingi?
Minu nädalavahetus algas juba reedel 9.30, sest meil oli ainult üks tund. Ülejäänud õpetajad pidasid streiki, puhkasid närvivapustusest, olid kursustel või siis kuskil koosolekul. Igatahes põhjuseid leiab alati. Eriti Prantsusmaal. Ja laupäevale sattus seekord riigipüha, nii et kooli ei toimunud. Nii naljakas, Eestis oleks laupäevane riigipüha nagu raisku läinud, aga siin jeeeešššš! Il n'y a pas des cours! On est libre!
Reede veetsin tantsutrennis, aias raamatut lugedes ja muidu tšillides. Mulle nii meeldib, et ma saan lihtsalt võtta mingisuguse suvalise(ma ei räägi muidugi Voltääridest ega Bodleeridest) raamatu ja lihtsalt lugema hakata. Vabadus!
Õhtul jõudsin trennist koju ja siis juba helistati mulle, sõbra juures oli õhtuke. No kuidas sa seda eesti keelde tõlgid, see ei ole pidu, see on õhtuke. Soiree noh, saate aru küll. :) Igatahes ma sain taaskord tantsida. Selline tunne, et siis kui tantsida saan siis on elu alati ilus. :) Öösel siis koju ja tuttu...
Laupäeval ei olnud kooli, seega ma sain minna hommikustesse tantsutrennidesse. Oh, ma armastan seda, et ma maksin lihtsalt trimestrimaksu ja siis vaatan, mil mul on aega end liigutama minna. Vabadus!
Pärastlõunal lasi vahetusema mul minu "to do" list välja tuua. Ja siis ta reaalselt võttiski välja oma märkmiku, millal ja kus me siis nüüd käima hakkame. Ma ikka mainisin talle, et appikene, ega te ei ole millekski kohustatud. Aga Francoise ikka ja-ja, et muidu ei jõua nad neisse kohtadesse iialgi. Neljapäeval sõidame Giverny'sse, Monet' aedasid vaatama. Praegu on just iiriste õitsemise aeg, seal võib päris vägev olla. Reedel läheme Montparnasse'i torni otsa restorani, sealt on vaade kogu Pariisile ja k.a. Eiffeli tornile. Kaalusime ka Eiffeli torni sööma minna, aga kui Pariisi panoraamilt puudub Eiffel, siis mis vaade see on. Tegelikult on see üllatus Romane'ile, kes sõidab juba järgmisel laupäeval kaheks kuuks Saksamaale. Ja siis äkki ma ei näegi teda enam. Niuks. Alles sellistel hetkedel saad aru, kui kalliks ja samas ka iseenesest mõistetavateks on tetud inimesed sulle muutunud.
Mingi nädalavahetus sõidame kirde-Prantsusmaale Bourgogne'sse, sest mina tahtsin ikkagi ühes õiges vignoble's ära käia. Käime ära Strasbourg'is jne. Eks näis...
jne.
Laupäeva õhtu oli veits feil, sest ma pidin sõpradega ühele muusikakontserdile minema. Aga kust mina pidin teadma, et see kontsert nii vara hakkab. Seega mina ligunen vannis, küpsetan kooki ja lõpuks vaatan mobiili. 100 vastamata kõnet. Igatahes ma jäin rongist maha. Nohjah. Teinekord siis. Kuigi, kui palju kordi on mulle veel jäänud.
Tegime vahaetusemaga siis filmiõhtu. Mugisime "emadepäevakooki" ja tundsime end hästi.
Pühapäeval oli mul kaks valikut, kas piknik YFU-ga või esinemine tantsuga. Valik oli raske ja lõpuks mu vahetusema soovitas mul kulli ja kirja visata. Esinemine võitis. Ja ma olen valikuga rahul, see oli kihvt.
Meil toimus esinemine ühel kõrvallinna orbudele pühendatud festivalil. See oli tohutult suur maa-ala täis kõiksugu animatsioone, ei eesti keeles vist ei kasutata sellist sõna, lõbustusi vist pigem. Ah igatahes välilaval saime ära esinetud ja siis esinejatele pakuti süüa. Head süüa! Igatahes esinemise eest oli naljaks, et meile selline restoranilõuna välja tehti. Tooohutult aeglase teenindusega, sest liiga palju rahvast oli, aga see oli andeksantav.
Muide mul on tantsutrennist tekkinud üks väga kihvt sõbranna, Claire. Pärast söömist otsustasime, et me siis lähme siis teeme ka neid nalju kaasa. Ronisime siis selle mägironimise simulatsiooni otsas. Päris kihvt. Tundub hästi lihtne, aga tegelikult ikka mõni muskel peab töötama ka. Kuulasime siis veel noorte rockbändide kontserte ja siis ta viskaski mu autoga koju.
Ma mõtlesin, et ma hakkan kohe õppima, sest ikkagi midagi kasulikku on ka vaja teha. Aga j'ai eu la flemme. Ma võtsin hoopis teki ja keerasin end õues võrkkiike tuttu. Mõnus! Lõpuks kui teised koju tulid(nad olid vanavanemate juures Romane'iga headaega ütlemas, sest nemad ka ei saa siis ju oma lapselast paar kuud näha) vaatasime üht komöödiat lõuna-prantslasest, kes peab põhja-Prantsusmaale tööle minema. Appi, mis stereotüübid siin Prantsusmaal valitsevad. Juba lõunakate jaoks on põhja-Prantsusmaa nagu põhjapoolus. Ta pani endale paksu sulejope selga ja siis hakkas põhja poole sõitma. Päris naljakas film oli. Aga tulemusena oli mu matemaatika ikka tegemata. Nohjah, lubasin endale, et hommikul...
Sunday, 9 May 2010
Emme!
Kirsi jogurtikook
Taigen
5 dl jahu
1,25 dl tuhksuhkrut
0,5 tl soola
170 g võid
0,5 dl vett
Täidis
300 g kirsse
200 g jogurtit
100 g valget šokolaadi
1 muna
Valmistamine
Sega jahu, tuhksuhkur, sool ja või sõrmeotstega näppides ühtlaseks puruks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks taignaks. Suru taigen vormi põhja ja servadesse. Küpseta 225 kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta. Sulata šokolaad ja sega jogurti hulka. Lisa muna ja sega läbi. Vala jogurtisegu põhjale ja tõsta kirsid peale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase jahtuda. Ja siis maitse, kas kõlbab. :)
Saturday, 8 May 2010
C'est fini! Filmimaraton jõudis lõpule.
Vahetusõed läksid Brunoga kinno "Ironman"i vaatama. Me Francoise'iga ei olnud väga vaimustuses. Me tegime siis oma filmiõhtu. Njaa...nüüd on ka Francoise'il Eesti ajaloost veidikene aimu...
Thursday, 6 May 2010
piimasupp
Tervist,
Mina olen siis taaskord koolirütmi sisse elanud. Tõeline koolirütm jah, kui esmaspäeval kaks tundi, teisipäeval kolm tundi, kolmapäeval kolm tundi ja täna oli eriti pikk päev, lausa 6 tundi. Homme on üks tund ja laupäeval ferie ehk kooli pole.
Soojast ilmast ei ole enam midagi järel. Väljas ainult 10-15 kraadi. Nina tahab otsast külmuda.
Mis ma siis koolist kirjutan. Tunnist tundi magan silmad lahti. Ainsad huvitavad tunnid on ajalugu, SVT ja matemaatika. Vähemalt toimub midagi konkreetset. Füüsika-keemia olen ma juba ammu maha kandnud, klassis täielik bordell(eesti keeles vist ei kasutata sellist väljendit või siis tõlgentatakse seda väga valesti). Inglise keelest ma ei hakka rääkimagi. Kehalises hakkab tegelikult juba midagi looma, ma sain enda grupile isegi mingisuguse koreograafia välja võlutud. Ja rohkem tunde mul ei olegi. Aa...kirjandus ka. Me saime just täna eksamite ajad teada. Suuline on 30. juunil ja minu rong Berliini poole 1. juulil. Milline ajastus! Peaks vist kordama hakkama. Ah, aega on selle kiire asjaga.
Tegelikult tahtsin ma täna hoopis millesti muust rääkida. Ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam kakelda nende stereotüüpidega, mis inimesed arvavad teadvat maailmast. Eesti oli, on ja jääb idabloki vaeseks riigiks, kus on kogu aeg hästi külm ja kõik räägivad ainult vene keelt ja ootavad, et jälle Venemaaks saada. Kõik teevad neid vastikuid nalju, rääkides minuga vene keele aksendiga ja siis mina naeratan armsalt ja alustan selgitamist, et ei-ei-ei. Aga ma enam ei jaksa. Nüüd ma ainult naeratan veidi. Varsti vist enam ei jaksa sedagi. Sõbrad samamoodi räägivad, et oh ja jää siia, mida sa sinna tagasi lähed. Mina siis kutsun neid Eestisse külla ja siis nad .....hmmm....ei mina sinna külmkappi küll ei roni. Ja siis ruttu uus teema. Olgu, tegelikult on see natuke naljakas ka. Aga kahju on inimestest, et nad isegi ei vaevu maailma tundma õppima. Igaüks peab enda elukohta maailmanabaks. Huvitav, kas eestlane peab Eestit ka maailmanabaks?
Ma tahan piimasuppi tomativõileivaga, tahaks üleüldse suppi. Isegi hernesuppi oleks suuteline praegu sööma. :P
No näete nüüd jõudis jälle üks punkt, kus ma ei suuda teie nägemist ära oodata. Jah, siin on väga tore. Kõik naeratavad ilusasti koguaeg ja on hästi õnnelikud, aga...ma tahan teie naeratusi ja õnnelikke nägusid ka näha.
Ja muide aidake nüüd mul ruttu üks "to do" list ka teha. Kindlasti tahan veel jõuda Versaille'sse(missiis, et ma seal olen juba käinud), Montparnasse'i torni, Bourgogne veiniistandusse, tahaks näha üht õiget ja suurt lavendlipõldu, tahan jõuda Lapin agile'i, ja siis õhtusöök bateaux mouche'il. Kas ma unustasin midagi? Muidu lappasin turistiraamatuid Pariisist, nähtud, nähtud, nähtud, nähtud, kõik on nähtud. Pariis on nähtud. Pariisi ümbrus enam-vähem samamoodi. Pidime veel Sylvie'ga Fontaine-Bleu'sse minema. Boulogne metsas peaks jalutama ka, autoga sealt 100 korda läbi sõidetud, aga jalajala. jaaaaniiiiiiedasiiii......et ikka kõik ikka tehtudtehtud saaks. Linnuke kirja!
Nüüd lähen tantsu. See on tore, vahva ja mõnus. Ma olen liigutamise sõltlane. Endorfiinid ja muud elukad mu ajudes teevad mind õnnelikuks. :)
Tervitan teid ja ärge siis mind ära unustage. Tänks Lillu muidu selle toreda unenäo eest. Lilli-Jana nägi minust unenägu. Mul olid paksud kulmud ja kõik tahtsid mu sõbrad olla. :D:D:D:D
Bisous :*
Mina olen siis taaskord koolirütmi sisse elanud. Tõeline koolirütm jah, kui esmaspäeval kaks tundi, teisipäeval kolm tundi, kolmapäeval kolm tundi ja täna oli eriti pikk päev, lausa 6 tundi. Homme on üks tund ja laupäeval ferie ehk kooli pole.
Soojast ilmast ei ole enam midagi järel. Väljas ainult 10-15 kraadi. Nina tahab otsast külmuda.
