Tahtmine mitte millestki blogi kirjutada

Heia, just praegu tuli tahtmine blogi kirjutada. Õppida ei viitsi, j'ai la flemme. Magama ka veel ei jaksa minna. Je suis trop fatigue d'aller dormir. :P Ah oui c'est dur la vie comme ca. :D J'ai trouve juste maintenant, que je peut, bien sur si je veux, ecrire mon blog en francais. C'est super cool, n'est pas? Ah je suis contente. J'espere que vous aussi. :) Desole, et ma ühtegi kriipsukest tähtede peale ei pane, aga ma ei oma prantsuse klaviatuuri.

Pühapäevaga jäime siis pooleli jah. Noh hommikul ootan ja ootan ja ikka veel ootan, et Sophia üles tõuseks. Lõpuks kell 12 ja natuke veel ei pidanud minu närv enam vastu ja ma sosistasin talle kõrva S-o-p-h-i-a, kell on juba natukene. Ja siis ta kargab äkki istukile, ja vaatab mulle suurte uniste silmadega otsa, Miks sa mul magada lasid???? :D:D:D

Siis sõime hommikust ja otsustasime, et õhtune rong on ikkagi liiga hilja ja kuna me eelmisel päeval juba niiiii palju näinud olime, et Sophia läheb kella 2-se rongi peale. Kuna kell oli ka juba natuke edasi liikunud, siis tuli välja et minul ei olnudki mõtet Pariisi sõita. Sophial ka ju aju ja ta oskab ise rongijaama sõita. Lehvitan talle siis Taverny rongijaamast ja lähen koju.

Mõtlesin, et õpin natuke. Esmaspäeval ikkagi ju kirjanduse "eksam", teisipäeval ajaloo töö, reedel mata ja laupäev SVT. Igatahes bulot'd mul jätkus. Aga kauaks ei jätkunud aega, sest Thomas tuli minu poole ja niiviisi ei tule õppimisest midagi välja. Noh, nagu ma reedel ka mata kt-ks korrates nägin. Varsti tulid Maelle ja Francoise ka koju. Nad käisid Tati korteris inventuuri tegemas. Matused on neljapäeval. Millegi pärast saad alles siis aru, kui kallid on sulle inimesed, kui sul neid enam pole. Kaastunne omastele.

Esmaspäeva hommikul üks tund õudset matemaatikat. Ja siis koju kordama kirjanduseks. Thomas'ga otsustasime, et me peame eraldi ikka kordama. Muidu ei saa. :P Teate, et mul läks kirjanduse proovieksam täitsa hästi. Minuarust vähemalt. Ma ikkagi kirjutan ju ja mu tööl on algus, keskpaik ja lõpp. Nii nagu olema peab. Eks näis. Prantsuse keele õpetaja küsis, et kas mul on veel midagi, mis mulle kirjutamise juures pidevalt probleeme tekitab. Noh artiklid, pööramine ja eessõnad, aga lõpuks jõudsime ikka järeldusele, et ta otsi mulle mõne hea raamatu prantsuse keele grammatikast. Nii armas temast, et ta ikka mõtleb minu peale. Aa..prageu tuli meelde, mul on tekkinud mingi eriti rõve sügelev köha, mis lööb välja ainult hetkedel, kus kogu klass on vait ja ma üritan oma kontrolltööd teha. Leevendust otsin veepudelist, aga alati see ei aita. Nii vastik, silmad jooksevad vett ja mida rohkem köhid seda rohkem sügelema hakkab. Muidu ei ole midagi. See on vist maladie des devoirs... :D

Täna, teisipäeval, pidi hommikul tund olema. Kogu klass tuleb kohale ja õpetajat ei ole. Ootame veerandtunni ja teise niisamuti. Lõpuks tullakse ja öeldakse siis meile, et ilmselt teil ei ole esimest tundi. Olgu nii. Ma ärkasin hommikul seetõttu ikkagi veerand tundi varem üles. C'est dur. Ja siis kool ja kool ja ajaloo kontrolltööd. Minu lemmikud, ilma ühegi sarkasminoodita. Ma kirjutan enda arust juba täitsa hästi, ainult liiga aeglaselt. Alati jääb üks kolmandik tööst kirjutamata. Arene Regina, arene! Siis kimasin koju, et vahetada riided ja siis tagasi kehalisse. Teistel on samal ajal hispaania keel. Hola, como estas? Muy bien. Aga kehaline oli täna täielik katastroof, tegelikult meil nagu ei olekski pidanud seda olema, sest meil ei olnud saali. Pidime õpetajaga filmi vaatama, aga täna hommikul teatati meile, et ta siiski otsustas kehalise teha. Aga ainult minu oli aega koju riideid vahetama minna. Siis me läksime "supermotiveeritud" klassiga lihtsalt õue korvpalliplatsile istuma. Õps üritas midagi teha, aga lihtsalt mitte keegi ei liigutanud. Lihtsalt laiskusekotid. Lõpuks õpsil viskas ka üle ja siis me pidime raamatukokku istuma minema, lahkuda ei tohtinud, sest me olime õpetaja vastutuse all. Oh, ma lihtsalt kaotasin oma elust 2 tundi. Pärast kimasin tantsutrenni. Mõnikord teen kaks tantsu järjest, aga peale tänast trenni ei-ei-ei. Me tegime hantlitega käemuskleid, mida ma ilmselgelt ei oma. Njaa...nüüd ei jaksa teetassigi käes hoida.

Kuna ma varem kehalisest koju tulin, siis jõudsin Jonathan'ile homse sünnipäeva puhul koogigi valmis küpsetada. Vaatab, mis sest homme saab...

Praegu lobiseme Romane'iga. Ta on ilmselgelt rahul. Ta sattus ilmselt toredasse perre. Aga eks seda näeb natukese aja pärast, hetkel on ta igatahes õnnelik. Noh nagu üks õige vahetusõpilane peabki alguses olema. Mingi hetk tuleb bluus ja siis on kõik tore ja siis on juba kahju ära minna. Oh seda elukest küll. Kuidas mina küll hakkama saan, ei tea...

Bisous :*