YFU poolt oli meile tänaseks korraldatud orienteerimismäng Montmartre'l. See oli nii tore, vahva, lõbus, hariv ja muidu kihvt.
Ring hakkas pihta Lamarrck-Caulaincourt metroojaamast. Kes on filmi Amelie näinud mõistab ja saab aru. Kes ei ole. Siis see on lihtsalt üks metroojaam. Kõik, kes kohale olid tulnud jagati grupideks. Ühes grupis võisid olla nii vahetusõpilasi, vahetuspere kui ka YFU vabatahtlikke. Teepeal pidi vastama igasugustele põnevatele küsimustele. Nägime kõiksugu tähtsaid kivikujusid ja väljakuid, vanu tuuleveskeid ja Montmartre tänavaid. Astusime läbi ka Amelie'st tuntud kohvikust, puuviljapoest ja Amelie korterist. Siis uurisime Sacre coeur'i ja Tertre'i väljaku ümbrust. Lõpuks, peale paljusid treppe, jõudsime me samasse punkti tagasi. Istusime kõik koos, see suur YFU pere, kohvikusse ja tundsime end hästi.
Kuigi minu pere ei saanud tulla, oli ikkagi seal üllatavalt palju vahetusperesid. Nii tore on rääkida kõigiga. Juba on tuttavad ja ja tutvused ja sõbrad. Ma võisin ju mõelda, et mille jaoks mul seda YFU't veel vaja on. Aga just see pere tunne. See, et ma ei ole siin ikkagi üksi. Kõigile läheb korda, kuidas sul läheb. Minu "meeskonnas" oli üks hästi tore perekond, kes oli kunagi kaks aastat Indias elanud. Seega nende u.10 aastane laps on täielikult kakskeelne. Nii põnev! Ja nendega on kohe põnev rääkida. Isegi muust, kui uuest teleseriaalist või kollase ajakirjanduse kangelasest.
Elu on endiselt ilus...
Bisous :*
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment