Sama tunne, mis enne Eestist lahkumist

Nüüd on juba mingisugune järgmine etapp. Aeg puudub. Elu on. Aega ei ole. Elan oma elu ja aeg ei eksisteeri.

Täna käisin jalutamas.

Üritasin kirjanduse eksamiks korrata. J'ai la flemme totale. No absoluutne motivatsioonipuudus. Lihtsalt kuidagi lasen päevad mööda, sest ma ei tea enam mida ma pean kindlasti enne lahkumist tegema ja siis ma ei suuda ühelegi tegevusele keskenduda. Lihtsalt lebotada nagu ei suuda, aga midagi teha ka ei suuda. Oh mind küll. :P

Tegin oma paberimajanduse korda. Missugused kontrolltööd ja muud paberid minuga kaasa tulevad ja millised siis prügikasti rändasid. Võtsin kapiotsast alla oma tolmunud kohvri. Viimati nägin oma kohvrit 1. septembril 2009 kui oma kohvrit lahti pakkisin. Jah, aeg lendab. Aga mina ei saa täpselt aru, kas kohver on vahepeal väiksemaks jäänud või siis mina suuremaks kasvanud, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma asjad sellesse imetillukesse käekoti suurusesse kohvrisse mahutan.

Ja hetk hiljem mõtlen, et EI ma ei tule tagasi ja viskasin kohvri uuesti kapi otsa. Ja siis, et ikka tulen jah ja uuesti kohver alla. Njaaa, njaa, njaaa..... :) Muidugi tulen KOJU!!!!

Ning tegelikult enamuse ajast olen üleüldse sõprade pool. Ei tea, kuidas ma nad siia saan jätta. Pakin kõik kohvrisse kaasa. :P

Ja siis mõtlen, et peaks veel profiteerima(tõlkimatu sõim) ja Pariisis midagi põnevat tegema. Aga mul on nii hea meel, et Pariis on minu jaoks tehtud. Linnuke kirjas ja enam ei mingisugust muret. Nüüd uued eesmärgid. Nüüd jääb üle vaid avastada mõni uus koht. Maailm ootab avastamist!!!

Pidage siis vastu, ma varsti juba tulen!

Musid :*

Täna olen siis korralik

Tänane koolipäev jäi väga lühikeseks, kuna ma mõistsin suhteliselt ruttu(peale esimest tundi), et ma olen peaaegu ainus loll, kes end peale klassinõukogu kooli vedas. Hinded käes ja puudujaks märkimine enam ei ähvarda, siis milleks üleüldse kooli tulla? Peale esimest tundi läksin Anthony'ga Thomas poole. Tegime 'mitte kui midagi', sest meil on vaheaaeg. Väikene prantsuse kirjaduse eksami pilvekene veel varjab vabaduse piiritust(piir, piiri - noh saite aru küll), aga muidu teeme mis tahame. Sõime lõunat ja siis läksime Anthony korterist läbi ja siis minu juurde. Viskasin asjad koju, võtsin teki, kaardid ja veepudeli ja me läksime kõik koos metsa. Mine metsa! Ja me tundsime end hästi. Õpetasin poistele valetamise selgeks. :) Ja siis jalutasime veel niisama ringi. Anthony läks autokooli ja me Thomas'ga läksime minu poole. Vaatasime natuke mälestusi minu endisest elust, a la aastaraamat, koolilehed, pildid jne. Ei ole midagi muud öelda, vägev elu mul! Siis läksin tantsu ja siis tulin koju ja nüüd istun siin ja kirjutan seda imelikku postitust.

Kõige selle lõppu üks suur MERDE!, miks ma unustan alati oma fotoka välja võtta kui mõni tore ja pildistamist vääriv hetk on. Aga noh palju sa oma elu ikka pildistad. Õnneks on mul veel mu silmad, mis teevad hoopis teistsuguseid mälestuspilte.

Ah küll ma olin täna tubli, sain isegi kaks rida kirja. Oh mind küll!

Bis. :*

või siis ikkagi üleülehomse

Nonii.....

Lühidalt:

Aeg lääääääähhheeeeeeeb. Mina lähen aga täitsa lolliks kätte ära.

Appi, ma ikkagi ei suuda end vist kokku võtta.


Vahepeal oli YFU viimane reunion. Jah, sain aru. Ma tulen koju tagasi! Apppppiiii!!!!

Täna oli klassinõukogu. Mu keskmine hinne on 13 ja midagi veel. Minuarust on see supertubli. Ja siis ma tegin õpetajatele kooki ja Eesti piltidega kaardid, tänusõnade ja enda kontaktandmetega. Ma olen ikka nii tubli!

