Unistuste elu

Nonii...hetkel istun autos, mis liigub teosammul Pariisi poole. Prantsusmaal on puhkus ikka national - kõigil on täpselt samal ajal puhkus. Kõik on Savoie's Alpides suuskamas. Prantsusmaa on jagatud 3-ks puhkusetsooniks. Pariis ja selle ümbrus on viimases blokis. Sellepärast ongi praegu Pariisi suunaline maantee nii umbes kui üldse olla saab. Kolmerealine kiirtee ei aita siin miskit. Ent mina autot ei juhi. Mina ainult puhkan, magan, mõtlen või et tee midagi. Mulle täitsa meeldib.

Aknast on miljoni ei pigem kümne miljoni vaade. Rohelised kevadised mäed ja taamal sinavad lumised mäetipud. Möödume mägiküladest, mis elavad oma igapäevast laupäevast elu. Pikad-pikad puudega ääristatud alleed ja naeratavad lehmad, kelle piimast suudavad prantslased võluda igasugu imejuuste.

...peale seda sai mul tuju otsa ja ma panin arvuti kinni.

Natuke enne Dijon'i viskas vahetusisal üle ja me keerasime riiklikule maanteele. Suured kiirteed on alati tasulised ja liiguvad otse ja enamasti kiiresti. Riiklik maantee on see tee, mis kunagi oli, see mis läbib iga küla ja linna. Me olime just Burgudias. Jah...siis me vurasime seal vignoble'te vahel. Prantsusmaa on ikka nii suur, et igal regioonil on oma maastik ja oma nägu. Mägikülad jäid Savoie'sse ja nüüd möödusime chateau'dest ja hiiglaslikest viinamarjaistandustest.

Õhtuks jõudsime vanavanemate juurde. Lobisesime seal veidike, võtsime Perle'i auto peale ja jätkasime oma terve päeva pikkust autoreisi kodu poole. Kodus avastasin, et mul on tekkinud kodutunne. Minu tänav, minu maja, minu tuba. Minu, minu, minu....

Aga nüüd siis veidikene minu eelmisest nädalast ka...

Ma õppisin suusatama!!! Ma olen nii rahul endaga. Esimesel päeval...ollalalala(prantsuse aksendiga ja kätt vehkides nagu oleks ära kõrvetanud)...ma kukkusin vist iga 2 sekundi tagant. Aga õnneks olin ma piisavalt jonnakas, et kiirelt püsti tõusta ja jätkata oma teekonda allapoole. Algul kukkusin isegi rohelisel rajal, aga reedel läbisin juba küllaltki kiirelt juba musti radasid ka. Ilmaga vedas meil enam-vähem 4 päeva 7-st paistis päike. See on ju rohkem kui pool. :)

Eelmine laupäev, enne kui Alpide poole sõitma hakkasime, tehti maja tühjaks, nagu me oleks välja kolinud või midagi. Aga ei me kolisime ainult nädalaks Alpidesse minu vahetuspere mägikorterisse. Meie station asus mingis vanas mägikülas, mis tähendab, et see suusakeskus ei olnud tehas vaid üks tõeline ja päris ja mõnus suusakeskus. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli mägedes väga kõva tuul, aga nagu ma hommikul uudistest kuulisin, siis Prantsusmaad ületas torm Xynthia, mis tegi Lääne-Prantsusmaal palju pahandust. Mind aga õnneks see katastroof ei puudutanud.

Igal hommikul võtsin suusad ja lasin mäest alla station'i. Hommikupoolikuti oli mul suusakursused ja pärastlõunal suusatasin ma vahetusvanematega. Ja peale suusatamist läksime me basseini ja sauna!!!!!! Saunaaaa!!!!! Te ei tea, kui hea tunne see oli. Midagi eriti kodust ja mõnusat. Sauna ukse peal suur punane silt: alla 16 aastat keelatud! Prantslaste jaoks on saun ikka midagi väga ohtlikku. Kes see ikka tahaks vabatahtlikult ahju minna...

Ühel õhtul käisime Francoise ja Brunoga kohalikus boite'is üht õiget Savoie juustufondüüd söömas. Jaa....Prantsusmaal ei saa toidust mitte kuidagi ümber minna. Selle juurde pidi kindlasti jooma veini, sest kui sa kasvõi ühe tilga vett jood, siis see juust hangub või ma ei tea mida ta teeb su kõhus ja seedimine pidi sest peale lakkama. Nohjah...siin tulevad appi kõiksugu head prantsuse veinid. :) Õhtu kujunes väga lõbusaks... :P

Aga nüüd midagi väga õudset ka. Kui teile tundus, et see nädal oli eriti vägev, siis seda ta oli...minu jaoks. Romane, mu vahetusõde, kes on eriti kõval tasemel, murdis esmaspäeval oma sääreluu risti pooleks. See pidi midagi eriti valusat olema, sest talle anti pidevalt morfiini. Mäest tuli ta alla kelgul. Siis viidi ta kiirabiga mäest veel alla(jah ma olin u. 2000-3000 m kõrgusel) lähedal (1h kaugusel) asuvasse haiglasse, kus talle tehti operatsioon. Algul peale operatsiooni oli ta väga nõrk, aga nädalaga ta veidike kosus. Ent liikuda ta ei saa ja ta peab viibima kodus järgnevad kolm kuud. Quelle chance!

Iga päev käis vähemalt üks meist tal külas. Ja pere ühine puhkus ei olnud enam ühine. Eile sõitsime koju ainult mina ja Bruno, sest Francoise jäi Romane'ga haiglasse. Nad tuuakse kiirabiga homme koju. Eks näis kuis see kujuneb...

Täna tegin oma koolitöid, mis ma olin kaheks nädalaks sahtlinurka seisma pannud. Homme siis jälle üle pika aja kooli. Pariisis on kevad, soe ja linnulaul. Koolitööd tundusid niiiii tüütud. Tahaks lihtsalt elu nautida!!! :)

Bisous :*