Kolmapäeval ärkasin ma jälle Perle'i haukumise peale 8h07 üles. Teate see koer ajab mind juba närvi. :D Andrea aga põõnas mõnusalt kaua-kaua. Ma olin teisipäeval Gibert Jeune'ist ostnud selle suure raamatu, mis tutvustab siis DALF'i (seda prantsuse keele oskajate sertifikaadi) tegemise tingimusi. Sain lugeda ja uurida, mida ma pean tegema, et tõestada, et ma siiski räägin prantsuse keelt. Noooh....natuke võttis kõhu lahti, aga tegelikult tekkis jälle see challenge'i tunne. Ma ju suudan seda! Ma ju tahan seda! Jaaaaa!!!!! :)
Pärastlõunal sõitsime Andreaga Pere Laichaise'i kalmistule. Õues oli nii mõnus ilm jalutamiseks. Kontrollisime, kas Oscar Wilde, Edith Piaf ja Jim Morrison on ikka veel oma õigel kohal. Jah, nad on seal. Oscar Wilde on ülemusitatud, Edith Piaf'i haud imepisike ja Jim Morrison kaitsevõredega vandaalide eest kaitstud. Jah, kõik on täpselt nii nagu olema peab. :)
Jalutasime veel natuke ümbruskonnas ja seejärel võtsime metroo keskusesse tagasi, et siis tekstiili- ja moemuuseumi, mis on pmt Louvre küljes, minna. Aga äkki oli ma ei tea kust ilmunud mingi vihmapilv, mis meile pähe sadas. Otsisime ruttu siis oma vihmavarjud välja ja kalpsasime edasi. Vaatasime üle veel Royal Palais ja selle aia, comedie francaise'i ja mingi ettejuhtunud butiikide passage'i. Jalutame ja jalutame ja äkki mingi mees jookseb meile järgi ja hüüab stoooop. See läbikäik on suletud. Teistkaudu minnes saime aru, et mingid filmivõtted olid comedie francaise'i kõrval käimas. Noh jah natuke veel ja ma oleksin kuulsaks saanud. :D
Siis avastasime, et muuseumi, kuhu me minna tahtsime oli ilgelt pikk enamuses 5-aastastest lastest koosnev järjekord. Vaheajaks avati näitus "Playmobile"! :D Aga järjekorrad, kui nad liiguvad, siis nad liiguvad Prantsusmaal kiiresti. Ja kõik see järjekord läks näitusele, mitte põhimuuseumi, seega kui me juba sees olime siis oli enam-vähem rahulik. :)
Kõigepealt vaatasime üle sisekujunduse trendid 40-datest kuni 2000-ni ja seejärel reklaamikujunduse osa. Ja siis ei pidanud me vastu ja läksime ja vaatasime ikka selle playmobile'i näituse ka üle. Nohjah. Päris kihvt nii palju erinevaid playmobile näha. Aga kuna minu lapsepõlve see ei puuduta, siis see näitus mind ka nii väga ei puudutanud. Aga aknast paistsid imeilusad vaated Tuilerie'le ja Eiffelile. Jah, Andrea on ikka Pariisis veel täitsa turist. :)
Välja jõudes istusime mäkki. :D Mõtlesime oma elu üle järele ja Andrea ütles, et ta tahab veel postkaarte osta. Seine'i äär on ju bouquiniste täis. Ja siis ta tahtis uuesti Gibert Jeune'i tagasi minna, et osta endale ka raamat DELF'ist. Sest ta arvas, et ta DALF'i ikka päris ära ei tee. Mina tahan!!! Ja mina teen!!! Ükskord!
Siis jalutasime veel mööda tänavaid ringi. Istusime kohvikusse ja tundsime taas idülli hõngu. :) Terrasil mõnuga chocolat chaude'i lürpides kirjutas Andrea oma mustvalgeid Pariisi postkaarte barett peas ja I love Paris jacks'iga süüdatud suitsuke suunurgas. :) Oh, Pariis, Pariis, Pariis....
Meil oli rongini veidike aega. Otsisime postkasti, jalutasime veel veidikene Seine ääres ja siis võtsimegi mõnusalt haisva RER'i, et sõita koju õhtusöögile. Prantsusmaal on nii lihtne, alati õhtusöögiks koju. Ja siis lobised, lobised, lobised.
No comments:
Post a Comment