Mida sa hing veel ihkad...

...sest reede hommikul sõitsime me vahetusperega puhkusele Oleron'i saarele, mis ei ole kaugel Bordeaux'st. Sõitsime külla Sylviele, Francoise sõbrannale, kes omab tol saarel oma suvekodu. :)
Me olime neil juba varem külas käinud. See on see pere, kus on kaks poega - kunstnik ja elektroonik. Kohe näha et vennad. :P

Ma võin ju veel kõike muud rääkida, aga kõige tähtsam - Ma sain MERRRRRE! Oh nüüd on süda rahul. Ma käisin ujumas ja siis peesitasin rannal. Lihtsalt liiga mõnus. Pariisi kõrval elades on koguaeg midagi puudu ja see midagi on meri. Meri, mida pead Tallinnas nii normaalseks, siis siin ma mere äärde jõudes lihtsalt viskusin lainetesse. Meri maitses nagu sool. Ja siis mitte keegi ei uskunud, et Eesti meri ei ole soolane. Teised muidugi pidasid mind veidikene imelikuks. Kes see 17-18 kraadises vees suudab ujuda. Kevad on ju siiski alles. Aga lõpuks tulid kangemad ehk Guillaume ja Vince ikkagi järgi. Aga "vanem generatsioon" merre ei jõudnudki. Rannal riietega peesitamine kõlbas neile küll. :) Pärast mängisime palli. Ja nii igal õhtul.

Ülejäänud aja veetsime me aega prantsusepäraselt ehk siis kas me sõime, tegime süüa või seedisime. Ja ma ei liialda, see päriselt ongi nii. Hommikusöögil arutatakse põhjalikult, mis täna süüa teha. Siis käiakse turul ja siis ongi juba aeg lõunasööki valmistama hakata ja siis sa sööd ja sööd või siis lobised. Jõudes viimase käiguni, milleks on kohv hakatakse juba arutama, mida õhtuks teha. Käime tunnikese meres ujumas ja siis hakkamegi juba õhtust tegema. Ja nii need päevad veerevad...

Muidugi jõudsime natuke ringi ka jalutada, oleks isegi rohkem, aga kuna Romane on alles karkudel, siis liialdada ka ei tasu. Käisime kohalikul vanakraamilaadal. Inimesed on leidnud endi panipaikadest ikka maeitea mis asju. Tõesti n'importe quoi. Käisime ka Sylvie sõbranna ühe teise Francoise mosaiigitöökoda vaatamas. Päris kihvt. Ilusaid asju oli.

Guillaume ja Vincent olid ka hästi mõnsad ja sümpaatsed. Lobiseda ikka jõuab. Vince joonistab ikka super hästi, ta sai just kuskile tähtsasse kunstikooli sisse. Ja Guillaume on juba lõpetamas oma elektroonika-tehnika ja kõiksugu muude jubinate kõrgkooli. Hetkel otsib ta endale praktikat. Prantsusmaal on praktika iga kooli osa. Ilma tasuta tööd tegemata sind keegi tööle ei võta. Kogemusi on vaja enne koguda. Ei saa nii, et lõpetad kooli, paned lipsu ette ja siis küsid kohe maksimum palka. ennast tuleb enne ikka üles töötada.

Oleroni saar oli täpselt selline merekülake siniste aknaklappidega kollaste majadega. Põhitoit on mereannid, mida siis meiegi ühel õhtul tegime. Ostsime turult vähke ja krabisid, mis liigutasid ja tegid häält. Päris õudne. Kodus pistis Francoise ilma halastuseta need väänlevad elukad potti. Muidugi sõime ka karpe, mida süüakse toorelt ehk siis sellel hetkel kui eluka endale suhu pistad ta alles elab. Ja liigutab. Njami. :) Aga julge ja uudishimulik turist, nagu ma olen, ei löö ma tagasi ühegi õuduse ees. Kõike tuleb proovida.

Aga prantslastega on ikka tõeliselt tore. Nad lihtsalt oskavad elu nautida. Öösiti mängisime üht mängu, kus anti mingi sõna ja siis sa pidid leidma võimalikul palju laule, kus see sõna esineb. See ainult tundub lihtne, tegelikult kui keegi ütleb sulle l'amour, siis mitu laulu sa suudad välja mõelda. Aga nalja sai ikka palju. Laulda sai ka palju. Kõik laulsime ja kõvasti ja ilusti ja valesti.

Ja siis üks huvitav asi veel, seal saarel tehakse pähkliveini. Päris huvitav mõte, sest vein on prantslaste jaoks ikkagi viinamarjadest tehtud. Kusjuures see oli päris huvitava maitsega. Ja mis siin veel tehakse. Hmm...juustu. Igal kohal, igal külal, igal talul on oma juust. See lihtsalt on nii. Kohalik juust mille nime ma enam ei mäleta, sarnanes Munsterile, ainult ilma seemnete ja natuke mahedam. Aga minu lemmik juust on ikkagi reblochon. Aga kõik kitsekad on ka väga head. Oh ma ei tea mida ma varsti ilma juustuta tegema hakkan. Korraldan teile gurmaaniõhtuid, kus siis maitseme hiirte juustu ja eedamit ja atleeti ja juustulaadset toodet. Ojaa! :P

Esmaspäeval pakkisime oma kolm asja kokku ja sõitsimegi Taverny'sse tagasi. Teepeal helistas Sylvie, et ma olin oma koti maha jätnud. Zut! Ta lubas tolle kaasa võta, ta elab Pariisist lõunas. Ja siis oh lõpuks oma koju. Polnud kaua aega kodus olnud, kogu aeg mööda ilma ringi sõitnud. Puhkuse jätk...