Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti...

...peale pikka mõtlemist, otsustasin ma end siiski kokku võtta ja miskit toimunust ka kirja panna. Hetkel peesitan oma aias murul ja lasen päikesel end võtta. Kraadiklaas näitab juba 3-ga algavaid numbreid. Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti. Ja õnneks on mul aega seda kõike nautida, sest on vaheaaeg. Prantsusmaal on kogu aeg vaheaeg. :)



19. aprill - 23. aprill
Eelmisel esmaspäeval kell 4h30 hommikul astusin koduuksest välja, et võtta rong Lyon'i, kus ootas mind Vanessa. Päris naljakas oli hommiku esimest rongi võtta. Isegi natuke pime oli veel. Kiirrongiga teeb 450 km 2 tunniga nagu niuhti. Ei saanud arugi, kui juba Lyonis olin. Noh seda ka võib-olla sellepärast, et ma olin veel liiga unine.


Lyonis leidsin ma selle mõnusa lõuna-Prantsusmaa atmosfääri. Jah Vanesse vaidle nüüd. Tehniliselt ei ole Lyon veel lõuna, aga kõigi pariislaste jaoks on Lyon lõuna alguseks.



Oleks ma peale tagasisõitu kohe miskit kirja pannud, siis oleks pikemalt kirjutanud. Aga seal oli ikka väga numpsel. Nägin ära kõik, mida üks turist nägema peab. Vana amfiteater, vanalinn, jõeäärne, ooperimaja, peaväljak, kuldpea park jne. Käisime veel filmidekoratsioonide ja miniatuuride muuseumis. Aga enamuse ajast lihtsalt peesitasime murul, tegime pilte, nautisime ilma ja prantslasi. :) Ja mis kõige tähtsam - rääkisime eesti keelt. :P Nii mõnus, et enam ei ole probleemi sellega, kas ma mõtlen eesti või prantsuse keeles. Keelt võib vahetada kogu aeg. Eesti keel oli nagu meie salakeel. :P


Neljapäeva õhtul sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sain täieliku metropolitrauma. Rong jõudis just Pariisi ja siis helistas Bruno, et kas ja kuidas ma juba jõuan ka vä? Ja ta mainis, et Francoise on alles tööl, missiis et kell oli juba üle üheksa õhtul. Ma siis kõllasin Francoise'le, et ta mind ka kuskilt peale võtaks. Aga see oli vist viga, sest palju lihtsam on võtta rong koju, kui hakata metroodega jamama, et ühine kohtumispunkt, kus liialt ummikuid ei ole, leida. Provintsist Pariisi jõudes kaotasin lihtsalt pea ja see võis olla päris naljakas vaatepilt, kuidas ma oma reisikottiga seal metrooväravatest sisse ja välja ja metrootreppidest üles ja alla jooksin. Aga lõpp hea, kõik hea. Koju ma sain autos. :) Sõime õhtust ja vaatasime raamatut, mille Vanessa vahetusisa otsustas mulle kinkida. Merci! :* Ja muidugi sõime Lyoni komme, mida ma vahetusperele ostsin. Jah Vanessa, täitsa kobedad. :) Mnjamm.

Kotti ei jõudnudki ma lahti pakkida, sest...