Inglismaa oli lukku pandud...

Laupäeval vara üles ja autosse...edasi magama. :) Mulle hakkab autouni juba täitsa meeldima. See on natukene rongiune moodi. Ja rongiuni mulle meeldib ka! :)

Piirile jõudes sõitsime autoga rongi. Rong ongi põhimõttelisest pikk-pikk toru. Siis passid natuke aega ja ohhooo oledki Inglismaal. Ja Inglismaal on parempoolne liiklus. Apppiii!!! :D Igatahes nalja sai...nii mõnigi kord sõitis Francoise valelt poolt ringteele jne.

Sõitsime Londonisse hotelli. London ei ole Pariis. Hoopis teistsugune tunne. Selline Bloody Hell'i tunne... :) London on palju puhtam linn. Pariis on ikka suhteliselt ropp. :P Ja esimest korda olen ma Londonis. Ja esimest korda sain ma aru, et ma olen prantslane. Või noh mina tean, et ma olen eestlane, aga ma tundsin seda pilku, seda õelat inglaste pilku, mis on suunatud konnaõgijate peale. :D

Otsisime oma hotelli, mis asus peaaegu Thames'i kõrval üles ja ootasime Maelle'i. Aga kas te suudate seda uskuda, mina igatahes ei suutnud, Maelle, kes viibib Londonis juba viimased....mõned kuud, eksis ära. Ta ei leidnud hotelli üles. Ja siis Bruno ka üritas talle telefonitsi ja GPS-i abil seletada, kuhu ta minema peab, ent kaks lolli pead on ikkagi kaks lolli pead ja tund aega nad jamasid, ent selle asemel suunati ta hotellist aina kaugemale. Lõpuks kui Francoise'il kops üle maksa viskas läksime me ise Maelle'le vastu. Tere-tere-musi-kalli-pai-musi... :)

Läksime siis kaks tänavat edasi lõunatama jaapani restorani(ikkagi Maelle ju) vaatega the Thames'ile. :) Siis baladeerisime mööda jõe äärt. Jaaaa....lõpuks ma nägin kõiki neid dostoprimetšatelnoste, millest ma olen kuulnud ja näinud ja teinud presentatsioone inglise keele tundides alates 3. klassist. Õues oli ka hästi mõnus ilm. Parfait pour se promener. ;)

Jalutan ja jalutan...oleme juba Big Ben'igi ra vahtinud. Äkki kuulen imelikku mulinat, kas saan aru või ei saa, vist saan...otsin mulina allikat. Tuvastan isikud...stalgin neid pisut ja siis saan aru EESTI KEEL! Big Ben'i kõrval. Lõpuks kui nad aru said, et mingi imelik turist neid jälitab, siis lõppuks mainisin, et olen eestlane. Vanem naisterahvas oli külla tulnud oma tütrele, kes elab Lodonis ja nüüd nad siis ka promeneerusid linna peal. :)

Jutud aetud, võtsime vahetusperega tänavanurgal double decker'i. Sõitisme Trafalgare'ile. Promeneerusime sealgi. Tegime ikka kohustuslikke pilte liikumatute meestega ja telefoniputkadega. Siis võtsime suuna Hyde parki ja seejärel Buckinghami paleed uudistama. Noh, turistiatraktsioonide juures on alati kõige huvitavamad butiigid, kust sa saad osta suveniire. Francoise tegi huvitava avastuse. Sa võid osta pilte tahes kellest kuninglikust perekonnast, aga kelle pilti me ei leidnud mitte kusagilt oli printsess Diana(või lady Didi, nagu nad ütlesid). Camille'ist oli pilte palju, aga ei ühtki Dianast. Põhjust peab otsima, nagu ma aru sain, kuninganna asümpaatiast Diana vastu.

Võtsime jälle bussi. Mulle täitsa meeldis seal teisel korrusel linna vaadelda. Metroo meeldis mulle ka. Palju puhtam ja loogilisem kui Pariisis. Ikka peab ju koguaeg võrdlema. Sõitsime siis Piccadilly'le. Inimesed. Reklaamid. Melu. Istusime korraks kohvikusse ja seejärel kohe edasi. Läksime sinna Ripley usu või ära usu muuseumisse, ei näitusele ei ikka muuseumisse, ah mina ei tea, mis sõna ma kasutama pean. Veetsime seal mõned tunnid tutvudes maailma kõige kõigematega ja vähem vähematega. Njaa...nalja sai. :D Väljudes hoonest tegime veel viimase šoppaja pilguga tehtud ringi ja hakkasime õhtusöögiks restorani otsima. Jaa....seda need prantslased teevad. Võtavad oma raamatu lahti ja siis ütlevad mingi aadressi, et vat sinna nad peavad sööma minema. Siis otsivad kaardi või GPS-i ja siis tuuritad natuke aega mööda tänavaid ja ohhooo leiad end otsitud restorani eest. Seekord langes valik mingile indiakale...need pidid Londonis eriti head olema. No mina ei tea, ei oska eriti kaasa rääkida. :D

Oh ja tagasi hotelli jõudes...enam ei mäleta, vajusin hetke, võib-olla kahega voodisse ja tudu. Kõige üllatusitoovam mu vahetusperele oli hommikusöök. Iuuuuu....munad ja vorstid....iuuuu ja croissante ei maitse ka nagu päris. :D Mina irvitasin habemesse. :D

Ennast igatepidi ära kasinud, võtsime suuna Tower of London'i poole. Oh...ma võiks ju teile kõik ümber jutustada, aga lugege põhikooli inglise keele õpikuid ja te näete seal täpselt seda, mida minagi. Lihtsalt koguaeg oli äratundmise tunne. :D Aga mulle meeldis väga, et ma sattusin pealt nägema mingite sõjaveteranide paraadi. Sain kuulda ehtsalt keldi muusikat. Traditsioonid on ikka võimsad. Hoidkem neid ka Eestis. :)

Kuna nagu ikka, iga külastus venib oodatumast pikemaks, siis St. Paul'i me ei jõudnud. Dommage. Ah..pas grave. Prochaine fois. :P Võtsime hotellist auto ja siis jälle targad raamatud välja ja lõunasöögi kohta otsima. Maelle valis välja mingi kohviku, mis ilmselgelt aja jooksul oli muutunud ainult ilusate värviliste muffinite ja koogikeste "vabrikuks". Seega istusime kõrvalolevasse kohvikkusse. Tellime söögid ära ja siis hakkame vaatlema ümbrust. Seinal on pildid masturbeerivatest meestest, teenindaja on kuidagi liiga kaunis ja siis hakkab äkki kohale jõudma. Nvetsu minemiseks peab läbima Mvetsu. Ups...me istume vist gaybaaris. :D:D:D Aga see meid ei morjendanud. Söögid olid ju head. Mina igatahes sain need päris fish'd'chips'id ära proovitud. :)

Maelle suutis oma vanemad pehmeks rääkida, et me viskame ta enne koju, kui rongi peale sõitma hakkame. Ta kartis jälle ära eksida. Mõnel inimesel lihtsalt ei ole iseseisvuse vajadus väga arenenud. :) Aga me sattusime bouchon'i. Pidime ta ikkagi poole tee peal maha viskama ja rongi poole vurama hakkama. Vaatamata täielikule ummikukošmaarile ja hirmule rongist mahajämise ees, magasin mina õndsat lõunauinakut. Avan silmad ja oiiii olemegi rongisadamas. :) Viimne hüvastijätt selle suure Suur-Britanniaga ja tere Prantsusmaa. Home, sweet home.