Sõbrad füüsikud...

Esmaspäeva hommikul pidi meil olema conseille de classe. Ma teadsin, et mina, kui M!!!etsallik olen kuskil keskel, seega vahet ei ole, kas nad alustavad nimekirja eest või tagant, ikka pean ootama. Hommikul kodus teen siis rahulikult, kiiret ju kuskile ei ole. Lõpuks kui pool-kolmveerand tundi peale nõukogu algust kooli jõuan. Hüütakse mulle ukse pealt, Hei Rešinaaa tee ruttu, sa oled järgmine. Ossssa vana kurat! Kuidas mul vedas, oleks ma kaks minutit hiljem tulnud, oleks ma hiljaks jäänud.

Nõukogus pidin ma seekord pettuma. Ma lootsin, et peale 7 kuud võetakse mind veidikenegi tõsisemalt. Ma teadsin, et ma ei ole viimasel ajal endast maksimumi välja pannud. Lootsin, et minu suunas tuleb mingisugunegi kriitika või soovitused. Aga mismismis, nagu ikka alati. Oh sa oled nii tubli, sa arened kogu aeg nii palju, sa oled teistele nii heaks eeskujuks. Ma naeratasin ja ütlesin ja-ja-ja, aga peas mõtlesin, et no mida te ajate. Ma võiksin ju palju rohkem. Mu keskmine hinne oli 12, 5/20-st, nagu esimeselgi trimestril. Seekord ainult koos kirjanduse ja ajalooga. Klassi keskmine on 10 midagi. Mina ei saa aru, kuidas on võimalik saada keskmiseks hindeks 4 või alla selle. Kõik pidi minu juures väga hästi olema. Nii on nii igav, kui kõik on hästi.

Kehalises lõppes meil sulgpalli osa ära ja nüüd jagati klass kolmeks osaks. Korvpall, mägironimine seinal ja tants. Noooo, arvake ära, mida mina teen. Teiste hoiatustest hoolimata valisin ma tantsu. Kahjuks osutus mu valik väga valeks valikuks. Koolis ei saa tantsu teha. Noortel on tõsiselt liiga palju komplekse. Aga see on ületatav. Paljudel on probleeme, et tantsuõpetaja oli neid kunagi lapsepõlves lolliks, paksuks ja rütmitajumatuks tembeldanud. Õpetajad saage aru, te ei tohi niiviisi teha, te rikute inimese elu ära! Nelly ei saa mitte kunagi tantsimist nautida, isegi pidudel ta ei tantsi üldse. Nii kahju.
Ent see, mida me õpetaja meist tahtis see oli lihtsalt midagi "müstilist" jutumärkides. Ta lihtsalt ütles, tantsi! Koolis ei saa selliseid ülesandeid anda. Jah kuskil kontaktimpro tunnis jah, aga koolis eieieieiei. See oli kaks tundi piina ja kannatusi ja pidevaid kahtlusi õpetaja kainuses. :P "Ja nüüd oleme me kõik rüütlid, võtame koti seljast ja laseme vibu ja nüüd võtame maast lille..."
Õudne! Ja nii kuni kooliaasta lõpuni... :S

Täna pärastlõunal tulid Jonathan ja Sarah minu poole. Me harjutasime TPE esitlust ja vaatasime, kuidas me oma paberlennuki kahe ventilaatori vahel lendama saame. Ta lendas koguaeg minema. Siis me füüsikaajud ragisesid ja ragisesid. Me ei teadnud, mida teha. Kas kaugus on vale, kas tiivakuju on vale, kas ventilaatorite tugevus on vale. Lõpuks sidusime lennuki nööriga ventilaatori külge, aga lõpuni me oma ülesannet lahendada ei suutnud. Kus te olete mu sõbrad füüsikud. Mul on vaja, et üks paberlennuk jääks kahe ventilaatori vahel õhku hõljuma. Kuidas ja millise lennuki me peame tegema ja kui kaugel peavad üksteisest olema ventilaatorid. Mõelge siis palun kõik. Võtke tunnis ülesandeks vms... :)
Aga muidu Sarah ja Jonathaniga on ka hästi tore. Prantslased on ikka nii toredad inimesed. :)


Ahjaa, ajaloos on ka hästi huvitavaks läinud. Meil on praegu tulemas II Maailmasõda. Teisel pool Euroopad on ikka teistsugune või vähemalt teistsuguse raskuspunktiga ajalugu. Siin maalitakse Saksamaast ja Hitlerist ikka kurat ja NSV on ikka ja alati olnud sõber. Aga ma ei laida siin miskit maha, see on lihtsalt tohutult põnev, kuidas see sama esimese Eesti periood Prantsusmaalt vaadatuna möödus.

Õhtul tantsu. Meil on varsti suur Gala tulemas. Jee, ma saan esineda!!! :) Võite vaatama tulla. :P

Bisous :*

Pilte...

Teamwork!

Loodame väga, et 2010. aastal "kasvatavad" koerad oma omanikud enda järelt koristama. Lugupidamisega. Auh-Auh!

"Meme les artichauts ont le coeur..."

Happy!

Comedie Francais'i purskkaevul...

Minu mehed!

Aiapäkapikku otsimas

YFU poolt oli meile tänaseks korraldatud orienteerimismäng Montmartre'l. See oli nii tore, vahva, lõbus, hariv ja muidu kihvt.

Ring hakkas pihta Lamarrck-Caulaincourt metroojaamast. Kes on filmi Amelie näinud mõistab ja saab aru. Kes ei ole. Siis see on lihtsalt üks metroojaam. Kõik, kes kohale olid tulnud jagati grupideks. Ühes grupis võisid olla nii vahetusõpilasi, vahetuspere kui ka YFU vabatahtlikke. Teepeal pidi vastama igasugustele põnevatele küsimustele. Nägime kõiksugu tähtsaid kivikujusid ja väljakuid, vanu tuuleveskeid ja Montmartre tänavaid. Astusime läbi ka Amelie'st tuntud kohvikust, puuviljapoest ja Amelie korterist. Siis uurisime Sacre coeur'i ja Tertre'i väljaku ümbrust. Lõpuks, peale paljusid treppe, jõudsime me samasse punkti tagasi. Istusime kõik koos, see suur YFU pere, kohvikusse ja tundsime end hästi.

Kuigi minu pere ei saanud tulla, oli ikkagi seal üllatavalt palju vahetusperesid. Nii tore on rääkida kõigiga. Juba on tuttavad ja ja tutvused ja sõbrad. Ma võisin ju mõelda, et mille jaoks mul seda YFU't veel vaja on. Aga just see pere tunne. See, et ma ei ole siin ikkagi üksi. Kõigile läheb korda, kuidas sul läheb. Minu "meeskonnas" oli üks hästi tore perekond, kes oli kunagi kaks aastat Indias elanud. Seega nende u.10 aastane laps on täielikult kakskeelne. Nii põnev! Ja nendega on kohe põnev rääkida. Isegi muust, kui uuest teleseriaalist või kollase ajakirjanduse kangelasest.

Elu on endiselt ilus...

Bisous :*

teine elu

Aga tegelikult on koolis ikka veel hästi tore (ja hästi igav tundides). Reedel jäid pärastlõunal tunnid ära. Käisime sõpradega jälle väljas söömas. Kalapäev ju ikkagi. Ja siis koju. Võtsin oma raamatu ja rannalina ja mõtlesin, et õpin siis ka natuke midagi. Aga eieieie, ma jäin hoopis tudusse. Uni tuli, kaklesin temaga veidike, aga ta sa siiski minust võitu. Kevadine õueuni. Mmmm....

Õhtul läksin Mylene juurde. Pidime oma ECJS'i referaadi Schindler'i nimekirjast ära lõpetama. Kui esimest referaati kirjutades enamuse ajast ma lihtsalt noogutasin vahetusõpilse naeratus näol, siis nüüd on juba tõsine moitie-moitie. Ehk siis ma ei ole tühi koht. Kirjutasin osa Krakov'i getodest. Grammatika on ikka õudne asi. Tõesti ainuke asi, mis mulle veel probleeme tekitab ongi kirjutamine. Lugeda oskan, rääkida oskan, isegi jutust saan aru. No ma pean end käsile võtma ja neid DALF'i ülesandeid tegema hakkama. Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti. Ma ei saagi aru. Koguaeg nagu midagi ei oleks teha, aga midagi teha ikka ei ole aega. Kes teeb, see jõuab! Peab vist tegema hakkama. :)

Õhtul pidin tantsu minema, aga taaskord kokkusattumusena jäi mul terve nädal tantsu vahele. Laupäeva hommikul oli ainult kaks tundi. Koju tulles lubasin endale, et hakkan tööle! Hakkasin ma jee. Jäin jälle raamatusse magama. No kuidas nii saab. 3 tundi kadus kui nõiaväel. Kolm tundi minu vahetusaastast on 1/2400 osa minu vahetusaastast. Liiga väärtuslik! :)

Muidu oli plaanis sõpradega 5 tunnisele "jalgrattamatkale" minna. Aga niiske ilm lükkas selle järgmisesse nädalavahetusse. Õhtul toimus mingi "koosviibimine" Thomas juures, aga ma olin nii väss, et jätsin seekord vahele. Vaat, ma ei ole enam see vahetusõpilane, keda ühekordse loobumise peale enam ei kutsuta. Ma elan siin, mul on sõbrad ja mul on võimalus alati kui ma soovin, siseneda sotsiaalsesse ruumi. See laupäev lihtsalt ei jaksanud.

Kas jaksan veel edasi kirjutada...

Niiiiii......

Ma nüüd võtan siis selle ammu edasi lükatud "kohustuse" siis nüüd lõpuks ette. Kunagi peab ju ka ree peale saama.

Mida rohkem asju toimub, seda vähem blogi kirjutama jõuan.

Kui nüüd täitsa algusest alustada...

Mulle tulid külla eestlased!!! Kadri, Aleksandra ja Elisa tulid nädalakeseks Pariisi. Ja teate, et ma tegin täpselt 0 pilti. Ma nüüd ei teagi, kas see on hea või halb.

Neljapäeval 18. märtsil kell 13.20 jõudis lennuk koos Kadri ja Aleksandraga lennujaama. Mina ootan 14.00-st neid hotelli ees. Ootan kümmekond minutit. Istun kõrvalolevasse kohvikusse võtan tee, võtan teise. Võtan juba lõunasöögi ka otsa. Lõpuks siis 15.30 helistan, no kus kurat te olete? Ee...lennujaamas. Ei no tore on. :) Lõpuks jõuavadki kohale. Appiiiiii nii palju mööda läinud ja.....mitte midagi ei ole muutunud. Nii hea! :)

Neljapäeva õhtupooliku jalutame niisama ühe hea ja pika Pariisi turistiringi, alustades deux ecuu kohvikus ja lõpetades triumfikaare all. Jutte ju nii palju rääkida. :)

Ja siis sõidan mina koju, teised jätan hotelli.

Reedel istun hommikupooliku koolis, lõunal läksime jälle sõpradega välja. See on peaaegu et reedene traditsioon, sest nad ei armasta kalapäevi. Minu lemmikud, aga mina olengi ju imelik. :P Peale lõunat pidid mul veel tunnid edasi minema, aga ma ei suutnud kooli tagasi minna, sest õues oli nii ilus ilm ja ma teadsin, et mu kallid eestlased on Pariisis ja mina passin Taverny's. No nii ei lähe. Lasin ka reede pärastlõuna üle. Te ei tea, mis hinnaga. Minuarust ma juba korra olen seletanud, mis süsteemiga see puudumiste värk siin käib. Parem on mitte puududa.

Pariisi jõudes helistas mulle Silke, ma käisin temaga korra raamatupoest läbi. Ta tahtis ka DELF'i jaoks selle raamatu osta. Tal läheb nüüd juba paremini. Siis läksime Pompidou'sse, kus ootasid meid Kata, Ale ja Elisa, kes oli reedese lennukiga ka Pariisi jõudnud. Silke ütles tere ja siis lahkus. Meie, turistid, tegime siis ühe mõnusa kultuurituuri. Siis hotelli puhkama ja end valmis panema. Õhtul tahtsime välja minna. Saingi siis lõpuks kluppi. :) Sai tantsida! Ma sain tantsida!!! Kas pean veelkord kirjutama, et ma sain tantsida!!!

Öösel, pigem hommikul, hotelli tagasi jõudes läksin ruttu magama, sest kui ma tahtsin veel laupäeva hommikul kooli minna, siis ei olnud mul rohkem kui pool tundi magada. Mina ei saa au, kes selle laupäevase süsteemi välja mõtles. Nii ei saagi ju reedeti väljas käia. Kell 6 üles ärgates, ei tahtnud mitte kui kuidagi Taverny rongi peale minna, aga mu kohusetunne sai minust võitu. Pariis oli suhteliselt tühi, jalakäijaid väga palju ei olnud. Rongisõit oli pooletunnine unevõit. Olgem ausad, koolis ma eriti adekvaatne ei olnud. Aga vähemalt ma viibisin seal.

Pärast kodus magasin end välja ja siis jälle Pariisi. Teised olid hommikul YSL näitusel suures palees käinud ja muidu niisama ringi hänginud. Annika oli ka Pariisi tulnud. Vanessa ka. Eestlasi kui palju. Tahtsime taas tantsima minna, aga seekord tänu erimeelsustele ja otsustusvõimetusele rändasime me lihtsalt terve Pariisi läbi ja leidsime end ikkagi hotellist. Muidugi ilma toavõtmeteta, mis Annikaga ta vahetusvenna korterisse reisisid. Peale tunnist passimist küsis Elisa siiski magavalt "Jacobilt" üldvõtme ja asi lahenes. :)

Pühapäeva hommikul sõitsime kirbuturgudele. Jaaa...seal on ikka tore. Muidugi me pidime sealt enne kõike nägemata hotelli tagasi tulema, sest Elisa pidi koos Vanessaga Lyoni sõitma. Õhtul käisime taaskord igalpool ringi. No mida sa ikka noortest, eriti Kadrist, Pariisis tahad. Pood, pood, pood! :D Õhtul sõitsin siis lõpuks koju.

Esmaspäeval kool. Ja siis jälle Pariisi!!! :) Teisipäeva ja kolmapäeva ööseks tuli Kata minu juurde. Njaa..

Peaks veel täpsemalt kirjutama, mida me päevad läbi tegime. Aga lihtsalt promeneerusime ja natutisime elu.

Kolmapäeval viimase õhtu puhul läksime siis restosse Ladina kvartalis. Tore oli. Musi-musi ja headaega. Nad sõitsid neljapäeva hommikul ära. Üheks ööks tuli minu juurde muidugi Elisa, tuli Lyonist tagasi ja pidi üheks ööks veel enne ärasõitu omale ööamaja leidma. Nii hea ju kui sul on maailmas tuvused. :)

Olgu see oli nüüd üks kiire ülevaade. Mis lõpuks juba suhteliselt segaseks muutus. Kas pole?

Räägime nüüd reaalsusest. Tegelikud tähelepanekud on siis hoopis seesugused:

• Ma oskan endiselt eesti keelt rääkida. Muidugi koos mõningate "prantsusepäraste" väljenditega. Aga siiski...
• Mina ei arvuta juba ammu enam euro-kroon. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nad igat oma 10 senti loevad. Mina ei tee enam 10 ega 20 eurol vahet.
• Peata kanad on ikka peata kanad. :P
• Siin on kevad ja teil on talv. Pariisis oli 17 kraadi. Lyonis 23.
• Pariis on minu kodu! Ma tunnen teda nagu oma viit sõrme.
• fotoka pean ära parandama, muidu ei saa ruttu pilti teha. Ja kaua ma pilte teha veel ei taha.
• Ilm on ilus, siis tuju on hea. :)

Aga niiiiii tore, et keegi mul ikka külas ka vahel käib. :)

Miks?

Miks on nii...

Prantsusmaal on igal puuviljal ja juurviljal hooaeg. Viinamarju saab ainult septembrist novembrini ja virsikuid juunist juulini. Kui pole hooaeg, siis vastavat puu- või juurvilja lihtsalt poes ei ole. Ja punkt.

Eestis võid terve aasta läbi viinamarju osta. Terve aasta läbi võid mugida neid plastmassimaitselisi viinamarju. Ja siis kui on september on poes ikka veel plastmassimaitselised viinamarjad.

Mis maa see Eesti on, et sinna ainult plastmassi peab saatma???

prantsuse prantslaslik prantslane prantsatas prantsuse prantssai prants...aidez moi!

Tervist! Peaks nüüd midagi vahepeal ikka kirjutama ka.

Täna oleme vahetusemaga terve päeva non-stop "Tuulepealse maa" vaatamise teinud. Igakord lõppeb osa nii põneva koha peal ära, et Francoise ütleb alati, et nooooo olgu üks veel. :P Ja nii vähemalt 4 osa järjest. Võib-olla vaatame peale õhtusööki veel ühe osa. :P

Täna jõudis Inglismaalt tagasi Maelle. Ossataevas mina loodan veel ikka ühe kohvriga (no heal juhul kahegatagasi sõita, siis ta tuli vähemalt 6 kohvri ja saja erineva kotikesega tagasi. Sellepärast ta siis Bruno endale järgi kutsuski. Päris mugav, ah paps kuule viitsid mulle Londonisse järgi tulla. - Tavai! :D Ja siis nad käisid kõik kohalikel valimistel hääletamas. Maelle siis sai ka elus esimest korda hääle anda. Me mõtlesime, et teeks valimisjaaskonnas skandaali, et miks minu nime nimekirjas ei ole. Ma ju nüüd ikkagi valimisealine. :P

