Je sais rien...

Elu veereb ja veereb. Prantsusmaal on eluhernes juba 5 kuuse tiiru teinud. Kas te suudate seda uskuda - 5 kuud! Pool vahetusaastast, mis on olnud eriti vägev, on läbi ja see teine pool mis ei saa olla kuidagi vähem vägevam on veel ees. Pühapäeval on meil poolaasta reunion. Seal saab siis oma suud puhtaks rääkida. Ja saab seada endale uued eesmärgid. Sest minu senised eesmärgid on täitunud. Keele poole pealt ajas Annika mulle ussi sisse ja nüüd ma mõtlen, et äkki peakski aasta lõpus DELF-i(rahvusvaheline prantsuse keele eksam) ära tegema. Vaatasin eelnevate aastate teste ja kui veab, siis suudaksin C tasemel (ehk vaba suhtlustase) testi küll ära teha. Enne mõtlesin, et peaks Eestis veel aasta grammatikatunde peale võtma, aga praegu on pea nii avatud(hahaha "teil on väga lahtine pea" :P) ja kõik on alles meeles, et see tuleks loomulikult. Ah ma ei tea...

Kuulutus, kuulutus, me sõidame vahetusperega järgmisel nädalavahetusel(reede-pühapäev) Londonisse!!! Maelle, kes alles jaanuari alguses Londonisse tagasi sõitis, igatseb juba oma pere näha. Milline õnn! Lisaks sellele, et ma Prantsusmaa pinnal saan ringi tatasata, avaneb mulle pidevalt ja pidevalt uusi võimalusi näha midagi uut.

Vaatame siis natuke tagasi ka...
Teisipäev oli 'plein des controles' - füüsika, keemia, ajalugu, kirjandus. Ajaloos õppisime I maailmasõda, aga nüüd pidin hoopis Prantsusmaal toimunud lahingud pähe õppima. Eestis toimunud Vabadussõjast ei tea keegi midagi. Jah, üks lause vist mainis õpikus, et I maailmasõja tulemusel tekkis Venemaa ümber uutest väikeriikidest kaitselint. Eesti ajalooõpikuid lugedes on ikka Venemaa see paha, aga siin oli Venemaa ju liitlane kõikide "halbade" sakslaste vastu. Njaa...võim kirjutab ajaloo!
Õhtul suhtlesin Silkega. Lisaks sellele, et ta oma vahetusperega ei räägi, suutis ta mingi jutuajamise käigus oma kohalikule parimale sõbrale, kes on muslim, et ta vihkab ta religiooni, kuna too ei saa seetõttu mitte midagi teha. Tüdruk tundis ennast täiega puudutatuna ja ütles Silkele, et ta ei taha temaga enam mitte kunagi suhelda. Nüüd Silke nutab ja nutab ja nutab...aga ta ei saa täpselt aru, mida ta valesti tegi. Ta arvab, et see, kuidas tema oma elu on terve elu elanud on õige, aga mina leian, et ma tulingi siia, et adapteeruda teistsugusesse kultuuri. Ma näen ja tean nüüd, et ma olen selleks suuteline. Aga see selleks, Silke on ikkagi õnnetu. Ma loodan, et ta seetõttu koduteed ette ei võta...

Kolmapäeva magasin maha. Silke ei tahtnud välja minna. Hängisin jälle poistega linna peal, aga see on ka kõik mida nad suudavad. Ma pakun sõpradele pidevalt igasuguseid tegevusi, aga nad lihtsalt ei käi väljas. Nende vanemad ei luba neid välja. Peale kella 6-te normaalne noor enam välja ei kipu. Põhjus, et nad peavad töötama, et nende hinded oleks paremad. Kindel see, et nad õpivad. Tegelikult teevad nad 'mittemidagi', mida nad suuuuurepäraselt oskavad. Mul on nii palju lahedadaid tuttavaid. Koolis saab nii palju nalja. nt. täna tutvustati mulle kõige ekstreemsemaid prantsusepäraseid tervitusviise. :D:D:D Aga peale kooli ei miskit, passivad kodus ja ootavad emmet-issit koju... Kui mina Eestis mõnikord kodus olin, arvasid mu emme ja issi, et mina haigeks jäänud vms.

Täna magasin jälle. Ma valdan juba päris hästi silmad lahti tunnis magamise tehnikat. Lõunapausil tegin tegemata kodust tööd ehk geograafias antud Prantsusmaa kontuurkaarti. Lisaks sellele, et ma tean, kus asub Pärnu ja Võhandu jõgi, Tartu, Valga, Narva võimisiganes linn, tean ma nüüd peast kõiki Prantsusmaa tähtsamaid linnu, maakondi, jõgesid, mägesid jne. Njaa...
Kui Eestis keemiakatseid tehes oli ikka kõige tähtsam kõige hullema mädamunahaisuga katset teha, siis siin peetakse kõike liiga ohtlikuks. Me teeme katseid soolase ja soolatu veega. Ja siis nüüd, kui teeme värvilisi katseid, siis õpilased ei kuula üldse teooriat vaid lihtsalt valavad kõike, mis nad oma laualt leiavad ühte suurde katseklaasi ja siis ise irvitavad, et oh küll mina olen ikka õige keemik. Ühesõnaga raiskavad täiega...
SVT-s hakkas geoloogia osa. Kõik need maavärinad ja muu, aga kuna ma seda olen juba õppinud, siis see ei ole üldse nii huvitav kui bioloogia, mis oli minu jaoks uus. Kuna keel ei tekita ka probleeme, siis ma teeksin nagu 10. klassi uuesti.

Keelega on üldse nii lahe. Õhtul enne magamaminekut leidsin raamturiiulist Harry Potteri, avasin selle ja ei pannud enne paari prantsusekeelset peatükki käest ära. Ma loen vabalt. Kahjuks on nad kõik tähtsamad nimed ära muutnud. Raamatukogust võtan aegajalt DVD-sid, mulle nii meeldivad prantsuse filmid, puudub gängbäng ja action, aga sisaldab ohtralt päris elu. Noh...muidugi oleneb filmist, ma olen ikka täielikku saasta ka kogenud...

Homme on meil ainult 1 tund(9.30-10.30), sest paljud õpetajad on staažil(kursustel). Küsisin sõpradelt, mis teeme siis. Aga c'est mort, sest mingi uus telekamäng tuli välja, nii et me käisime seda täna lõunapausi ajal ostmas(ei saanud ju kauem oodata) ja homne päev möödub mängupõrgus. Aga hoopis Manon kutsus mind bowlingusse koos Manon'ga. Nii naljakas, Regina ja kaks Manon'i. Vaatab veel, ehk suudame veel kellegi kaasa meelitada. :)

Hetkel ikka mõtlen, et kas ma teen õunakooki või hoopis kräsupead. Ühegi Eesti soolase toiduni polegi veel jõudnud. Kuidagi ei taha pushida teiste kööki, aga tegelikult nad ootavad ja ootavad ja ootavad ja nüüd arvavad veel kõige tipuks, et mulle ei meeldi süüa teha. C'est pas vrai!

Lugesin ja kuulasin Jacques Brel'i(prantsuse klassik) laulusõnu, nagu mu pere mul soovitas. Ja ma ei pidanud kahetsema...

Suhelge minuga...
(eriti Kadri ja Aleksandra, mul puuduvad mõningad andmed)

Bisous :*