Sama tunne, mis enne Eestist lahkumist

Nüüd on juba mingisugune järgmine etapp. Aeg puudub. Elu on. Aega ei ole. Elan oma elu ja aeg ei eksisteeri.

Täna käisin jalutamas.

Üritasin kirjanduse eksamiks korrata. J'ai la flemme totale. No absoluutne motivatsioonipuudus. Lihtsalt kuidagi lasen päevad mööda, sest ma ei tea enam mida ma pean kindlasti enne lahkumist tegema ja siis ma ei suuda ühelegi tegevusele keskenduda. Lihtsalt lebotada nagu ei suuda, aga midagi teha ka ei suuda. Oh mind küll. :P

Tegin oma paberimajanduse korda. Missugused kontrolltööd ja muud paberid minuga kaasa tulevad ja millised siis prügikasti rändasid. Võtsin kapiotsast alla oma tolmunud kohvri. Viimati nägin oma kohvrit 1. septembril 2009 kui oma kohvrit lahti pakkisin. Jah, aeg lendab. Aga mina ei saa täpselt aru, kas kohver on vahepeal väiksemaks jäänud või siis mina suuremaks kasvanud, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma asjad sellesse imetillukesse käekoti suurusesse kohvrisse mahutan.

Ja hetk hiljem mõtlen, et EI ma ei tule tagasi ja viskasin kohvri uuesti kapi otsa. Ja siis, et ikka tulen jah ja uuesti kohver alla. Njaaa, njaa, njaaa..... :) Muidugi tulen KOJU!!!!

Ning tegelikult enamuse ajast olen üleüldse sõprade pool. Ei tea, kuidas ma nad siia saan jätta. Pakin kõik kohvrisse kaasa. :P

Ja siis mõtlen, et peaks veel profiteerima(tõlkimatu sõim) ja Pariisis midagi põnevat tegema. Aga mul on nii hea meel, et Pariis on minu jaoks tehtud. Linnuke kirjas ja enam ei mingisugust muret. Nüüd uued eesmärgid. Nüüd jääb üle vaid avastada mõni uus koht. Maailm ootab avastamist!!!

Pidage siis vastu, ma varsti juba tulen!

Musid :*