Laupäeva hommikul tõusin üles ja siis mõtlesin ikka pikalt järgi, kas minna 2 esimesse tundi või süüa rahulikult Romane'iga viimane hommikusöök ja siis Pariisi Sophia'le järele minna. Muidugi ma ei läinud kooli. Vaadake, mis minust saanud on. Laisk ja ebakohusetundlik ehk ühesõnaga prantslane. :P
Romane sõitiski minema. Mina sõitsin aga rongiga Pariisi Austerlitz'i jaama Sophia'le vastu. Tere-tere, musi-musi, ca va-ca va et toi, ca va. Ja siis läkski lahti lobin, kes mis ja kus vahetusaasta jooksul korda on saatnud.
Tegime siis suuure turistiringi. Alustasime Notre-Dame'ist ja Cite saarest. Kogu Notre-Dame'i esine oli suurt festivali, mis oli pühendatud leivale, täis. Festivale de pain. Pas mal, n'est pas? :P
Siis läksime otse Pompusse, sealt Les Halles'idesse natukene ostlema. Sophia tuleb ikkagi ju maalt ja seal nii palju valikut ei ole. Les Halles'idest võtsime otse metroo Montmartre'le. Seal jalutasime mööda turistitänavaid ja mitte nii turistitänavaid. Istusime veidikene Montmartre'i treppidel, et jälgida kõiki neid tantsuetendusi, mida tähelepanuvaeguses noored breikarid meile pakkusid. Päris kihvte asju võib niivisi näha. Põikasime sisse Moulin Rouge'i, Sacre coeur'i, kõiksugu põnevatesse butiikidesse ja seejärel kohvikust 2 Moulins(kes vajab selgitusi, siis see on kohvik, kus tegutses Amelie Poulain), aga kui me mõistsime, et ainus asi, mida seal süüa saab on kuulus Amelie creme brule ja meie tühjad turistikõhud vajasid midagi rohkemat, siis istuma me sinna ei jäänud.
Selle asemel võtsime hoopis õigetele pariislannadele kohane tänavanurgalt putkast ühed õiged krepid kastanikreemiga. Mina ei tea, kas tühi kõht on kõige parem kokk või lihtsalt see krepp viis keele alla. Puhkasime veits jalga ja siis jätkasime oma teekonda.
Võtsime metroo l'arc de triomphe'i juurde. Tegime seal kaks ringi. Jalutasime mööda Champs-Elysee'd ja siis keerasime suuna Eiffeli suunas. Igatahes palju sai jalutada. Ja seda kõike kõigest mõne tunni jooksul. Ma suudan Pariisi juba peaaegu jala läbida. Pariis on ikka nii väike.
Noh seda muidugi mitte Sophia jaoks, tema oli küll täiesti creve. Ma väsitan oma pisikesed turistid alati liiga ära.
Minu koju jõudes sõime õhtust ja siis vaatasime filmi LOL. Hahahha nii armas ja naljakas prantsuse ei pigem pariislaste noortefilm. Muidugi mu sõprade juures oli jälle soireeke, aga Sophia ei olnud väga vaimustuses, seega me jäime koju. Aga mina olin siis väss ja mõtlesin, et läheks magama. Aga ossa vana, küll siis oli Sophia'l alles energiat. Tema tahtis öösel veel ja veel filme vaadata. Ent mina magama ei tohtinud minna, muidu tema tunneb end imelikkult. :P Peale teist filmi kolmandat mina enam ei suutnud. Ma andsin talle hoopis oma läpaka koos kõrvaklappidega, et ta siis saaks rahulikutl filme edasi vaadata samal ajal kui mina juba unemaale ära sõidan. Ja vaadake nüüd, mina naksti kell 7 üleval. Ma ei saa sinna mitte midagi teha. Olenemata, kas ma lähen magama kell 10 või 2 öösel, ma ärkan ikka vara. Mis haigus see hommikuinimese haigus on. :) Sophia aga põõnab, eks vaatab, mis kell me täna Pariisi jõuame. Aega on selle kiire asjaga... :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment