la vie doit être facile

Coucou!
Hetkel kolmapäeva pärastlõunane siesta. Teatavasti on kolmapäeval kool ainult hommikuti. :) Mõtlesin, et lähen uurin kohalikku ujulat, aga õues sajab kasse ja koeri ja minul on kailemish ja mina tahan hoopis kodus magada. Noh, nagu ma magasin esmaspäeval ja teispäeval ja nagu teen ma seda homme. Ühesõnaga mulle on tekkinud lõunauinaku harjumus. Õhtul lähen tantsu.

Homme petajad streigivad. Seega tunde ei toimu. :) Noh peaaegu...ainult see kohutavamast kohutavam füüs.-keem. õpetaja ei streigi. No on tüüp. Noh ja vene keel vist ka toimub. Mul on homme seetõttu täielik auke täis päev. Aga see füüs.-keem. õps on täiesti legendaarne. Ta on lihstalt nii ebaautoriteetne, kui veel olla saab. Aga...nüüd ma sain teada täieliku tõe. Ükski kaklus ei ole kunagi ühepoolne. Nicolardo(me kutsume teda niconnardo'ks - connard on otsetõlkes sitapea) lasi õpilastel kirjutada paberile, mida ta peaks oma õpetamisemeetodites muutma, et asi siiski edeneks. Noh...ja vastused olid, et ära tee nii raskeid kontrolltöid, ära anna koduseid ülesandeid, seletage selgemalt jne. Aga ma mõistsin, et tegelikult on õpilased ikka nii laisad, kui üleüldse olla võib. Otsivad aina lihtsamat ja lihtsamat elu. Ma tean, et ma olen juba materjali läbi võtnud ja kui ma korra raamatu lahti teen ja vaatan, mis nad tunnis teevad, siis ma saan aru. Aga klassis on nii palju õpilasi, kes ei ole selle poole aasta jooksul kordagi õpikut lahti teinud. Ent tunnis miskit mõista on suhteliselt võimatu. Kui mul on miskit muud teha, ca va, mais lihtsalt tund aega silmad lahti istudes magada ei ole eriti lõbus. Igavus tapab ja täiega! :)
Kui ma alguses rääkisin, et oh siin kõik tunnid nii huvitavad, siis nüüd pean nentima, et kui kõigest aru saan, on õppekava suhteliselt igav. Filmides näidatakse alati kirjanduse tunde, kui eriti igavaid. Ma ei saanud sellest kunagi aru, miks? Aga nüüd ma tean...kirjandus on igav siis, kui õpetaja on igav.
Okei enam ei vingu, kuna koolis on nii palju toredaid sõpru. Ja see ongi ju kõige tähtsam.

Kehalise võimlemine lõppes ära ja järgmised kümme korda on sulgpall. Jälle ma ruulin. :)

Prantslased oskavad endale igasuguseid probleeme, mille lahendamiseks peab puhkama või aja maha võtma, välja mõelda. Ma lugesin kuskilt kunagi, et prantslased väidavad, et nad töötavad hästi palju, aga mitte keegi ei ole neid kunagi töötamas näinud. Jah, see on nii! :D

Ja veel. Ma sain poolaasta reunioni kutse. Appi! Juba pool aastat. Kuhu see aeg läheb? Mõnikord mõtlen ühtepidi ja siis jälle teistpidi, et alles eile astusin ma ju lennukile, alles eile...seega aeg läheb ruttu, aga samas nii palju on juhtunud, nii palju on muutunud ainult poole aastaga. Ah...aja üle võib filosofeerida kaua-kaua.

Aga nüüd tuli uni...
Bisous :*