Sõbrad füüsikud...

Esmaspäeva hommikul pidi meil olema conseille de classe. Ma teadsin, et mina, kui M!!!etsallik olen kuskil keskel, seega vahet ei ole, kas nad alustavad nimekirja eest või tagant, ikka pean ootama. Hommikul kodus teen siis rahulikult, kiiret ju kuskile ei ole. Lõpuks kui pool-kolmveerand tundi peale nõukogu algust kooli jõuan. Hüütakse mulle ukse pealt, Hei Rešinaaa tee ruttu, sa oled järgmine. Ossssa vana kurat! Kuidas mul vedas, oleks ma kaks minutit hiljem tulnud, oleks ma hiljaks jäänud.

Nõukogus pidin ma seekord pettuma. Ma lootsin, et peale 7 kuud võetakse mind veidikenegi tõsisemalt. Ma teadsin, et ma ei ole viimasel ajal endast maksimumi välja pannud. Lootsin, et minu suunas tuleb mingisugunegi kriitika või soovitused. Aga mismismis, nagu ikka alati. Oh sa oled nii tubli, sa arened kogu aeg nii palju, sa oled teistele nii heaks eeskujuks. Ma naeratasin ja ütlesin ja-ja-ja, aga peas mõtlesin, et no mida te ajate. Ma võiksin ju palju rohkem. Mu keskmine hinne oli 12, 5/20-st, nagu esimeselgi trimestril. Seekord ainult koos kirjanduse ja ajalooga. Klassi keskmine on 10 midagi. Mina ei saa aru, kuidas on võimalik saada keskmiseks hindeks 4 või alla selle. Kõik pidi minu juures väga hästi olema. Nii on nii igav, kui kõik on hästi.

Kehalises lõppes meil sulgpalli osa ära ja nüüd jagati klass kolmeks osaks. Korvpall, mägironimine seinal ja tants. Noooo, arvake ära, mida mina teen. Teiste hoiatustest hoolimata valisin ma tantsu. Kahjuks osutus mu valik väga valeks valikuks. Koolis ei saa tantsu teha. Noortel on tõsiselt liiga palju komplekse. Aga see on ületatav. Paljudel on probleeme, et tantsuõpetaja oli neid kunagi lapsepõlves lolliks, paksuks ja rütmitajumatuks tembeldanud. Õpetajad saage aru, te ei tohi niiviisi teha, te rikute inimese elu ära! Nelly ei saa mitte kunagi tantsimist nautida, isegi pidudel ta ei tantsi üldse. Nii kahju.
Ent see, mida me õpetaja meist tahtis see oli lihtsalt midagi "müstilist" jutumärkides. Ta lihtsalt ütles, tantsi! Koolis ei saa selliseid ülesandeid anda. Jah kuskil kontaktimpro tunnis jah, aga koolis eieieieiei. See oli kaks tundi piina ja kannatusi ja pidevaid kahtlusi õpetaja kainuses. :P "Ja nüüd oleme me kõik rüütlid, võtame koti seljast ja laseme vibu ja nüüd võtame maast lille..."
Õudne! Ja nii kuni kooliaasta lõpuni... :S

Täna pärastlõunal tulid Jonathan ja Sarah minu poole. Me harjutasime TPE esitlust ja vaatasime, kuidas me oma paberlennuki kahe ventilaatori vahel lendama saame. Ta lendas koguaeg minema. Siis me füüsikaajud ragisesid ja ragisesid. Me ei teadnud, mida teha. Kas kaugus on vale, kas tiivakuju on vale, kas ventilaatorite tugevus on vale. Lõpuks sidusime lennuki nööriga ventilaatori külge, aga lõpuni me oma ülesannet lahendada ei suutnud. Kus te olete mu sõbrad füüsikud. Mul on vaja, et üks paberlennuk jääks kahe ventilaatori vahel õhku hõljuma. Kuidas ja millise lennuki me peame tegema ja kui kaugel peavad üksteisest olema ventilaatorid. Mõelge siis palun kõik. Võtke tunnis ülesandeks vms... :)
Aga muidu Sarah ja Jonathaniga on ka hästi tore. Prantslased on ikka nii toredad inimesed. :)


Ahjaa, ajaloos on ka hästi huvitavaks läinud. Meil on praegu tulemas II Maailmasõda. Teisel pool Euroopad on ikka teistsugune või vähemalt teistsuguse raskuspunktiga ajalugu. Siin maalitakse Saksamaast ja Hitlerist ikka kurat ja NSV on ikka ja alati olnud sõber. Aga ma ei laida siin miskit maha, see on lihtsalt tohutult põnev, kuidas see sama esimese Eesti periood Prantsusmaalt vaadatuna möödus.

Õhtul tantsu. Meil on varsti suur Gala tulemas. Jee, ma saan esineda!!! :) Võite vaatama tulla. :P

Bisous :*