Mul on nii hea meel, et ma olen sattunud elama Pariisi äärde. Samal ajal on mul nii kahju, et ma ei ela Pariisi kesklinnas, nt. Montmartre nõlvadel või ooperimaja vastas. Inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. Ikka tahaks rohkem.
Miks ma seda kirjutan...sest juba kaks päeva järjest olen ma õhtuks Pariisi sõitnud, aga millest ma nüüd aru sain, Pariisi ei sõida lihtsalt tunniks. Miinimum aeg on kolm tundi, muidu ei tasu ära, sest see massitransport on rahvast nii pungil, et vahet ei ole, kas istud autoga ummikus või lihtsalt ei mahu metroosse ja siis tormad(ei, liigud pariislannale kohaselt kiirelt) täiega kõigile otsa ja siis jääd ikka äärelinna rongist maha ja siis hängid pool tundi nende rongijaama muusikutega (võib juhtuda, et isegi tuleb tuju laulda ja tantsida nendega :P) ja siis kui koju jõuad oled hullult vässu, kuigi Pariisis jõudsid korra Louvre'i uksest sisse ja välja(, sest ka seal oli hull tung ja tugevdatud turvakontroll). Selle peale tahaks kohe metsa sügavusse üksi kopitama minna. :) Ma pole nii ammu metsa saanud. See, mida nad "metsaks" nimetavad ei anna Nõmme parkigi välja.
Aga Pariisis on ka ikkagi nii ilus. Jalutasime ja lobisesme eile õhtul Louvre's. Jah, kindlasti oli seal ka põnevaid meistriteoseid, aga me lihtsalt lobisesime ja lobisesime ja vaatasime aknast tuledes Pariisi. Ja siis unistasime... Louvre on ka tuledes ülinunsa. :)
Täna oli viimane koolipäev enne 3 nädalast vaheaaega. Tegelikult hakkab vaheaeg alles nädala pärast, aga kuna koolis on eksaminädal, siis meile on vabad päevad. Kirjutan eksami komapäeva hommikul ja suuline on reede hommikul. Ülejäänud aeg kordan eksamiks(ehk teen, mis tahan :P ) Peale kooli kordasin eksamiks ja siis põrutasin Pariisi, kus ma sain kokku Silke, Karo(mehhiklane) ja tema sõbrannaga, kes oli talle külla tulnud. Pidime inglise keeles suhtlema. Nojaah...see kõlab umbes, et What time est-il? It's huit o'clock. Nad tahtsid veel kluppi edasi minna, aga mul on mingi hirm või blokk tekkinud, ma ei tunne ennast vabana. Sõitsin ikkagi koju. Ma ei taha perele mittemingisuguseid probleeme tekitada, kuigi ma ei ole üldse probleemne laps, siis ikkagi kuidagi..ma ei tea, nii rumal tunne. Mind on vist piisavalt hirmutatud...
Tormasin siis metroo peale...teate Pariisis on häästi palju metroojaamu, aga nad ei ole seal, kus neid vaja on. Siis leiutad sekunditega igasuguseid skeeme, kuidas kõige kiiremini lõpp-punkti jõuda. Aga ma jõudsin. Ma jõudsin oma kodurongi uksele sellel hetkel, kui ta oma uksi juba sulges. huuuhh.. :)
Kodus tegime järjekordse pokkeriringi. Njaa...panin viimse käiguga kogu oma "raha" mängu ja ma kaotasin. Seetõttu saangi ma praegu siin seda blogipostitust kirjutada. Noh...kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses... :)
Bisous :*
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment