Märka oma elu*

Täna toimus siis kauaoodatud või pigem kauavälditud poolaasta reunion. YFU inimesed on ikka nii toredad inimesed. Üks vahetusaasta võib inimesed kõvasti kõvasti üksteise külge kasvatada, see kogemus liidab. Isegi siis, kui sa kohtad inimest, kes kunagi ammu-ammu vahetusaastale sattus, mõistame teineteist imehästi.

Üldiselt läheb kõigil väga hästi. Kõik on leidnud selle 'oma' koha siin Prantsusmaal. Joonistasime tujugraafikuid ja rääksime, kuidas nüüd aeg veel kiiremini minema hakkab. Ounou!!! Ja siis pugisime erinevate rahvuste toite. Kahju, et kõht nii ruttu täis sai. Nii põnev ju... :)

Pärast läksime kõik koos, see vahva vahetusõpilaste kamp, Pere Laichaise'i kalmistule. Mõnus jalutuskäik päikesepaistes otsides Jim'i. Tagasi jõudes üritusest kokkuvõte ja baibai...kojusõit.

Ent see oli minu vaade sellele üritusele. Kõigil nii hästi ei lähe. Minu seikluskaaslasel Silkel on tekkinud tõsiseid probleeme. Saabusin reunionile ja enne sisenemist jookseb mulle vastu nuttev Silke. Inimeste lohutamine ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud. Ent lõpuks oli ta nõus sisse tulema, on vaja oma probleemidest rääkida YFU-katele, et leida lahendus. Silke probleem on see, et ta ei ole täpselt vahetusaasta eesmärki mõistnud - õppida tundma teistsugust kultuuri ja keelt ning õppida adapteeruma igasuguses olukorras. Ah, sellel teemal võib siin veel pikalt spekuleerida, aga seda ma blogis teha ei taha. Selleks on mul olemas minu peanupp, kuhu ma peidan kõik oma parimad mõtted. Ent olukorra niiviisi jätkudes esitatakse talle varsti küsimus, kas austad või lahkud? Igatahes tema vahetuspere teda enam eriti ei usalda...

Olgu, aga räägime nüüd jälle minust. Minul on kõik väga hästi. Elu on ilus ja huvitav. Eile käisin Pariisi nautimas, jah just nautimas. Õues on niiiii ilusad päikesepaistelised ilmad. Milline imeline valgus, ülimõnusad mööda tänavaid kulgemiseks. Ronisime Silkega LaFayette'i katusele, võtsime chocolat chaud'id ja imetlesime, kuidas päike Eiffeli taha loojus. No kas saab veel idüllilisem olla?

Siis tagasi rongi peale, kus ma kohtasin Morgane'i. Ma käin temaga koos tantsimas. Õhtul läksime perega kinno...aga kaks inimest enne meid sai saal täis. Deem. See on see väikeste kommuunide mure. :) Pole hullu, saingi oma keefiri-õunakooki tänaseks tegema hakata. :)

Reedel oli meil koolis ainult üks tund. Peale seda läksime MacDo'sse. Ma olen 5 kuuga rohkem mäkis käinud, kui viimase 5 aastaga Eestis. Aga sõbrad nõuavad ohvreid. :) Nendega on ikka nii tore. Ma armastan prantslasi. Siis tšillasime niisama ringi, kuni mulle helistas Manon ja ütles Nüüd! Me läksime kõrvallinna bowling'usse. Hahahahaha! Nalja kui palju. Ainuke küsimus on, et miks see vabaajakeskus, kus on uisutamine, bowling, ujula, piljard ja veel palju muud just kõrvallinnas asub? Miks ei võiks see Taverny's olla? Selleks et sinna minna, on vaja kellegi autoga vanemaid, sest 40 min. jalutada tundub kohalikele k-o-h-u-t-a-v! :D Seega jääb ära.

Peale seda vaatasin kodus Schindleri nimekirja. Me teeme Mylene'ga ECJS'is(etudes civiques, juridiques et sociale) uurimuse sellest filmist. Iga grupp pidi valime ühe filmi, mis puudutab II MS perioodi.

Miks inimene unustab nii tihti, kui vägev elu tal on??? Miks on vaja meeldetuletuletuseks YFU reunioni? Ma olen oma eluga nii rahul. Je suis tres contente...

Bisous :*

Paris, je t'♥!

STRIKE!

Je sais rien...

Elu veereb ja veereb. Prantsusmaal on eluhernes juba 5 kuuse tiiru teinud. Kas te suudate seda uskuda - 5 kuud! Pool vahetusaastast, mis on olnud eriti vägev, on läbi ja see teine pool mis ei saa olla kuidagi vähem vägevam on veel ees. Pühapäeval on meil poolaasta reunion. Seal saab siis oma suud puhtaks rääkida. Ja saab seada endale uued eesmärgid. Sest minu senised eesmärgid on täitunud. Keele poole pealt ajas Annika mulle ussi sisse ja nüüd ma mõtlen, et äkki peakski aasta lõpus DELF-i(rahvusvaheline prantsuse keele eksam) ära tegema. Vaatasin eelnevate aastate teste ja kui veab, siis suudaksin C tasemel (ehk vaba suhtlustase) testi küll ära teha. Enne mõtlesin, et peaks Eestis veel aasta grammatikatunde peale võtma, aga praegu on pea nii avatud(hahaha "teil on väga lahtine pea" :P) ja kõik on alles meeles, et see tuleks loomulikult. Ah ma ei tea...

Kuulutus, kuulutus, me sõidame vahetusperega järgmisel nädalavahetusel(reede-pühapäev) Londonisse!!! Maelle, kes alles jaanuari alguses Londonisse tagasi sõitis, igatseb juba oma pere näha. Milline õnn! Lisaks sellele, et ma Prantsusmaa pinnal saan ringi tatasata, avaneb mulle pidevalt ja pidevalt uusi võimalusi näha midagi uut.