Mis ma siis koolist kirjutan. Tunnist tundi magan silmad lahti. Ainsad huvitavad tunnid on ajalugu, SVT ja matemaatika. Vähemalt toimub midagi konkreetset. Füüsika-keemia olen ma juba ammu maha kandnud, klassis täielik bordell(eesti keeles vist ei kasutata sellist väljendit või siis tõlgentatakse seda väga valesti). Inglise keelest ma ei hakka rääkimagi. Kehalises hakkab tegelikult juba midagi looma, ma sain enda grupile isegi mingisuguse koreograafia välja võlutud. Ja rohkem tunde mul ei olegi. Aa...kirjandus ka. Me saime just täna eksamite ajad teada. Suuline on 30. juunil ja minu rong Berliini poole 1. juulil. Milline ajastus! Peaks vist kordama hakkama. Ah, aega on selle kiire asjaga.
Tegelikult tahtsin ma täna hoopis millesti muust rääkida. Ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam kakelda nende stereotüüpidega, mis inimesed arvavad teadvat maailmast. Eesti oli, on ja jääb idabloki vaeseks riigiks, kus on kogu aeg hästi külm ja kõik räägivad ainult vene keelt ja ootavad, et jälle Venemaaks saada. Kõik teevad neid vastikuid nalju, rääkides minuga vene keele aksendiga ja siis mina naeratan armsalt ja alustan selgitamist, et ei-ei-ei. Aga ma enam ei jaksa. Nüüd ma ainult naeratan veidi. Varsti vist enam ei jaksa sedagi. Sõbrad samamoodi räägivad, et oh ja jää siia, mida sa sinna tagasi lähed. Mina siis kutsun neid Eestisse külla ja siis nad .....hmmm....ei mina sinna külmkappi küll ei roni. Ja siis ruttu uus teema. Olgu, tegelikult on see natuke naljakas ka. Aga kahju on inimestest, et nad isegi ei vaevu maailma tundma õppima. Igaüks peab enda elukohta maailmanabaks. Huvitav, kas eestlane peab Eestit ka maailmanabaks?
Ma tahan piimasuppi tomativõileivaga, tahaks üleüldse suppi. Isegi hernesuppi oleks suuteline praegu sööma. :P
No näete nüüd jõudis jälle üks punkt, kus ma ei suuda teie nägemist ära oodata. Jah, siin on väga tore. Kõik naeratavad ilusasti koguaeg ja on hästi õnnelikud, aga...ma tahan teie naeratusi ja õnnelikke nägusid ka näha.
Ja muide aidake nüüd mul ruttu üks "to do" list ka teha. Kindlasti tahan veel jõuda Versaille'sse(missiis, et ma seal olen juba käinud), Montparnasse'i torni, Bourgogne veiniistandusse, tahaks näha üht õiget ja suurt lavendlipõldu, tahan jõuda Lapin agile'i, ja siis õhtusöök bateaux mouche'il. Kas ma unustasin midagi? Muidu lappasin turistiraamatuid Pariisist, nähtud, nähtud, nähtud, nähtud, kõik on nähtud. Pariis on nähtud. Pariisi ümbrus enam-vähem samamoodi. Pidime veel Sylvie'ga Fontaine-Bleu'sse minema. Boulogne metsas peaks jalutama ka, autoga sealt 100 korda läbi sõidetud, aga jalajala. jaaaaniiiiiiedasiiii......et ikka kõik ikka tehtudtehtud saaks. Linnuke kirja!
Nüüd lähen tantsu. See on tore, vahva ja mõnus. Ma olen liigutamise sõltlane. Endorfiinid ja muud elukad mu ajudes teevad mind õnnelikuks. :)
Tervitan teid ja ärge siis mind ära unustage. Tänks Lillu muidu selle toreda unenäo eest. Lilli-Jana nägi minust unenägu. Mul olid paksud kulmud ja kõik tahtsid mu sõbrad olla. :D:D:D:D
Bisous :*
Saturday, 1 May 2010
r-iga ei olegi veel ükski postituse pealkiri alanud. Noh nüüd on. :P
Kolmapäeva hommikul saatsin Silke rongi peale ja siis lubasin endale, et loen läbi kohustusliku kirjanduse ja kirjutan lõpuks ära blogi. Kas ma midagi valmis ka jõudsin. Ei! :D
Peesitasin aias ja lasin päikesel endas D-vitamiini toota. Seda sama tegin ma neljapäeval. Noh, vähemalt raamatu sain läbi. Hea seegi. Panime võrkkiige ja pinksi laua üles.
Seda sama tegin reedel ka. Nii sisukas elu! :) Noh, muidugi sai üle pika aja oma perele skypes helistatud. Nad panid mulle lõpuks aru pähe, et ma pean oma blogi lõpuks ära kirjutama. Muidu ei saa ma seda iial valmis. Lihtsalt liiga palju elu läheb mööda.
Reede õhtul korraldas mu vahetusisa meie pool pokkeriõhtu kõigi oma hasartmängusõltlastest sõpradega. Ja kui te arvate, et mõni kaardipakk ka avati, siis te eksite, tegemist oli võrgupeoga. Mäng lasti arvutist telekaekraanile ja siis nad seal lõbutsesid.
Naised aeti selleks pühaks tegevuseks majast välja. Tegime siis Francoise'i, Romane'i ja Maelle'iga 'girls night'i. Sõitsime La Defence'ile ühte jaapani restosse sööma. Seal restos jooksid kõik toidud ühe lindi peal kõikide laudade vahelt läbi ja siis sa võisid valida, mis sa süüa tahtsid. Päris naljakas. Pärast läksime kinno vaatama filmi "Tout ce qui brille". Päris tore film, mis jutustas loo kahest ääralinna sõbrannast, kes satuvad šikide pariislastega ühele peole, kes ei saa aru, et nad vaid äärelinna immigrandid on. Ja siis nad üritavad seda varjata. Aga palju nalja sai ja päris huvitava mõttega film ka. Ja muidugi juhuse tahtel juhtus kogu film La Defence'il, Neuilly's ehk siis samas kohas, kus me just olime.
Kui Francoise'ga on meil igalpool hästi vahva, siis mu vahetusõed on mõnikord funkillerid, aga ei mina end segada lase. Minul on alati tore ja mõnikord näitan ma seda liiga palju välja. Suure kaare treppidest üles ja alla joosta on mulle ju alati meeldinud. :P
Öösel sõitsime koju tagsi, aga tüübid mängisid ikka veel pokkerit. Mina rohkem ei jaksanud ja panin liha rätikusse ehk läksin magama. Nii naljakas prantsuse väljend. Liha rätikusse panema. :) Veel naljakam on öelda kellelegi, et vaata, et sa sooja camembert'i sööma ei pea. Ehk ole ettevaatlik, see võib sulle probleeme tuua. :D
Kas sa näed, jõudsingi tänaseni. Täna hommikul käisin emme soovitusel ja enda liigutamise vajadusest rattaga sõitmas. Tahtsin minna siis selle pisikese kilomeetri edasi, kus ma saan põldude vahel sõita. Aga prantsuse maastik on ju mäest üles ja ala viib vallatu tee. Ei mina jaksa. Nõrk olen. Jõudsin 5 linnakest edasi ja möödunud oli juba pool tundi ja ma keerasin otsa tagasi. Ent loodus on siin ilus. Tõeliselt prantsusepärane. :)
Ja kodus lasin endale lõpuks Wii Fit'i näidata. Ja siis ma sattusin sõltuvusse. Saatsin mööda oma aja tehes harjutusi virtuaalse treeneri käsu peale. Ja siis mängisin Francoise'iga golfi ja siis poksisin temaga. Ühesõnaga päris naljakas instrument. :P
Nüüd siis kirjutan siin lõpuks oma blogi. Chill-Bill, elu on lill. :)
Peesitasin aias ja lasin päikesel endas D-vitamiini toota. Seda sama tegin ma neljapäeval. Noh, vähemalt raamatu sain läbi. Hea seegi. Panime võrkkiige ja pinksi laua üles.
Seda sama tegin reedel ka. Nii sisukas elu! :) Noh, muidugi sai üle pika aja oma perele skypes helistatud. Nad panid mulle lõpuks aru pähe, et ma pean oma blogi lõpuks ära kirjutama. Muidu ei saa ma seda iial valmis. Lihtsalt liiga palju elu läheb mööda.
Reede õhtul korraldas mu vahetusisa meie pool pokkeriõhtu kõigi oma hasartmängusõltlastest sõpradega. Ja kui te arvate, et mõni kaardipakk ka avati, siis te eksite, tegemist oli võrgupeoga. Mäng lasti arvutist telekaekraanile ja siis nad seal lõbutsesid.
Naised aeti selleks pühaks tegevuseks majast välja. Tegime siis Francoise'i, Romane'i ja Maelle'iga 'girls night'i. Sõitsime La Defence'ile ühte jaapani restosse sööma. Seal restos jooksid kõik toidud ühe lindi peal kõikide laudade vahelt läbi ja siis sa võisid valida, mis sa süüa tahtsid. Päris naljakas. Pärast läksime kinno vaatama filmi "Tout ce qui brille". Päris tore film, mis jutustas loo kahest ääralinna sõbrannast, kes satuvad šikide pariislastega ühele peole, kes ei saa aru, et nad vaid äärelinna immigrandid on. Ja siis nad üritavad seda varjata. Aga palju nalja sai ja päris huvitava mõttega film ka. Ja muidugi juhuse tahtel juhtus kogu film La Defence'il, Neuilly's ehk siis samas kohas, kus me just olime.
Kui Francoise'ga on meil igalpool hästi vahva, siis mu vahetusõed on mõnikord funkillerid, aga ei mina end segada lase. Minul on alati tore ja mõnikord näitan ma seda liiga palju välja. Suure kaare treppidest üles ja alla joosta on mulle ju alati meeldinud. :P
Öösel sõitsime koju tagsi, aga tüübid mängisid ikka veel pokkerit. Mina rohkem ei jaksanud ja panin liha rätikusse ehk läksin magama. Nii naljakas prantsuse väljend. Liha rätikusse panema. :) Veel naljakam on öelda kellelegi, et vaata, et sa sooja camembert'i sööma ei pea. Ehk ole ettevaatlik, see võib sulle probleeme tuua. :D
Kas sa näed, jõudsingi tänaseni. Täna hommikul käisin emme soovitusel ja enda liigutamise vajadusest rattaga sõitmas. Tahtsin minna siis selle pisikese kilomeetri edasi, kus ma saan põldude vahel sõita. Aga prantsuse maastik on ju mäest üles ja ala viib vallatu tee. Ei mina jaksa. Nõrk olen. Jõudsin 5 linnakest edasi ja möödunud oli juba pool tundi ja ma keerasin otsa tagasi. Ent loodus on siin ilus. Tõeliselt prantsusepärane. :)
Ja kodus lasin endale lõpuks Wii Fit'i näidata. Ja siis ma sattusin sõltuvusse. Saatsin mööda oma aja tehes harjutusi virtuaalse treeneri käsu peale. Ja siis mängisin Francoise'iga golfi ja siis poksisin temaga. Ühesõnaga päris naljakas instrument. :P
Nüüd siis kirjutan siin lõpuks oma blogi. Chill-Bill, elu on lill. :)
üks teisipäev!
Teisipäeval magasin end lõpuks välja ja siis sõitsin Pariisi, et minna oma unustatud kotile järgi. Sylvie töötab, nagu mu vahetusemagi EDF-is(Electricite de France). Lihtsalt Champs-Elysee kontoris. Siis me lobiseme ja lobiseme. Lõpuks kell juba ni palju, et ta kutsub mind lõunatama. Mis siis ikka. Lobiseme edasi ja läheme sööma EDF-i peakontorisse. Tehke järgi! :) Pärast jalutame veel kvartalis ringi. Ta näitas mulle kõiksugu põnevaid pisikesi tänavakesi ja aiakesi, kes sa ei saa arugi, et sa Pariisi kesklinnas oled. Päris mõnus oleks sellistes aedades päikese käes peesitada. Lõpuks me ütlesime üksteisele headaega ja ta läks tööd tagasi tegema.
