Maailm on ikka nii-nii väike

Les derniers jours sont tres bien passe...

Reede õhtul siis väike soiree. Algul oli meid kurjakuulutvalt vähe, aga õhtu edenedes jõudsid kõik kohale.

Tutvustasin sõpradele siis veidikene Eesti rahvuskööki. Noh, kui mulgipuder läks veel ilusasti alla, siis kama peale...hahaha...esmalt arvati, et ma teen halba nalja. Seejärel, kui ma klaasitäie kama sisse kaanisin, siis pidasid nad mind hulluks, siis järelemõtelmisaeg ja siis sai juba uudishimu võitu, ent üle paari sõõmu ei suutnud keegi seda imelikku halli ollust endale sisse ajada. Pärast kui oma imehäid vastlakukleid serveerima hakkasin, siis avastasin, et purgivahukoor ei püsi ilusana. Vajub lihtsalt ära. Vastlakuklid võeti küll mõminal vastu. :)

Olgu toit toiduks...

Muidu soiree nagu soiree ikka. Pokker, tants ja murumängud. :D Mingi hetk avastasin, et ma olin millegi pärast ainult poisid kutsunud. Nelly kutsusin ka, aga ta ei saanud tulla. Manon tuli ka, aga ta lahkus suhteliselt vara.

Mingi hetk saabusid Liscio, Baptiste, Ludo ja Kevin ka. Nad tulid otse Pariisist. Noh muidugi mingi hetk saabusid mu vahetusvanemad ka(nad läksid muidu peo eest kinno) ja me tõmbasime end veits vaiksemaks. Muusika panime ka kinni, aga tüübid lihtsalt ei oska vaikselt rääkida. Lükkasin kõik tagaaeda. Jaaaa, õues on juba nii soe. :) Aga mingi hetk pidin ma nad ikkagi välja ka viskama. Noh...see oli...hm...öösel. Ja siis maja korda ja tudu. :)

Vaatamata sellele, et ma öösel kella 4-st magama olin läinud, siis ärkasin ma millegi pärast ikkagi vara üles. Isegi väsinud ei olnud, see tuli pärast. Pärastlõunal käisin koeraga metsas. Õues oli ikka hullult soe. Päike täiega küttis. Noh muidugi mitte nagu Aafrikas, aga nagu kevad päike ikka soojendab keha ja südant. Ilus oli olla. :)

õhtul läksime rongijaama seda šveitsi tüdrukut, Andrea't, otsima. Ta elab Nimes'is, täpselt seal samas peres, kus eelmine aasta elas eesti vahetusõpilane Maria. Teate see maailm on ikka nii-nii-nii väike. Vaatamata sellele, et Francoise telefoni autosse suutis unustada, leidsime me Andrea siiski lõppude lõpuks sellest hiiglamasuurest rongijaamast ülesse. :) Rahvast oli rongijaamas meeletult, ikkagi vaheaja algus. Kõik lahkuvad.

Andreaga läks muidugi kohe pläkutamiseks. Kuigi ma teda aasta algusest Pariisist ei mäleta, siis me oleme ju mõlemad vahetusõpilased. Rääkida on nii paljust. Õhtuks olime kutsutud Ivan'i(peretuttav Versaille's) juurde soiree'le. Oh need õhtusöögid on nii pikad, aga nii toredad. Nii palju saab nalja ja nii palju lobiseda ja nii palju head süüa ja nii palju head juua(veini :P). Seda ei saa sõnades edasi anda. Prantsuse õhtusöök koos sõpradega. See on lihtsalt 6 tundi naudingut. Jah õhtusöök võib vabalt kesta 6 tundi. Noh jah, seda muidugi aperitiivi ja digestiiviga. Tuli välja, et Ivan on pärit Nimes'ist ja ta pojad Boris ja Kevin käivad ikka aeg-ajalt Nimes. Poisid lubasidki järgmine kord Nimes'i minne Andrea välja viia. No näete, see maailm on ikka no nii väikene. Lõpuks aga hakkasime mina, Andrea ja Romane ikkagi väsima. Ent Bruno ja Francoise olid seekord hoogu läinud. Lõpuks kui kõik hüvastijätu bisoud inimeste vahel tehtud ronisime ruttu autosse ja tudusse. Versaille'st Taverny'sse tuleb ikka üks hea tund. Kodus näitasin Andreale maja ja tema tuba. Aga ega rohkem pikka juttu ei olnud...tudu-tudu. :)

Pühapäeval, ehk täna, lubasime kõik endile ühe pika hommiku. Ühe mõnusa hommikusöögi. Selle päris. Selle croissante'ide ja chocolat chaud'iga. Seejärel mõtlesime nii üht kui teistpidi, kust Pariisi ekskursiooni alustada, sest Andrea külastas Pariisi turisina viimati siis, kui ta oli 6-aastane. Mis tähendab eeldatavasti, et ta ei mäleta sest mitte mõhkugi. Francoise tuli ühe geniaalse ideega lagedale. Täna tegime me üleüldise Pariisi ekskursiooni autoga, et saada aru kus ja mis asub. Me sõitsime Pariisi läbi La Defance'i, siis Champs Elysee, siis Seine paremkallas, ületasime too ja Montparnasse'il tiir peale, Ladina kvartal, Saint Germain, Seine vasakkallas, Eiffel, Troccadero, Boulogne mets ja peale 4 tundi tiirutamist keerasime otsa kodu poole tagasi. Andrea reageeringuid jälgides tundsin ma ennast ära. Täpselt nii nagu mina ahhetasin vahetusaasta algul. Kõik on nii põnev, kogu aeg fotokaklõpsud käivad. Minul on juba suhteliselt chill - Pariis, noh ja mis siis? Ah? Ei tegelikult olen ma nii rahul. Pariisis on alati midagi teha ja avastada. Pariisi tuuri tehes avastasin, et tegelikult tunnen ma juba Pariisi superhästi, aga samas leidsin ma nii palju nurgataguseid mida ma pean veel uudistama minema. Kindlasti pean ma minema veel Luxemburgi aeda. Kevad sobib selleks suurepäraselt. Ja ma sain teada, et Luxemburgi aia põhichef, see kes korraldab ja organiseerib, on Bruno vennanaine. Oh, taaskord maailm on nii väike. :)

Koju tagasi jõudes tegime ühe mõnusa sieste'i. Jõime teed ja sõime neid päris madeleine'e, mida Romane oli eile teinud. Mõtisklesime, mida me täpselt see nädal Pariisi uudistama tahame minna. Ohjaa...unistamine on tasuta. :) Andrea leidis vetsust(kõik meie maja paremad raamatud ja ajakirjad on vetsus) selle raamatu Pariisi vanimatest ja autentsematest butiikidest. Ta tahtis neid kõiki vaatama minna. Kui ma raamatut sirvisin, siis ma olen neist juba nii mõndagi asjaolude kokku langemisel juba külastanud. Ja arvake ära, mis filmi me vaatasime. Jah, just nii - Ratatouille'd. Jah, Pariis, Pariis, Pariis....

Õhtusöögi magustoiduks sõime kräsupead. Oh küll ma olen ikka tubli! :) Aga millegi pärast jääb alati midagi muudu, maitse on alati peaaegu, kõik asjad mis ma teen on alati peaaegu. Njah rahvusköögiga tutvumiseks peab ikka minema vastavasse piirkonda seda maitsema. Noh ja prantsuse kööki ei jõua ma enam kiita. :)

Pean siis mõnusasti oma vaheaaega edasi ja saadan teile kõvad kallistused.

Biosus :*