...peale pikka mõtlemist, otsustasin ma end siiski kokku võtta ja miskit toimunust ka kirja panna. Hetkel peesitan oma aias murul ja lasen päikesel end võtta. Kraadiklaas näitab juba 3-ga algavaid numbreid. Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti. Ja õnneks on mul aega seda kõike nautida, sest on vaheaaeg. Prantsusmaal on kogu aeg vaheaeg. :)
19. aprill - 23. aprill
Eelmisel esmaspäeval kell 4h30 hommikul astusin koduuksest välja, et võtta rong Lyon'i, kus ootas mind Vanessa. Päris naljakas oli hommiku esimest rongi võtta. Isegi natuke pime oli veel. Kiirrongiga teeb 450 km 2 tunniga nagu niuhti. Ei saanud arugi, kui juba Lyonis olin. Noh seda ka võib-olla sellepärast, et ma olin veel liiga unine.
Lyonis leidsin ma selle mõnusa lõuna-Prantsusmaa atmosfääri. Jah Vanesse vaidle nüüd. Tehniliselt ei ole Lyon veel lõuna, aga kõigi pariislaste jaoks on Lyon lõuna alguseks.
Oleks ma peale tagasisõitu kohe miskit kirja pannud, siis oleks pikemalt kirjutanud. Aga seal oli ikka väga numpsel. Nägin ära kõik, mida üks turist nägema peab. Vana amfiteater, vanalinn, jõeäärne, ooperimaja, peaväljak, kuldpea park jne. Käisime veel filmidekoratsioonide ja miniatuuride muuseumis. Aga enamuse ajast lihtsalt peesitasime murul, tegime pilte, nautisime ilma ja prantslasi. :) Ja mis kõige tähtsam - rääkisime eesti keelt. :P Nii mõnus, et enam ei ole probleemi sellega, kas ma mõtlen eesti või prantsuse keeles. Keelt võib vahetada kogu aeg. Eesti keel oli nagu meie salakeel. :P
Neljapäeva õhtul sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sain täieliku metropolitrauma. Rong jõudis just Pariisi ja siis helistas Bruno, et kas ja kuidas ma juba jõuan ka vä? Ja ta mainis, et Francoise on alles tööl, missiis et kell oli juba üle üheksa õhtul. Ma siis kõllasin Francoise'le, et ta mind ka kuskilt peale võtaks. Aga see oli vist viga, sest palju lihtsam on võtta rong koju, kui hakata metroodega jamama, et ühine kohtumispunkt, kus liialt ummikuid ei ole, leida. Provintsist Pariisi jõudes kaotasin lihtsalt pea ja see võis olla päris naljakas vaatepilt, kuidas ma oma reisikottiga seal metrooväravatest sisse ja välja ja metrootreppidest üles ja alla jooksin. Aga lõpp hea, kõik hea. Koju ma sain autos. :) Sõime õhtust ja vaatasime raamatut, mille Vanessa vahetusisa otsustas mulle kinkida. Merci! :* Ja muidugi sõime Lyoni komme, mida ma vahetusperele ostsin. Jah Vanessa, täitsa kobedad. :) Mnjamm.
Kotti ei jõudnudki ma lahti pakkida, sest...
Thursday, 29 April 2010
Saturday, 17 April 2010
prantsuse idüll
Heips! Onju mul on nii armsad jalad. Eriti siis kui nad suvist päikest naudivad. Ma olen aprillis lühikeste pükste, plätude ja topiga ja mul on palav. Tänaval kohtan aeg-ajalt veel mantlis olevaid inimesi. Kui neil lõpuks soe hakkab olen mina vist juba ära kõrbenud.
Täna algas siis mul järjekordne vaheaaeg. Aga seekord on see järjekordne vaheaaeg minu viimane vahetusaasta vaheaaeg. Niuks.
Täna oli mul koolis vene keele tundide raames väikene "vene keele pidu". Siin on traditsioon, et õpetaja korraldab igal aastal ürituse, kus õpilased siis oma õpitud asju üksteisele esitada saavad. Mina lugesin luuletuse ja tegin ühes sketšis kaasa. Külalisesinejatena oli mees-naine, kes esitasid slaavi rahvatantse. Selle üritusega ütlesime me head aega ka Oksanale, kes on vahetusüliõpilane ja vene keele õpetaja assistent. Me olime kahekesi suhteliselt samas olukorras. Aasta jooksul ikka vahetasime mõned emotsioonid ja sõnad. Nüüd ta sõidab tagasi oma koju, Kaukaasia kõrvale.
Kodus pidasime ühe mõnusa sieste'i. Pärastlõunal läksime Francoise'iga Chauvrey's asuvasse cheverie'sse. Me käisime päris kitsekasvatamise talu vaatamas. Me tahtsime õhtuks juustu osta. Nii nummid turistikitsed, tulevad ligi paitamindpaitamind! :) Seal olid veel jänesed ja faasanid. Aga kuna me läksime liiga vara ja kõik pidasid alles sieste'i ja fromagerie oli suletud, siis Francoise näitas mulle ümberkaudseid külakesi.
Mulle tuli tõelise üllatusena, et ma ikkagi tegelikult nii "maal" elan. Ma mõtlesin, et see Pariisi äärelinnakas läheb veel kaua edasi, aga teglikult astun kilomeetri oma kodust edasi ja olengi looduses. Prantsuse looduses. 
Täna seal ringi sõites oli ikka prantsuse tunne küll. Kõik need külakesed, põllukesed, päikesepaiste ja naeratavad inimesed.
Täna seal ringi sõites oli ikka prantsuse tunne küll. Kõik need külakesed, põllukesed, päikesepaiste ja naeratavad inimesed.L'isle-Adamsis oli hästi ilus jõeäär ja sillakesed. Me avastasime, et seal oli laupäevane lilleturg ja kuna Francoise'is on just hijuti aednikukirg lõkkele löönud, siis me põikasime ka sealt läbi. Njaa...valik oli vaja teha mandarini-, sidruni-, kumkvaadi, oliivi- või apelsinipuu vahel. Meie ostsime kannikesi. :D
Sõitsimegi fromagerie'sse tagasi juuste valima ja siis koju. Kodus ma niisama kaua olla ei viitsinud. Läksin raamatupoodi kohustuslikku kirjandust otsima, siis kõrvalkülla jalutama ja siis tagasitulles kohtasin sõpru ja siis hängisin veits nendega j
a siis tulin koju ja siis võtsin päikest ja siis sõime õhtust ja siis vaatasime "Artur ja minimoid" teist osa. Lühidalt on see kõik. :)
a siis tulin koju ja siis võtsin päikest ja siis sõime õhtust ja siis vaatasime "Artur ja minimoid" teist osa. Lühidalt on see kõik. :)Õhtul pidin sõpradega järjekordsele soireele minema, aga ma enam ei taha. Ma tahan tantsida, need pilvesolemis peod mind ei huvita. Vähemalt mitte iga nädalavahetus.
Aga ma juba rääkisin teistega. Vaheaaja esimesel nädalal olen Lyonis, reedel Andreaga Pariisis pikniku pidamas, järgmisel nädalavahetusel vahetusperega lõuna-Prantsusmaal mere ääres ja teisel nädalal sõpradega igal pool ringi tšillamas. Vahepeale natuke lugemist ja kirjutamist ja ongi elu ilus, rahulik ja kasulik. :)
Bisous :*
Thursday, 15 April 2010
J'ai la pêche! - Mul on virsik!
Kui mul on virsik, siis ma olen täis energiat! Vat naljakas on see prantsuse keel.
Ma olen oma vahetuspere virsik! Ma olen oma klassi virsik! Ma olen eesti virsik! Ma olen kõige rohkem ringi hüplev virsik! Mul on selline tunne, et hüperaktiivsus on haigus, mis aastatega süveneb. :P
Täna lõunapausil peesitasime pargimurul ja siis ma leidsin võililled. Mina kohe hopsti tegin võilillepärja, aga ma ei oleks osanud arvatagi, et see sellise väääooooo osaliseks saab. Prantslased ei oska pärga teha.
Üldiselt on mu elu nagu puhkus. Iga päev lõppeb kool u. 12-st ära ja siis ma tulen koju, võtan teki ja siis peesitan aiamurul. Vahepeal tantsin omaette ja mõtlen, mida küll naabrid minust arvata võivad. Siis lähen õhtuti tantsutrenni ja siis tulen koju ja siis õhtusöök ja siis tudu. En gros, c'est tout! C'est simple! :)
Aga koolis mulle ikka meeldib ka väga. Ma armastan oma prantslasi ja ma loodan, et nad armastavad oma eestlast ka! :)
Muidu ootan laupäeval algavat järjekordset vaheaaega. Kui lihtne saab elu olla....
Bisous :*
Tuesday, 13 April 2010
uni tuleb ja läheb ehk issi, palju õnne!
Ma läksin täna öösel kella 1-st magama, sest vaatasin "Coco avant Chanel'i". Nüüd ärkasin kell 3 üles ja uni nagu niuhti läinud. Kasutan siis võimalust...
Issi, soovin sulle Palju õnne sünnipäevaks!!!!
Il ne pense tout de meme pas que l'aurais oublie,
Lui et ses trente neuf annees,
Je veux juste lui dire un grand merci,
Pour tout ce qu'il m'a appris,
Le papa parfait,
Dont tout le monde revait.
Mais je voulais dire encore une chose a mon pere,
Lui souhaite un joyeux anniversaire,
Mon discours va encore se prolonger,
Car j'ai quelque chose a lui avouer,
Parceque'il y a encore un chose enfoui dans mon coeur,
Quelque chose qui lui comblerait de bonheur,
Je sais que je ne lui dis pas assez souvent,
Que je l'aime et que je l'aimerai tout le temps.
Issi, soovin sulle Palju õnne sünnipäevaks!!!!
Il ne pense tout de meme pas que l'aurais oublie,
Lui et ses trente neuf annees,
Je veux juste lui dire un grand merci,
Pour tout ce qu'il m'a appris,
Le papa parfait,
Dont tout le monde revait.
Mais je voulais dire encore une chose a mon pere,
Lui souhaite un joyeux anniversaire,
Mon discours va encore se prolonger,
Car j'ai quelque chose a lui avouer,
Parceque'il y a encore un chose enfoui dans mon coeur,
Quelque chose qui lui comblerait de bonheur,
Je sais que je ne lui dis pas assez souvent,
Que je l'aime et que je l'aimerai tout le temps.
Parim minu oma pere....
(ps. Me peame fotograafi juurde minema :P)
Bisous :*
Sunday, 11 April 2010
artistid
Täna õnnestus mul tutvust teha siis nende 'kuri'kuulsate Pariisi kunstnikuhingedega. Ja neid ei leia sa mitte tänavalt turiste maalimast vaid hoopis vahetusvanemate sõprusringkonnast.
Sõitsime Pariisi, võtsime vanadekodust Bruno ema Colette'i kaasa ja läksime bois de Vincenne'i. Vincenne'i metsas ehk siis tegelikult Pariisi suuruselt teise pargi paviljonis avati mingisugune uus moodsa kunsti näitus. Nagu ma aru sain, siis see toimub igal aastal ja seal saavad siis oma aasta parimat tööd tutvustada nii rohkem kui ka vähem tuntud kunstnikud, skulptorid, klaasikunstnikud, fotograafid ja kõik muud erinevate interpretatsioonide poole pürgijad.
Vaatasime siis kõiki neid katsetusi. Tulevased pompu(centre Pompidou) eksponendid. Päris huvitavaid mõtteid leidsin. Mulle hirmsasti meeldib Francoise'iga igalpool nätustel, muuseumites ja reisil käia. Me kogu aeg arutleme ja vaidleme, kes ja kus ja kuidas millest aru saab. Või siis millest mitte...
Jalutasime siis pargis ka natuke ringi. Õues ju nii ilus päikesepaisteline ilm. Sööme lõunat ja lõpuks jõuab kohale ka kauaoodatud Thomas ehk siis Bruno sõber, metalliskulptor, kelle töö on ka näitusel. Temast on mulle nii kaua räägitud, aga mul ei olnud õnnestunud teda kunagi näha. Ta täpselt selline kunstnik, sall kaelas ja jutt asjakohane. Tegime temaga ka ühe ringi siis näitusel. Lihtsalt nii palju teistmoodi näed kõike, kui keegi seletab kes, kuidas ja miks. Nüüd alles näed, kes tegelikult tööd ja vaeva on näinud ja kes lihtsalt niisama plärtsaka keset lehte virutab ja siis seda kunstiks nimetab. Ma sain tuttavaks veel paljude teiste kunstnikega, kes seletasid, kuidas ja miks. Lihtsalt nii põnev...
Näitusele oli tulnud veel Bruno nõbu pojaga. Tutvused, tutvused, tutvused. Nii naljakas, kuidas ühe aastaga nii paljude inimestega jõuab tutvuda.
Peale kunstnikega kohvijoomist tegime Francoise'iga ruttu veel ringi Vincenni metsas. Ühes teises paviljonis oli avatud bonzai'de näitus. Seal oli isegi üks bonzai, mis on pärit 18. sajandist. Päris huvitav, kuidas inimene üritab igal võimalikul moel loodust valitseda. Bonzaide kasvatamine on ju täiesti omaette kultuur. Peaks nad kõik rabasse eesti bonzaisid vaatama saatma. Minge rappa!
Ja siis sõitsimegi koju. Mina muidugi väss ja tudu. Õhtul üritasin koduseid töid teha, aga...homme! :) Kool algab piisavalt hilja, et ma jõuaksin kõik oma kohustused ära tehtud.
Natuke ebakronoloogiline, aga...
Eile ma avastasin, et prantslased on ikkagi veel koloniaalmaailma mõtteviisis. Kõik mis on väljaspool Prantsusmaad, USA-t, Saksamaad, Inglismaad või Venemaad on vaene ja väike ning vajab Prantsusmaa 'toetavat' kätt. Kõikidest rahvastest rääkitakse kaastundega, et oh nad vaesekesed. Kuidas nad küll niiviisi hakkama saavad. Ja siis räägivad, et oi kui hirmus ma käisin just Filipiinidel reisil ja oumaigaad mu hotellitoas oli ainult kaks vannituba, mina ju palusin kolm...
Aga üldiselt ma ikkagi armastan prantslasi! Nad on nii vabad ja rõõmsad. Igatahes nalja saab kogu aeg...
Bisous :*
Sõitsime Pariisi, võtsime vanadekodust Bruno ema Colette'i kaasa ja läksime bois de Vincenne'i. Vincenne'i metsas ehk siis tegelikult Pariisi suuruselt teise pargi paviljonis avati mingisugune uus moodsa kunsti näitus. Nagu ma aru sain, siis see toimub igal aastal ja seal saavad siis oma aasta parimat tööd tutvustada nii rohkem kui ka vähem tuntud kunstnikud, skulptorid, klaasikunstnikud, fotograafid ja kõik muud erinevate interpretatsioonide poole pürgijad.
Vaatasime siis kõiki neid katsetusi. Tulevased pompu(centre Pompidou) eksponendid. Päris huvitavaid mõtteid leidsin. Mulle hirmsasti meeldib Francoise'iga igalpool nätustel, muuseumites ja reisil käia. Me kogu aeg arutleme ja vaidleme, kes ja kus ja kuidas millest aru saab. Või siis millest mitte...
Jalutasime siis pargis ka natuke ringi. Õues ju nii ilus päikesepaisteline ilm. Sööme lõunat ja lõpuks jõuab kohale ka kauaoodatud Thomas ehk siis Bruno sõber, metalliskulptor, kelle töö on ka näitusel. Temast on mulle nii kaua räägitud, aga mul ei olnud õnnestunud teda kunagi näha. Ta täpselt selline kunstnik, sall kaelas ja jutt asjakohane. Tegime temaga ka ühe ringi siis näitusel. Lihtsalt nii palju teistmoodi näed kõike, kui keegi seletab kes, kuidas ja miks. Nüüd alles näed, kes tegelikult tööd ja vaeva on näinud ja kes lihtsalt niisama plärtsaka keset lehte virutab ja siis seda kunstiks nimetab. Ma sain tuttavaks veel paljude teiste kunstnikega, kes seletasid, kuidas ja miks. Lihtsalt nii põnev...
Näitusele oli tulnud veel Bruno nõbu pojaga. Tutvused, tutvused, tutvused. Nii naljakas, kuidas ühe aastaga nii paljude inimestega jõuab tutvuda.
Peale kunstnikega kohvijoomist tegime Francoise'iga ruttu veel ringi Vincenni metsas. Ühes teises paviljonis oli avatud bonzai'de näitus. Seal oli isegi üks bonzai, mis on pärit 18. sajandist. Päris huvitav, kuidas inimene üritab igal võimalikul moel loodust valitseda. Bonzaide kasvatamine on ju täiesti omaette kultuur. Peaks nad kõik rabasse eesti bonzaisid vaatama saatma. Minge rappa!
Ja siis sõitsimegi koju. Mina muidugi väss ja tudu. Õhtul üritasin koduseid töid teha, aga...homme! :) Kool algab piisavalt hilja, et ma jõuaksin kõik oma kohustused ära tehtud.
Natuke ebakronoloogiline, aga...
Eile ma avastasin, et prantslased on ikkagi veel koloniaalmaailma mõtteviisis. Kõik mis on väljaspool Prantsusmaad, USA-t, Saksamaad, Inglismaad või Venemaad on vaene ja väike ning vajab Prantsusmaa 'toetavat' kätt. Kõikidest rahvastest rääkitakse kaastundega, et oh nad vaesekesed. Kuidas nad küll niiviisi hakkama saavad. Ja siis räägivad, et oi kui hirmus ma käisin just Filipiinidel reisil ja oumaigaad mu hotellitoas oli ainult kaks vannituba, mina ju palusin kolm...
Aga üldiselt ma ikkagi armastan prantslasi! Nad on nii vabad ja rõõmsad. Igatahes nalja saab kogu aeg...
Bisous :*
Saturday, 10 April 2010
Normaalne
Tervist,
Päike paistab ja on soe. Mina lasen juba seeliku ja pluusi väel ringi. Lõunasöögid, pikad lõunasöögid, toimuvad väljas. Kõik puud on suuri roosasid ja valgeid õisi täis. Eriti ilusad on kameelia(ma ei tea, kas see eesti keeles ka nii on, aga...)õied.
Midagi möödanikust ka...
Ilus elu, mis siin ikka nii pikalt.
Ilus elu jah, aga kolmapäeval oli mul siis TPE eksam ehk siis nagu uurimistöö kaitsmine prantsuse keeles. Kui esitlus läks no ütleme enam-vähem, siis pärast tulid need küsimused. No täitsa pekkis, ma ju tean ju vastust ja siis üritan seletada. No ütleme, et arenguruumi on veel palju. Sõpradega mulisedes võin ju öelda, et kohv on must vedelik, mida me joome, ent eksamil võiks ikkagi sõna kohv kasutada. Ma loodan, et te saite aru, et see oli ainult näide. :) Aga ega eksamineerijad Sarah ja Jonathaniga sõbralikumad ei olnud. Seekord olid jah eksamineerijad väga ebasõbralikud. Je m'en fiche!
Meil sai vähemalt oma paberlennukeid lennutades palju nalja. Jah, me tegime erinevaid paberlennukeid ja siis näitasime, kuidas tiivakuju muudab portance'i ja vitesse'i.
Peale kooli lihtsalt välja ja pärast tantsu.
Neljapäeval samamoodi. Õhtul tantsu. Ma sain alles nüüd teada, et siis kui ma maksin selle 130 EUR'i, siis ma võin ükskõik millisesse tundi minna. Nii ebaaus, mõelge mitu tundi ma niiviisi kaotasin. Nüüd tuleb kõik tasa teha. Pealegi ma käin nüüd rattaga ja sinna minek võtab vaid 10 min. Pealegi ei ole mingisuguseid tüütuid koduseid töid. On aega elu nautida! Sjuuuper.
Reedel jälle peale kooli lihtsalt oleme väljas. Lihtsalt oleme. Lihtsalt eksisteerime. Nii lihtne!
Tänatänatäna hommikul, nagu ikka siin Prantsusmaal, nühkisin koolipinki. Peale kooli käisime mulle uusi tantsupükse otsimas. Väga vajalik info onju? Lõunat sõime perega oma koduaaias. Ma ikka pean selle jälle teemaks võtma, kuidas mulle ikka meeldib siinne söögiKULTUUR. Söömiseks võetakse aega, Ühtegi söögikorda vahele ei jäeta. Söögikordade kellaajad on u. poole tunnise täpsusega paigas. Kui ma ikka kella üheks süüa ei ole saanud, siis on ikkagi midagi väga valesti. Iga söögikord valmistatakse hoolega ette. Kaetakse laud. Otsitakse uued lilled vaasi. Lõpuks kui kogu ettevalmistus on tehtud, siis istub kogu pere lauda ja alustab naudingut. Minu jaoks on see kõik juba nii normaalne. Lihtsalt nii mõnus.
Ma mõtlesin veel natuke liiga palju ja mul tuli meelde, et ma ei ole ammu mõelnud sellele, kui normaalseks on muutunud kõik need bisoud. See on kõik lihtsalt nii normaalne. Seda ma hakkan küll Eestis igatsema. Või siis lihtsalt musitan teid musiks. :)
Pärast lõunat valisime vahetusemaga õhtuks retsepti. See on ka normaalne. Laupäeviti ikka valime ja vaatame, mida seekord eriti proovida tahaks. Varsti läheme lähedal asuvasse kitsekasvandusse, et õhtuks värsket kitsejuustu tuua. Mmmm....
Vahepeal on mul tantsutrenniga esinemine mingisugusel St Leu perepäeval. Tants, tants ja veelkord tants.. :)
õhtul tulevad külalised ja siis on õhtusöök. Ja öösel, kui ma muidugi õigesti aru sain, siis sõpradega kuskile välja istuma, tantsima, olema...
Hetkel olen ka niisama väljas niidetud murul tekikesel teile kirjutamas. Naabriaia kanade kaagutamine tekitab sellise mitte nii Pariisi kõrval olemise tunde ka. Teate, mul sai Pariisist villand. Ma olen Pariisi juba küllalt näinud. Elama ma sinna ei taha. Võib-olla ainult siis kui ma oman 10 000 EUR'ist sissetulekut, mis võib küll kunagi muidugi juhtuda, aga oleme ausad - kaugemas tulevikus.
Ühesõnaga hetkel on elu ilus vähemalt seni, kuni päike paistab...
Bisous :*
Päike paistab ja on soe. Mina lasen juba seeliku ja pluusi väel ringi. Lõunasöögid, pikad lõunasöögid, toimuvad väljas. Kõik puud on suuri roosasid ja valgeid õisi täis. Eriti ilusad on kameelia(ma ei tea, kas see eesti keeles ka nii on, aga...)õied.
Midagi möödanikust ka...
Ilus elu, mis siin ikka nii pikalt.
Ilus elu jah, aga kolmapäeval oli mul siis TPE eksam ehk siis nagu uurimistöö kaitsmine prantsuse keeles. Kui esitlus läks no ütleme enam-vähem, siis pärast tulid need küsimused. No täitsa pekkis, ma ju tean ju vastust ja siis üritan seletada. No ütleme, et arenguruumi on veel palju. Sõpradega mulisedes võin ju öelda, et kohv on must vedelik, mida me joome, ent eksamil võiks ikkagi sõna kohv kasutada. Ma loodan, et te saite aru, et see oli ainult näide. :) Aga ega eksamineerijad Sarah ja Jonathaniga sõbralikumad ei olnud. Seekord olid jah eksamineerijad väga ebasõbralikud. Je m'en fiche!
Meil sai vähemalt oma paberlennukeid lennutades palju nalja. Jah, me tegime erinevaid paberlennukeid ja siis näitasime, kuidas tiivakuju muudab portance'i ja vitesse'i.
Peale kooli lihtsalt välja ja pärast tantsu.
Neljapäeval samamoodi. Õhtul tantsu. Ma sain alles nüüd teada, et siis kui ma maksin selle 130 EUR'i, siis ma võin ükskõik millisesse tundi minna. Nii ebaaus, mõelge mitu tundi ma niiviisi kaotasin. Nüüd tuleb kõik tasa teha. Pealegi ma käin nüüd rattaga ja sinna minek võtab vaid 10 min. Pealegi ei ole mingisuguseid tüütuid koduseid töid. On aega elu nautida! Sjuuuper.
Reedel jälle peale kooli lihtsalt oleme väljas. Lihtsalt oleme. Lihtsalt eksisteerime. Nii lihtne!
Tänatänatäna hommikul, nagu ikka siin Prantsusmaal, nühkisin koolipinki. Peale kooli käisime mulle uusi tantsupükse otsimas. Väga vajalik info onju? Lõunat sõime perega oma koduaaias. Ma ikka pean selle jälle teemaks võtma, kuidas mulle ikka meeldib siinne söögiKULTUUR. Söömiseks võetakse aega, Ühtegi söögikorda vahele ei jäeta. Söögikordade kellaajad on u. poole tunnise täpsusega paigas. Kui ma ikka kella üheks süüa ei ole saanud, siis on ikkagi midagi väga valesti. Iga söögikord valmistatakse hoolega ette. Kaetakse laud. Otsitakse uued lilled vaasi. Lõpuks kui kogu ettevalmistus on tehtud, siis istub kogu pere lauda ja alustab naudingut. Minu jaoks on see kõik juba nii normaalne. Lihtsalt nii mõnus.
Ma mõtlesin veel natuke liiga palju ja mul tuli meelde, et ma ei ole ammu mõelnud sellele, kui normaalseks on muutunud kõik need bisoud. See on kõik lihtsalt nii normaalne. Seda ma hakkan küll Eestis igatsema. Või siis lihtsalt musitan teid musiks. :)
Pärast lõunat valisime vahetusemaga õhtuks retsepti. See on ka normaalne. Laupäeviti ikka valime ja vaatame, mida seekord eriti proovida tahaks. Varsti läheme lähedal asuvasse kitsekasvandusse, et õhtuks värsket kitsejuustu tuua. Mmmm....
Vahepeal on mul tantsutrenniga esinemine mingisugusel St Leu perepäeval. Tants, tants ja veelkord tants.. :)
õhtul tulevad külalised ja siis on õhtusöök. Ja öösel, kui ma muidugi õigesti aru sain, siis sõpradega kuskile välja istuma, tantsima, olema...
Hetkel olen ka niisama väljas niidetud murul tekikesel teile kirjutamas. Naabriaia kanade kaagutamine tekitab sellise mitte nii Pariisi kõrval olemise tunde ka. Teate, mul sai Pariisist villand. Ma olen Pariisi juba küllalt näinud. Elama ma sinna ei taha. Võib-olla ainult siis kui ma oman 10 000 EUR'ist sissetulekut, mis võib küll kunagi muidugi juhtuda, aga oleme ausad - kaugemas tulevikus.
Ühesõnaga hetkel on elu ilus vähemalt seni, kuni päike paistab...
Bisous :*
Tuesday, 6 April 2010
On est normaux! Au moins parfois... :D
Järjekordne tõestus, et ma elan ja olen täielikult oma vahetusperes. Pühapäeval kõik õue aiatöid tegema. Puid ja põõsaid oli vaja kärpida. Ja ikka täiega, sest kõik kasvab siin Prantsusmaal nii kiiresti, et kui sa igal kevadel puid peaaegu juureni maha ei püga, siis elame me varsti džunglis. Peale uimast hommikut oli päris mõnus käed mulda pista. Muidugi pidime me aeg-ajalt rinda pistma ka kevadiste ciboulette'idega ehk hoovihmarahesadudega. Ja pärast paistab jälle päike!
Esmaspäeval olid meie cloche'id väga helded. Äkki kupatas mu vahetusema meid kõiki välja šokolaadimune otsima. Minu 18. eluaasta jooksul on see esimene kord šokolaadi aiast otsida. vähemalt minu mäletamist mööda. Terve aed oli pisi-pisikesi šokolaadi mune täis. Kuhi korvis aina kasvas ja kasvas, aga Francoise ütles, et veel on. Äkki leidsin suure šokolaadijänese. Noh, minu šokolaadisõltuvus on nüüd mõneks ajaks rahuldatud. Vähemalt mõneks ajaks. Huvitav, kas juba ei ole AŠ(anonüümsed šokohoolikud) rühma kuskil avatud. Peaks end sinna kirja panema. :P
Lõunasöök lõppes munadepühade tordiga. Aga mingisugust pärismunade värvimist siin küll ei ole. Küsisin vahetusemalt. Kui nad üldse mune värvivad, siis kõigepealt nad lasevad muna rebust tühjaks, täitavad muna vedela šokolaadiga, lasevad tol hanguda ja siis värvivad muna ära. Aga üldiselt mingisuguseid hulle pidustusi siin küll ei ole. Kui Eestis panime endil mõnikord ikka muru lihavõtteiks hakkama, siis siin küll muru kasvatada ei ole mõtet. Õues on muru juba paarikümne cm pikkune. Niitma peab juba hakkama.
Täna oli meil siis kauaoodatud klassipildi pildistamine. Prantsusmaal on traditsioon, et kõik klassid valivad endile mingisuguse teema, mille järgi siis kõik riietuvad. Klassipilt on pigem tore ja naljakas sündmus. Ainus päev aastast, kus riietutakse eriliselt, naljakalt ja omapäraselt. Mingisuguseid stiilinädalaid siin küll ei toimu. Meie klass valis sel aastal siis teemaks Western. Eks siis kunagi näitan teile pilti ka.
Täna oli õues lihtsalt nii ilus ilm. Kindlalt üle 20 kraadi. Ja täna oli mul nii nõmedalt auke täis päev. Noh nagu alati teisipäeviti, aga kui on ilus ilm, siis tahaks selle kooliga ruttu ühelepoole saada ja siis sõpradega tšillama minna. Silke helistas ka mulle, tahtis minuga Pariisi jäätist sööma minna. Ja mina pidin talle vastama, et kahju küll, mul on praegu vaba tund, mul on kahe tunni pärast vaba tund, aga muidu ma lõpetan kell 6, nii et jääb vist ära. Kunagi kindlasti. Koolis on ka ju tore. Vähemalt nalja saab. :)
Tööd saab ka, siis kui teistel on tund ja minul vabadus, siis ma ikka loen, vaatan ja uurin seda DALF'i raamatud. Ma tõesti tunnen, et ma olen võimeline seda tegema. Lihtsalt asja peab kätte võtma. Francoise väidab, et ma teen juba palju vähem vigu, kui kohalikud. Aga kõik mu sõbrad on ka minu vastu pööranud. Muidugi ma ise palusin neid. Nad parandavad nüüd pea igat minu viga, mida ma teen. Mina tiirlen koridorides(noh nagu alati) ja siis lähem mataõps mööda. Ma siis ütlen talle, et "En fait, normalement on est normales" Ja siis kõik ülejäänud " Normaux!" Kui seltskonnas viibib kasvõi üks noormees, muutuvad kõik omadussõnad meessooliseks. Nii ebaaus! Diskrimineerimine! :D
Pärastlõunal oli kehaline ehk tants. Sel õpetajal on koreograafiast mingisugune väääga omapärane arusaam. Eelmine kord olime me rüütlid. Seekord juba sõdurid. "Nüüd teeme kõik sõduritervitust. Ja läks-üks-kaks-kolm-neli ja nüüd lasete püssi üks-kaks-kolm-neli ja nüüd saite ise pihta üks-kaks-kolm-neli ja nüüd võtate esmaabi paki üks-kaks-kolm-neli" Ja taustaks käib mingi tibidisko...
Bisous :*
Esmaspäeval olid meie cloche'id väga helded. Äkki kupatas mu vahetusema meid kõiki välja šokolaadimune otsima. Minu 18. eluaasta jooksul on see esimene kord šokolaadi aiast otsida. vähemalt minu mäletamist mööda. Terve aed oli pisi-pisikesi šokolaadi mune täis. Kuhi korvis aina kasvas ja kasvas, aga Francoise ütles, et veel on. Äkki leidsin suure šokolaadijänese. Noh, minu šokolaadisõltuvus on nüüd mõneks ajaks rahuldatud. Vähemalt mõneks ajaks. Huvitav, kas juba ei ole AŠ(anonüümsed šokohoolikud) rühma kuskil avatud. Peaks end sinna kirja panema. :P
Lõunasöök lõppes munadepühade tordiga. Aga mingisugust pärismunade värvimist siin küll ei ole. Küsisin vahetusemalt. Kui nad üldse mune värvivad, siis kõigepealt nad lasevad muna rebust tühjaks, täitavad muna vedela šokolaadiga, lasevad tol hanguda ja siis värvivad muna ära. Aga üldiselt mingisuguseid hulle pidustusi siin küll ei ole. Kui Eestis panime endil mõnikord ikka muru lihavõtteiks hakkama, siis siin küll muru kasvatada ei ole mõtet. Õues on muru juba paarikümne cm pikkune. Niitma peab juba hakkama.
Täna oli meil siis kauaoodatud klassipildi pildistamine. Prantsusmaal on traditsioon, et kõik klassid valivad endile mingisuguse teema, mille järgi siis kõik riietuvad. Klassipilt on pigem tore ja naljakas sündmus. Ainus päev aastast, kus riietutakse eriliselt, naljakalt ja omapäraselt. Mingisuguseid stiilinädalaid siin küll ei toimu. Meie klass valis sel aastal siis teemaks Western. Eks siis kunagi näitan teile pilti ka.
Täna oli õues lihtsalt nii ilus ilm. Kindlalt üle 20 kraadi. Ja täna oli mul nii nõmedalt auke täis päev. Noh nagu alati teisipäeviti, aga kui on ilus ilm, siis tahaks selle kooliga ruttu ühelepoole saada ja siis sõpradega tšillama minna. Silke helistas ka mulle, tahtis minuga Pariisi jäätist sööma minna. Ja mina pidin talle vastama, et kahju küll, mul on praegu vaba tund, mul on kahe tunni pärast vaba tund, aga muidu ma lõpetan kell 6, nii et jääb vist ära. Kunagi kindlasti. Koolis on ka ju tore. Vähemalt nalja saab. :)
Tööd saab ka, siis kui teistel on tund ja minul vabadus, siis ma ikka loen, vaatan ja uurin seda DALF'i raamatud. Ma tõesti tunnen, et ma olen võimeline seda tegema. Lihtsalt asja peab kätte võtma. Francoise väidab, et ma teen juba palju vähem vigu, kui kohalikud. Aga kõik mu sõbrad on ka minu vastu pööranud. Muidugi ma ise palusin neid. Nad parandavad nüüd pea igat minu viga, mida ma teen. Mina tiirlen koridorides(noh nagu alati) ja siis lähem mataõps mööda. Ma siis ütlen talle, et "En fait, normalement on est normales" Ja siis kõik ülejäänud " Normaux!" Kui seltskonnas viibib kasvõi üks noormees, muutuvad kõik omadussõnad meessooliseks. Nii ebaaus! Diskrimineerimine! :D
Pärastlõunal oli kehaline ehk tants. Sel õpetajal on koreograafiast mingisugune väääga omapärane arusaam. Eelmine kord olime me rüütlid. Seekord juba sõdurid. "Nüüd teeme kõik sõduritervitust. Ja läks-üks-kaks-kolm-neli ja nüüd lasete püssi üks-kaks-kolm-neli ja nüüd saite ise pihta üks-kaks-kolm-neli ja nüüd võtate esmaabi paki üks-kaks-kolm-neli" Ja taustaks käib mingi tibidisko...
Bisous :*
Sunday, 4 April 2010
piktšöörs
Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon
Ja saagu valgus...
Louis XIV has a belly...
"Pariisi mood"
blogipostitus n°128
Reede hommikul tormame mõlemad õega kooli(loe Bruno viis meid autoga, kuna Romane on endiselt karkudel) ja siis avastame koos, et kumbagil ei ole esimest tundi. Teate see onu Murphy ilmub alati kui teda vaja ei ole. :P
Helistasin Sarah'le ja Jonathanile, et nad varem kooli tuleks. Me harjutasime TPE'd ja ma tegin nende inglise keele jutukestele pisukese grammatika kontrolli.
kirjandus, inglise keel ja saidki tunnid läbi. Pärastlõunased matad jäid jälle, nagu iga nädal, ära ja mu koolipäev lõppes 11h30. Läksin koju saatsin laiali texto'sid teistele VÕP'idele, et mis toimub, mis teete ja kus teete. Teeme koos! Aga vastust kohe ei tulnud ja ma hakkasin "Schindleri nimekirja" vaatama. Me tegime Mylene'iga ECJS'is sellest esitluse. Ma otsisin klippe, mida klassis teistele näidata. Njaa...ajalugu on julm ja ebaõiglane.
Siis tuli tudi....lõpuks ärkan ja vaatan kella. Deem, kell oli juba 7. Vaatan telefoni ja mis seal on, sõnumid, et heeeiiii, mul ka pärastlõuna vaba, mis teeme? No deem, hiljaks jäid. Aga ei, magada on ka vahel vaja. Õppisin siis ruttu natukene SVT-d, sest mul laupäeval kontrolltöö. Ja siis läksin tantsu. Oh teate see GALA saab ikka nii vägev olema. Selline vägev 'mise en scene' käib, et...
Laupäeva hommikul avastan end tegemast kotrolltööd, millel ei olnud midagi pistmist sellega, mida ma eelmisel õhtul üritasin õppida. Nojah...juhtub ka parimatel. :P Peale kooli olen veidikene kodus. Noh lõunasöök ja sellele järgnev 'sieste' ja siis tahtsin sõita Pariisi.
Ja siit mu 'kannatuste rada' algabki. Minuarust rongidel on kogu aeg kas streik, teetööd või pühad ja siis nad ei tööta. Ma ootasin kõigepealt kolmveerand tundi bussi, mis viis mind kaks peatust edasi ja siis ootasin järgmised kolmveerand tundi rongi, mis mind Pariisi viis. Silke oli Pariisis end juba lolliks oodanud. Ma polnud teda terve igavik näinud. Me tahtsime Orsay'sse ühele expo'le minna, aga kuna see just avati siis oli seal pikk järjekord ja me otsustasime carnevalet' kasuks. See on Pariisi ajaloo muuseum, kuhu ma ei olnudki veel sattunud. Kõik need tähtsad paksud onu Louis'd ja siis revolutsioon ja siis uusaeg. Muidugi ei puudunud ka Rooma aega puudutav osa. Selle Marais' asuva "lossikese" aed oli ka suhtelisel kobe. Otsides Carnevalet' kohtasime teepeal üht austraalia meest, kes elab Pariisis juba 15 aastat ent ta prantsuse keele aksent oli jube. Me läksime suhteliselt kiiresti inglise keelele üle. Ta peab Marais ühte iiri pubi. Naljakas. Ta kutsus meid sinna üht klaasikest võtma. Aga jäägu see mõneks teiseks korraks...
Silke tuli minu juurde. Minu juures oli mingi Romane'i pidu. Väga lahe. Meie juures on nii hea pidusid pidada. Tantsuruumi igatahes on. Valgustus on ka olemas. Aga kuna mina, Silke ja minu vahetusvanemad olime sel peol veidikene antikehad, siis me läksime ühele tantsuetendusele "jazzing tango". Piletid välja müüdud! Õnneks mulle ja Silkele veel leiti mingisugused "kasutatud piletid" ja me siiski saime etendusele. Bruno ja Francoise läksid kinno. Aga see etendus. Võimas, professionaalne ja äärmiselt esteetiline. Ilus oli olla. Ma sattusin istuma Thomas' vanemate kõrvale. Ema tundis mu ära, mina teda mitte. Natuke vabandasin ja siis oli jälle hea olla. Terve etenduse ajal kuulsin ainult "Manifique! Superbe! Incroyable!" :)
http://www.youtube.com/watch?v=scitnuE0_0o&feature=channel
Peale etendust läksime Silkega koju ja siis ma helistasin oma sõbrad läbi, hellouuu kuskil toimub miskit? Nonäed ja toimuski. Aleandra juures olid kõik. Me siis lõpuks jõudsime ka öösi paiku sinna. "Hei Thomas, ma just istusin su ema kõrval!", "?" ,":D:D:D:D" Paar tundi ja siis hakkasimegi juba koju minema. Kodus olev pidu hakkas ka otsi kokku tõmbama. Silkega vaatasime veel 2 osa "Meeleheitel koduperenaisi" ja siis 3 paiku pugesime põhku. Hommikul oli meil Silkega aga varajane äratus, sest ta oli ühele oma sõbrale lubanud, et ta läheb temaga kell 9 jooksma. Aga kuna sõbral pole mobilltelefoni! (tehnikasajand), siis ta ei saanud talle ka teatada, et ta on tunni kaugusel oma kodust. Silke võtiski siis hommikul vara bussi, et sõita kas peatust ja siis ootas seal rongi ja siis sõitis Pariisi ja siis võtis RER'i, et sõita Aulnay'sse. Minuarust saab juba jala ka kiiremini Aulnay'sse, kui nende rongidega jamada. Kõik rongid peavad käima läbi Pariisi.
Mina ronisin kodus siis tuttu tagasi. Hommikust süües avastasin, et kell on juba lõuna. Täna jääb vist lõunasöök vahele. Praegu panen niisama tühja. Vaatan, uurin pilte ja kirjutan blogi.
Homme hakkan aiast šokolaadimune otsima!
Esmaspäeval kooli ei ole!
Pikk nädalavahetus...
Bisous :*
Helistasin Sarah'le ja Jonathanile, et nad varem kooli tuleks. Me harjutasime TPE'd ja ma tegin nende inglise keele jutukestele pisukese grammatika kontrolli.
kirjandus, inglise keel ja saidki tunnid läbi. Pärastlõunased matad jäid jälle, nagu iga nädal, ära ja mu koolipäev lõppes 11h30. Läksin koju saatsin laiali texto'sid teistele VÕP'idele, et mis toimub, mis teete ja kus teete. Teeme koos! Aga vastust kohe ei tulnud ja ma hakkasin "Schindleri nimekirja" vaatama. Me tegime Mylene'iga ECJS'is sellest esitluse. Ma otsisin klippe, mida klassis teistele näidata. Njaa...ajalugu on julm ja ebaõiglane.
Siis tuli tudi....lõpuks ärkan ja vaatan kella. Deem, kell oli juba 7. Vaatan telefoni ja mis seal on, sõnumid, et heeeiiii, mul ka pärastlõuna vaba, mis teeme? No deem, hiljaks jäid. Aga ei, magada on ka vahel vaja. Õppisin siis ruttu natukene SVT-d, sest mul laupäeval kontrolltöö. Ja siis läksin tantsu. Oh teate see GALA saab ikka nii vägev olema. Selline vägev 'mise en scene' käib, et...
Laupäeva hommikul avastan end tegemast kotrolltööd, millel ei olnud midagi pistmist sellega, mida ma eelmisel õhtul üritasin õppida. Nojah...juhtub ka parimatel. :P Peale kooli olen veidikene kodus. Noh lõunasöök ja sellele järgnev 'sieste' ja siis tahtsin sõita Pariisi.
Ja siit mu 'kannatuste rada' algabki. Minuarust rongidel on kogu aeg kas streik, teetööd või pühad ja siis nad ei tööta. Ma ootasin kõigepealt kolmveerand tundi bussi, mis viis mind kaks peatust edasi ja siis ootasin järgmised kolmveerand tundi rongi, mis mind Pariisi viis. Silke oli Pariisis end juba lolliks oodanud. Ma polnud teda terve igavik näinud. Me tahtsime Orsay'sse ühele expo'le minna, aga kuna see just avati siis oli seal pikk järjekord ja me otsustasime carnevalet' kasuks. See on Pariisi ajaloo muuseum, kuhu ma ei olnudki veel sattunud. Kõik need tähtsad paksud onu Louis'd ja siis revolutsioon ja siis uusaeg. Muidugi ei puudunud ka Rooma aega puudutav osa. Selle Marais' asuva "lossikese" aed oli ka suhtelisel kobe. Otsides Carnevalet' kohtasime teepeal üht austraalia meest, kes elab Pariisis juba 15 aastat ent ta prantsuse keele aksent oli jube. Me läksime suhteliselt kiiresti inglise keelele üle. Ta peab Marais ühte iiri pubi. Naljakas. Ta kutsus meid sinna üht klaasikest võtma. Aga jäägu see mõneks teiseks korraks...
Silke tuli minu juurde. Minu juures oli mingi Romane'i pidu. Väga lahe. Meie juures on nii hea pidusid pidada. Tantsuruumi igatahes on. Valgustus on ka olemas. Aga kuna mina, Silke ja minu vahetusvanemad olime sel peol veidikene antikehad, siis me läksime ühele tantsuetendusele "jazzing tango". Piletid välja müüdud! Õnneks mulle ja Silkele veel leiti mingisugused "kasutatud piletid" ja me siiski saime etendusele. Bruno ja Francoise läksid kinno. Aga see etendus. Võimas, professionaalne ja äärmiselt esteetiline. Ilus oli olla. Ma sattusin istuma Thomas' vanemate kõrvale. Ema tundis mu ära, mina teda mitte. Natuke vabandasin ja siis oli jälle hea olla. Terve etenduse ajal kuulsin ainult "Manifique! Superbe! Incroyable!" :)
http://www.youtube.com/watch?v=scitnuE0_0o&feature=channel
Peale etendust läksime Silkega koju ja siis ma helistasin oma sõbrad läbi, hellouuu kuskil toimub miskit? Nonäed ja toimuski. Aleandra juures olid kõik. Me siis lõpuks jõudsime ka öösi paiku sinna. "Hei Thomas, ma just istusin su ema kõrval!", "?" ,":D:D:D:D" Paar tundi ja siis hakkasimegi juba koju minema. Kodus olev pidu hakkas ka otsi kokku tõmbama. Silkega vaatasime veel 2 osa "Meeleheitel koduperenaisi" ja siis 3 paiku pugesime põhku. Hommikul oli meil Silkega aga varajane äratus, sest ta oli ühele oma sõbrale lubanud, et ta läheb temaga kell 9 jooksma. Aga kuna sõbral pole mobilltelefoni! (tehnikasajand), siis ta ei saanud talle ka teatada, et ta on tunni kaugusel oma kodust. Silke võtiski siis hommikul vara bussi, et sõita kas peatust ja siis ootas seal rongi ja siis sõitis Pariisi ja siis võtis RER'i, et sõita Aulnay'sse. Minuarust saab juba jala ka kiiremini Aulnay'sse, kui nende rongidega jamada. Kõik rongid peavad käima läbi Pariisi.
Mina ronisin kodus siis tuttu tagasi. Hommikust süües avastasin, et kell on juba lõuna. Täna jääb vist lõunasöök vahele. Praegu panen niisama tühja. Vaatan, uurin pilte ja kirjutan blogi.
Homme hakkan aiast šokolaadimune otsima!
Esmaspäeval kooli ei ole!
Pikk nädalavahetus...
Bisous :*
Thursday, 1 April 2010
1. aprill ehk kala seljal! :)
Väljas on lihtsalt nii mõnusmõnus kevad. Kõik puud on suuri roosasid ja valgeid õisi täis. Peale kooli istun sõpradega murul ja naudin elu. Lihtsalt nii mõnna...
Ma tean, et teid huvitab, mis tähendab kala seljal. :) See on Prantsusmaa 1. aprilli traditsioon. Üksteisele kleebitakse salaja paberist kalu seljale. Ja siis on hästi naljakas. Aga millegi pärast selliste "lapsikustega" tegeletkase ainult lapsena, seega väga seda traditsiooni ei hoita. Raamatutes on kirjas, aga päris elus ei näe.
Mõned uueda ja põnevad uudised ka. Mu vahetusõde maadleb siin praegu kõrgkoolide sisseastumiseksamitega. Sellepärast ta Inglismaale sõitiski, et ta eelmine aasta ühtegi kooli, kuhu ta tahtis, sisse ei saanud. Täna tuli siis lõpuks kauaoodatud kiri. Oled vastu võetud! Täna õhtul oli pidu-pidu. :) Ehk on tal siis järgmine aasta midagi kasulikumat, kui Disney Channelilt Lindsay Lohan'i või Aladdin'i seikluseid päev läbi vaadata. Vat sellest ma ei saa aru. Sisukas elu, või mis? :P
Mina olen ka praegu enda üle nii uhke. Ma sain geograafia kirjandi ja kaarditöö 15/20. Grammatika- ja ortograafiavigu on nelja A4 peale 5. Ma olen ikka nii tubli. SVT-s sain ka 7/10-st. Ma olen ikka nii tubli. Ennast kiitmast ma ei väsi. :)
Varsti tuleb vene keele pidu. Õpilaste motiveerimiseks korraldatakse kord aastas väike venekeelne hommikupoolik. Minu tähelend on see, kui ma loen ette kõik nädalapäevad ja seejärel luuletuse "Парус". Kas pole mitte vägev. Sarkasm. Ma arvan, et kõik, nagu mu isa, on nõukaajal selle luuletuse pähe õppinud. Siin on vene keele tase ikka vääääga kõrge. Veelkord sarkasm. Ma ei tea, mida ma järgmine aasta hakkan tegema. Vene keelt ma igatahes enam ei oska. Ja punkt.
Eile ostsin ma endale vaheajaks TGV piletid Lyon'i. Ma lähen Vanessalt külla!!! Kuna ma piletiteostmisega liiga kaua ootasin, siis selleks et odavaid pileteid saada, pidin ma võtma 5h54 rongi. Palju õnne mulle ärkamisel! Hommikul võtan esimese rongi, mis Taverny'st läheb ja siis üritan Lyon'i kiirrongi peale saada. Minu jaoks oleks see esimene TGV kogemus. Olen põnevil.
Maelle sõidab homme TGV'ga kaheks nädalaks on peika juurde. Tema aga Taverny'st rongi ei julge võtta. "Ma ei tunne ennast Pariisis liigeldes veel kindlalt". Halllloooo, kes elab siin terve elu ja kes mõned kuud? Ausalt öeldes, mul on tunne, et mu Francoise võtab mind poole tõsisemalt kui omaenese lapsi. Ma ei kujuta ette, mis vanuseni neil saapapaelu kinni seoti...
Ja ma armastan kastanikreemi. Mmmmm.....
Ma tean, et teid huvitab, mis tähendab kala seljal. :) See on Prantsusmaa 1. aprilli traditsioon. Üksteisele kleebitakse salaja paberist kalu seljale. Ja siis on hästi naljakas. Aga millegi pärast selliste "lapsikustega" tegeletkase ainult lapsena, seega väga seda traditsiooni ei hoita. Raamatutes on kirjas, aga päris elus ei näe.
Mõned uueda ja põnevad uudised ka. Mu vahetusõde maadleb siin praegu kõrgkoolide sisseastumiseksamitega. Sellepärast ta Inglismaale sõitiski, et ta eelmine aasta ühtegi kooli, kuhu ta tahtis, sisse ei saanud. Täna tuli siis lõpuks kauaoodatud kiri. Oled vastu võetud! Täna õhtul oli pidu-pidu. :) Ehk on tal siis järgmine aasta midagi kasulikumat, kui Disney Channelilt Lindsay Lohan'i või Aladdin'i seikluseid päev läbi vaadata. Vat sellest ma ei saa aru. Sisukas elu, või mis? :P
Mina olen ka praegu enda üle nii uhke. Ma sain geograafia kirjandi ja kaarditöö 15/20. Grammatika- ja ortograafiavigu on nelja A4 peale 5. Ma olen ikka nii tubli. SVT-s sain ka 7/10-st. Ma olen ikka nii tubli. Ennast kiitmast ma ei väsi. :)
Varsti tuleb vene keele pidu. Õpilaste motiveerimiseks korraldatakse kord aastas väike venekeelne hommikupoolik. Minu tähelend on see, kui ma loen ette kõik nädalapäevad ja seejärel luuletuse "Парус". Kas pole mitte vägev. Sarkasm. Ma arvan, et kõik, nagu mu isa, on nõukaajal selle luuletuse pähe õppinud. Siin on vene keele tase ikka vääääga kõrge. Veelkord sarkasm. Ma ei tea, mida ma järgmine aasta hakkan tegema. Vene keelt ma igatahes enam ei oska. Ja punkt.
Eile ostsin ma endale vaheajaks TGV piletid Lyon'i. Ma lähen Vanessalt külla!!! Kuna ma piletiteostmisega liiga kaua ootasin, siis selleks et odavaid pileteid saada, pidin ma võtma 5h54 rongi. Palju õnne mulle ärkamisel! Hommikul võtan esimese rongi, mis Taverny'st läheb ja siis üritan Lyon'i kiirrongi peale saada. Minu jaoks oleks see esimene TGV kogemus. Olen põnevil.
Maelle sõidab homme TGV'ga kaheks nädalaks on peika juurde. Tema aga Taverny'st rongi ei julge võtta. "Ma ei tunne ennast Pariisis liigeldes veel kindlalt". Halllloooo, kes elab siin terve elu ja kes mõned kuud? Ausalt öeldes, mul on tunne, et mu Francoise võtab mind poole tõsisemalt kui omaenese lapsi. Ma ei kujuta ette, mis vanuseni neil saapapaelu kinni seoti...
Ja ma armastan kastanikreemi. Mmmmm.....
Subscribe to:
Comments (Atom)