Normaalne

Tervist,

Päike paistab ja on soe. Mina lasen juba seeliku ja pluusi väel ringi. Lõunasöögid, pikad lõunasöögid, toimuvad väljas. Kõik puud on suuri roosasid ja valgeid õisi täis. Eriti ilusad on kameelia(ma ei tea, kas see eesti keeles ka nii on, aga...)õied.

Midagi möödanikust ka...

Ilus elu, mis siin ikka nii pikalt.

Ilus elu jah, aga kolmapäeval oli mul siis TPE eksam ehk siis nagu uurimistöö kaitsmine prantsuse keeles. Kui esitlus läks no ütleme enam-vähem, siis pärast tulid need küsimused. No täitsa pekkis, ma ju tean ju vastust ja siis üritan seletada. No ütleme, et arenguruumi on veel palju. Sõpradega mulisedes võin ju öelda, et kohv on must vedelik, mida me joome, ent eksamil võiks ikkagi sõna kohv kasutada. Ma loodan, et te saite aru, et see oli ainult näide. :) Aga ega eksamineerijad Sarah ja Jonathaniga sõbralikumad ei olnud. Seekord olid jah eksamineerijad väga ebasõbralikud. Je m'en fiche!
Meil sai vähemalt oma paberlennukeid lennutades palju nalja. Jah, me tegime erinevaid paberlennukeid ja siis näitasime, kuidas tiivakuju muudab portance'i ja vitesse'i.

Peale kooli lihtsalt välja ja pärast tantsu.

Neljapäeval samamoodi. Õhtul tantsu. Ma sain alles nüüd teada, et siis kui ma maksin selle 130 EUR'i, siis ma võin ükskõik millisesse tundi minna. Nii ebaaus, mõelge mitu tundi ma niiviisi kaotasin. Nüüd tuleb kõik tasa teha. Pealegi ma käin nüüd rattaga ja sinna minek võtab vaid 10 min. Pealegi ei ole mingisuguseid tüütuid koduseid töid. On aega elu nautida! Sjuuuper.

Reedel jälle peale kooli lihtsalt oleme väljas. Lihtsalt oleme. Lihtsalt eksisteerime. Nii lihtne!

Tänatänatäna hommikul, nagu ikka siin Prantsusmaal, nühkisin koolipinki. Peale kooli käisime mulle uusi tantsupükse otsimas. Väga vajalik info onju? Lõunat sõime perega oma koduaaias. Ma ikka pean selle jälle teemaks võtma, kuidas mulle ikka meeldib siinne söögiKULTUUR. Söömiseks võetakse aega, Ühtegi söögikorda vahele ei jäeta. Söögikordade kellaajad on u. poole tunnise täpsusega paigas. Kui ma ikka kella üheks süüa ei ole saanud, siis on ikkagi midagi väga valesti. Iga söögikord valmistatakse hoolega ette. Kaetakse laud. Otsitakse uued lilled vaasi. Lõpuks kui kogu ettevalmistus on tehtud, siis istub kogu pere lauda ja alustab naudingut. Minu jaoks on see kõik juba nii normaalne. Lihtsalt nii mõnus.

Ma mõtlesin veel natuke liiga palju ja mul tuli meelde, et ma ei ole ammu mõelnud sellele, kui normaalseks on muutunud kõik need bisoud. See on kõik lihtsalt nii normaalne. Seda ma hakkan küll Eestis igatsema. Või siis lihtsalt musitan teid musiks. :)

Pärast lõunat valisime vahetusemaga õhtuks retsepti. See on ka normaalne. Laupäeviti ikka valime ja vaatame, mida seekord eriti proovida tahaks. Varsti läheme lähedal asuvasse kitsekasvandusse, et õhtuks värsket kitsejuustu tuua. Mmmm....

Vahepeal on mul tantsutrenniga esinemine mingisugusel St Leu perepäeval. Tants, tants ja veelkord tants.. :)

õhtul tulevad külalised ja siis on õhtusöök. Ja öösel, kui ma muidugi õigesti aru sain, siis sõpradega kuskile välja istuma, tantsima, olema...

Hetkel olen ka niisama väljas niidetud murul tekikesel teile kirjutamas. Naabriaia kanade kaagutamine tekitab sellise mitte nii Pariisi kõrval olemise tunde ka. Teate, mul sai Pariisist villand. Ma olen Pariisi juba küllalt näinud. Elama ma sinna ei taha. Võib-olla ainult siis kui ma oman 10 000 EUR'ist sissetulekut, mis võib küll kunagi muidugi juhtuda, aga oleme ausad - kaugemas tulevikus.

Ühesõnaga hetkel on elu ilus vähemalt seni, kuni päike paistab...

Bisous :*