Vaatame siis natuke tagasi ka...
Teisipäev oli 'plein des controles' - füüsika, keemia, ajalugu, kirjandus. Ajaloos õppisime I maailmasõda, aga nüüd pidin hoopis Prantsusmaal toimunud lahingud pähe õppima. Eestis toimunud Vabadussõjast ei tea keegi midagi. Jah, üks lause vist mainis õpikus, et I maailmasõja tulemusel tekkis Venemaa ümber uutest väikeriikidest kaitselint. Eesti ajalooõpikuid lugedes on ikka Venemaa see paha, aga siin oli Venemaa ju liitlane kõikide "halbade" sakslaste vastu. Njaa...võim kirjutab ajaloo!
Õhtul suhtlesin Silkega. Lisaks sellele, et ta oma vahetusperega ei räägi, suutis ta mingi jutuajamise käigus oma kohalikule parimale sõbrale, kes on muslim, et ta vihkab ta religiooni, kuna too ei saa seetõttu mitte midagi teha. Tüdruk tundis ennast täiega puudutatuna ja ütles Silkele, et ta ei taha temaga enam mitte kunagi suhelda. Nüüd Silke nutab ja nutab ja nutab...aga ta ei saa täpselt aru, mida ta valesti tegi. Ta arvab, et see, kuidas tema oma elu on terve elu elanud on õige, aga mina leian, et ma tulingi siia, et adapteeruda teistsugusesse kultuuri. Ma näen ja tean nüüd, et ma olen selleks suuteline. Aga see selleks, Silke on ikkagi õnnetu. Ma loodan, et ta seetõttu koduteed ette ei võta...

Kolmapäeva magasin maha. Silke ei tahtnud välja minna. Hängisin jälle poistega linna peal, aga see on ka kõik mida nad suudavad. Ma pakun sõpradele pidevalt igasuguseid tegevusi, aga nad lihtsalt ei käi väljas. Nende vanemad ei luba neid välja. Peale kella 6-te normaalne noor enam välja ei kipu. Põhjus, et nad peavad töötama, et nende hinded oleks paremad. Kindel see, et nad õpivad. Tegelikult teevad nad 'mittemidagi', mida nad suuuuurepäraselt oskavad. Mul on nii palju lahedadaid tuttavaid. Koolis saab nii palju nalja. nt. täna tutvustati mulle kõige ekstreemsemaid prantsusepäraseid tervitusviise. :D:D:D Aga peale kooli ei miskit, passivad kodus ja ootavad emmet-issit koju... Kui mina Eestis mõnikord kodus olin, arvasid mu emme ja issi, et mina haigeks jäänud vms.

Täna magasin jälle. Ma valdan juba päris hästi silmad lahti tunnis magamise tehnikat. Lõunapausil tegin tegemata kodust tööd ehk geograafias antud Prantsusmaa kontuurkaarti. Lisaks sellele, et ma tean, kus asub Pärnu ja Võhandu jõgi, Tartu, Valga, Narva võimisiganes linn, tean ma nüüd peast kõiki Prantsusmaa tähtsamaid linnu, maakondi, jõgesid, mägesid jne. Njaa...
Kui Eestis keemiakatseid tehes oli ikka kõige tähtsam kõige hullema mädamunahaisuga katset teha, siis siin peetakse kõike liiga ohtlikuks. Me teeme katseid soolase ja soolatu veega. Ja siis nüüd, kui teeme värvilisi katseid, siis õpilased ei kuula üldse teooriat vaid lihtsalt valavad kõike, mis nad oma laualt leiavad ühte suurde katseklaasi ja siis ise irvitavad, et oh küll mina olen ikka õige keemik. Ühesõnaga raiskavad täiega...
SVT-s hakkas geoloogia osa. Kõik need maavärinad ja muu, aga kuna ma seda olen juba õppinud, siis see ei ole üldse nii huvitav kui bioloogia, mis oli minu jaoks uus. Kuna keel ei tekita ka probleeme, siis ma teeksin nagu 10. klassi uuesti.

Keelega on üldse nii lahe. Õhtul enne magamaminekut leidsin raamturiiulist Harry Potteri, avasin selle ja ei pannud enne paari prantsusekeelset peatükki käest ära. Ma loen vabalt. Kahjuks on nad kõik tähtsamad nimed ära muutnud. Raamatukogust võtan aegajalt DVD-sid, mulle nii meeldivad prantsuse filmid, puudub gängbäng ja action, aga sisaldab ohtralt päris elu. Noh...muidugi oleneb filmist, ma olen ikka täielikku saasta ka kogenud...

Homme on meil ainult 1 tund(9.30-10.30), sest paljud õpetajad on staažil(kursustel). Küsisin sõpradelt, mis teeme siis. Aga c'est mort, sest mingi uus telekamäng tuli välja, nii et me käisime seda täna lõunapausi ajal ostmas(ei saanud ju kauem oodata) ja homne päev möödub mängupõrgus. Aga hoopis Manon kutsus mind bowlingusse koos Manon'ga. Nii naljakas, Regina ja kaks Manon'i. Vaatab veel, ehk suudame veel kellegi kaasa meelitada. :)

Hetkel ikka mõtlen, et kas ma teen õunakooki või hoopis kräsupead. Ühegi Eesti soolase toiduni polegi veel jõudnud. Kuidagi ei taha pushida teiste kööki, aga tegelikult nad ootavad ja ootavad ja ootavad ja nüüd arvavad veel kõige tipuks, et mulle ei meeldi süüa teha. C'est pas vrai!

Lugesin ja kuulasin Jacques Brel'i(prantsuse klassik) laulusõnu, nagu mu pere mul soovitas. Ja ma ei pidanud kahetsema...

Suhelge minuga...
(eriti Kadri ja Aleksandra, mul puuduvad mõningad andmed)

Bisous :*

B.B.

Heips, peaksin kirjandit kirjutama, aga ei tea kust peale hakata, isegi kui prantsuse keeles kirjutama ei pea, siis on ikka raske. Samas ma võin ju end alati välja vabandada, keegi mind midagi tegema ei sunni ja halbu hindeid ei pane. Mulle tundub, et prantsusmaal on kirjanduses siiski õiged ja valed vastused. Kui ma Eestis oma seisukohti põhjedada oskasin, siis sobis kõik, aga siin on ikkagi standardid...

...aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Pühapäeval käisin näitusel, mis oli pühendatud ei kellelegi muule, kui Brigitte Bardot'le. No täitsa lõpp, mis naine. Täiesti keskpärane näitleja, laulja ja muiduleivasööja, aga tänu oma sarmile, keeras kogu maailma ümber oma sõrme. Täielik ikoon. Maailma kõige pildistatum inimene. Ta ei hoidnud ennast tagasi. Väga vitaalne ja erootiline naine. Teda kas armastatakse või vihatakse. Ja pealegi - tantsida ta oskas. :)

Laupäevaga nii ilusasti ei läinud. Selle asemel, et Pariisi sõita, pidin ma telefonitsi Silket lohutama. Tal on juba uue perega ka probleemid. Ta tunneb ennast ahistatuna, kui ta välja minnes peab ütlema, kuhu, kellega ja kui kauaks ta välja läheb. Aga tema argumendid olid väga lapsikud. Turvalisusele peab ikkagi veidikene rohkem mõtlema on, kui sa elad Belgia maakohas või Pariisi getos. Ta nuttis ja räuskas, et kuidas ta vihkab oma vahetusvanemaid ja kuidas nad rikuvad kogu tema vahetusaasta. Mul on nii hea meel, et ma mõtistlik(khm :P) inimene olen. Minul ei ole sellised probleeme tekkinud. Probleeme pole üldse tekkinud. Teen, mis tahan ja olen õnnelik. Ma saan oma vahetusperega rääkida kõigest. Nemad usaldavad mind ja mina neid.

Selle asemel tegime kodus järjekordse "Tuulepealse maa" seansi.

Täna kool. Mulle meeldib...vähemalt vahetunnis. :P Lõunapausi ajal käisime Thomas'ga korraks centre comercial'is, sest ma pidin uue salli ostma(ma kaotasin eelmise, mis vahetuspere mulle andis ära :S) ja Thomas ei suutnud enam vastu panna, ta pidi ikka minema vaatama, kas mingisugune uus telekamäng on juba välja tulnud. No taevas küll, ta on täielik sõltlane. :D Inkas sain jälle max. punktid, aga see ei üllata mind enam. :)

Täna õhtul jälle tantsu ja nii see eluke mul siin edeneb. Õues on hirmsalt ilus ilm ja linnukesed laulavad. Soovin teile jätkuvalt kauneid külmapühi ja kirjutame jälle...

Bisous :*

Avatud maailm

Kuuldes, et teie seal Eestis külmapühi peate tuleb ikka muie küll suule. Prantsusmaal, Pariisi ümbruses hakkab juba kevad saabuma. Õues on kraade 10 ringis, päike paistab, linnud laulavad ja keskkooli õpilased istuvad õues ja suitsetavad...

Ludo(vic), kes elas enne kõrvallinnas, kolis nüüd Taverny'sse, minu kodu lähedale. Eile, peale kooli käisime siis tema uut kodu kaemas. Maja nagu tavaline banlieu majake ikka, aga sündmus on ju iseenesest tore. :)

Jah, eile oli siis õpetajate streik. Koolipäev algas 10.30. Paus 12.30-14.00 ja siis veel üks tund füüsikat kuni 3-ni. Ma vihkan auke. :S Aga noh, eks ma olen sellega juba harjunud. Täna oli ka mul 3 ja poole tunnine auk. Aga see on nii iga nädal, ma olen harjunud. :)

Eile hommikul, enne kooli, ärkasin ikka varakult. Hakkasin kooki küpsetama. Aga kõige tähtsam. Ma keetsin kondenspiima. Jah issi, ma tean et see on sinu jaoks raiskamine, aga sa ei ole ju siin. :P :D :D Tegin jõhvika-iirise-pähklikooki. Väga nämma!
Siis kooli...kus ma magasin ja seda sõnaotsesesmõttes. Kaks tundi und. Siis paus unest ja siis veel üks tund und. Tõeliselt sisukas koolipäev! :D
Peale kooli Ludo juurde. Istusime terrassil ja võtsime päikest. Tervet õhtut niisama tšillimise peale ka raisata ei tahtnud. Seega teistele headaega, koolikott koju. Ma otsustasin kohalikku ujulat uudistama minna. Nojah...põhja ma veel ei vaju. :D

Nädalavahetust me veel vaatame...läheme vist kluppppi. Ehk saab üle pika aja end jälle tühjaks tantsida. Ma loodan, et seekord õnnestub! Pühapäev vanavanemate juurde või Pariisi...hm...vist jään Pariisi juurde. :P

Peaks midagi prantslastest ka kirjutama.
Prantslased ei tee trenni. Nad väsivad ruttu. Nad on füüsiliselt nõrgad ja jäävad kõik haigeks, kui õues on rohkem kui -5 kraadi. Ma tunnen ennast kui virsik siin - virsik on nende jaoks terve kui purikas... :P Jah, isegi Prantsusmaal hüppan ma igal pool ringi rohkem, kui kohalikud.
Prantslased on hästi sõbralikud, siis kui sa räägid prantsuse keeles. Ma tean jutte, et prantslastele ei meeldi võõrkeeles rääkida, aga ainuke põhjus, miks üks prantslane keeldub nt. inglise keeles rääkimast on see, et ta lihtsalt ei oska seda.
Prantslased räägivad kogu aeg söögist(oh tead sa pead seda niiviisi küpsetama, oh sa pead sinna restorani minema, oh kas sa seda oled maitsenud) või siis kedagi taga. Oh, nad lihtsalt armastavad kuulujutte. Kuna ma ise näen kõike väljaspoolt ja kuulujutte ei räägi, siis ma näen seda inimeste keepsmiling'ut. Oh need suhete keerdkäigud, armukadedused ja kõik see muu...
Paljud õpilased teevad sellised kaaginalju(no teate küll, hahaha lõhkusin ühe tooli ära jne.), aga see on seepärast ei neil ei ole muud teha. Paberlennukid on suht teemas...
Aga südames, kui nendega rääkida, on nad kõik väga toredad, sõbralikud ja südamlikud. Lihtsalt prantsusepärane kasvatus eeldab, et lapsed on nolgid ja neid peab kodus luku taga hoidma. Ja kui sinult eeldatakse et sa oled tita, no mis sul üle jääb, eks sa pead siis tita olema.

Eile õhtul rääksin pikalt ja laialt Silkega, ta tunneb end ahistatuna, et ta peab välja minekuks luba küsima. See on see tunne, mille eest meid algul hoiatati. Kui ma ise järgi mõtlesin pärast, siis minul seda probleemi tekkinud ei ole. Võib-olla sai mu pere kohe alguses aru, et mind võib usaldada, võib-olla ma lihtsalt ei maini oma perele igat oma käiku(milleks?), võib-olla on mul perega lihtsalt vedanud. Ma ei vahetaks oma vahetusperet ühegi teise vahetuspere vastu. Nad on tõesti väga toredad.

Jätame nüüd selleks korraks sentimenaalsused ja jätkame koolilainel. Täna harjutasime koolis suulist kirjanduse eksamit. Appi, mõnikord ma mõtlen, miks ma endale selle kohustuse võtsin, aga kas minutit hiljem tekib jälle selline hasart, et ma ju ikkagi suudan seda. Eks näis... :) Samuti hakkab lõpule jõudma TPE. Ka seal on suuline esitlus vajalik! Mõnes mõttes on mul isegi kahju, et keegi minult esitlust Eestist küsinud ei ole. Aga keda, see külm, kauge ja igav idabloki baltikumi riik ikka huvitab. Keskmise prantsuse kooliõpilase maailmapilt lõppeb Prantusmaa piiridega. Natuke paistab ka Ameerikat(nad kõik unistavad Ameerika koolisüsteemist), aga üldiselt on Prantsusmaa maailm ja Pariis selle naba.

Nad lihtsalt ei tea. Just, nad lihtsalt ei tea...

Bisous :*

la vie doit être facile

Coucou!
Hetkel kolmapäeva pärastlõunane siesta. Teatavasti on kolmapäeval kool ainult hommikuti. :) Mõtlesin, et lähen uurin kohalikku ujulat, aga õues sajab kasse ja koeri ja minul on kailemish ja mina tahan hoopis kodus magada. Noh, nagu ma magasin esmaspäeval ja teispäeval ja nagu teen ma seda homme. Ühesõnaga mulle on tekkinud lõunauinaku harjumus. Õhtul lähen tantsu.

Homme petajad streigivad. Seega tunde ei toimu. :) Noh peaaegu...ainult see kohutavamast kohutavam füüs.-keem. õpetaja ei streigi. No on tüüp. Noh ja vene keel vist ka toimub. Mul on homme seetõttu täielik auke täis päev. Aga see füüs.-keem. õps on täiesti legendaarne. Ta on lihstalt nii ebaautoriteetne, kui veel olla saab. Aga...nüüd ma sain teada täieliku tõe. Ükski kaklus ei ole kunagi ühepoolne. Nicolardo(me kutsume teda niconnardo'ks - connard on otsetõlkes sitapea) lasi õpilastel kirjutada paberile, mida ta peaks oma õpetamisemeetodites muutma, et asi siiski edeneks. Noh...ja vastused olid, et ära tee nii raskeid kontrolltöid, ära anna koduseid ülesandeid, seletage selgemalt jne. Aga ma mõistsin, et tegelikult on õpilased ikka nii laisad, kui üleüldse olla võib. Otsivad aina lihtsamat ja lihtsamat elu. Ma tean, et ma olen juba materjali läbi võtnud ja kui ma korra raamatu lahti teen ja vaatan, mis nad tunnis teevad, siis ma saan aru. Aga klassis on nii palju õpilasi, kes ei ole selle poole aasta jooksul kordagi õpikut lahti teinud. Ent tunnis miskit mõista on suhteliselt võimatu. Kui mul on miskit muud teha, ca va, mais lihtsalt tund aega silmad lahti istudes magada ei ole eriti lõbus. Igavus tapab ja täiega! :)
Kui ma alguses rääkisin, et oh siin kõik tunnid nii huvitavad, siis nüüd pean nentima, et kui kõigest aru saan, on õppekava suhteliselt igav. Filmides näidatakse alati kirjanduse tunde, kui eriti igavaid. Ma ei saanud sellest kunagi aru, miks? Aga nüüd ma tean...kirjandus on igav siis, kui õpetaja on igav.
Okei enam ei vingu, kuna koolis on nii palju toredaid sõpru. Ja see ongi ju kõige tähtsam.

Kehalise võimlemine lõppes ära ja järgmised kümme korda on sulgpall. Jälle ma ruulin. :)

Prantslased oskavad endale igasuguseid probleeme, mille lahendamiseks peab puhkama või aja maha võtma, välja mõelda. Ma lugesin kuskilt kunagi, et prantslased väidavad, et nad töötavad hästi palju, aga mitte keegi ei ole neid kunagi töötamas näinud. Jah, see on nii! :D

Ja veel. Ma sain poolaasta reunioni kutse. Appi! Juba pool aastat. Kuhu see aeg läheb? Mõnikord mõtlen ühtepidi ja siis jälle teistpidi, et alles eile astusin ma ju lennukile, alles eile...seega aeg läheb ruttu, aga samas nii palju on juhtunud, nii palju on muutunud ainult poole aastaga. Ah...aja üle võib filosofeerida kaua-kaua.

Aga nüüd tuli uni...
Bisous :*

Filmikogemus

Käsin kinos vaatamas filmi "Agora".

Inimesed on ikka nii...nii...õudsed. Lihtsalt oma usu orjad.

Ja inimese arengut on pärsitud nii kaua aega.

Oh ma ei tea...see film puudutas mind väga.

Soovitan.

Bis. :*

Les patineurs

Hellou!

Ma käisin uisutamas. Väga vahva oli.