Helistan Silkele, et ou mis teed? Pariisi ei viitsi vä? Ja siis ohhoo tema oli hoopis Taverny'sse mulle salaja külla sõitnud. Võtsin siis ka ruttu rongi tagasi. Silke oli juba poistega väljas. Ma jõudsin ka lõpuks kohale. Tore oli ammunägemata sõpru näha. Natuke siis hängisin väljas, aga kaua ma ei jaksa hängida. Nii väsitav on mitte midagi teha. Kutsusin Silke enda juurde, kus me tegime koos tiramisut. Oleme ju tublid. :)
Peale õhtusööki helistasid jälle kutid, et me ikka nendega veel välja tuleks. No eks me siis läksime. Jälle tšillasime niisama ringi. Õues on ju nii soojad ilmad. Mis niiviisi viga õues olla. Lihtsalt istud kuskil tänavakivil ja siis lobised ja teed nalja. Tüübid olid isegi minigrilli välja ajanud. Liiga naljakas. :D
Pärast kodus vaatasime Silkega veel paar osa Meeleheitel koduperenaisi ja siis lõpuks tuli ikkagi tudu. Ega ta tulemata ei jää! :P
Helistan Silkele, et ou mis teed? Pariisi ei viitsi vä? Ja siis ohhoo tema oli hoopis Taverny'sse mulle salaja külla sõitnud. Võtsin siis ka ruttu rongi tagasi. Silke oli juba poistega väljas. Ma jõudsin ka lõpuks kohale. Tore oli ammunägemata sõpru näha. Natuke siis hängisin väljas, aga kaua ma ei jaksa hängida. Nii väsitav on mitte midagi teha. Kutsusin Silke enda juurde, kus me tegime koos tiramisut. Oleme ju tublid. :)
Peale õhtusööki helistasid jälle kutid, et me ikka nendega veel välja tuleks. No eks me siis läksime. Jälle tšillasime niisama ringi. Õues on ju nii soojad ilmad. Mis niiviisi viga õues olla. Lihtsalt istud kuskil tänavakivil ja siis lobised ja teed nalja. Tüübid olid isegi minigrilli välja ajanud. Liiga naljakas. :D
Pärast kodus vaatasime Silkega veel paar osa Meeleheitel koduperenaisi ja siis lõpuks tuli ikkagi tudu. Ega ta tulemata ei jää! :P
Mida sa hing veel ihkad...
...sest reede hommikul sõitsime me vahetusperega puhkusele Oleron'i saarele, mis ei ole kaugel Bordeaux'st. Sõitsime külla Sylviele, Francoise sõbrannale, kes omab tol saarel oma suvekodu. :)
Me olime neil juba varem külas käinud. See on see pere, kus on kaks poega - kunstnik ja elektroonik. Kohe näha et vennad. :P
Ma võin ju veel kõike muud rääkida, aga kõige tähtsam - Ma sain MERRRRRE! Oh nüüd on süda rahul. Ma käisin ujumas ja siis peesitasin rannal. Lihtsalt liiga mõnus. Pariisi kõrval elades on koguaeg midagi puudu ja see midagi on meri. Meri, mida pead Tallinnas nii normaalseks, siis siin ma mere äärde jõudes lihtsalt viskusin lainetesse. Meri maitses nagu sool. Ja siis mitte keegi ei uskunud, et Eesti meri ei ole soolane. Teised muidugi pidasid mind veidikene imelikuks. Kes see 17-18 kraadises vees suudab ujuda. Kevad on ju siiski alles. Aga lõpuks tulid kangemad ehk Guillaume ja Vince ikkagi järgi. Aga "vanem generatsioon" merre ei jõudnudki. Rannal riietega peesitamine kõlbas neile küll. :) Pärast mängisime palli. Ja nii igal õhtul.
Ülejäänud aja veetsime me aega prantsusepäraselt ehk siis kas me sõime, tegime süüa või seedisime. Ja ma ei liialda, see päriselt ongi nii. Hommikusöögil arutatakse põhjalikult, mis täna süüa teha. Siis käiakse turul ja siis ongi juba aeg lõunasööki valmistama hakata ja siis sa sööd ja sööd või siis lobised. Jõudes viimase käiguni, milleks on kohv hakatakse juba arutama, mida õhtuks teha. Käime tunnikese meres ujumas ja siis hakkamegi juba õhtust tegema. Ja nii need päevad veerevad...
Muidugi jõudsime natuke ringi ka jalutada, oleks isegi rohkem, aga kuna Romane on alles karkudel, siis liialdada ka ei tasu. Käisime kohalikul vanakraamilaadal. Inimesed on leidnud endi panipaikadest ikka maeitea mis asju. Tõesti n'importe quoi. Käisime ka Sylvie sõbranna ühe teise Francoise mosaiigitöökoda vaatamas. Päris kihvt. Ilusaid asju oli.
Guillaume ja Vincent olid ka hästi mõnsad ja sümpaatsed. Lobiseda ikka jõuab. Vince joonistab ikka super hästi, ta sai just kuskile tähtsasse kunstikooli sisse. Ja Guillaume on juba lõpetamas oma elektroonika-tehnika ja kõiksugu muude jubinate kõrgkooli. Hetkel otsib ta endale praktikat. Prantsusmaal on praktika iga kooli osa. Ilma tasuta tööd tegemata sind keegi tööle ei võta. Kogemusi on vaja enne koguda. Ei saa nii, et lõpetad kooli, paned lipsu ette ja siis küsid kohe maksimum palka. ennast tuleb enne ikka üles töötada.
Oleroni saar oli täpselt selline merekülake siniste aknaklappidega kollaste majadega. Põhitoit on mereannid, mida siis meiegi ühel õhtul tegime. Ostsime turult vähke ja krabisid, mis liigutasid ja tegid häält. Päris õudne. Kodus pistis Francoise ilma halastuseta need väänlevad elukad potti. Muidugi sõime ka karpe, mida süüakse toorelt ehk siis sellel hetkel kui eluka endale suhu pistad ta alles elab. Ja liigutab. Njami. :) Aga julge ja uudishimulik turist, nagu ma olen, ei löö ma tagasi ühegi õuduse ees. Kõike tuleb proovida.
Aga prantslastega on ikka tõeliselt tore. Nad lihtsalt oskavad elu nautida. Öösiti mängisime üht mängu, kus anti mingi sõna ja siis sa pidid leidma võimalikul palju laule, kus see sõna esineb. See ainult tundub lihtne, tegelikult kui keegi ütleb sulle l'amour, siis mitu laulu sa suudad välja mõelda. Aga nalja sai ikka palju. Laulda sai ka palju. Kõik laulsime ja kõvasti ja ilusti ja valesti.
Ja siis üks huvitav asi veel, seal saarel tehakse pähkliveini. Päris huvitav mõte, sest vein on prantslaste jaoks ikkagi viinamarjadest tehtud. Kusjuures see oli päris huvitava maitsega. Ja mis siin veel tehakse. Hmm...juustu. Igal kohal, igal külal, igal talul on oma juust. See lihtsalt on nii. Kohalik juust mille nime ma enam ei mäleta, sarnanes Munsterile, ainult ilma seemnete ja natuke mahedam. Aga minu lemmik juust on ikkagi reblochon. Aga kõik kitsekad on ka väga head. Oh ma ei tea mida ma varsti ilma juustuta tegema hakkan. Korraldan teile gurmaaniõhtuid, kus siis maitseme hiirte juustu ja eedamit ja atleeti ja juustulaadset toodet. Ojaa! :P
Esmaspäeval pakkisime oma kolm asja kokku ja sõitsimegi Taverny'sse tagasi. Teepeal helistas Sylvie, et ma olin oma koti maha jätnud. Zut! Ta lubas tolle kaasa võta, ta elab Pariisist lõunas. Ja siis oh lõpuks oma koju. Polnud kaua aega kodus olnud, kogu aeg mööda ilma ringi sõitnud. Puhkuse jätk...
Me olime neil juba varem külas käinud. See on see pere, kus on kaks poega - kunstnik ja elektroonik. Kohe näha et vennad. :P
Ma võin ju veel kõike muud rääkida, aga kõige tähtsam - Ma sain MERRRRRE! Oh nüüd on süda rahul. Ma käisin ujumas ja siis peesitasin rannal. Lihtsalt liiga mõnus. Pariisi kõrval elades on koguaeg midagi puudu ja see midagi on meri. Meri, mida pead Tallinnas nii normaalseks, siis siin ma mere äärde jõudes lihtsalt viskusin lainetesse. Meri maitses nagu sool. Ja siis mitte keegi ei uskunud, et Eesti meri ei ole soolane. Teised muidugi pidasid mind veidikene imelikuks. Kes see 17-18 kraadises vees suudab ujuda. Kevad on ju siiski alles. Aga lõpuks tulid kangemad ehk Guillaume ja Vince ikkagi järgi. Aga "vanem generatsioon" merre ei jõudnudki. Rannal riietega peesitamine kõlbas neile küll. :) Pärast mängisime palli. Ja nii igal õhtul.
Ülejäänud aja veetsime me aega prantsusepäraselt ehk siis kas me sõime, tegime süüa või seedisime. Ja ma ei liialda, see päriselt ongi nii. Hommikusöögil arutatakse põhjalikult, mis täna süüa teha. Siis käiakse turul ja siis ongi juba aeg lõunasööki valmistama hakata ja siis sa sööd ja sööd või siis lobised. Jõudes viimase käiguni, milleks on kohv hakatakse juba arutama, mida õhtuks teha. Käime tunnikese meres ujumas ja siis hakkamegi juba õhtust tegema. Ja nii need päevad veerevad...
Muidugi jõudsime natuke ringi ka jalutada, oleks isegi rohkem, aga kuna Romane on alles karkudel, siis liialdada ka ei tasu. Käisime kohalikul vanakraamilaadal. Inimesed on leidnud endi panipaikadest ikka maeitea mis asju. Tõesti n'importe quoi. Käisime ka Sylvie sõbranna ühe teise Francoise mosaiigitöökoda vaatamas. Päris kihvt. Ilusaid asju oli.
Guillaume ja Vincent olid ka hästi mõnsad ja sümpaatsed. Lobiseda ikka jõuab. Vince joonistab ikka super hästi, ta sai just kuskile tähtsasse kunstikooli sisse. Ja Guillaume on juba lõpetamas oma elektroonika-tehnika ja kõiksugu muude jubinate kõrgkooli. Hetkel otsib ta endale praktikat. Prantsusmaal on praktika iga kooli osa. Ilma tasuta tööd tegemata sind keegi tööle ei võta. Kogemusi on vaja enne koguda. Ei saa nii, et lõpetad kooli, paned lipsu ette ja siis küsid kohe maksimum palka. ennast tuleb enne ikka üles töötada.
Oleroni saar oli täpselt selline merekülake siniste aknaklappidega kollaste majadega. Põhitoit on mereannid, mida siis meiegi ühel õhtul tegime. Ostsime turult vähke ja krabisid, mis liigutasid ja tegid häält. Päris õudne. Kodus pistis Francoise ilma halastuseta need väänlevad elukad potti. Muidugi sõime ka karpe, mida süüakse toorelt ehk siis sellel hetkel kui eluka endale suhu pistad ta alles elab. Ja liigutab. Njami. :) Aga julge ja uudishimulik turist, nagu ma olen, ei löö ma tagasi ühegi õuduse ees. Kõike tuleb proovida.
