Kui palju kordi on mulle veel jäänud?

Heips, nädalavahetusel blogi kirjutama eriti ei jõua. Liiga palju on tegemist. Koolinädal on see aeg, kus miskit ei toimu ja miskit toimuma ei jõua ka eriti panna, sest augud, augud, augud. 9.30-10.30 ja 14.00-16.00. Vahepeal passid kodus, kirjutad blogi, sööd vahetusõdedega ja siis peesitad sõpradega väljas päikese käes. :) Life is simple!


Kus ma siis nüüd täpselt pooleli jäingi?



Minu nädalavahetus algas juba reedel 9.30, sest meil oli ainult üks tund. Ülejäänud õpetajad pidasid streiki, puhkasid närvivapustusest, olid kursustel või siis kuskil koosolekul. Igatahes põhjuseid leiab alati. Eriti Prantsusmaal. Ja laupäevale sattus seekord riigipüha, nii et kooli ei toimunud. Nii naljakas, Eestis oleks laupäevane riigipüha nagu raisku läinud, aga siin jeeeešššš! Il n'y a pas des cours! On est libre!

Reede veetsin tantsutrennis, aias raamatut lugedes ja muidu tšillides. Mulle nii meeldib, et ma saan lihtsalt võtta mingisuguse suvalise(ma ei räägi muidugi Voltääridest ega Bodleeridest) raamatu ja lihtsalt lugema hakata. Vabadus!

Õhtul jõudsin trennist koju ja siis juba helistati mulle, sõbra juures oli õhtuke. No kuidas sa seda eesti keelde tõlgid, see ei ole pidu, see on õhtuke. Soiree noh, saate aru küll. :) Igatahes ma sain taaskord tantsida. Selline tunne, et siis kui tantsida saan siis on elu alati ilus. :) Öösel siis koju ja tuttu...

Laupäeval ei olnud kooli, seega ma sain minna hommikustesse tantsutrennidesse. Oh, ma armastan seda, et ma maksin lihtsalt trimestrimaksu ja siis vaatan, mil mul on aega end liigutama minna. Vabadus!

Pärastlõunal lasi vahetusema mul minu "to do" list välja tuua. Ja siis ta reaalselt võttiski välja oma märkmiku, millal ja kus me siis nüüd käima hakkame. Ma ikka mainisin talle, et appikene, ega te ei ole millekski kohustatud. Aga Francoise ikka ja-ja, et muidu ei jõua nad neisse kohtadesse iialgi. Neljapäeval sõidame Giverny'sse, Monet' aedasid vaatama. Praegu on just iiriste õitsemise aeg, seal võib päris vägev olla. Reedel läheme Montparnasse'i torni otsa restorani, sealt on vaade kogu Pariisile ja k.a. Eiffeli tornile. Kaalusime ka Eiffeli torni sööma minna, aga kui Pariisi panoraamilt puudub Eiffel, siis mis vaade see on. Tegelikult on see üllatus Romane'ile, kes sõidab juba järgmisel laupäeval kaheks kuuks Saksamaale. Ja siis äkki ma ei näegi teda enam. Niuks. Alles sellistel hetkedel saad aru, kui kalliks ja samas ka iseenesest mõistetavateks on tetud inimesed sulle muutunud.
Mingi nädalavahetus sõidame kirde-Prantsusmaale Bourgogne'sse, sest mina tahtsin ikkagi ühes õiges vignoble's ära käia. Käime ära Strasbourg'is jne. Eks näis...

jne.

Laupäeva õhtu oli veits feil, sest ma pidin sõpradega ühele muusikakontserdile minema. Aga kust mina pidin teadma, et see kontsert nii vara hakkab. Seega mina ligunen vannis, küpsetan kooki ja lõpuks vaatan mobiili. 100 vastamata kõnet. Igatahes ma jäin rongist maha. Nohjah. Teinekord siis. Kuigi, kui palju kordi on mulle veel jäänud.

Tegime vahaetusemaga siis filmiõhtu. Mugisime "emadepäevakooki" ja tundsime end hästi.

Pühapäeval oli mul kaks valikut, kas piknik YFU-ga või esinemine tantsuga. Valik oli raske ja lõpuks mu vahetusema soovitas mul kulli ja kirja visata. Esinemine võitis. Ja ma olen valikuga rahul, see oli kihvt.
Meil toimus esinemine ühel kõrvallinna orbudele pühendatud festivalil. See oli tohutult suur maa-ala täis kõiksugu animatsioone, ei eesti keeles vist ei kasutata sellist sõna, lõbustusi vist pigem. Ah igatahes välilaval saime ära esinetud ja siis esinejatele pakuti süüa. Head süüa! Igatahes esinemise eest oli naljaks, et meile selline restoranilõuna välja tehti. Tooohutult aeglase teenindusega, sest liiga palju rahvast oli, aga see oli andeksantav.

Muide mul on tantsutrennist tekkinud üks väga kihvt sõbranna, Claire. Pärast söömist otsustasime, et me siis lähme siis teeme ka neid nalju kaasa. Ronisime siis selle mägironimise simulatsiooni otsas. Päris kihvt. Tundub hästi lihtne, aga tegelikult ikka mõni muskel peab töötama ka. Kuulasime siis veel noorte rockbändide kontserte ja siis ta viskaski mu autoga koju.

Ma mõtlesin, et ma hakkan kohe õppima, sest ikkagi midagi kasulikku on ka vaja teha. Aga j'ai eu la flemme. Ma võtsin hoopis teki ja keerasin end õues võrkkiike tuttu. Mõnus! Lõpuks kui teised koju tulid(nad olid vanavanemate juures Romane'iga headaega ütlemas, sest nemad ka ei saa siis ju oma lapselast paar kuud näha) vaatasime üht komöödiat lõuna-prantslasest, kes peab põhja-Prantsusmaale tööle minema. Appi, mis stereotüübid siin Prantsusmaal valitsevad. Juba lõunakate jaoks on põhja-Prantsusmaa nagu põhjapoolus. Ta pani endale paksu sulejope selga ja siis hakkas põhja poole sõitma. Päris naljakas film oli. Aga tulemusena oli mu matemaatika ikka tegemata. Nohjah, lubasin endale, et hommikul...