Eile käisin sõpradega kontserdil. Millegi pärast ei teinud ma ühtegi pilti, aga õhtu oli ülivägev. Ludovic, Thomas, Robin, Kevin, Anthony, Liscio, Damien, Baptiste ja mina. Milline eskort! Nii on suhteliselt mugav ja turvaline õhtuti ringi liikuda. :) See oli hullult vägev rock-kontsert. Vähemalt tantsida sain. :) Keda huvitab, siis kontserdil esinesid 'the dodoz', 'I am un chien' ja 'pilöt'. Kadri ja Aleksandra, ma otsin juba andmeid järgmise nädalavahetuse parimate kontserdite kohta Pariisis. ;)

Koolinädalast ka miskit...

Koguaeg on tore...vähemalt vahetunnis. Ma tean, et mind hoiatati enne vahetusaastat. Aga ma lihtsalt ei suuda oma suud tundide ajal kinni hoida. Ma pean koguaeg lobisema. Vähemalt siis kui pole eriti põnev. Ja mõned õpetajad on minu kalduvust tundide ajal liiga palju bavardage'ida juba tähele pannud. Halb märk. Ma pean ikka eeskujulik õpilane olema. Te ju teate, et tegelikult südames olen ma ju ikkagi hea. :P

Üldiselt miskit tähelepanuväärset juhtunud ei ole. Koolielu käib ikka harjumuspärast rada. Kõik õpetajad streigivad, on stage'il või mingil muul põhjusel puuduvad ja enamasti on mul päevas üks-kaks tundi ja siis ongi koolipäev läbi. Noh muidugi v.a. neljapäev kui mul on kolm tundi füüs-keem. Quelle chance!

Saime oma TPE esitluse kuupäevad teada. Prantsusmaal on tund, mis sarnaneb natuke uurimistöö koostamisele, ent ühe aasta jooksul tehakse kolmestes grupides 5-leheline referaat, mida siis nö. eksamil siis žüriile esitatakse. Teised õpilased esitlust kuulata ei tohi. Prantsusmaa koolides ei nõuta esinemist ega esitlemist tundides muidu üldse. Teiste ees esinemine tundub õpilastele tõeliselt hirmutav. Õpilased tunni ajal õpetajaga üldiselt ei suhtle. Õpetaja räägib ja õpilased kirjutavad. Või magavad silmad lahti, aga midagi otseselt tegema ei pea kunagi.

Seoses TPE ja selle esitlemisega on tekkinud ka skandaalid. Muidugi mitte meie grupis. Meie grupp on imehästi töötanud. Mul on tunne, et me magasime terve aasta ja vaheaja selle otsa ja siis kirjutasime oma töö valmis, ma tegin mise en page'i ja arvutiesitluse ka(nad eriti ei kasuta arvutit tundides, see annab meile punkte juurde :P) ja saimegi oma töö valmis. Mõned, kes terve aasta närvanud on ei ole endiselt lõpetanud. Njaa...kui midagi vaja teha on, siis tuleb teha kas kohe või siis kõige viimasemal hetkel. Muidu kulub liiga palju närve. :P
Skandaalid tulenevad sellest, et keegi arvab, et keegi teine ei tööta ja siis see esimene läheb hästi närvi ja siis kolmas lohutab ja teine ei saa miskit aru ja siis neljas küsib mis toimub ja siis kogu see hunnik rahvast karjub üksteise peale ja siis pärast räägivad natuke üksteist taga ja siis on tohuvabohu. Ja kõige lõpuks on seal kõige vahel üks imelik eestlane, kes ei saa miskit aru ja lihtsalt irvitab prantslaste prantslasliku käitumise peale habemesse. :P

Vabal ajal võtan päikest või teen DALF-i jaoks ülesandeid. Igatahes endised õudusunenäod,kuulamisülesanded,on nüüd kõige lihtsam osa. Võite kindlad olla, et aasta keelekeskkonnas mõjub ikka väga võimsalt. Nüüd peaks veel grammatikat ka harjutama ja kõik olekski parfait!

Homme on mul üks tund.
Ülehomme kaks.
Kolmapäeval lausa neli.
Raske elu...

Bisous :*

Kõige ägedam esimene sünnipäev Prantsusmaal

Nii vägevat 18. sünnipäeva ei osanud ma mitte kuidagi oodata...

...Hommikul ärkan. Avan silmad ja mõtlen siis, noh Regina, oled nüüd 18. Mis tunne siis on? Hmm...tunnet ei olnud. Ärkan siis üles, teen oma hommikujooksud, nagu alati. Teen üldse kõik nagu alati...

Vahetusema avastas enne kodust lahkumist oma märkmikust, et mul on täna siiski sünnipäev ja soovis mulle ilusasti õnne. Aitäh! :)

...Koolist ma midagi ei oodanud. Aga ma sain ülisuure üllatuse osaliseks. Kõik soovisid mulle palju-palju õnne sünnipäevaks. Minu arust ma musitasin kogu kooli läbi. Noo....teeme pisikese arvutuse 2musiX1000=2000 musi. Pole paha. :) Ja Jonathan oli mulle teinud 3 suurt kooki, mida me siis ilusasti kogu klassiga prantsuse keele tunni ajal hävitasime. See oli lihtsalt nii armas! Oh ma ei tea, kuis neile kõigile aitäh öelda. Tavaliselt ei tehta sünnipäevadest koolis väljagi, aga see, mis mulle korraldati. Oh ma ei tea. C'est trop mignon. Je les aime avec tout mon coeur!

Peale kooli sõin ruttu(ma vihkan ruttu söömist) kooli'restoranis' ja siis tormasin koju Romane'i toitma. Ta vaeseke on ju oma jalaga liikumatu. Aga kiirustamisest näost punane koju jõudes avastasin, et ta oli endale sõbrad külla kutsunud je need toitsid teda. Deem. Ma oleks võinud ju veel oma kallite sõpradega koduteel venida. Nohjah. Pole hullu.

Täna oli nii ilus kevadine ilm. Soe. Päike paistab. Linnud laulavad. Aeg-ajalt tuleb mõni ebameeldiv tuuleiilike, mis veel T-särgi väel ei luba olla. Ma võtsin laua ja tooli ja raamatu ja lugesin päikesepaistel Marivaux "Orjade saart". Tore on, aga ma tõlkisin kõik sõnad ära, aga mitte essugi aru ei saanud. :P Vahele mõni sõõm teed ja palju mõtteid peas. Kuidas ikkagi ätra harjuda, et ma olen täiskasvanud. Kuidas ma nii ruttu siis täis kasvasin. Mida ma siis nüüd täis olen, et ma nii täiskasvanud olen. Ah?

Õhtul jõudis Francoise, me käisime lõpuks silmaarstil, kuhu ma hääästi ammu aja kirja panin. Jah, tõesti, mu silmanägemine on halvenenud. Aga väga hull ei ole, ma mõtlesin, et hullem. Siis kohe poodi, uusi klaase ostma ja ongi kaua edasi lükatud tegevus tehtud. Tänasida toimetusi ära viska homse varna. Pigem ülehomse. :P

Siis helistasid mulle mu kodused. Nad laulsid mulle!!!! Oilii-oilaaa! Prantsusmaal ei laula keegi. Ja siis tuli mulle äkki meelde, et Francoise oli maininud, et mulle oli mingisugune pakk tulnud. See oli minu sünnipäeva pakk, mille mu pere oli mulle saatnud. Jaaa....ma avasin selle nende silme all. Aitääähhh. Me kuulasime pärast oma vahetusperega Liisi Koiksoni plaati. Neile meeldis väga-väga. :) Te olete mulle nii kallid!!!!

Ja lõpuks lähen mitte midagi ootamata õhtust sööma. Ja siis äkki ilmuvad kingid, šampused, tordid ja kõik see muu, mis sünnipäevaga kaasas käib. Nii vägev. Šampusepudelid olen ma alati noormeestel lasknud lahti teha. Seekordne nõudmine oli, et mina pean avama šampusepudeli. I did it. Aga sellega tuleb mulle meelde kunagi hästi ammu Kata ja Susannega toimunud "eurovisiooni-õhtu", kus me 12.-13. aastasena üritasime lastešampust kuidagi lahti saada, aga see mitte kuidagi ei õnnestunud. :D Vat mis mälestused...

Ja mu vahetuspere läks vist täitsa lolliks ära. Nad kinkisid mulle i-Pod'i. No täitsa hullud ju. Mina ei suutnud oma silmi uskuda. Ma tänan. :)

Ja siis ja siis tegin lahti oma mailbox-i. Ossa poiss! Ma tänan teid kõiki, kes te mind meeles pidasite! See on tõeliselt suur rõõm teada, et maailmas on inimesi, kes sind ka peale ühte pikka aastat mäletavad. :) Südame seest läks kohe soojaks-soojaks. Ei, pigem lausa tuliseks. Kõrvetab juba. :)

Ma armastan teid kõiki. Kallistan ja musitan.

