Kõige igavam võib olla kõige huvitavam...

Neljapäeval ärkasin ma TAASKORD Perle'i haukumise peale 8h05 üles. Enam see mind närvi ei ajanud. C'est juste la vie! :)



Tegelen taas oma asjadega. Ootan Andrea ärkamist. Meil oli plaanis Orsay'sse minna. Siis tuleb sõnum Kevinilt, et kas ta võib minu ja Andreaga Pariisi kaasa tulla. No ma ütlesin, et tule tule, aga kas sa saad aru, et me läheme MUUSEUMI. Jah, ma elan Pariisi getos. Mõni siinsest tüübist pole võibolla elusees Notre Dame'gi sisse astunud. Et kas ta ikka saab aru, millega ta riskib. No jajaja, et ta ikka tuleb. Mina irvitasin, et peale sellist päeva ei tule ta enam mitte kuskile meiega. :D



Õues sadas kasse ja koeri. Pole hullu rongiga saab otse muuseumi ukse ette. Kevin oli Cyril'i ka kaasa võtnud. Läksime siis Orsay'sse. Njaa...kui mina imelik eestlane olen Orsay's juba kolmandat korda siis poisid ja Andrea alles esimest. Ja muidugi ma nägin, et Pariisi äärelinnade elanikud tõesti ei käi kunagi Pariisis. Nad ei teadnud metroost essugi.

Alustasime siis muuseumiringi. Aga tänu KKK-de kunstitundidele suutsin ma teistele nii mõndagi kõikide nende kuulsate maalide kohta rääkida. Kõik erinevad stiilid ja liikumised, mis avalduvad maalidel. Monet, Renoir, Cezanne, Climt, Degas, Tolouse-Lautrec ja kõik need teised on endiselt Orsay's. Ja siis jõudsime me otsaga juba Prantsusmaa ajalooni. Tänud Mare, et selgitasid mulle, miks Napoleon koguaeg oma kätt kõhul hoidis, sest kohalikud ajaloo õpetajad sellele vastata ei olnud osanud. Muuseumi sisenedes oli poistel tõeliselt üleolev hoiak, aga väljudes olid nad tõeliselt hämmingus. Nad ütlesid, et nad ei oleks iial uskunud, et muuseumis võib huvitav olla. Oh, ma olin endaga rahul. Võibolla muutsin ma isegi mõne inimese maailmavaateid.

Peale seda läksime Les Halles'idesse kinno, sest õues ei olnud endiselt väga meeldiv ilm ja Andrea tahtis näha filmi "Un education", mis räägib ühest inglise preilist, kelle elu on ühtlane sirgjooneline liikumine, kes kohtab kaks korda vanemat prantsuse meest, kes õpetab talle "päris elu". Aga noh kuna mees oli tegelikult abielus siis lõppes kõik nagu ikka plika sai haiget ja mees lasi jalga. Hästi lihtne lugu oli hästi pikka filmi venitatud.



Kinost väljudes oli jälle päike väljas. Jalutasime veel ringi. Näitasin Cyril'ile Les Halles'ide ümbrust. Kuigi Les Halles'ide on Pariisi noorte põhipleiss, siis Cyril ei olnud elusees sinna sattunud. Hüppasime korra Starbucks'ist läbi ja siis läksime Seine'i äärde jalutama. Juba oli õhtu ja Seine ääres juba esimesed julged pikniku pidajadki kohal. :) Nohjah. Jälle idüll. :)



Võtsime siis lõpuks oma kalli haisva kodurongi ja sõitsime Taverny'sse. Oleme Andreaga juba paar tundi kodus ja siis heliseb väravakell. Robin, Kevin, Anthony ja veel mingid tüübid, kelle nime ma ei mäleta tulid meid välja kutsuma. Teate see hakkab juba tüütuks muutuma. Meid taheti ma ei tea kuhu viia. Ei me olime ikka vässud. Nad pidid leppima vaid Andreale headaega ütlemisega, sest Andrea sõidab järgmisel päeval Nimes'i tagasi.



Ja siis tuligi juba öööööööö.