Aga prantslastega on ikka tõeliselt tore. Nad lihtsalt oskavad elu nautida. Öösiti mängisime üht mängu, kus anti mingi sõna ja siis sa pidid leidma võimalikul palju laule, kus see sõna esineb. See ainult tundub lihtne, tegelikult kui keegi ütleb sulle l'amour, siis mitu laulu sa suudad välja mõelda. Aga nalja sai ikka palju. Laulda sai ka palju. Kõik laulsime ja kõvasti ja ilusti ja valesti.
Ja siis üks huvitav asi veel, seal saarel tehakse pähkliveini. Päris huvitav mõte, sest vein on prantslaste jaoks ikkagi viinamarjadest tehtud. Kusjuures see oli päris huvitava maitsega. Ja mis siin veel tehakse. Hmm...juustu. Igal kohal, igal külal, igal talul on oma juust. See lihtsalt on nii. Kohalik juust mille nime ma enam ei mäleta, sarnanes Munsterile, ainult ilma seemnete ja natuke mahedam. Aga minu lemmik juust on ikkagi reblochon. Aga kõik kitsekad on ka väga head. Oh ma ei tea mida ma varsti ilma juustuta tegema hakkan. Korraldan teile gurmaaniõhtuid, kus siis maitseme hiirte juustu ja eedamit ja atleeti ja juustulaadset toodet. Ojaa! :P
Esmaspäeval pakkisime oma kolm asja kokku ja sõitsimegi Taverny'sse tagasi. Teepeal helistas Sylvie, et ma olin oma koti maha jätnud. Zut! Ta lubas tolle kaasa võta, ta elab Pariisist lõunas. Ja siis oh lõpuks oma koju. Polnud kaua aega kodus olnud, kogu aeg mööda ilma ringi sõitnud. Puhkuse jätk...
Thursday, 29 April 2010
Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti...
...peale pikka mõtlemist, otsustasin ma end siiski kokku võtta ja miskit toimunust ka kirja panna. Hetkel peesitan oma aias murul ja lasen päikesel end võtta. Kraadiklaas näitab juba 3-ga algavaid numbreid. Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti. Ja õnneks on mul aega seda kõike nautida, sest on vaheaaeg. Prantsusmaal on kogu aeg vaheaeg. :)
19. aprill - 23. aprill
Eelmisel esmaspäeval kell 4h30 hommikul astusin koduuksest välja, et võtta rong Lyon'i, kus ootas mind Vanessa. Päris naljakas oli hommiku esimest rongi võtta. Isegi natuke pime oli veel. Kiirrongiga teeb 450 km 2 tunniga nagu niuhti. Ei saanud arugi, kui juba Lyonis olin. Noh seda ka võib-olla sellepärast, et ma olin veel liiga unine.
Lyonis leidsin ma selle mõnusa lõuna-Prantsusmaa atmosfääri. Jah Vanesse vaidle nüüd. Tehniliselt ei ole Lyon veel lõuna, aga kõigi pariislaste jaoks on Lyon lõuna alguseks.
Oleks ma peale tagasisõitu kohe miskit kirja pannud, siis oleks pikemalt kirjutanud. Aga seal oli ikka väga numpsel. Nägin ära kõik, mida üks turist nägema peab. Vana amfiteater, vanalinn, jõeäärne, ooperimaja, peaväljak, kuldpea park jne. Käisime veel filmidekoratsioonide ja miniatuuride muuseumis. Aga enamuse ajast lihtsalt peesitasime murul, tegime pilte, nautisime ilma ja prantslasi. :) Ja mis kõige tähtsam - rääkisime eesti keelt. :P Nii mõnus, et enam ei ole probleemi sellega, kas ma mõtlen eesti või prantsuse keeles. Keelt võib vahetada kogu aeg. Eesti keel oli nagu meie salakeel. :P
Neljapäeva õhtul sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sain täieliku metropolitrauma. Rong jõudis just Pariisi ja siis helistas Bruno, et kas ja kuidas ma juba jõuan ka vä? Ja ta mainis, et Francoise on alles tööl, missiis et kell oli juba üle üheksa õhtul. Ma siis kõllasin Francoise'le, et ta mind ka kuskilt peale võtaks. Aga see oli vist viga, sest palju lihtsam on võtta rong koju, kui hakata metroodega jamama, et ühine kohtumispunkt, kus liialt ummikuid ei ole, leida. Provintsist Pariisi jõudes kaotasin lihtsalt pea ja see võis olla päris naljakas vaatepilt, kuidas ma oma reisikottiga seal metrooväravatest sisse ja välja ja metrootreppidest üles ja alla jooksin. Aga lõpp hea, kõik hea. Koju ma sain autos. :) Sõime õhtust ja vaatasime raamatut, mille Vanessa vahetusisa otsustas mulle kinkida. Merci! :* Ja muidugi sõime Lyoni komme, mida ma vahetusperele ostsin. Jah Vanessa, täitsa kobedad. :) Mnjamm.
Kotti ei jõudnudki ma lahti pakkida, sest...
19. aprill - 23. aprill
Eelmisel esmaspäeval kell 4h30 hommikul astusin koduuksest välja, et võtta rong Lyon'i, kus ootas mind Vanessa. Päris naljakas oli hommiku esimest rongi võtta. Isegi natuke pime oli veel. Kiirrongiga teeb 450 km 2 tunniga nagu niuhti. Ei saanud arugi, kui juba Lyonis olin. Noh seda ka võib-olla sellepärast, et ma olin veel liiga unine.
Lyonis leidsin ma selle mõnusa lõuna-Prantsusmaa atmosfääri. Jah Vanesse vaidle nüüd. Tehniliselt ei ole Lyon veel lõuna, aga kõigi pariislaste jaoks on Lyon lõuna alguseks.
Oleks ma peale tagasisõitu kohe miskit kirja pannud, siis oleks pikemalt kirjutanud. Aga seal oli ikka väga numpsel. Nägin ära kõik, mida üks turist nägema peab. Vana amfiteater, vanalinn, jõeäärne, ooperimaja, peaväljak, kuldpea park jne. Käisime veel filmidekoratsioonide ja miniatuuride muuseumis. Aga enamuse ajast lihtsalt peesitasime murul, tegime pilte, nautisime ilma ja prantslasi. :) Ja mis kõige tähtsam - rääkisime eesti keelt. :P Nii mõnus, et enam ei ole probleemi sellega, kas ma mõtlen eesti või prantsuse keeles. Keelt võib vahetada kogu aeg. Eesti keel oli nagu meie salakeel. :P
Neljapäeva õhtul sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sain täieliku metropolitrauma. Rong jõudis just Pariisi ja siis helistas Bruno, et kas ja kuidas ma juba jõuan ka vä? Ja ta mainis, et Francoise on alles tööl, missiis et kell oli juba üle üheksa õhtul. Ma siis kõllasin Francoise'le, et ta mind ka kuskilt peale võtaks. Aga see oli vist viga, sest palju lihtsam on võtta rong koju, kui hakata metroodega jamama, et ühine kohtumispunkt, kus liialt ummikuid ei ole, leida. Provintsist Pariisi jõudes kaotasin lihtsalt pea ja see võis olla päris naljakas vaatepilt, kuidas ma oma reisikottiga seal metrooväravatest sisse ja välja ja metrootreppidest üles ja alla jooksin. Aga lõpp hea, kõik hea. Koju ma sain autos. :) Sõime õhtust ja vaatasime raamatut, mille Vanessa vahetusisa otsustas mulle kinkida. Merci! :* Ja muidugi sõime Lyoni komme, mida ma vahetusperele ostsin. Jah Vanessa, täitsa kobedad. :) Mnjamm.
Kotti ei jõudnudki ma lahti pakkida, sest...
Saturday, 17 April 2010
prantsuse idüll
Heips! Onju mul on nii armsad jalad. Eriti siis kui nad suvist päikest naudivad. Ma olen aprillis lühikeste pükste, plätude ja topiga ja mul on palav. Tänaval kohtan aeg-ajalt veel mantlis olevaid inimesi. Kui neil lõpuks soe hakkab olen mina vist juba ära kõrbenud.
Täna algas siis mul järjekordne vaheaaeg. Aga seekord on see järjekordne vaheaaeg minu viimane vahetusaasta vaheaaeg. Niuks.
Täna oli mul koolis vene keele tundide raames väikene "vene keele pidu". Siin on traditsioon, et õpetaja korraldab igal aastal ürituse, kus õpilased siis oma õpitud asju üksteisele esitada saavad. Mina lugesin luuletuse ja tegin ühes sketšis kaasa. Külalisesinejatena oli mees-naine, kes esitasid slaavi rahvatantse. Selle üritusega ütlesime me head aega ka Oksanale, kes on vahetusüliõpilane ja vene keele õpetaja assistent. Me olime kahekesi suhteliselt samas olukorras. Aasta jooksul ikka vahetasime mõned emotsioonid ja sõnad. Nüüd ta sõidab tagasi oma koju, Kaukaasia kõrvale.
Kodus pidasime ühe mõnusa sieste'i. Pärastlõunal läksime Francoise'iga Chauvrey's asuvasse cheverie'sse. Me käisime päris kitsekasvatamise talu vaatamas. Me tahtsime õhtuks juustu osta. Nii nummid turistikitsed, tulevad ligi paitamindpaitamind! :) Seal olid veel jänesed ja faasanid. Aga kuna me läksime liiga vara ja kõik pidasid alles sieste'i ja fromagerie oli suletud, siis Francoise näitas mulle ümberkaudseid külakesi.
Mulle tuli tõelise üllatusena, et ma ikkagi tegelikult nii "maal" elan. Ma mõtlesin, et see Pariisi äärelinnakas läheb veel kaua edasi, aga teglikult astun kilomeetri oma kodust edasi ja olengi looduses. Prantsuse looduses. 
Täna seal ringi sõites oli ikka prantsuse tunne küll. Kõik need külakesed, põllukesed, päikesepaiste ja naeratavad inimesed.
Täna seal ringi sõites oli ikka prantsuse tunne küll. Kõik need külakesed, põllukesed, päikesepaiste ja naeratavad inimesed.L'isle-Adamsis oli hästi ilus jõeäär ja sillakesed. Me avastasime, et seal oli laupäevane lilleturg ja kuna Francoise'is on just hijuti aednikukirg lõkkele löönud, siis me põikasime ka sealt läbi. Njaa...valik oli vaja teha mandarini-, sidruni-, kumkvaadi, oliivi- või apelsinipuu vahel. Meie ostsime kannikesi. :D
Sõitsimegi fromagerie'sse tagasi juuste valima ja siis koju. Kodus ma niisama kaua olla ei viitsinud. Läksin raamatupoodi kohustuslikku kirjandust otsima, siis kõrvalkülla jalutama ja siis tagasitulles kohtasin sõpru ja siis hängisin veits nendega j
a siis tulin koju ja siis võtsin päikest ja siis sõime õhtust ja siis vaatasime "Artur ja minimoid" teist osa. Lühidalt on see kõik. :)
a siis tulin koju ja siis võtsin päikest ja siis sõime õhtust ja siis vaatasime "Artur ja minimoid" teist osa. Lühidalt on see kõik. :)Õhtul pidin sõpradega järjekordsele soireele minema, aga ma enam ei taha. Ma tahan tantsida, need pilvesolemis peod mind ei huvita. Vähemalt mitte iga nädalavahetus.
Aga ma juba rääkisin teistega. Vaheaaja esimesel nädalal olen Lyonis, reedel Andreaga Pariisis pikniku pidamas, järgmisel nädalavahetusel vahetusperega lõuna-Prantsusmaal mere ääres ja teisel nädalal sõpradega igal pool ringi tšillamas. Vahepeale natuke lugemist ja kirjutamist ja ongi elu ilus, rahulik ja kasulik. :)
Bisous :*
Subscribe to:
Comments (Atom)