Bisous :*

Regina - 18. aastane vanamutt. :D

Süda rebitakse pooleks...

Koolirütmi sisseelamine on lihtne ja keeruline samal ajal. Nii hea meel oli kõiki oma sõpru jälle näha. Nüüd on ju õues kevad ja pidevalt saab väljas istuda. Kogu aeg saab nii palju nalja. Nendega on nii tore. Mul on ülilahe klass.

Aga tunnid, eriti matemaatika tapab. Ma ei saa mitte essugi aru. Ja ma ei teagi, homme pean ühe iseseisva töö tagasi andma, aga ma ei oska ja ma ei suuda ja ma ei taha. Õnneks on meil need hiigel imekalkulaatorid, milledega saab ühest kalkulaatorist teise kõik tehtud töö kopeerida. Sellest hädast aitas mind Jonathan välja, aga nüüd on vaja paberile veel kommenaarid panna, mis ma siis tegin. Aga ma ei teinud ju midagi! Oh...aga kontrolltööd on enam-vähem täitsa head.

Aaa.....kontrolltöödest veel. Ma sain kirjanduse suulise proovieksami 11/20. Ülikõva, see oli täpselt klassi keskmine. Oli ka neid kes said 3 või 4. Ma olen ikka nii tubli....noh kui ma tahan. :P Või siis kui see huvitav on. Igavates asjades ma ei viitsi tubli olla. Inutile.

Meil tuli tänasest klassi uus õpilane - Martin(loe:martään). Mina ju tean, mis tunne on olla uus. Ma läksin temaga kohe lobisema. Ta tuli siia koolist, mis asub Beauchamps'is. See on see linn, kus elas mu "esimene" vahetuspere. See on tegelikult hästi lähedal. Martin on täitsa kihvt ja muhe noormees. Eks näis mis küljed aeg temas välja toob...

...ja nüüd jälle üks õudne lugu. Ma sain kutse YES-ile. Ma tulen varsti koju. Appi! Ma ei tea, mida mõelda. Pool minust tahab hirmsasti juba koju tulla ja teine pool ei taha mitte kuidagi siit väga kalliks saanud inimeste juurest ära minna. Mu elu käriseb niiviisi lihtsalt pooleks.
Kui ma kutse sain, siis ma peitsin selle ruttu sahtli põhja. Avastasin ta just hetk tagasi ja vastuse saatmise kuupäev oli....üllatus-üllatus - eile! Nohjah, eks ma siis panen ta homme posti. Eks peab vist ikka koju tulema. Praeguste plaanide kohaselt jõuan ma teie juurde mu kallid eestlased 7. juulil 2010. Tulge ja kallistage mind siis kõvasti. :)


Hetkel vaid..hm...internetikallid...
Bisous :*

Unistuste elu*

Unistuste elu

Nonii...hetkel istun autos, mis liigub teosammul Pariisi poole. Prantsusmaal on puhkus ikka national - kõigil on täpselt samal ajal puhkus. Kõik on Savoie's Alpides suuskamas. Prantsusmaa on jagatud 3-ks puhkusetsooniks. Pariis ja selle ümbrus on viimases blokis. Sellepärast ongi praegu Pariisi suunaline maantee nii umbes kui üldse olla saab. Kolmerealine kiirtee ei aita siin miskit. Ent mina autot ei juhi. Mina ainult puhkan, magan, mõtlen või et tee midagi. Mulle täitsa meeldib.

Aknast on miljoni ei pigem kümne miljoni vaade. Rohelised kevadised mäed ja taamal sinavad lumised mäetipud. Möödume mägiküladest, mis elavad oma igapäevast laupäevast elu. Pikad-pikad puudega ääristatud alleed ja naeratavad lehmad, kelle piimast suudavad prantslased võluda igasugu imejuuste.

...peale seda sai mul tuju otsa ja ma panin arvuti kinni.

Natuke enne Dijon'i viskas vahetusisal üle ja me keerasime riiklikule maanteele. Suured kiirteed on alati tasulised ja liiguvad otse ja enamasti kiiresti. Riiklik maantee on see tee, mis kunagi oli, see mis läbib iga küla ja linna. Me olime just Burgudias. Jah...siis me vurasime seal vignoble'te vahel. Prantsusmaa on ikka nii suur, et igal regioonil on oma maastik ja oma nägu. Mägikülad jäid Savoie'sse ja nüüd möödusime chateau'dest ja hiiglaslikest viinamarjaistandustest.

Õhtuks jõudsime vanavanemate juurde. Lobisesime seal veidike, võtsime Perle'i auto peale ja jätkasime oma terve päeva pikkust autoreisi kodu poole. Kodus avastasin, et mul on tekkinud kodutunne. Minu tänav, minu maja, minu tuba. Minu, minu, minu....

Aga nüüd siis veidikene minu eelmisest nädalast ka...

Ma õppisin suusatama!!! Ma olen nii rahul endaga. Esimesel päeval...ollalalala(prantsuse aksendiga ja kätt vehkides nagu oleks ära kõrvetanud)...ma kukkusin vist iga 2 sekundi tagant. Aga õnneks olin ma piisavalt jonnakas, et kiirelt püsti tõusta ja jätkata oma teekonda allapoole. Algul kukkusin isegi rohelisel rajal, aga reedel läbisin juba küllaltki kiirelt juba musti radasid ka. Ilmaga vedas meil enam-vähem 4 päeva 7-st paistis päike. See on ju rohkem kui pool. :)

Eelmine laupäev, enne kui Alpide poole sõitma hakkasime, tehti maja tühjaks, nagu me oleks välja kolinud või midagi. Aga ei me kolisime ainult nädalaks Alpidesse minu vahetuspere mägikorterisse. Meie station asus mingis vanas mägikülas, mis tähendab, et see suusakeskus ei olnud tehas vaid üks tõeline ja päris ja mõnus suusakeskus. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli mägedes väga kõva tuul, aga nagu ma hommikul uudistest kuulisin, siis Prantsusmaad ületas torm Xynthia, mis tegi Lääne-Prantsusmaal palju pahandust. Mind aga õnneks see katastroof ei puudutanud.

Igal hommikul võtsin suusad ja lasin mäest alla station'i. Hommikupoolikuti oli mul suusakursused ja pärastlõunal suusatasin ma vahetusvanematega. Ja peale suusatamist läksime me basseini ja sauna!!!!!! Saunaaaa!!!!! Te ei tea, kui hea tunne see oli. Midagi eriti kodust ja mõnusat. Sauna ukse peal suur punane silt: alla 16 aastat keelatud! Prantslaste jaoks on saun ikka midagi väga ohtlikku. Kes see ikka tahaks vabatahtlikult ahju minna...

Ühel õhtul käisime Francoise ja Brunoga kohalikus boite'is üht õiget Savoie juustufondüüd söömas. Jaa....Prantsusmaal ei saa toidust mitte kuidagi ümber minna. Selle juurde pidi kindlasti jooma veini, sest kui sa kasvõi ühe tilga vett jood, siis see juust hangub või ma ei tea mida ta teeb su kõhus ja seedimine pidi sest peale lakkama. Nohjah...siin tulevad appi kõiksugu head prantsuse veinid. :) Õhtu kujunes väga lõbusaks... :P

Aga nüüd midagi väga õudset ka. Kui teile tundus, et see nädal oli eriti vägev, siis seda ta oli...minu jaoks. Romane, mu vahetusõde, kes on eriti kõval tasemel, murdis esmaspäeval oma sääreluu risti pooleks. See pidi midagi eriti valusat olema, sest talle anti pidevalt morfiini. Mäest tuli ta alla kelgul. Siis viidi ta kiirabiga mäest veel alla(jah ma olin u. 2000-3000 m kõrgusel) lähedal (1h kaugusel) asuvasse haiglasse, kus talle tehti operatsioon. Algul peale operatsiooni oli ta väga nõrk, aga nädalaga ta veidike kosus. Ent liikuda ta ei saa ja ta peab viibima kodus järgnevad kolm kuud. Quelle chance!

Iga päev käis vähemalt üks meist tal külas. Ja pere ühine puhkus ei olnud enam ühine. Eile sõitsime koju ainult mina ja Bruno, sest Francoise jäi Romane'ga haiglasse. Nad tuuakse kiirabiga homme koju. Eks näis kuis see kujuneb...

Täna tegin oma koolitöid, mis ma olin kaheks nädalaks sahtlinurka seisma pannud. Homme siis jälle üle pika aja kooli. Pariisis on kevad, soe ja linnulaul. Koolitööd tundusid niiiii tüütud. Tahaks lihtsalt elu nautida!!! :)

Bisous :*