artistid

Täna õnnestus mul tutvust teha siis nende 'kuri'kuulsate Pariisi kunstnikuhingedega. Ja neid ei leia sa mitte tänavalt turiste maalimast vaid hoopis vahetusvanemate sõprusringkonnast.

Sõitsime Pariisi, võtsime vanadekodust Bruno ema Colette'i kaasa ja läksime bois de Vincenne'i. Vincenne'i metsas ehk siis tegelikult Pariisi suuruselt teise pargi paviljonis avati mingisugune uus moodsa kunsti näitus. Nagu ma aru sain, siis see toimub igal aastal ja seal saavad siis oma aasta parimat tööd tutvustada nii rohkem kui ka vähem tuntud kunstnikud, skulptorid, klaasikunstnikud, fotograafid ja kõik muud erinevate interpretatsioonide poole pürgijad.

Vaatasime siis kõiki neid katsetusi. Tulevased pompu(centre Pompidou) eksponendid. Päris huvitavaid mõtteid leidsin. Mulle hirmsasti meeldib Francoise'iga igalpool nätustel, muuseumites ja reisil käia. Me kogu aeg arutleme ja vaidleme, kes ja kus ja kuidas millest aru saab. Või siis millest mitte...

Jalutasime siis pargis ka natuke ringi. Õues ju nii ilus päikesepaisteline ilm. Sööme lõunat ja lõpuks jõuab kohale ka kauaoodatud Thomas ehk siis Bruno sõber, metalliskulptor, kelle töö on ka näitusel. Temast on mulle nii kaua räägitud, aga mul ei olnud õnnestunud teda kunagi näha. Ta täpselt selline kunstnik, sall kaelas ja jutt asjakohane. Tegime temaga ka ühe ringi siis näitusel. Lihtsalt nii palju teistmoodi näed kõike, kui keegi seletab kes, kuidas ja miks. Nüüd alles näed, kes tegelikult tööd ja vaeva on näinud ja kes lihtsalt niisama plärtsaka keset lehte virutab ja siis seda kunstiks nimetab. Ma sain tuttavaks veel paljude teiste kunstnikega, kes seletasid, kuidas ja miks. Lihtsalt nii põnev...

Näitusele oli tulnud veel Bruno nõbu pojaga. Tutvused, tutvused, tutvused. Nii naljakas, kuidas ühe aastaga nii paljude inimestega jõuab tutvuda.

Peale kunstnikega kohvijoomist tegime Francoise'iga ruttu veel ringi Vincenni metsas. Ühes teises paviljonis oli avatud bonzai'de näitus. Seal oli isegi üks bonzai, mis on pärit 18. sajandist. Päris huvitav, kuidas inimene üritab igal võimalikul moel loodust valitseda. Bonzaide kasvatamine on ju täiesti omaette kultuur. Peaks nad kõik rabasse eesti bonzaisid vaatama saatma. Minge rappa!

Ja siis sõitsimegi koju. Mina muidugi väss ja tudu. Õhtul üritasin koduseid töid teha, aga...homme! :) Kool algab piisavalt hilja, et ma jõuaksin kõik oma kohustused ära tehtud.

Natuke ebakronoloogiline, aga...

Eile ma avastasin, et prantslased on ikkagi veel koloniaalmaailma mõtteviisis. Kõik mis on väljaspool Prantsusmaad, USA-t, Saksamaad, Inglismaad või Venemaad on vaene ja väike ning vajab Prantsusmaa 'toetavat' kätt. Kõikidest rahvastest rääkitakse kaastundega, et oh nad vaesekesed. Kuidas nad küll niiviisi hakkama saavad. Ja siis räägivad, et oi kui hirmus ma käisin just Filipiinidel reisil ja oumaigaad mu hotellitoas oli ainult kaks vannituba, mina ju palusin kolm...

Aga üldiselt ma ikkagi armastan prantslasi! Nad on nii vabad ja rõõmsad. Igatahes nalja saab kogu aeg...

Bisous :*