Kolmapäeva hommikul saatsin Silke rongi peale ja siis lubasin endale, et loen läbi kohustusliku kirjanduse ja kirjutan lõpuks ära blogi. Kas ma midagi valmis ka jõudsin. Ei! :D
Peesitasin aias ja lasin päikesel endas D-vitamiini toota. Seda sama tegin ma neljapäeval. Noh, vähemalt raamatu sain läbi. Hea seegi. Panime võrkkiige ja pinksi laua üles.
Seda sama tegin reedel ka. Nii sisukas elu! :) Noh, muidugi sai üle pika aja oma perele skypes helistatud. Nad panid mulle lõpuks aru pähe, et ma pean oma blogi lõpuks ära kirjutama. Muidu ei saa ma seda iial valmis. Lihtsalt liiga palju elu läheb mööda.
Reede õhtul korraldas mu vahetusisa meie pool pokkeriõhtu kõigi oma hasartmängusõltlastest sõpradega. Ja kui te arvate, et mõni kaardipakk ka avati, siis te eksite, tegemist oli võrgupeoga. Mäng lasti arvutist telekaekraanile ja siis nad seal lõbutsesid.
Naised aeti selleks pühaks tegevuseks majast välja. Tegime siis Francoise'i, Romane'i ja Maelle'iga 'girls night'i. Sõitsime La Defence'ile ühte jaapani restosse sööma. Seal restos jooksid kõik toidud ühe lindi peal kõikide laudade vahelt läbi ja siis sa võisid valida, mis sa süüa tahtsid. Päris naljakas. Pärast läksime kinno vaatama filmi "Tout ce qui brille". Päris tore film, mis jutustas loo kahest ääralinna sõbrannast, kes satuvad šikide pariislastega ühele peole, kes ei saa aru, et nad vaid äärelinna immigrandid on. Ja siis nad üritavad seda varjata. Aga palju nalja sai ja päris huvitava mõttega film ka. Ja muidugi juhuse tahtel juhtus kogu film La Defence'il, Neuilly's ehk siis samas kohas, kus me just olime.
Kui Francoise'ga on meil igalpool hästi vahva, siis mu vahetusõed on mõnikord funkillerid, aga ei mina end segada lase. Minul on alati tore ja mõnikord näitan ma seda liiga palju välja. Suure kaare treppidest üles ja alla joosta on mulle ju alati meeldinud. :P
Öösel sõitsime koju tagsi, aga tüübid mängisid ikka veel pokkerit. Mina rohkem ei jaksanud ja panin liha rätikusse ehk läksin magama. Nii naljakas prantsuse väljend. Liha rätikusse panema. :) Veel naljakam on öelda kellelegi, et vaata, et sa sooja camembert'i sööma ei pea. Ehk ole ettevaatlik, see võib sulle probleeme tuua. :D
Kas sa näed, jõudsingi tänaseni. Täna hommikul käisin emme soovitusel ja enda liigutamise vajadusest rattaga sõitmas. Tahtsin minna siis selle pisikese kilomeetri edasi, kus ma saan põldude vahel sõita. Aga prantsuse maastik on ju mäest üles ja ala viib vallatu tee. Ei mina jaksa. Nõrk olen. Jõudsin 5 linnakest edasi ja möödunud oli juba pool tundi ja ma keerasin otsa tagasi. Ent loodus on siin ilus. Tõeliselt prantsusepärane. :)
Ja kodus lasin endale lõpuks Wii Fit'i näidata. Ja siis ma sattusin sõltuvusse. Saatsin mööda oma aja tehes harjutusi virtuaalse treeneri käsu peale. Ja siis mängisin Francoise'iga golfi ja siis poksisin temaga. Ühesõnaga päris naljakas instrument. :P
Nüüd siis kirjutan siin lõpuks oma blogi. Chill-Bill, elu on lill. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment