Ilus on olla...

Tänase päeva lihtsalt peab siia kirjutama.

Pidime Andreaga täna Pariisi minema. Mina ärkasin juba suhteliselt vara. Toimetan oma toimetusi. Kell aga aina läheb ja läheb. Hakkan juba veidi valjemini oma toimetusi tegema, aga Andrea ei kuulnud mitte kui miskit. Lõpuks mõtlesin et ah suva siis ja tegelesin oma asjadega. Lõpuks millalgi 12 ja 1 vahel ta siiski ärkas ja ma vist kuulsin väikest karjatust, kui ta avastas, mis kell on. :D

Ta võttis ruttu hommikusöögi ja me sõna otses mõttes tormasime rongi peale. Andreal oli hirm kaotada iga võimalik hetk Pariisis. Rongis õnnestus meil kohata kontrolöre. Esimest korda minu Prantsusmaal viibimise ajal. Piletid olid meil muidugi liiga vanad. Aga pole hullu, me kõik tunneme prantsuse politseid ja kontrolle. Pas des problemes. Lihtsalt lobised nendega ja ütled sorry ja siis nad ütlevad sulle sorry, et nad sind tülitasid. Naeratad neile armsalt ja jätkad oma päeva, nagu midagi poleks juhtunud. :) Njaa...ma ei tea, kas see on hea või mitte. Lihtsalt teistmoodi. :)

Pariisi jõudes liikusime otsesuunas Mona Lisa poole. Ei miskit enne, kui see tore tädi selle imeliku naeratusega on üle kaetud. Noh muidugi pidime enne üle vaatama centre pompidou ja les halles'ide ümbruse. Ja muidugi Seine äärsed postkaardi müüjad. Meid ei peatanud isegi hiiglama pikk järjekord ega turistide massid. Ja peale kõiki katsumusi saime meiegi pildi sest postmargi suurusest maailmakuulsusest. Seejärel tuuritasime mõned tunnid veel Louvre's ringi. Väljusime teisest otsast ja jalutasime Tuilerie pargis. Kõht andis tunda ja mõtlesime kuskile maha istuda, aga rahakott päris ei lubanud. Selle asemel üks korralik panini Tuilerie pargis. Õues on juba niiiii kévad. Oh...

Jalgu puhatud ja jõudu kogutud jätkasime oma teekonda. Tegime ringi peale Concorde'i väljakule, seejärel jätkusime Champs Elysee´l. Jalutasime too "tänavakese" nii ühtepidi l'arc de triomphe'ini ja seejärel tagasi metrooni. Jah Champs Elysee on ikka klass. Oh, ma tahaks koguaeg prantuse väöjendit kasutada. C'est la classe! Enne metroosse jõudmist hüppasime korra ka Hagendagenz'ist(no ei mina suuda meelde jätta, kuis seda kirjutatakse). Jaa...jäätis maitseb mulle ikka. Päike tuli ka lõpuks täielikult välja. Ilus oli olla.

Metrooga sõitsime Montmartre'ile. Või noh enne muidugi Pigalle'i, et teha kindlaks, et kõik need lõbumajad ja cinemaXXX'id ikka veel eksisteerivad. Montmartre ümbruses on palju odavamad turistibutiigid. Andrea otsis endale Eiffeli võtmehoidjat ja "suudlus Pariisis" postkaarti. See oli mingi kindel suudlus, mida ta teadis. Sest suudlustest postkaarte on ju maa ja ilm, aga ei, need ei ole ikka need. Lõpuks ühes poes funiculeure'i lähedal tänaval äkki Andrea seisatab ja siis jookseb poodi. Oh, küll ta oli rahul. See oli see õige suudlus. :)

Päikesele hakkas mingi pilveke ette liikuma ja me mõtlesime, et me ikka ei viitsi Montmartre'ile ronida. Läksime mööda mäejalamit paralleelselt edasi, et leida üks mõnna, selle õige ambiance'iga kohvik. Jalutama mööd üht ja siis mööda teist tänavat. Tõuseme ühest trepist ja siis teisest trepist üles. Ja äkki ohhohooo avastame me end siiski Tertre'i väljakult. Nojah, olgu siis. Ikkagi olime me läbi oma spontaansete otuste Montmartre'ile roninud ja isegi peaväljakule jõudnud. Nojah. Vaatasime siis sealgi tänavatel ringi. Mulle nii meeldib selle butte'i otsas. Kuidagi selline Pariisi küla tunne. Kaugel kõigest sellest šikist ja snoobilikust Pariisist. Boheemid laulavad tänavanurgal kõiksugu kauneid viise ja elu tundub väga ilus. Võtsime siis ühes kohvikus chocolat chaud'id ja vaatlesime Sacre Coeur'i ja tänaval mööduvaid inimesi. Ja just siis, kui me maha olime istunud hakkaski sadama. Õues oli juba pimedaks ka läinud. No nii ilus ja nii mõnus. Küünal laual ja soe on olla. Oh Pariis, Pariis, Pariis...

Siis leiame, et koju oleks ka vaja ikkagi kunagi sõita. Langeme siis Sacre Coeur'i kõrval olevast trepist alla ja võtame metroo. Teate, et mul läheb juba neljas metroopileti pakk. Aga minuarust on see ikka odavam, kui aastane pilet. Ah tegelikult ma ei tea, pole uurinud. Aga teate, mida ma uurisin. Pariisis saab ju igaüks, kes tahab, laenutada jalgratta, et siis ringi liigelda. Noh jah, peaaegu igaüks. Privileeg on mõeldud neile, kes teevad aastase lepingu VÕI omavad Navigo kaarti, et saaks kindlaks teha, et sa oled ikka kindlakstehtav isik. Annika, tahad minuga rattaga sõitma tulla??? :) Njaa..peale kõike seda ilusat oli Gare du Nord, kust ma võtan äärelinna rongi ikka täielik peldik. Pealegi jäime me ühest rongist täpselt maha ja siis me saime mõnusalt ühe pooltunnikese selles peldikus oodata. :) Lõpuks väsinu ja õnnelikuna koju jõudes õhtusöök ja lobin. Peale lobinat on tudu ja ega ma täpselt aru ei saagi, miks eelistan ma kirjutada blogi, selle asemel, et magada, et homsele Pariisi-seiklusele puhanuna vastu minna.

Bonne nuit et bisous...