Annika postitust lugedes sain ma alles aru, et jah varsti ongi kojutulek. Või äraminek. Kuidas võtta. Ma sain ka kõik rongiajad. Kirjutasin isegi vastu, et jah tulen ja tulen nagu kõik teised vahetusõpilased lõpuks ikkagi koju tulevad. Mina ise aga ei saanud mitte midagi aru. Ma vastasin, ise mõistmata mida ma teen. Nagu robot. Minu aju ei tunnista veel, et ma tõesti sõidangi tagasi Eestisse ja jätan kõik selle siin. Kuidas?
Mul on nagu kaks elu. Üks elu, mida ma olen elanud 17 aastat ja see teine, see uus, mis on minust aastaga teinud selle Regina, kes olen ma just nüüd ja praegu. Aga kuidas need kaks elu ühendada ma ei tea.
Ma olen oma prantsuse pere täieõiguslik liige. Selle tõestuseks, käisin ma eile Francoise'i tädi matustel. Mind võeti kaasa sinna, kuhu lubati ainult kõige lähedasemad. Matused on alati natukene masendavad, aga ma olen oma pere liige ja ma toetan neid nii heas kui halvas. Suguvõsa tunneb mind hästi ja mina neid. Oh ma ei tea. Noh, vähemalt olen ma nüüd isegi prantsusepärased matused ära näinud.
Mind tabas esimest korda Prantsusmaal ka külmetushaigus. Aru ma ei saa, kust see tuli, sest väljas on ligi 30 kraadi sooja. Igatahes kogu peanupp koos nina ja kurguga oli kinni ja valus. Täna ma kooli ei läinud, võtsin kõiksugu keemiat sisse ja magasin 2-ni päeval ja nüüd on juba täitsa tore olla.
Kogu kolmapäeva pärastlõuna veetsin Thomas'ga. Vat mis sest saab, ma ka ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi...
Kuidas ma saan kõik oma sõbrad siia jätta. Jah ma võin ju neile külla sõita, aga see ei saa enam iial sama olema. Ma elan siin. Pärast oleksin ma vaid üks välisturist.
...Ent samas, ma nii ootan, et ma saaksin teid mu kallis pere ja mu sõbrad kallistada hästi kõvasti ja öelda teile, et te olete mulle väga KALLID ja ma ARMASTAN teid!
Regina, teie maisekaeiteakes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment