Märka oma elu*

Täna toimus siis kauaoodatud või pigem kauavälditud poolaasta reunion. YFU inimesed on ikka nii toredad inimesed. Üks vahetusaasta võib inimesed kõvasti kõvasti üksteise külge kasvatada, see kogemus liidab. Isegi siis, kui sa kohtad inimest, kes kunagi ammu-ammu vahetusaastale sattus, mõistame teineteist imehästi.

Üldiselt läheb kõigil väga hästi. Kõik on leidnud selle 'oma' koha siin Prantsusmaal. Joonistasime tujugraafikuid ja rääksime, kuidas nüüd aeg veel kiiremini minema hakkab. Ounou!!! Ja siis pugisime erinevate rahvuste toite. Kahju, et kõht nii ruttu täis sai. Nii põnev ju... :)

Pärast läksime kõik koos, see vahva vahetusõpilaste kamp, Pere Laichaise'i kalmistule. Mõnus jalutuskäik päikesepaistes otsides Jim'i. Tagasi jõudes üritusest kokkuvõte ja baibai...kojusõit.

Ent see oli minu vaade sellele üritusele. Kõigil nii hästi ei lähe. Minu seikluskaaslasel Silkel on tekkinud tõsiseid probleeme. Saabusin reunionile ja enne sisenemist jookseb mulle vastu nuttev Silke. Inimeste lohutamine ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud. Ent lõpuks oli ta nõus sisse tulema, on vaja oma probleemidest rääkida YFU-katele, et leida lahendus. Silke probleem on see, et ta ei ole täpselt vahetusaasta eesmärki mõistnud - õppida tundma teistsugust kultuuri ja keelt ning õppida adapteeruma igasuguses olukorras. Ah, sellel teemal võib siin veel pikalt spekuleerida, aga seda ma blogis teha ei taha. Selleks on mul olemas minu peanupp, kuhu ma peidan kõik oma parimad mõtted. Ent olukorra niiviisi jätkudes esitatakse talle varsti küsimus, kas austad või lahkud? Igatahes tema vahetuspere teda enam eriti ei usalda...

Olgu, aga räägime nüüd jälle minust. Minul on kõik väga hästi. Elu on ilus ja huvitav. Eile käisin Pariisi nautimas, jah just nautimas. Õues on niiiii ilusad päikesepaistelised ilmad. Milline imeline valgus, ülimõnusad mööda tänavaid kulgemiseks. Ronisime Silkega LaFayette'i katusele, võtsime chocolat chaud'id ja imetlesime, kuidas päike Eiffeli taha loojus. No kas saab veel idüllilisem olla?

Siis tagasi rongi peale, kus ma kohtasin Morgane'i. Ma käin temaga koos tantsimas. Õhtul läksime perega kinno...aga kaks inimest enne meid sai saal täis. Deem. See on see väikeste kommuunide mure. :) Pole hullu, saingi oma keefiri-õunakooki tänaseks tegema hakata. :)

Reedel oli meil koolis ainult üks tund. Peale seda läksime MacDo'sse. Ma olen 5 kuuga rohkem mäkis käinud, kui viimase 5 aastaga Eestis. Aga sõbrad nõuavad ohvreid. :) Nendega on ikka nii tore. Ma armastan prantslasi. Siis tšillasime niisama ringi, kuni mulle helistas Manon ja ütles Nüüd! Me läksime kõrvallinna bowling'usse. Hahahahaha! Nalja kui palju. Ainuke küsimus on, et miks see vabaajakeskus, kus on uisutamine, bowling, ujula, piljard ja veel palju muud just kõrvallinnas asub? Miks ei võiks see Taverny's olla? Selleks et sinna minna, on vaja kellegi autoga vanemaid, sest 40 min. jalutada tundub kohalikele k-o-h-u-t-a-v! :D Seega jääb ära.

Peale seda vaatasin kodus Schindleri nimekirja. Me teeme Mylene'ga ECJS'is(etudes civiques, juridiques et sociale) uurimuse sellest filmist. Iga grupp pidi valime ühe filmi, mis puudutab II MS perioodi.

Miks inimene unustab nii tihti, kui vägev elu tal on??? Miks on vaja meeldetuletuletuseks YFU reunioni? Ma olen oma eluga nii rahul. Je suis tres contente...

Bisous :*