Peale kooli oli meil natuke aega, Nelly tuli minu juurde. Vaatasime pilte minu endisest elust. :)

Nähes pilte koolist ja klassikaaslastest arvas ta algul, et te peate vähemalt 20 aastased olema. :P Ja nähes pilte jalgrattamatkast, mis juhuste kombel minu arvutis lesivad, sai ta kreepsu. Kuidas "lapsed" võivad ilma vanemateta niiviisi ringi kolada, kuidas te mõtlesite söönuks saada, kui süüa saab esimese ettejuhtuva poe leidmisel, kuidas saab telgis magada( see on ju kohutav, igasugused loomad võivad ju kallale tulla) ja kuidas me üldse "loodusesse" julgesime minna? Noh ja mis mina pidin tegema, lihtsalt muigama...

Mugavad on siin inimesed. Hoiavad oma traditsioonilisest elust 10 ja 1 küünega kinni. Mugavustsoonist välja ei astuta. Pigem olgu elu igav kui ebamugav. Noh...ma läheks lolliks niiviisi. Nagu seda vist ka minu eelmistest postitustest näha on... :D

Aga bref, peale lõunat viskas Francoise meid uisuhalli. Ja arvake ära, mis me sealt leidsime. Jah, just nii pika-pika järjekorra. Neil on siin igal pool järjekorrad. Prantslasi järjekorrad ei morjenda, aga mind küll. :P Ootasime ühe korra järjekorras. Poisid ei olnud veel jõudnud. Poistega ootasime teise korra järjekorras. Aga mina ei saa aru, neil on siin koguaeg järjekorrad, aga need liiguvad suhteliselt kiiresti(v.a. sööklajärjeord :P) Uisud jalga ja minek!

Minek jah, aga tuli välja, et mina olen ainus, kes on elus rohkem kui kaks korda uisutamas käinud. :D Siis tuleb appi uisutamise õpetaja Mlle. Metsali(iii)k ja kõik ongi juba jälle tore. Uisuhallis ostetakse siin päevapilet, seega oli meil aega maa ja ilm. :)

Paari tunni pärast, kui kõigil jalad villis(ja uisutamine selge), istusime kõrval asuvasse kohvikusse, et mehepojad, kes tühja kõhuga vihaseks muutuvad, endale energiat sisse saaksid sööta. Siis veel viimased ringid ja andsimegi uisud tagasi.

Õues sadas aga palju-palju vihma. (Täna paistab kevadine päike.) Kuna Thomas' ema ei saanud neile järgi tulla, siis pidime 6 inimest meie autosse suruma. Hahaha. Nalja kui palju. :D

Nelly, mina, Ludovic, Thomas, Piat, Anthony

Õhtul väss ja tudi.

Täna pühapäev ja lebo. Noh ja mõned koolitööd.

Ah miks mulle kool meelde tuli. See ajab mind nii närvi. Ma õppisin SVT kõik hästi ära. Ma tean kõike, aga ma lihtsalt ei suuda oma häid mõtteid nii kiiresti, kui vaja, paberile tulistada. Ja ma jõudsin kogu tööst täpselt pool ära teha. Eriti nõme tunne, sest tegelikult ma ju oskan kõike. Arrhhhhh!

Elu on lill.

Bis. :*

Mida teha öösiti...?

Ma hakkasin kogemata hambapastaga käsi pesema! :D:D:D:D

Njah...need on need peened prantsuse kombed. :P

Head ööd! :*

Aga...ainult igavatel inimestel on igav...

...ja mina otsustasin, et ma siiski ei ole igav inimene. Võtsin asja käsile. Täna käisin Silkega Pompidous, pärst niisama Pariisi peal hängimas. Seejärel tormasin Flora, mu tuguisiku, juurde. Käisin tal külas. Ta elab nii armsas pisikeses katusetoakeses vaatega Notre-Dame'ile. Näed neid katuseid ja siis tuleb see Kenzo moonidega lõhnaõli reklaam meelde. :) Floraga vesteldes ma aina jutustan ja jutustan, mida ma siis teinud olen ja otsa ei tulegi. Tegelikult on mul ikka ülikõva elu siin. Mul on lihtsalt haigelt tugev vahetusõpilase sündroom. Ma ei suuda ühe koha peal istuda. Ma tean, et mul on ainult üks ja ainuke aasta, ma pean seda kasutama nii otstarbekalt, kui võimalik. Ma ei saa endale mittemidagitehtud minutit lubada. Liiga kallis on minu aeg.
Jalutasime siis Floraga ka väljas ringi, aga tuleb välja, et ma tunnen juba Pariisi paremini, kui kohalikud. Päris naljakas, ma olen näiteks Pompu's juba miljon korda käinud, siis Flora ei ole elusees veel sinna sattunud, missest et see Pariisi keskel asub.
Mul on tugiisikuga ka ikka vedanud, noor üliõpilane, hästi sõbralik ja muidu tore.

Siis tormasin rongi peale, et tantsu jõuda. Jaa....mulle ikka veel väga meeldib. :)

Nädalavahetusel lähen klassikaaslastega uisutama! :D Jipiajee!

Õhtul vaatasime Harry Potteri viimast osa, mida ma veel näinud ei olnud. Aga ilma inglise aksendita Harry ei ole mingi Harry. :) (mingi päev vaatan salaja inglise keeles ka, et siis täielikku naudingut saada)

Nüüd tudile...

bisous :*

Ma olen vässu...

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud mitte midagi tegemast. Ma olen väsinud sellest, et ma ei näe enam arengut. Äärelinna nolkide(nad on tegelikult väga kihvtid inimesed) koolis ei saa ma enam olla tublim. Mul on igav.

Mõtlen, sõidaks Pariisi, vaataks siis neid kultuuriväärtusi. Aga palju sa neid ikka vahid.

Mõtlen õpiks keelt. Aga milleks, ma saan ju vabalt suheldud.

Ma olen väsinud. Magan lõunati kuni 3 tundi. Ikka olen väsinud. Aga und enam ei ole.

Võib-olla on lihtsalt talvine kaamos. Kes seda teab...

Eile koolis ei käinud. Selle asemel lugesin kodus õpikuid. Noh jah magasin.

Täna käisin koolis, täna magasin koolis. Ma teen tundides kõik kaasa, aga nad ei tee ju tundides midagi. Esimesed veerand tundi teevad ühe ülesande ja siis ülejäänud kolmveerand magavad.

TPE - temps perdu des eleves(õpilaste kadunud aeg)

füüsika - veel rohkem kadunud aeg

Õhtuti tantsus meeldib mulle väga. Mulle meeldib tantsida. Jaaa!!! :)

Kehaline ka kihvt, aga ei mina neid väikeseid poisse ei mõista. Kas neil alalhoiuinstinkt siis absoluutselt ei funktsioneeri?

Homme on kolmapäev, vaba pärastlõuna. Mida teha? Hmmm....kas Louvre'sse, Montmartre'ile või hoopis Marais'sse? Peab reflechir'ima!(kuidas see sõna eesti keeles on, ei tea)

Ja kõige tipuks kuulab me naabri poeg eriti kõvasti prantsuse räppi. Halleluuja! :D

Bis. :*

Päevad on pikad, aasta lühike

Miks Eesti ilmad mulle Prantsusmaale järgi tulevad???? Õues on lumi ja külm. Noh kui nulli külmaks nimetada...

Teate, et ma hakkan aru saama, mida tähendab sõna 'igatsus'. Jah, ma mõtlen teie peale päris palju...

Hommikul käisin Pariisis jalutamas. Tahtsin Orsay'sse emmele pilte otsima minna, aga kõigepealt sõitsin ma metrooga liiga kaugele ja siis teistpidi liiga kaugele...magasin vist metroos...ei, kuulasin metroomuusikuid. Ma armastan neid! seega sattusin hoopis Montparnasse'i pühapäevahommikusele turule. Nii ilus ja nii suur valik. Terved kilomeetrid. Ja noh...prantslased noh...hüüavad aina Tere hommikust ja head uut aastat! Mõnna.
Aga üldiselt, kui ostlemine ei huvita, siis ei ole Pariisis eriti midagi teha. Astud poest poodi ja vaatad...asjad, asjad, asjad...nohjamissiiis. Ah?

Lõunaks sööme veinis tehtud hapukapsast. ;)

Peaks õpikuid lugema(mitte tõlkima) hakkama...aga aega on selle kiire asjaga...väike tee ja muidu tšill ja oih ongi juba õhtu. Järjekordne Tuulepealse maa seanss ja näed ongi öö. :) Ei ole aega... :)

Bis. :*

Üllatused, armastused, vabadused

Täna jäid matad ära, kool lõppes vara. Läksin sõpradega välja sööma, ent ma pidin järjekordelt tõdema, et ma vihkan rämpstoitu(v.a. putkaburger kell 2 öösel) ja ma jälestan vaadata, kuidas inimesed seda endale sisse ajavad. Rõve! Aga kuna ma olen popp ja noortepärane, siis tuleb ka sellised raskused ületada. :D

Koolist ka. Ma olen vahepeal ikkagi nii tubli olnud...(ma kordan seda ainult eneserahustuseks :P)
Ma sain kirjanduse kirjaliku proovieksami 8/20!!! See oli parem, kui mõne prantslase omagi.
Noh ja need reaalained on nii nagu nad on - rahuldavad! :D

Koolis on ikka veel väga tore.
...Mõtlen ja mõtlen, mis ma siis koolist kirjutan, aga...välja ei mõtle. :)

Mõtlesin ikka...täna inglise keeles hakkan õpetaja küsimusele vastama ja inglise keele asemel trügib hoopis prantsuse keel suust välja. No täitsa lõpp, ma siis pusin ja pusin...ma ei suutnud meelde tuletada, kuidas on inglise keeles ka(no ma tean too, aga ikka tuli see aussi) ja sõnavara muutub aina prantsusepärasemaks. Mis sest et ma enam vene keelt ei oska, nüüd ei oska ma enam inglise keelt ka. Mis järgmiseks? Kaotan eesti keele oskuse?

Nüüd peaks siis hakkama kõige pingelisem aeg. Kirjanduse eksam, TPE lõpuesitlus. Õps küsis, et kas te juba alustasite oma vitamiinikuuri? Aga kohalikud õpilased pole elusees veel kooliraskusi näinudki... :P

...Aaaahhhh, meelde tuli. Ma sain ükspäev peaaegu et sokid(šoki), mul on klassis õpilasi, kes ei ole elusees ühtegi korda teatris käinud. Ja ma tean, et maailmas on imelikke asju, et Hiinas süüakse koeri ja Eestis musta leiba. Aga see, et inimene ei ole teatris käinud üllatas mind tõeliselt. Mina olen juba kolm korda Prantusmaal teatris käinud. Vaatke, kui imelik inimene ma olen ja millised asjad mind üllatavad.

Ja enam ei pea ma ju kirjatama, kuidas ma koguaeg rongidest maha jään. Ja kuidas ma alati koolis jooksen, sest ma kodust liiga hilja lahkun või miks õues on külm, aga lund ei ole.
Mis draamad koolis toimuvad. Kes keda armastab ja kes keda vihkab...ja kuidas äkki keegi enam ei armasta ja siis ikka armastab. Ja armastab. Ja armastab.

Siin on nende peikadega üldse nii naljakas lugu. Noored on ikka nii lapsed. Mingi hetk otsustavad, et nüüd on siis just tema 'väike sõber'(petit ami) ja siis küsivad oma vanemate käest luba, et kas võivad ühekorra nädalas pooleks tunniks tema juurde külla minna. Oh...ma ei tea. :) Nii naljakas on siin kõik. Iseenesest nii avatud inimesed, aga suhete loomine on vanemate poolt nii pärsitud. Täitsa naljakas. Käivad järgi, et oh nii armastavad sind, aga ise alles poisikesed. Oh neid noori... :D

Kata!!!!! Su uusaasta kaart jõudis kohale ja see on üliäge!!!! Je te remercie chaleureusement!!! :*

Mu pere nõuab, et ma eesti toite teeks. Ma ei saa mulgiputrugi teha, sest neil ei ole pudrunuia. Kartulipüreed teevad nad kartulipüreemasinaga, mis on natuke hakklihamasina moodi, aga ikkagi rohkem nagu karulipudrumasin. :D Ükspäev teen piimasuppi. Teinepäev tahaks mingit küpsetatavat kooki teha, aga mis kooki??? Kohupiima? Oh, hea mõte...aga veel mõtteid... aidake mind!!!

Õhtul tantsu ja homme kooli...ja siis ongi nädalavahetus. Mis ma siis seekord teen??? Hmmm....lähen Pariisi või ei lähe? Ahjaa Solde'id hakkasid. Appi, ma nädin uudiseid...mõned naised lähevad ikka täitsa hulluks kui saavad Louis Vuitton'i 20% soodsamalt. Trügivad butiiki enne, kui uksevõre eest tõstetakse. Ei teagi...targem oleks poodidest eemale hoida, aga see naiselik instinkt(kui nii võib öelda) tahab, et ma ikkagi läheks ja uuriks asja. Peab ju informatsiooni koguma!!! :D:D:D:D:D Mul tuli praegu "Ürgmees" meelde. :D:D:D:D

Ma nüüd naeran siin üksi edasi. Seniks jällekirjutamiseni.
Bis. :*

Mis siis viga, kui igal pool on hea olla :)

Tuli tuju jälle kirjutada(loe: ei taha koolitöid teha)

Täna esimene koolipäev aastal 2010! :)

Mõtlesin, et lähen üle pika aja jälle hommikul jooksma, aga ma pidin tõdema, et õues on hommikuti ikka veel liiga külm. Kevad ei hakka 1.jaanuarist. :D

Koolis sain enne vaheaaega tehtud KT tagasi. - Ma võin juba enne KT kätte saamist ennustada, et sinna on kirjutatud "Sa arened!" ja nii oligi. :D

Mul oli koolis täna nii hea tuju. Nii hea oli kõiki sõpru üle pika aja näha. Viisin neile eesti kommi, mis mulle suure pakiga juba ammu jõudis. Õnneks ei olnud ma veel kõiki nahka pistnud. :P Lobisesime, mis keegi ka teinud on ja tuli välja, et see pidu, kuhu mind kutsuti annuleeriti veel viimasel hetkel. Nii hea, et ma lennukipileteid maha ei lasknud müüa.

Õhtul läksin tantsima. Ma otsustasin, et ma tahan rohkem tantsimas käia, kui Pariisis ostlemas ja nüüd on mul tantsimine kolm korda nädalas. :) Näol on suur naeratus. :)
Bruno oli täna kodus ja ütles, et ta võib mu ära visata. Sobib mulle. Aga ta unustas võtmed koju ja Romane oli ka trennis(vehklemises). Nii see Bruno siis külmetas ukse taga ja tuli mulle isegi trenni järgi. Ei tea miks? :P :D

Nüüd on lebo. Peaks miskit kasulikku tegema, aga..., aga....ega tegelikult ühtegi mõjuvat põhjust polegi. :P

bis. :*

galette de roi

Meil käisid jälle päkapikud ja tõid meile suure soki täie kommi ja galette de roi(kuningakook). Küll meil ikka veab. :) Sõime siis seda kooki kommete kohaselt.

Kõige noorem peab oma silmad sulgema ja ütlema nime, kellele vastav koogitükk ette tõstetakse.
Romane'il on imeilusad ehted - kommikotist leidsime. :P


Sellel aastal on kuningannaks Francoise! Juhhuu! Ta leidis pisikese kujukese oma koogitüki seest. Oma kuninga valmisel tal eriti valikut ei olnud. Kuningaks krooniti Bruno. :)

Vahva, kas pole?

(Hetkel naudin vaheaja viimseid hetki)

Bis. :*

luupainaja

Ma nägin täna öösel üht imelikku unenägu. Päris õudne oli. :P

Jalutan Tallinnas...vanalinnas. Äkki näen Eiffelit. Appi, keeran ümber, et teises suunas minna. Jälle Eiffel. Siis juba kaks Eiffelit. Jälle. Jälle. Kogu maailm ainult Eiffeleid täis. Apppiiiii!!!!

Ei tea, mida see tähendada võib...

Peale ärkamist kella vaadates sain väga suure üllatuse osaliseks, kell oli täpselt 12h49. Teised hakkasid juba lõunat sööma. :D Nojah...juhtub ka parimatel. :P

Peale lõunat läksime Pariisi Clignacourt'i kirbuturule. Vääääoooooo! Tõeliselt impressionante!(ei tea eestikeelset sõna hetkel)

Sealt võib leida kõike. Kõike! Kõike, mida iganes sa ette võid kujutada! Sõnadega on seda raske edasi anda.

Jalutasime seal mõned tunnid, aga õues on jääkülm(ainult 3 kraadi)...siis lõpuks olime jäätunud. Võtsime chocolate chaud'id ja olime jälle õnnelikud. Äkki avastasime, et kell on sada, aga Maelle peika pidi rongi peale jõudma. Seega jooksime autosse ja rongijaama poole. Aga tipptunnil Pariisi ületamine ei ole lihtne. Me jõudsime pool minutit enne rongi väljumist rongijaama. Seega läks õnneks! Huh... :D

Homme saadame Maelle rongi peale ja elu liigub ehk normaalsuse liinile tagasi. Njah...elu Prantsusmaal on minu jaoks igapäevane ja eriline absoluutselt igal hetkel. Kihvt!

Musid :* (eesti keeles on imelik, onju?)

Bisous :)

Aastavahetus st.Leon'is

Kõigile eriti vägevat uut aastat 2010! Minu aastavahetus möödus st.Leon'is (tervitused Leon ;) ), külakeses Tolouse'i lähedal. Huvitav elu jätkub ka uuel aastal...

29.12 - Romane'i sünnipäev

Õnneks on mul veel pisikesi eesti neiusid alles...hea on neile ehteid kaela riputada ja seejärel sünnipäevalapsele kinkida. Hommik oli ikka tavaline, kedagi voodist üles ei laulda. Lõunasöök oli lõppemas ja äkki ilmus eitea kust tort ja küünlad ja kõik see muu. Pärastlõunal läksime kõik k.a. Romane'i uus peiks Pariisi Vilette'i teadusparki. Väga lahe, natuke Ahhaa moodi, aga "veidikene" suurem. Millegi pärast oli tol päeval seal tohutult palju inimesi, vaheaeg vist. Seal oli üks hullult lahe simulatsioon-mäng, kuidas levib epideemia. Suur plats ja igaüks sai endale interaktiivse ringikese(aura), mis talle järgnes. Siis pidi otsima vaktsiine, kondoome ja põgenenema narkootikumide eest. Siis küsiti igasuguseid küsimusi. jne. Igatahes väga kihvt.

Peale seda läksime teatrisse. Etendus koosnes sketšidest, ma pole ammu nii palju naernud. Lihtsalt nii geniaalne, kõik oli täiega üle vindi keeratud, aga stiilselt. Ja pealegi ma sain kõigest aru, sest kogu etenduse jooksul ei öeldud mitte ühtegi sõna. :D

Õhtu lõpetasime restoraniga. See kvartal seal Republic'u ümbruses on nii mõnna. Noorte kulturnikute kohtumispaik. Teater teatri otsas ja mõnnad pisikesed kokteilibaarikesed. Ja tänavad ei uppu turistidesse. Mõnus.

Keskööl koju jõudes pakkisime kohvrid ja heitsime puhkama, et kella 5-st lennujaama sõitma hakata. Õnneks pole varajane ärkamine mulle kunagi probleeme tekitanud. :P Autos ja lennukis jätkus uni.

30.12

Tolous'is on päikesepaiste, 15 kraadi sooja, vaade Püreneele, imeilus maastik, roosad majad ja aksendiga inimesed. :)

Autoga Francise juurde sõites "vajus mul karp lihtsalt lahti". Milline maastik. Millised majad. Jah see on Prantsusmaa, see ei ole Pariis ja Pariis ei ole Prantsusmaa. :P

Kui lõpuks Francise koju jõudsime (st. Leon'i) vajus mu karp jälle lahti. :D Milline vaade otse Pürenee mägedele. Keset põlde mäe otsas basseiniga maja omada ei ole mitte halb. :)

Francise juurde oli juba eelmisel päeval jõudnud sugulised, keda ma hästi tunnen. Bruno vend ja õde abikaasadega ning Francise copine tütrega. Seadsime end ilusti sisse, seejärel hommikusöök ja siis minek ühte tallu, kust pidime tooma värsket paksu hanemaksa, et seda siis süüa. Njah...üks õige vahetusõpilane peab kõike maitsema....ütleme nii, et maitse oli...hmm...huvitav... :D

Seejärel šoping kohalikus boulangerie's, boucherie's, patisserie's ja muidugi epicerie's. Siis tagasi koju...siesta ja suhtlus. :)

Peale lõunasööki läksime põldude vahele jalutama. Ilus, ilus, ilus on maa. :)

Ja kätte jõudiski õhtu. Mängisime üht lauamängu, mis sarnaneb Eesti lauamängule, aga hoopis Prantsusmaa ja maailma teemaliste küsimustega. Ja ma täiega rokkisin! Noh muidugi, kui ma küsimusest aru sain. :P

öö

31.12

Käsin Francoise'i ja Bruno'ga Tolouse'i avastamas. Täiesti roosa linn. Kõik majad on tehtud punastest telliskividest. Peaaegu kakskeelne linn, kõik sildid olid nii prantsuse kui ka hispaania keeles. Tõeliselt hästi välja arendatud jalakäijate ala. Puhas linn. Parajalt väike linn(kaks Tallinnat). Suurepärane üliõpilaslinn. Lennukilinn, igal pool airbus, airbus, airbus. :)

Külastasime kõiki suuremaid kirikuid, sildu, linnavalitsust(tõeliselt eriline ja ilus) ja mingit urkarestorani, mis osutus tõeliselt heaks liibanoni ja türgi köögiks. Käsitsi ja südamega tehtud toidud. 31. detsembril terrassil päikesepaistes lõunastada oli natukene imelik, aga mõnus.

Seejärel külastasime confiserie'd, et osta kohalikke komme suhkrustatud lilleõisi. :)

Muideks, Tolouse'is toimib park & ride süsteem suurepäraselt, jätsime auto linna äärde ja võtsime automatiseeritud metroo otse keskusesse. Kesklinn on jäetud jalakäijatele.

Kodus jälle siesta. Prantslased oskavad imehästi aega surnuks lüüa. Lihtsalt naudid elu...mitte midagi tehes. Hakkas suure õhtusöögi ettevalmistus. Ja siis hakkaski see tunde kestev sööming. Kesköö lähenedes olime läbinud 4 käiku(kaks oli veel ees). Et teha väikene paus pandi muusika käima ja läks rokiks. Juba oskan prantsusepärast rokki ka. :) Ja äkki tuli mul keset seda kõike meelde, et appi, Eestis on juba ju aasta 2010. Helistasin siis ruttu koju ja "head uut aastat!" ja tants läks edasi. Aastavahetuse moment ei olegi siin nii oluline.

Ma ei pannud tähelegi, kui juba uus aasta oli. Kõik musitasid üksteist, avati šampanja(see päris) ja läks tants edasi. Siis taas lauda, et lõpetada magustoidud ja irvitada Sarkozy aastavahetusekõne üle. :) Kuna järgmine hommik oli oodata taas varajast ärkamist, et jõuda lennuki peale, siis soovin kõigile veelkord headuut ja nägemiseni ning pugesin põhku.

Pariis tundub hetkel täielik põhjapoolus. Õues on ainult 2 kraadi. Järgmine nädal on jälle oodata "lund". :) Võtsime Pariisist Bruno ema kaasa ja taaskord suur lõunasöök kodus. Mõnikord on tõesti tunne, et ma ei söö enam kunagi. :D

Tervitan kõiki!

ps. Merili su pakikene jõudis vahepeal kohale. Sa oled lihtsalt geniaalne. Ma lugesin ja lihtsalt naersin. Reaali Poiss on ikka klass. Tänud sulle Merili! Tervitan kõiki vastu. Kogu seda "raffast"! :D Nii tore üllatus...

bis :*

lubadusetäit(mine)