Aeg läheb ja läheb...ja blogisse ei jõua. Kui ma saaksin midagi muuta, siis ma muudaksin blogi kirjutamise kasutajasõbralikumaks. Piltide üleslaadimine lihtsamaks ja ühe sammu tagasivõtmise võimaluse teeksin ka. Te lihtsalt ei tea, kui palju tühja tööd ma pean tegema. Tühi töö ja tühi lõbu.
Koolis kõik "valmistuvad" BAC blanc'iks(valge eksam). Kui ma ausalt ütlen, siis mina, kes ma ei ole prantslanegi, pole alustanud veel kordamisega. Pool tundi mingit mulinat mingist kirjanikust ajada...hm..kas mul peaks hirm olema. Ei! Pole hirmu, on ainult challenge. :)
Ja ülla-ülla see nädal on mul ära jäänud ainult 3 tundi. See on peaaegu juba rekord. :D
Ja kõige tähtsam. Eile õhtul vahetusema mainis, et mulle on postiga mingi paberilipakas tulnud. Aga see ei olnud tavaline lipakas, see oli postipaki teade. Täna, õnneks jäi viimane füss ära ja ma jooksin postimaja poole. Siin on ju lõuna ajal paus. Ma jõudsin 1 minut peale sulgemist postimajja. Tegin akna vahelt postimehele oma kiisusilmi ja lõpuks ta siiski ei pidanud vastu ja halastas mulle. Avas ukse ja andis mulle mu paki. :D Ja te ei arva iiiialgi, mis see pakk sisaldas. Aitäh pisikesed ja suured Telved, nüüd mul ei ole vahetundides enam kunagi igav, sest ma saan mängida Lotte Doominod. :D:D:D:D Ma tänan. :) Ja kõik need eestikeelsed ajalehed. Ja see kaardike...miks keegi mind ei armasta? :) Armastab ikka, lihtsalt nad unustavad seda sulle öelda. Ma armastan teid kõiki mu kallid!!! :*
Bis. :*
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment