On est arrivé!

Rajad, mida ma eeldatavasti läbima hakkan...

Meie majake nädalaks...

Ma olen lihtsalt hullult põnevil. Siin on hästi ilus.

Bisous :*

Kas saab veel mõnusam olla?

Reede hommikul ei ärganud ma mitte Perle'i haukumise peale, sest Francoise oli Perle'i hommikul kaasa võtnud, et ta nädalaks ajaks, kui meie Alpides suusatame, vanavanemate juurde viia. Aga selle asemel äratas mind hoopis Bruno sussisahistamine. Ju ma siis ei peagi rohkem magama, sest ega ma ju tegelikult väsinud ei ole.

Täna oli siis see päev, kui Andrea Nimes'i tagasi sõidab. Hommikul ärkasime ja sõime veel oma viimse ühise hommikusöögi. Ja siis läksimegi rongi peale. Sõitsime Gare de Lyon'i, kust ta pidi TGV võtma. Aga meil oli veel aega. Uudistasime ümberkaudset piirkonda ja istusime eel viimast korda idüllilisse Pariisi kohvikusse. Ja lasime end teenendada pariislaslikult nipsakal teenindajal.

Meie kõrvale istus mingi mees lapsega ja Andrea avastas, et ta räägib ka saksa keelt. Jah, Andrea on päris Šveitsi saksakeelsest osast. Siis nad lobisesid ja lobisesid. Kusjuures ma sain millegipärast aru, aga rääkida küll ei oskaks. :)

Jalutasime veel ringi. Ja lõpuks jõudis kätte see minut, mil pidime ütlema üksteisele headaega. Aitäh Andrea, see nädal sinuga Pariisis oli tõeliselt vahva ja tore. Nohjah, ta arvatavasti ei loe mu blogi ja isegi kui loeb, mida ta sest hiina keelest aru peaks saama. Ma saadan talle kohe praegu ühe texto. :)

Siis võtsin rongi koju tagasi ja Murphy seadusele kohaselt oli täna tõeliselt soe 15 kraadine päikesepaisteline ilm. Lobisesin veidikene Grete Liisiga ja siis võtsin teki ja nüüd kirjutangi õues blogi. Oh jah. Linnud laulavad ja päike paistab. Kas saab veel mõnusam olla?

Kallistan ja musitan.

Kõige igavam võib olla kõige huvitavam...

Neljapäeval ärkasin ma TAASKORD Perle'i haukumise peale 8h05 üles. Enam see mind närvi ei ajanud. C'est juste la vie! :)



Tegelen taas oma asjadega. Ootan Andrea ärkamist. Meil oli plaanis Orsay'sse minna. Siis tuleb sõnum Kevinilt, et kas ta võib minu ja Andreaga Pariisi kaasa tulla. No ma ütlesin, et tule tule, aga kas sa saad aru, et me läheme MUUSEUMI. Jah, ma elan Pariisi getos. Mõni siinsest tüübist pole võibolla elusees Notre Dame'gi sisse astunud. Et kas ta ikka saab aru, millega ta riskib. No jajaja, et ta ikka tuleb. Mina irvitasin, et peale sellist päeva ei tule ta enam mitte kuskile meiega. :D



Õues sadas kasse ja koeri. Pole hullu rongiga saab otse muuseumi ukse ette. Kevin oli Cyril'i ka kaasa võtnud. Läksime siis Orsay'sse. Njaa...kui mina imelik eestlane olen Orsay's juba kolmandat korda siis poisid ja Andrea alles esimest. Ja muidugi ma nägin, et Pariisi äärelinnade elanikud tõesti ei käi kunagi Pariisis. Nad ei teadnud metroost essugi.

Alustasime siis muuseumiringi. Aga tänu KKK-de kunstitundidele suutsin ma teistele nii mõndagi kõikide nende kuulsate maalide kohta rääkida. Kõik erinevad stiilid ja liikumised, mis avalduvad maalidel. Monet, Renoir, Cezanne, Climt, Degas, Tolouse-Lautrec ja kõik need teised on endiselt Orsay's. Ja siis jõudsime me otsaga juba Prantsusmaa ajalooni. Tänud Mare, et selgitasid mulle, miks Napoleon koguaeg oma kätt kõhul hoidis, sest kohalikud ajaloo õpetajad sellele vastata ei olnud osanud. Muuseumi sisenedes oli poistel tõeliselt üleolev hoiak, aga väljudes olid nad tõeliselt hämmingus. Nad ütlesid, et nad ei oleks iial uskunud, et muuseumis võib huvitav olla. Oh, ma olin endaga rahul. Võibolla muutsin ma isegi mõne inimese maailmavaateid.

Peale seda läksime Les Halles'idesse kinno, sest õues ei olnud endiselt väga meeldiv ilm ja Andrea tahtis näha filmi "Un education", mis räägib ühest inglise preilist, kelle elu on ühtlane sirgjooneline liikumine, kes kohtab kaks korda vanemat prantsuse meest, kes õpetab talle "päris elu". Aga noh kuna mees oli tegelikult abielus siis lõppes kõik nagu ikka plika sai haiget ja mees lasi jalga. Hästi lihtne lugu oli hästi pikka filmi venitatud.



Kinost väljudes oli jälle päike väljas. Jalutasime veel ringi. Näitasin Cyril'ile Les Halles'ide ümbrust. Kuigi Les Halles'ide on Pariisi noorte põhipleiss, siis Cyril ei olnud elusees sinna sattunud. Hüppasime korra Starbucks'ist läbi ja siis läksime Seine'i äärde jalutama. Juba oli õhtu ja Seine ääres juba esimesed julged pikniku pidajadki kohal. :) Nohjah. Jälle idüll. :)



Võtsime siis lõpuks oma kalli haisva kodurongi ja sõitsime Taverny'sse. Oleme Andreaga juba paar tundi kodus ja siis heliseb väravakell. Robin, Kevin, Anthony ja veel mingid tüübid, kelle nime ma ei mäleta tulid meid välja kutsuma. Teate see hakkab juba tüütuks muutuma. Meid taheti ma ei tea kuhu viia. Ei me olime ikka vässud. Nad pidid leppima vaid Andreale headaega ütlemisega, sest Andrea sõidab järgmisel päeval Nimes'i tagasi.



Ja siis tuligi juba öööööööö.

Idylle...

Kolmapäeval ärkasin ma jälle Perle'i haukumise peale 8h07 üles. Teate see koer ajab mind juba närvi. :D Andrea aga põõnas mõnusalt kaua-kaua. Ma olin teisipäeval Gibert Jeune'ist ostnud selle suure raamatu, mis tutvustab siis DALF'i (seda prantsuse keele oskajate sertifikaadi) tegemise tingimusi. Sain lugeda ja uurida, mida ma pean tegema, et tõestada, et ma siiski räägin prantsuse keelt. Noooh....natuke võttis kõhu lahti, aga tegelikult tekkis jälle see challenge'i tunne. Ma ju suudan seda! Ma ju tahan seda! Jaaaaa!!!!! :)

Pärastlõunal sõitsime Andreaga Pere Laichaise'i kalmistule. Õues oli nii mõnus ilm jalutamiseks. Kontrollisime, kas Oscar Wilde, Edith Piaf ja Jim Morrison on ikka veel oma õigel kohal. Jah, nad on seal. Oscar Wilde on ülemusitatud, Edith Piaf'i haud imepisike ja Jim Morrison kaitsevõredega vandaalide eest kaitstud. Jah, kõik on täpselt nii nagu olema peab. :)

Jalutasime veel natuke ümbruskonnas ja seejärel võtsime metroo keskusesse tagasi, et siis tekstiili- ja moemuuseumi, mis on pmt Louvre küljes, minna. Aga äkki oli ma ei tea kust ilmunud mingi vihmapilv, mis meile pähe sadas. Otsisime ruttu siis oma vihmavarjud välja ja kalpsasime edasi. Vaatasime üle veel Royal Palais ja selle aia, comedie francaise'i ja mingi ettejuhtunud butiikide passage'i. Jalutame ja jalutame ja äkki mingi mees jookseb meile järgi ja hüüab stoooop. See läbikäik on suletud. Teistkaudu minnes saime aru, et mingid filmivõtted olid comedie francaise'i kõrval käimas. Noh jah natuke veel ja ma oleksin kuulsaks saanud. :D

Siis avastasime, et muuseumi, kuhu me minna tahtsime oli ilgelt pikk enamuses 5-aastastest lastest koosnev järjekord. Vaheajaks avati näitus "Playmobile"! :D Aga järjekorrad, kui nad liiguvad, siis nad liiguvad Prantsusmaal kiiresti. Ja kõik see järjekord läks näitusele, mitte põhimuuseumi, seega kui me juba sees olime siis oli enam-vähem rahulik. :)
Kõigepealt vaatasime üle sisekujunduse trendid 40-datest kuni 2000-ni ja seejärel reklaamikujunduse osa. Ja siis ei pidanud me vastu ja läksime ja vaatasime ikka selle playmobile'i näituse ka üle. Nohjah. Päris kihvt nii palju erinevaid playmobile näha. Aga kuna minu lapsepõlve see ei puuduta, siis see näitus mind ka nii väga ei puudutanud. Aga aknast paistsid imeilusad vaated Tuilerie'le ja Eiffelile. Jah, Andrea on ikka Pariisis veel täitsa turist. :)

Välja jõudes istusime mäkki. :D Mõtlesime oma elu üle järele ja Andrea ütles, et ta tahab veel postkaarte osta. Seine'i äär on ju bouquiniste täis. Ja siis ta tahtis uuesti Gibert Jeune'i tagasi minna, et osta endale ka raamat DELF'ist. Sest ta arvas, et ta DALF'i ikka päris ära ei tee. Mina tahan!!! Ja mina teen!!! Ükskord!

Siis jalutasime veel mööda tänavaid ringi. Istusime kohvikusse ja tundsime taas idülli hõngu. :) Terrasil mõnuga chocolat chaude'i lürpides kirjutas Andrea oma mustvalgeid Pariisi postkaarte barett peas ja I love Paris jacks'iga süüdatud suitsuke suunurgas. :) Oh, Pariis, Pariis, Pariis....

Meil oli rongini veidike aega. Otsisime postkasti, jalutasime veel veidikene Seine ääres ja siis võtsimegi mõnusalt haisva RER'i, et sõita koju õhtusöögile. Prantsusmaal on nii lihtne, alati õhtusöögiks koju. Ja siis lobised, lobised, lobised.

Tu viendras? Je viendrai...où?

Teate ma lihtsalt ei jõua blogi kirjutama, sest nii palju toimub kogu aeg.

Teisipäeva hommikul ärkasin Perle'i haukumise peale kell 8h03. Kas ma oli selle üle rõõmus. Ei. Aga ei ole hullu. Ma armastan neid hommikusi iseenesega olemise hetki. Lühidalt ma tegin mittemidagi. :)

Mingi hetk ärkas ka Andrea üles. Kuna väljas oli ikkagi natukene moche ilm, siis me otsustasime selle asemel, et kohe Pariisi tormata, veel ühe filmiseansi teha. Vaatasime Amelie'd. Oh...milline äratundmise tunne. Kõik need kohad, mida me just eelmine päev Montmartre'l külastanud olime. Ja minuarust see Yann Tiersen'i kirjutatud filmimuusika on lihtsalt geniaalne.

Filmi lõppedes avastasime, et taevas oli pilvitu ja kevadine päike lihtsalt kutsus meid välja Pariisi avastama. Enne kodust väljumist avasin oma kirjakasti ja arvastasin kirja aiapäkapikult, kes kutsus Montmartre't koos teiste vahetusõpilastega avastama. Kes saab aru, kas saab veel kokkusattumuslikum olukord olla? Minuarust ei saa.

Võtsime rogi Pariisi. Teisipäeval tegime viis ringi peale Cite saarele ja avastasime Ladina ja Saint-Germain'i kvartalit. Tegelikult nagu polekski otseselt midagi teinud. Ent siiski peale kõikide vaatamisväärsuste a la Notre Dame ja Saint-Michel'i purskkaevu ja kõikide nende pisikeste tänavakeste läbijalutamist olime suhteliselt kutud. Seine'i ääres oli lihtsalt nii mõnus. Kevad tuleb ja tuleb ja aina tuleb. Andrea ostis endale bareti, postkaardid, I love Paris jacks'i ja siis mõnulesime Seine'i kaldal istudes. Otsisime veel ühe selle õige kohviku, et siis veel mõnuleda.
Äkki helistab mulle Robin ja küsib, et kas ma siis tulen. Et siis tulen kuhu? Ühesõnaga mind ja seega ka Andread kutsuti järjekordsele soiree'le. Noh, vist et tähistada Nelly ja Kevini sünnpäeva, aga see on enamasti teisejärguline. Sünnipäevad ei ole siin üldse nii olulised, kui Eestis.

Võtsime siis Andreaga rongi Taverny'sse tagasi. Viskasime kotid koju ja võtsime uuesti rongi kaks peatust Taverny'st edasi, et Ludovic'i juurde minna. Ludo on see, kes kolis Taverny'sse. Seega on tal praegu kaks kodu ja ta endine kodu on tühi ning sobib suurepäraselt sünnipäevapidude korraldamiseks. :)
Ma hakkan aru saama, et tegelikult on mul juba päris palju tuttavaid nägusid. Ainult mingi kamp eriti minule võõraid üles löödud tüdrukuid ilmus ka. Aga nad ei olnud üldse suhtlemisaltid. Istusid oma veinipudeliga nurgas ja ei teinud midagi. Mina ei tea. Mina tahan ainult ja ikka ainult tantsida. :) Noh ja siis ikka kinnitada, et Eestis ei räägita vene keelt ja Eestis tuleb kraanist ka soe vesi. :D Meile pakuti, et me võime ka ööseks jääda, aga me lasime ikkagi Andreaga suhteliselt varakult jalga, sest meil oli plaanis järgmisel päeval ka Pariisi minna ja selleks on vaja öösiti ikkagi ju puhata. Vaatamata sellele, et viimane rong oli juba läinud ja me pidime jala koju minema, saatsid poisid meid siiski koju. No vaata ja imesta neid prantsuse kombeid. :)

Ja siis tudududududu. :)

Ilus on olla...

Tänase päeva lihtsalt peab siia kirjutama.

Pidime Andreaga täna Pariisi minema. Mina ärkasin juba suhteliselt vara. Toimetan oma toimetusi. Kell aga aina läheb ja läheb. Hakkan juba veidi valjemini oma toimetusi tegema, aga Andrea ei kuulnud mitte kui miskit. Lõpuks mõtlesin et ah suva siis ja tegelesin oma asjadega. Lõpuks millalgi 12 ja 1 vahel ta siiski ärkas ja ma vist kuulsin väikest karjatust, kui ta avastas, mis kell on. :D

Ta võttis ruttu hommikusöögi ja me sõna otses mõttes tormasime rongi peale. Andreal oli hirm kaotada iga võimalik hetk Pariisis. Rongis õnnestus meil kohata kontrolöre. Esimest korda minu Prantsusmaal viibimise ajal. Piletid olid meil muidugi liiga vanad. Aga pole hullu, me kõik tunneme prantsuse politseid ja kontrolle. Pas des problemes. Lihtsalt lobised nendega ja ütled sorry ja siis nad ütlevad sulle sorry, et nad sind tülitasid. Naeratad neile armsalt ja jätkad oma päeva, nagu midagi poleks juhtunud. :) Njaa...ma ei tea, kas see on hea või mitte. Lihtsalt teistmoodi. :)

Pariisi jõudes liikusime otsesuunas Mona Lisa poole. Ei miskit enne, kui see tore tädi selle imeliku naeratusega on üle kaetud. Noh muidugi pidime enne üle vaatama centre pompidou ja les halles'ide ümbruse. Ja muidugi Seine äärsed postkaardi müüjad. Meid ei peatanud isegi hiiglama pikk järjekord ega turistide massid. Ja peale kõiki katsumusi saime meiegi pildi sest postmargi suurusest maailmakuulsusest. Seejärel tuuritasime mõned tunnid veel Louvre's ringi. Väljusime teisest otsast ja jalutasime Tuilerie pargis. Kõht andis tunda ja mõtlesime kuskile maha istuda, aga rahakott päris ei lubanud. Selle asemel üks korralik panini Tuilerie pargis. Õues on juba niiiii kévad. Oh...

Jalgu puhatud ja jõudu kogutud jätkasime oma teekonda. Tegime ringi peale Concorde'i väljakule, seejärel jätkusime Champs Elysee´l. Jalutasime too "tänavakese" nii ühtepidi l'arc de triomphe'ini ja seejärel tagasi metrooni. Jah Champs Elysee on ikka klass. Oh, ma tahaks koguaeg prantuse väöjendit kasutada. C'est la classe! Enne metroosse jõudmist hüppasime korra ka Hagendagenz'ist(no ei mina suuda meelde jätta, kuis seda kirjutatakse). Jaa...jäätis maitseb mulle ikka. Päike tuli ka lõpuks täielikult välja. Ilus oli olla.

Metrooga sõitsime Montmartre'ile. Või noh enne muidugi Pigalle'i, et teha kindlaks, et kõik need lõbumajad ja cinemaXXX'id ikka veel eksisteerivad. Montmartre ümbruses on palju odavamad turistibutiigid. Andrea otsis endale Eiffeli võtmehoidjat ja "suudlus Pariisis" postkaarti. See oli mingi kindel suudlus, mida ta teadis. Sest suudlustest postkaarte on ju maa ja ilm, aga ei, need ei ole ikka need. Lõpuks ühes poes funiculeure'i lähedal tänaval äkki Andrea seisatab ja siis jookseb poodi. Oh, küll ta oli rahul. See oli see õige suudlus. :)

Päikesele hakkas mingi pilveke ette liikuma ja me mõtlesime, et me ikka ei viitsi Montmartre'ile ronida. Läksime mööda mäejalamit paralleelselt edasi, et leida üks mõnna, selle õige ambiance'iga kohvik. Jalutama mööd üht ja siis mööda teist tänavat. Tõuseme ühest trepist ja siis teisest trepist üles. Ja äkki ohhohooo avastame me end siiski Tertre'i väljakult. Nojah, olgu siis. Ikkagi olime me läbi oma spontaansete otuste Montmartre'ile roninud ja isegi peaväljakule jõudnud. Nojah. Vaatasime siis sealgi tänavatel ringi. Mulle nii meeldib selle butte'i otsas. Kuidagi selline Pariisi küla tunne. Kaugel kõigest sellest šikist ja snoobilikust Pariisist. Boheemid laulavad tänavanurgal kõiksugu kauneid viise ja elu tundub väga ilus. Võtsime siis ühes kohvikus chocolat chaud'id ja vaatlesime Sacre Coeur'i ja tänaval mööduvaid inimesi. Ja just siis, kui me maha olime istunud hakkaski sadama. Õues oli juba pimedaks ka läinud. No nii ilus ja nii mõnus. Küünal laual ja soe on olla. Oh Pariis, Pariis, Pariis...

Siis leiame, et koju oleks ka vaja ikkagi kunagi sõita. Langeme siis Sacre Coeur'i kõrval olevast trepist alla ja võtame metroo. Teate, et mul läheb juba neljas metroopileti pakk. Aga minuarust on see ikka odavam, kui aastane pilet. Ah tegelikult ma ei tea, pole uurinud. Aga teate, mida ma uurisin. Pariisis saab ju igaüks, kes tahab, laenutada jalgratta, et siis ringi liigelda. Noh jah, peaaegu igaüks. Privileeg on mõeldud neile, kes teevad aastase lepingu VÕI omavad Navigo kaarti, et saaks kindlaks teha, et sa oled ikka kindlakstehtav isik. Annika, tahad minuga rattaga sõitma tulla??? :) Njaa..peale kõike seda ilusat oli Gare du Nord, kust ma võtan äärelinna rongi ikka täielik peldik. Pealegi jäime me ühest rongist täpselt maha ja siis me saime mõnusalt ühe pooltunnikese selles peldikus oodata. :) Lõpuks väsinu ja õnnelikuna koju jõudes õhtusöök ja lobin. Peale lobinat on tudu ja ega ma täpselt aru ei saagi, miks eelistan ma kirjutada blogi, selle asemel, et magada, et homsele Pariisi-seiklusele puhanuna vastu minna.

Bonne nuit et bisous...

Maailm on ikka nii-nii väike

Les derniers jours sont tres bien passe...

Reede õhtul siis väike soiree. Algul oli meid kurjakuulutvalt vähe, aga õhtu edenedes jõudsid kõik kohale.

Tutvustasin sõpradele siis veidikene Eesti rahvuskööki. Noh, kui mulgipuder läks veel ilusasti alla, siis kama peale...hahaha...esmalt arvati, et ma teen halba nalja. Seejärel, kui ma klaasitäie kama sisse kaanisin, siis pidasid nad mind hulluks, siis järelemõtelmisaeg ja siis sai juba uudishimu võitu, ent üle paari sõõmu ei suutnud keegi seda imelikku halli ollust endale sisse ajada. Pärast kui oma imehäid vastlakukleid serveerima hakkasin, siis avastasin, et purgivahukoor ei püsi ilusana. Vajub lihtsalt ära. Vastlakuklid võeti küll mõminal vastu. :)

Olgu toit toiduks...

Muidu soiree nagu soiree ikka. Pokker, tants ja murumängud. :D Mingi hetk avastasin, et ma olin millegi pärast ainult poisid kutsunud. Nelly kutsusin ka, aga ta ei saanud tulla. Manon tuli ka, aga ta lahkus suhteliselt vara.

Mingi hetk saabusid Liscio, Baptiste, Ludo ja Kevin ka. Nad tulid otse Pariisist. Noh muidugi mingi hetk saabusid mu vahetusvanemad ka(nad läksid muidu peo eest kinno) ja me tõmbasime end veits vaiksemaks. Muusika panime ka kinni, aga tüübid lihtsalt ei oska vaikselt rääkida. Lükkasin kõik tagaaeda. Jaaaa, õues on juba nii soe. :) Aga mingi hetk pidin ma nad ikkagi välja ka viskama. Noh...see oli...hm...öösel. Ja siis maja korda ja tudu. :)

Vaatamata sellele, et ma öösel kella 4-st magama olin läinud, siis ärkasin ma millegi pärast ikkagi vara üles. Isegi väsinud ei olnud, see tuli pärast. Pärastlõunal käisin koeraga metsas. Õues oli ikka hullult soe. Päike täiega küttis. Noh muidugi mitte nagu Aafrikas, aga nagu kevad päike ikka soojendab keha ja südant. Ilus oli olla. :)

õhtul läksime rongijaama seda šveitsi tüdrukut, Andrea't, otsima. Ta elab Nimes'is, täpselt seal samas peres, kus eelmine aasta elas eesti vahetusõpilane Maria. Teate see maailm on ikka nii-nii-nii väike. Vaatamata sellele, et Francoise telefoni autosse suutis unustada, leidsime me Andrea siiski lõppude lõpuks sellest hiiglamasuurest rongijaamast ülesse. :) Rahvast oli rongijaamas meeletult, ikkagi vaheaja algus. Kõik lahkuvad.

Andreaga läks muidugi kohe pläkutamiseks. Kuigi ma teda aasta algusest Pariisist ei mäleta, siis me oleme ju mõlemad vahetusõpilased. Rääkida on nii paljust. Õhtuks olime kutsutud Ivan'i(peretuttav Versaille's) juurde soiree'le. Oh need õhtusöögid on nii pikad, aga nii toredad. Nii palju saab nalja ja nii palju lobiseda ja nii palju head süüa ja nii palju head juua(veini :P). Seda ei saa sõnades edasi anda. Prantsuse õhtusöök koos sõpradega. See on lihtsalt 6 tundi naudingut. Jah õhtusöök võib vabalt kesta 6 tundi. Noh jah, seda muidugi aperitiivi ja digestiiviga. Tuli välja, et Ivan on pärit Nimes'ist ja ta pojad Boris ja Kevin käivad ikka aeg-ajalt Nimes. Poisid lubasidki järgmine kord Nimes'i minne Andrea välja viia. No näete, see maailm on ikka no nii väikene. Lõpuks aga hakkasime mina, Andrea ja Romane ikkagi väsima. Ent Bruno ja Francoise olid seekord hoogu läinud. Lõpuks kui kõik hüvastijätu bisoud inimeste vahel tehtud ronisime ruttu autosse ja tudusse. Versaille'st Taverny'sse tuleb ikka üks hea tund. Kodus näitasin Andreale maja ja tema tuba. Aga ega rohkem pikka juttu ei olnud...tudu-tudu. :)

Pühapäeval, ehk täna, lubasime kõik endile ühe pika hommiku. Ühe mõnusa hommikusöögi. Selle päris. Selle croissante'ide ja chocolat chaud'iga. Seejärel mõtlesime nii üht kui teistpidi, kust Pariisi ekskursiooni alustada, sest Andrea külastas Pariisi turisina viimati siis, kui ta oli 6-aastane. Mis tähendab eeldatavasti, et ta ei mäleta sest mitte mõhkugi. Francoise tuli ühe geniaalse ideega lagedale. Täna tegime me üleüldise Pariisi ekskursiooni autoga, et saada aru kus ja mis asub. Me sõitsime Pariisi läbi La Defance'i, siis Champs Elysee, siis Seine paremkallas, ületasime too ja Montparnasse'il tiir peale, Ladina kvartal, Saint Germain, Seine vasakkallas, Eiffel, Troccadero, Boulogne mets ja peale 4 tundi tiirutamist keerasime otsa kodu poole tagasi. Andrea reageeringuid jälgides tundsin ma ennast ära. Täpselt nii nagu mina ahhetasin vahetusaasta algul. Kõik on nii põnev, kogu aeg fotokaklõpsud käivad. Minul on juba suhteliselt chill - Pariis, noh ja mis siis? Ah? Ei tegelikult olen ma nii rahul. Pariisis on alati midagi teha ja avastada. Pariisi tuuri tehes avastasin, et tegelikult tunnen ma juba Pariisi superhästi, aga samas leidsin ma nii palju nurgataguseid mida ma pean veel uudistama minema. Kindlasti pean ma minema veel Luxemburgi aeda. Kevad sobib selleks suurepäraselt. Ja ma sain teada, et Luxemburgi aia põhichef, see kes korraldab ja organiseerib, on Bruno vennanaine. Oh, taaskord maailm on nii väike. :)

Koju tagasi jõudes tegime ühe mõnusa sieste'i. Jõime teed ja sõime neid päris madeleine'e, mida Romane oli eile teinud. Mõtisklesime, mida me täpselt see nädal Pariisi uudistama tahame minna. Ohjaa...unistamine on tasuta. :) Andrea leidis vetsust(kõik meie maja paremad raamatud ja ajakirjad on vetsus) selle raamatu Pariisi vanimatest ja autentsematest butiikidest. Ta tahtis neid kõiki vaatama minna. Kui ma raamatut sirvisin, siis ma olen neist juba nii mõndagi asjaolude kokku langemisel juba külastanud. Ja arvake ära, mis filmi me vaatasime. Jah, just nii - Ratatouille'd. Jah, Pariis, Pariis, Pariis....

Õhtusöögi magustoiduks sõime kräsupead. Oh küll ma olen ikka tubli! :) Aga millegi pärast jääb alati midagi muudu, maitse on alati peaaegu, kõik asjad mis ma teen on alati peaaegu. Njah rahvusköögiga tutvumiseks peab ikka minema vastavasse piirkonda seda maitsema. Noh ja prantsuse kööki ei jõua ma enam kiita. :)

Pean siis mõnusasti oma vaheaaega edasi ja saadan teile kõvad kallistused.

Biosus :*

eksamid ja vastlakuklid

Huuuuhhh.....



Nüüd kõik see läbi. Kõik see eksamijama on nüüd läbi. Praegu istun köögis ja vaatan, kuidas minu elu esimesed isetehtud vastlakuklid ahjus kerkivad. Ja siis nad kerkivad laiusesse üksteise külge. Ahjust võtan välja üksteise külge kasvanud kuklite mäe. :) Noh...prantslastele ütlen, et just nii ongi õige. :D

Helistasin ruttu emmele, et küsida järgi, kas mu tainas näeb ikkagi vastakukli taigna moodi välja. :) Noh see hakkab juba traditsiooniks saama, et kui ma miskit köögis toimetan, siis Skype koguaeg lahti ja pläraläraleenu pläkutab. Isegi Romane, mu vahetusõde, on selle kombe juba üle võtnud. Kes see siis üksi kokata tahab. Saab lobiseda ja ei olekski nagu üksi, ent perenaisi on köögis siiski vaid üks...mis on kokkamise juures suhteliselt oluline. :)


Täna õhtuks kutsusin sõbrad külla, et puhata eksamitest. Tähistada vastlapäeva ja Eesti Vabariigi aastapäeva. :) Eile õhtul tegin juba kräsupea valmis. Praegu küpsevad kuklid ja varsti hakkan mulgiputru tegema. Siis hüppan vahepeal poest läbi, võtan keefiri ja siis teen sõpradele "õuduste lossi" ehk annan neile õiget kama. :D Eks näis, mind päris huvitab, kas neile maitseb või kas nad üleüldse maitsevad. :D


Ah veel uudiseid. Täna või homme peaks meie juurde jõudma üks šveitsi vahetusõpilane, kes
muidu on Nimes'is, aga vaheaajaks ta vahetusvanemad sõidavad ma ei tea kuhu ja siis ta tuleb nädalaks ajaks meie juurde. Arvatavasti saan juba viiendat korda teha Pariisi turistiringi. :) Minule meeldib ja sobib see väga hästi. :)


Eksamid võtsid mul natuke kõhu ikka lahti ka. :D Kirjalik on suva, aga suuline...ma ikkagi õppisin. :) Aga mul läks täitsa hästi. "Korrektselt", nagu mulle öeldi. :D Eksamiruumis valmistusin siis 30 min. oma ettekannet ja siis esitasin kõik, mis teadsin Patrick Modiano'st ja "Dora Bruder"'ist. Ja siis...otsustas eksamineerijaonu küsida minu käest kõiksugu küsimusi "Isa Goriot" kohta. Saan hakkama...huuuuhhhh....ja siis Kuidas kommenteerid raamatu viimast lauset. Ougaad...kes seda veel mäletab. Peale 2 sekundit piinlikku vaikust vaatan siis raamatusse nii eesti keelsesse kui ka prantsuse keelsesse ja kaks lauset on hoopis erinevad. Mina ei saa aru, kuidas raamatuid tõlgitakse.

Neljapäevast ka. Pidin ju kordama TÄIEGA. Aga ei, sest ma avasin korraks suures arvutis Sims'i ja äkki ei saanud argi, kuhu need kolm tundi kadusid. Kui ma lõpuks kella vaatasin siis oli küll appi. Ma ei tee enam kunagi ühtegi arvutimängu lahti. Ajaraisk.

Kolmapäeval tegin kaks tantsutundi järjest, sest ma teadsin, et ma reedel ei saa minna. Pidu on ju! :) Ja see teine tund peale minu tundi oli step-wibe-body-n'importe quoi, mais bref seal sai ikkagi liigutada ja isegi soe hakkas. Ma vist vahetan oma tantsutundide ajagraafikut. :)

Olgu kuklid ahjust välja ja järgmine blogipostitus ahju. :)

Je vais reviser...bientôt. C'est toujours bientôt. :D:D:D

Minul on praegu kordamine BAC'iks. Nagu te näete kordan ma praegu nii, et ajud ragisevad. Olgu, tegelikult ma ei oska midagi korrata, sest tunnimaterjal on ju kõik ilusasti minu peakeses, aga mida mina sinna teha saan, kui see tarkus minu peast välja enam ei tule, kuna ma ei oma piisavalt suurt ja kiiret prantsuse keelset sõnavara-tõlkijat. Ah?

Pühapäeval oli Bruno venna sünnipäeva ja pensionile mineku tähistamine. Enne sinna minekut sõitsime ka Tati(Francoise tädi) juurest läbi, kes elab Pariisis tõelises pariislanna korterikeses. See tõeline metallpitsiga lift ja punase vaibaga trepid ja aknast vaade Montmartrele ja kõigile nendele pisikestele ümmargustele korstnakestele. Me külastasime Tati't, sest ta külmkapp ei pidanud enam hsti töötama. :D Ühesõnaga ta on vanake, kes lihtsalt naudib elu. Bricolage'i ehk majapidamise laseb ta hoida korras oma noorematel sugulistel. Ehk Kersti või Karin, kui kunagi kauges tulevikus miskit katki läheb, siis kutsute mu mehe seda parandama. :D:D:D

Siis tormasime kohe edasi sünnipäevale, mis toimus teiselt poolt Pariisist välja sõites u. 30 km Ühes tõeliselt kihvtis kohas. See oli see "väike" majake, kus juba Henry IV käis armatsemas. Nüüd on see maja renoveeritud, seal elab üks pere, kes on maja suuremad ruumid ehitanud peoruumideks. Minauarust see on tõeliselt hea äriidee. Põhimõtteliselt Yves maksis ainult arve, kogu üritus oli korraldatud selle maja elanike poolt. Ja see oli tõeliselt kvaliteetne teenus. Absoluutselt kõige peale oli mõeldud. Ja see maja ja see interjöör oli eriti ilus ja soliidne. Aga see oli vaid sissejuhatus. Nüüd tuleb kogu loo naljakas osa. Minu vahetusisa ei osanud kutset lugeda ja selle tulemusel olime me Romane'iga ainsad "noored". Järjest tulid kõik inimesed ja ütlesid tere ja siis sosistasid salaja viisakalt kõrva:" Khmm, mida sa siin teed?" Aga noh, mis ma pidin siis vastama, süüdistasime siis kõik Bruno't. Aga see musta lamba tunne kadus suhteliselt ruttu, sest pidu oskavad pidada kõik prantslased. Peale kuninglikku lõunasööki läks lahti tants. Ja ei ole mitte mingisugust vahet, kas tantsivad minuvanused või need "vanakesed". Ei, "vanakestel" on vähem komplekse. Mihkel Jaakson või mõned ladina-ameerika rütmid peale ja kogu saal tantsib. :D
Ma olen oma vahetuspere suguvõssa juba jube hästi vastu võetud ja ma tean ka juba peaaegu kõiki lähemaid sugulussidemeid. Igatahes lobisemismaterjali jätkub alati. Vaatamata sellele, et ma ei olnud otseselt kutsutud, veetsin ma siiski väga mõnusa pühapäeva. :)

Esmaspäeval oli mul ainult kaks tundi. TPE, kus ma nagu alati ei teinud peaaegu midagi. Aga õps oli hullult vihane(ta on alati vihane), sest reedel kui ta jõudis 9,5 minutit peale tunni algust klassi ukse juurde oli pool klassi juba kadunud. Ja siis klass vaidles vastu, et õpetaja jõudis ikkagi 15, 7 minutit hiljem, seega tundi ei oleks pidanud toimuma. Sellele vaatamata kõik lahkunud(k.a. mina, sest ma olen loll vahetusõpilane ja teen seda, mis teised mulle ütlevad) põhjuseta puudumise. Aga teate see põhjuseta puudumine prantsuse koolisüsteemis on saatanast. :D Nüüd nad saadavad mulle koju postiga kirja, siis mu vanemad peavad kirjutama avalduse ja siis ma pean passima CPE ukse taga järjekorras, siis ma saan CPE'lt ühe paberilipaka, kuhu on kirjutatud, et ma võin edaspidi ikkagi tundidest osa võtta ja siis ma annan selle paberilipaka tundi sisenedes õpetajale ja siis õpetaja otsustab, kas ta ikkagi lubab mind tundi. Ühesõnaga Prantsusmaal koolis käies väldi puudumisi. :D

Noh, midagi ka prantslastest. TPE ajal tuleb Jonathan mu juurde, näitab oma rinnakarvu ja siis küsib hästi mureliku häälega, et kas need meeldivad mulle. Ma mingi hmmm....no eks ikka. :D Ja siis Sarah, et talle ikka ei meeldi. Ja siis läheb hulluks üle klassiliseks vaidluseks,et kas meestel ikka peavad rinnakarvad olema või mitte. :D

Lõunaks olin koolipäeva lõpetanud ja tulin koju eksamiks kordama. Aga, mis kordamine see niiviisi on, kui ma poolteist tundi oma perega Skypes suhtlesin. Jah, polnudki ammu nendega rääkinud. Ja mis ma teada sain, Janika, ma saatsin sulle jõuludeks paki ja mu pere ei ole seda lihtsalt edastanud. Mis kuu meil praegu on? Häid jõule Tuule rahavas!
Ja issi ravi siis ennast hästi!!!!!

Täna siis on mul ka kordamine. Aga nii hea on eksameid teha, kui närvi sees ei ole. :) Ma vaatasin, et äkki ma saaks kuskilt prantsuse keele tunde võtta, noh, et ikka DALF ilusasti ära teha, aga need on siin Pariisis ikka ropult kallid.

Reedeks kutsusin endale sõbrad külla. Ma kavatsen vastlakukleid teha. Pikka liugu siis teile kõigile!!!

Mina hakkan nüüd kordama. Arghhh...Rahma hakkas just nüüd tolmu imema. :D Lähen vist mediateeki... :D Aga Rahma on hästi roe, ta lobiseb minuga alati hästi palju. Andis mulle oma tel. numbri ja ütles, et ma võin talle alati, kui miskit muret, talle helistada. Rahma on meie femme de menage. :)

Enne kui jutt liiga pikaks läheb...

Bisous. :*

Arm ja hirm käivad ikka käsikäes...

Mul on nii hea meel, et ma olen sattunud elama Pariisi äärde. Samal ajal on mul nii kahju, et ma ei ela Pariisi kesklinnas, nt. Montmartre nõlvadel või ooperimaja vastas. Inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. Ikka tahaks rohkem.

Miks ma seda kirjutan...sest juba kaks päeva järjest olen ma õhtuks Pariisi sõitnud, aga millest ma nüüd aru sain, Pariisi ei sõida lihtsalt tunniks. Miinimum aeg on kolm tundi, muidu ei tasu ära, sest see massitransport on rahvast nii pungil, et vahet ei ole, kas istud autoga ummikus või lihtsalt ei mahu metroosse ja siis tormad(ei, liigud pariislannale kohaselt kiirelt) täiega kõigile otsa ja siis jääd ikka äärelinna rongist maha ja siis hängid pool tundi nende rongijaama muusikutega (võib juhtuda, et isegi tuleb tuju laulda ja tantsida nendega :P) ja siis kui koju jõuad oled hullult vässu, kuigi Pariisis jõudsid korra Louvre'i uksest sisse ja välja(, sest ka seal oli hull tung ja tugevdatud turvakontroll). Selle peale tahaks kohe metsa sügavusse üksi kopitama minna. :) Ma pole nii ammu metsa saanud. See, mida nad "metsaks" nimetavad ei anna Nõmme parkigi välja.

Aga Pariisis on ka ikkagi nii ilus. Jalutasime ja lobisesme eile õhtul Louvre's. Jah, kindlasti oli seal ka põnevaid meistriteoseid, aga me lihtsalt lobisesime ja lobisesime ja vaatasime aknast tuledes Pariisi. Ja siis unistasime... Louvre on ka tuledes ülinunsa. :)

Täna oli viimane koolipäev enne 3 nädalast vaheaaega. Tegelikult hakkab vaheaeg alles nädala pärast, aga kuna koolis on eksaminädal, siis meile on vabad päevad. Kirjutan eksami komapäeva hommikul ja suuline on reede hommikul. Ülejäänud aeg kordan eksamiks(ehk teen, mis tahan :P ) Peale kooli kordasin eksamiks ja siis põrutasin Pariisi, kus ma sain kokku Silke, Karo(mehhiklane) ja tema sõbrannaga, kes oli talle külla tulnud. Pidime inglise keeles suhtlema. Nojaah...see kõlab umbes, et What time est-il? It's huit o'clock. Nad tahtsid veel kluppi edasi minna, aga mul on mingi hirm või blokk tekkinud, ma ei tunne ennast vabana. Sõitsin ikkagi koju. Ma ei taha perele mittemingisuguseid probleeme tekitada, kuigi ma ei ole üldse probleemne laps, siis ikkagi kuidagi..ma ei tea, nii rumal tunne. Mind on vist piisavalt hirmutatud...

Tormasin siis metroo peale...teate Pariisis on häästi palju metroojaamu, aga nad ei ole seal, kus neid vaja on. Siis leiutad sekunditega igasuguseid skeeme, kuidas kõige kiiremini lõpp-punkti jõuda. Aga ma jõudsin. Ma jõudsin oma kodurongi uksele sellel hetkel, kui ta oma uksi juba sulges. huuuhh.. :)

Kodus tegime järjekordse pokkeriringi. Njaa...panin viimse käiguga kogu oma "raha" mängu ja ma kaotasin. Seetõttu saangi ma praegu siin seda blogipostitust kirjutada. Noh...kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses... :)


Bisous :*

jääaeg

Ühe asja ma ikka unustasin. Kas mäletate, et eelmine nädal oli väljas rohkem kui 10 kraadi sooja ja päike paistis mõnuga. Noh...kauaks seda ei jätkunud. Ma hakkan ka juba vaikselt seda uue jääaja teooriat uskuma. Kui Prantsusmaal sajab veebruari keskel lund ja tuiskab ja on vähemalt -2 kraadi, siis mina ei saa üldse aru, miks ma Prantsusmaale tulin, kui siin samasugune talv on kui (tavaliselt) Eestis...

...minu kallid viinamarjakesed ei saa ju niiviisi kasvamagi hakata...

ps. võite mulle villased sokid saata :P

bisous :*

Mõni inimene ise ongi nagu muinasjutt!

Aeg läheb ja läheb...ja blogisse ei jõua. Kui ma saaksin midagi muuta, siis ma muudaksin blogi kirjutamise kasutajasõbralikumaks. Piltide üleslaadimine lihtsamaks ja ühe sammu tagasivõtmise võimaluse teeksin ka. Te lihtsalt ei tea, kui palju tühja tööd ma pean tegema. Tühi töö ja tühi lõbu.

Koolis kõik "valmistuvad" BAC blanc'iks(valge eksam). Kui ma ausalt ütlen, siis mina, kes ma ei ole prantslanegi, pole alustanud veel kordamisega. Pool tundi mingit mulinat mingist kirjanikust ajada...hm..kas mul peaks hirm olema. Ei! Pole hirmu, on ainult challenge. :)

Ja ülla-ülla see nädal on mul ära jäänud ainult 3 tundi. See on peaaegu juba rekord. :D

Ja kõige tähtsam. Eile õhtul vahetusema mainis, et mulle on postiga mingi paberilipakas tulnud. Aga see ei olnud tavaline lipakas, see oli postipaki teade. Täna, õnneks jäi viimane füss ära ja ma jooksin postimaja poole. Siin on ju lõuna ajal paus. Ma jõudsin 1 minut peale sulgemist postimajja. Tegin akna vahelt postimehele oma kiisusilmi ja lõpuks ta siiski ei pidanud vastu ja halastas mulle. Avas ukse ja andis mulle mu paki. :D Ja te ei arva iiiialgi, mis see pakk sisaldas. Aitäh pisikesed ja suured Telved, nüüd mul ei ole vahetundides enam kunagi igav, sest ma saan mängida Lotte Doominod. :D:D:D:D Ma tänan. :) Ja kõik need eestikeelsed ajalehed. Ja see kaardike...miks keegi mind ei armasta? :) Armastab ikka, lihtsalt nad unustavad seda sulle öelda. Ma armastan teid kõiki mu kallid!!! :*

Bis. :*

Inglismaa oli lukku pandud...

Laupäeval vara üles ja autosse...edasi magama. :) Mulle hakkab autouni juba täitsa meeldima. See on natukene rongiune moodi. Ja rongiuni mulle meeldib ka! :)

Piirile jõudes sõitsime autoga rongi. Rong ongi põhimõttelisest pikk-pikk toru. Siis passid natuke aega ja ohhooo oledki Inglismaal. Ja Inglismaal on parempoolne liiklus. Apppiii!!! :D Igatahes nalja sai...nii mõnigi kord sõitis Francoise valelt poolt ringteele jne.

Sõitsime Londonisse hotelli. London ei ole Pariis. Hoopis teistsugune tunne. Selline Bloody Hell'i tunne... :) London on palju puhtam linn. Pariis on ikka suhteliselt ropp. :P Ja esimest korda olen ma Londonis. Ja esimest korda sain ma aru, et ma olen prantslane. Või noh mina tean, et ma olen eestlane, aga ma tundsin seda pilku, seda õelat inglaste pilku, mis on suunatud konnaõgijate peale. :D

Otsisime oma hotelli, mis asus peaaegu Thames'i kõrval üles ja ootasime Maelle'i. Aga kas te suudate seda uskuda, mina igatahes ei suutnud, Maelle, kes viibib Londonis juba viimased....mõned kuud, eksis ära. Ta ei leidnud hotelli üles. Ja siis Bruno ka üritas talle telefonitsi ja GPS-i abil seletada, kuhu ta minema peab, ent kaks lolli pead on ikkagi kaks lolli pead ja tund aega nad jamasid, ent selle asemel suunati ta hotellist aina kaugemale. Lõpuks kui Francoise'il kops üle maksa viskas läksime me ise Maelle'le vastu. Tere-tere-musi-kalli-pai-musi... :)

Läksime siis kaks tänavat edasi lõunatama jaapani restorani(ikkagi Maelle ju) vaatega the Thames'ile. :) Siis baladeerisime mööda jõe äärt. Jaaaa....lõpuks ma nägin kõiki neid dostoprimetšatelnoste, millest ma olen kuulnud ja näinud ja teinud presentatsioone inglise keele tundides alates 3. klassist. Õues oli ka hästi mõnus ilm. Parfait pour se promener. ;)

Jalutan ja jalutan...oleme juba Big Ben'igi ra vahtinud. Äkki kuulen imelikku mulinat, kas saan aru või ei saa, vist saan...otsin mulina allikat. Tuvastan isikud...stalgin neid pisut ja siis saan aru EESTI KEEL! Big Ben'i kõrval. Lõpuks kui nad aru said, et mingi imelik turist neid jälitab, siis lõppuks mainisin, et olen eestlane. Vanem naisterahvas oli külla tulnud oma tütrele, kes elab Lodonis ja nüüd nad siis ka promeneerusid linna peal. :)

Jutud aetud, võtsime vahetusperega tänavanurgal double decker'i. Sõitisme Trafalgare'ile. Promeneerusime sealgi. Tegime ikka kohustuslikke pilte liikumatute meestega ja telefoniputkadega. Siis võtsime suuna Hyde parki ja seejärel Buckinghami paleed uudistama. Noh, turistiatraktsioonide juures on alati kõige huvitavamad butiigid, kust sa saad osta suveniire. Francoise tegi huvitava avastuse. Sa võid osta pilte tahes kellest kuninglikust perekonnast, aga kelle pilti me ei leidnud mitte kusagilt oli printsess Diana(või lady Didi, nagu nad ütlesid). Camille'ist oli pilte palju, aga ei ühtki Dianast. Põhjust peab otsima, nagu ma aru sain, kuninganna asümpaatiast Diana vastu.

Võtsime jälle bussi. Mulle täitsa meeldis seal teisel korrusel linna vaadelda. Metroo meeldis mulle ka. Palju puhtam ja loogilisem kui Pariisis. Ikka peab ju koguaeg võrdlema. Sõitsime siis Piccadilly'le. Inimesed. Reklaamid. Melu. Istusime korraks kohvikusse ja seejärel kohe edasi. Läksime sinna Ripley usu või ära usu muuseumisse, ei näitusele ei ikka muuseumisse, ah mina ei tea, mis sõna ma kasutama pean. Veetsime seal mõned tunnid tutvudes maailma kõige kõigematega ja vähem vähematega. Njaa...nalja sai. :D Väljudes hoonest tegime veel viimase šoppaja pilguga tehtud ringi ja hakkasime õhtusöögiks restorani otsima. Jaa....seda need prantslased teevad. Võtavad oma raamatu lahti ja siis ütlevad mingi aadressi, et vat sinna nad peavad sööma minema. Siis otsivad kaardi või GPS-i ja siis tuuritad natuke aega mööda tänavaid ja ohhooo leiad end otsitud restorani eest. Seekord langes valik mingile indiakale...need pidid Londonis eriti head olema. No mina ei tea, ei oska eriti kaasa rääkida. :D

Oh ja tagasi hotelli jõudes...enam ei mäleta, vajusin hetke, võib-olla kahega voodisse ja tudu. Kõige üllatusitoovam mu vahetusperele oli hommikusöök. Iuuuuu....munad ja vorstid....iuuuu ja croissante ei maitse ka nagu päris. :D Mina irvitasin habemesse. :D

Ennast igatepidi ära kasinud, võtsime suuna Tower of London'i poole. Oh...ma võiks ju teile kõik ümber jutustada, aga lugege põhikooli inglise keele õpikuid ja te näete seal täpselt seda, mida minagi. Lihtsalt koguaeg oli äratundmise tunne. :D Aga mulle meeldis väga, et ma sattusin pealt nägema mingite sõjaveteranide paraadi. Sain kuulda ehtsalt keldi muusikat. Traditsioonid on ikka võimsad. Hoidkem neid ka Eestis. :)

Kuna nagu ikka, iga külastus venib oodatumast pikemaks, siis St. Paul'i me ei jõudnud. Dommage. Ah..pas grave. Prochaine fois. :P Võtsime hotellist auto ja siis jälle targad raamatud välja ja lõunasöögi kohta otsima. Maelle valis välja mingi kohviku, mis ilmselgelt aja jooksul oli muutunud ainult ilusate värviliste muffinite ja koogikeste "vabrikuks". Seega istusime kõrvalolevasse kohvikkusse. Tellime söögid ära ja siis hakkame vaatlema ümbrust. Seinal on pildid masturbeerivatest meestest, teenindaja on kuidagi liiga kaunis ja siis hakkab äkki kohale jõudma. Nvetsu minemiseks peab läbima Mvetsu. Ups...me istume vist gaybaaris. :D:D:D Aga see meid ei morjendanud. Söögid olid ju head. Mina igatahes sain need päris fish'd'chips'id ära proovitud. :)

Maelle suutis oma vanemad pehmeks rääkida, et me viskame ta enne koju, kui rongi peale sõitma hakkame. Ta kartis jälle ära eksida. Mõnel inimesel lihtsalt ei ole iseseisvuse vajadus väga arenenud. :) Aga me sattusime bouchon'i. Pidime ta ikkagi poole tee peal maha viskama ja rongi poole vurama hakkama. Vaatamata täielikule ummikukošmaarile ja hirmule rongist mahajämise ees, magasin mina õndsat lõunauinakut. Avan silmad ja oiiii olemegi rongisadamas. :) Viimne hüvastijätt selle suure Suur-Britanniaga ja tere Prantsusmaa. Home, sweet home.

Kiire sündmuste arhiveerimine

Eelmine nädal läks nagu lupsti. Kolmapäeval peale kooli Silkega Pariisi Starbucks'i elu üle arutama ja muidu ostlema. Mulle väga meeldib see raamatukaupmees Les Halles'ide purskkaevu kõrval. Hullult põnev ja hullult odav, sest need on need raamatud, mida mitte keegi ei ole tahtnud.

Reedel oli õues pärastlõunal 12 kraadi sooja. Me läksime sõpradega teletupsumaale(parki) päikest võtma. Õues on juba täielik kevad.

le Chandeleur

Täna on siis see päev, kus häästi palju pankooke tuleb süüa. :)

Koolis on mingi täielik põud, sest järjest õpetajad puuduvad, lihtsalt jäetakse koguaeg tunde ära. Esmaspäeval oli üks tund, täna kolm tundi, homme kaks tundi. No mina ei tea, kuidas neile prantslastele see tarkus niiviisi pähe saab. Mõtlete nüüd jah, et oh kui lahe magada saab ja puha...aga tegelikult ei saa aega otstarbekalt kasutada. nt. Pariisi minekuks ikka aega ei jätku. Päev on lihtsalt kaheks lõigatud. Hommikul uimad ringi ja õhtul samamoodi. Vahepeal pead tunnis magamas käimas. :)

Eile kooli jõudes tuli välja, et tundi ei toimugi, selle asemel olid politseinikutädi ja politseinikuonu meile tubakast, alkoholist ja narkootikumidesträäkima tulnud. Aga nagu nad loengu alguses mainisid, on seda teha natukene liiga hilja. Noored avastavad kahjuks kõik selle "põneva" palju varem. Tubakateemat arutades pidimegi tegelema põhiliselt sellega, kuidas maha jätta. Aga üldiselt olen ma seda sama teksti kuulnud(muidugi mitte prantsuse keeles) juba päris mitu korda. Mõned seadused on Prantsusmaal teistmoodi. Nt. vangi võib siin panna juba al. 13 eluaastast, kui Eestis tuleb veel üks aasta kannatada. Muidugi, nii hästi kui ma neid seaduseid tunnen...

Täna hommikul tegin ühe lolli vea ja läksin kaubanduskeskusesse. Soldes'ide viimased päevad. Ei ole hea märk! Njaa...pean oma eelarve kriitilise pilguga üle vaatama. Ei, tegelikult pole hullu. Millestki puudust küll ei tunne. Võib-olla uuest küüneviilist. :D

Teate kui kihvt täna oli. Mulle helistas Skypega minu väikevenna. Tal oli just kool lõppenud(mul ei olnud veel alanudki - mul algas täna 14h) ja siis me lobisesime. Rääkisin talle, kuidas ma esmaspäeval 1. veebruaril istusin õues päikese käes ja lugesin raamatut. Ja kuna ma ei saanud kuidagi seda vestlust lõpetada, siis ma jäin kooli veits(loe:täiega) hiljaks. Aga pole hullu, vahetusõpilastele on kõik lubatud. :) Hendrik, sa võid mulle alati helistada!!!

Täna tegin veel ühe lolli vea. Ma võtsin pisikese koti, kuhu ma toppisin kehalise riided ja kooliasjad. Lukk kodus kinni ei läinud. Mõtlesin, et ah suva...õues oli rõvekas ilm. Selline sopakas. Tuuuuuuul! Vastutuult vändata...mmmm. Aga noh kotipakkimisega on alati nii, et tagasi tulles enam asjad kotti mahu. No mõnikord punnitad sisse, aga no seekord ikka kui ei mahu, siis ei mahu. Punkt. Kojusõit oli suhteliselt vaevaline, aga nii naljakas. Ma nii naersin...Manon jalutas kõrval ja oli ka kõveras. :D

Helistage mulle. Küsida võib kõike! :)

Bisous :*