Nüüd, peale sajandat korda ma luban, et ma kirjutan blogipostitust ja ma kirjutan selle lõpuni. Ma olen selle nädala jooksul nii mitu korda alustanud, aga ma kunagi ei tea, mida siis nüüd öelda.
Teen siis ruttu ja kokkuvõtvalt ka nädalakroonika ära. Laupäeva hommikul kool, ei miskit erilist. Peale kooli Pariisi Vanessaga kokku saama. Kuna mind oodati Taveny'sse tagasi, siis ma väga kaua Vanessaga ei saanudki olla. Kiire klatšivahetus ja asi ants. Tagasi Taverny'sse jõudes tšillasin Thomas, Anthony ja Piat'ga Ludovic'i juures.
Pärast läksime Thomas juurde. Õhtusöök Thomas vanematega. Jaaa, jää siia elama!.......Hmm....Ma arvan, et ma ikka lähen KOJU. :P
Õhtupoole tulid teised ka Thomas juurde, kus tema õel oli oma sõpradega soiree. Ent tüübid rikkusid veits Jenny tüdrukuteõhtu ära. Noh jah. Ebaõnn! Väljas oli lihtsalt nii soe. Nii-nii soe.
Järgmisel hommikul otse Pariisi Vanessaga Champs-Elysee'l toimuvale põllumajandus festivalile. Oi kui palju inimesi, oi kui palju kuumust. Igatahes meie veeotsingud võtsid poole meie ajast. Teise poole ajast imetlesime Champs-Elysee'le rajatud põlde, lehmakasvandusi ja metsi. Igatahes kogu Champs-Elysee oli autodele suletud ja põllumajandust täis. Nii naljakas oli vaadata pariislasi, kes leham nähes....Oh, la vache!! Nagu poleks elusees näinud. Ausalt öeldes ega ma ei imestaks. Vanessa pane siis millalgi ikka pildid hakkama. Ja palun ära tee nagu mina. :P Mina muutun Vanessaga ikka nii laisaks, et ühtegi pilti ei viitsi teha. Siis võtsime rongi Les Halles'idesse ja otsisime jäätist. Jäätist. Õues oli selline kuumus, et te isegi ei kujuta ette. Nii mõnigi kraadike üle kolmekümne. Ja juba oligi aeg sealmaal, et ma pidin koju sõitma.
Claire kutsus mind enda lahkumispeole. Claire on mu sõbranna tantsutrennist, kes kolib Ch'tide juurde. Ch'tid on põhja-Prantsusmaa elanikud, kes räägivad imeliku aksendiga. Jušt nii, et ša ei šaa mitte miškit aru. Igatahes Claire'i lahkumisõhtu toimus siis pühapäeva õhtul. Ta lubas mind muidugi endale Calais'sse külla kutsuda, aga noh loodetavasti juhtub see enne, kui mina oma lahkumisõhtut korraldan.
Igatahes ma mõtlesin, et ma siis küpsetan ruttu miskit kaasa. Aga kuna mul oli aega vaid loetud minutid, siis ma tahtsin ruttu ja midagi lihtsat. Isegi Karin tuli appi. Aga minu närv ei pea viimastel hetkedel enam vastu, nii et ma andsin alla ja otsustasin pistaatsiapähkleid ja soolapulki kaasa osta. Ohjah...nüüd ma naeran, tol hetkel olin närvis. :D
Vahetusvanemad jõudsid koju ja viskasid mind Claire'i juurde ära. Aga te isegi ei kujuta ette, kui kaua me seda maja otsisime. Mul oli ainult aadress ja telefoni numbrit ei olnud ja siis ma jamasin majahoidjaga, et kus elab Claire. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks leidsin ma end siiski Claire'i korterist. Nii palju uusi turvusi. Neid prantsuse tutvusi. Noored vanuses "esimene laps". Lobiseda igatahes sai. :) Head aega, Claire!
..........................................................................................................................
Ja tegelikult täna on juba 10. juuli. Kuidas ma oma blogikirjutamist niiiiiiiiiiiii kaua edasi sain lükata? Elu on nii kiire ja ma ei saa oma viimseid minuteid mitte kuidagi arvutis istumisele kulutada. Nüüd ma võtan end kokku ja jõuan tänaseni. Nüüd kui see on kirjas, siis nii peab see ka juhtuma. Master Mind! :P
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
See on ju ainult hea märk, et sa minuga koos olles laisaks muutud ja pilte ei viitsi teha. :)
ReplyDeleteJa piltidest rääkides - ma juba panin need AMMU sulle valmis ja edastasin info ka (loe: palun mine oma orkuti scrapbooki ja vasta mulle!).
Gros bisous, Lyonnaise.
ja, ma sain pildid kätte juba AMMU. Ma tänan sind kõikide nende klõpsude eest, sest igakord peale kihvti hetke mõtlen, et no kurat küll, kas oli raske siis seda kaamerat kotist välja võtta ja kaks klõpsu teha. No merde! :D
ReplyDelete