Kas saab veel mõnusam olla?

Reede hommikul ei ärganud ma mitte Perle'i haukumise peale, sest Francoise oli Perle'i hommikul kaasa võtnud, et ta nädalaks ajaks, kui meie Alpides suusatame, vanavanemate juurde viia. Aga selle asemel äratas mind hoopis Bruno sussisahistamine. Ju ma siis ei peagi rohkem magama, sest ega ma ju tegelikult väsinud ei ole.

Täna oli siis see päev, kui Andrea Nimes'i tagasi sõidab. Hommikul ärkasime ja sõime veel oma viimse ühise hommikusöögi. Ja siis läksimegi rongi peale. Sõitsime Gare de Lyon'i, kust ta pidi TGV võtma. Aga meil oli veel aega. Uudistasime ümberkaudset piirkonda ja istusime eel viimast korda idüllilisse Pariisi kohvikusse. Ja lasime end teenendada pariislaslikult nipsakal teenindajal.

Meie kõrvale istus mingi mees lapsega ja Andrea avastas, et ta räägib ka saksa keelt. Jah, Andrea on päris Šveitsi saksakeelsest osast. Siis nad lobisesid ja lobisesid. Kusjuures ma sain millegipärast aru, aga rääkida küll ei oskaks. :)

Jalutasime veel ringi. Ja lõpuks jõudis kätte see minut, mil pidime ütlema üksteisele headaega. Aitäh Andrea, see nädal sinuga Pariisis oli tõeliselt vahva ja tore. Nohjah, ta arvatavasti ei loe mu blogi ja isegi kui loeb, mida ta sest hiina keelest aru peaks saama. Ma saadan talle kohe praegu ühe texto. :)

Siis võtsin rongi koju tagasi ja Murphy seadusele kohaselt oli täna tõeliselt soe 15 kraadine päikesepaisteline ilm. Lobisesin veidikene Grete Liisiga ja siis võtsin teki ja nüüd kirjutangi õues blogi. Oh jah. Linnud laulavad ja päike paistab. Kas saab veel mõnusam olla?

Kallistan ja musitan.