Tantsus ka asi edeneb. Meil tuleb päris kihvt gaala, nau nad siin aastalõpu etendust nimetavad.

Jah, kuulge ma tahaks nii palju jutustada. Ma luban et homsest hakkan korralikuks. Liiga palju on vahepeal toimunud.

Ma olen elus ja terve ja õnnelik.

Bisous :*

tänaseid toimetusi ära viska homse varna.....vaid ülehomse

Nüüd, peale sajandat korda ma luban, et ma kirjutan blogipostitust ja ma kirjutan selle lõpuni. Ma olen selle nädala jooksul nii mitu korda alustanud, aga ma kunagi ei tea, mida siis nüüd öelda.



Teen siis ruttu ja kokkuvõtvalt ka nädalakroonika ära. Laupäeva hommikul kool, ei miskit erilist. Peale kooli Pariisi Vanessaga kokku saama. Kuna mind oodati Taveny'sse tagasi, siis ma väga kaua Vanessaga ei saanudki olla. Kiire klatšivahetus ja asi ants. Tagasi Taverny'sse jõudes tšillasin Thomas, Anthony ja Piat'ga Ludovic'i juures.



Pärast läksime Thomas juurde. Õhtusöök Thomas vanematega. Jaaa, jää siia elama!.......Hmm....Ma arvan, et ma ikka lähen KOJU. :P

Õhtupoole tulid teised ka Thomas juurde, kus tema õel oli oma sõpradega soiree. Ent tüübid rikkusid veits Jenny tüdrukuteõhtu ära. Noh jah. Ebaõnn! Väljas oli lihtsalt nii soe. Nii-nii soe.



Järgmisel hommikul otse Pariisi Vanessaga Champs-Elysee'l toimuvale põllumajandus festivalile. Oi kui palju inimesi, oi kui palju kuumust. Igatahes meie veeotsingud võtsid poole meie ajast. Teise poole ajast imetlesime Champs-Elysee'le rajatud põlde, lehmakasvandusi ja metsi. Igatahes kogu Champs-Elysee oli autodele suletud ja põllumajandust täis. Nii naljakas oli vaadata pariislasi, kes leham nähes....Oh, la vache!! Nagu poleks elusees näinud. Ausalt öeldes ega ma ei imestaks. Vanessa pane siis millalgi ikka pildid hakkama. Ja palun ära tee nagu mina. :P Mina muutun Vanessaga ikka nii laisaks, et ühtegi pilti ei viitsi teha. Siis võtsime rongi Les Halles'idesse ja otsisime jäätist. Jäätist. Õues oli selline kuumus, et te isegi ei kujuta ette. Nii mõnigi kraadike üle kolmekümne. Ja juba oligi aeg sealmaal, et ma pidin koju sõitma.



Claire kutsus mind enda lahkumispeole. Claire on mu sõbranna tantsutrennist, kes kolib Ch'tide juurde. Ch'tid on põhja-Prantsusmaa elanikud, kes räägivad imeliku aksendiga. Jušt nii, et ša ei šaa mitte miškit aru. Igatahes Claire'i lahkumisõhtu toimus siis pühapäeva õhtul. Ta lubas mind muidugi endale Calais'sse külla kutsuda, aga noh loodetavasti juhtub see enne, kui mina oma lahkumisõhtut korraldan.

Igatahes ma mõtlesin, et ma siis küpsetan ruttu miskit kaasa. Aga kuna mul oli aega vaid loetud minutid, siis ma tahtsin ruttu ja midagi lihtsat. Isegi Karin tuli appi. Aga minu närv ei pea viimastel hetkedel enam vastu, nii et ma andsin alla ja otsustasin pistaatsiapähkleid ja soolapulki kaasa osta. Ohjah...nüüd ma naeran, tol hetkel olin närvis. :D

Vahetusvanemad jõudsid koju ja viskasid mind Claire'i juurde ära. Aga te isegi ei kujuta ette, kui kaua me seda maja otsisime. Mul oli ainult aadress ja telefoni numbrit ei olnud ja siis ma jamasin majahoidjaga, et kus elab Claire. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks leidsin ma end siiski Claire'i korterist. Nii palju uusi turvusi. Neid prantsuse tutvusi. Noored vanuses "esimene laps". Lobiseda igatahes sai. :) Head aega, Claire!

..........................................................................................................................
Ja tegelikult täna on juba 10. juuli. Kuidas ma oma blogikirjutamist niiiiiiiiiiiii kaua edasi sain lükata? Elu on nii kiire ja ma ei saa oma viimseid minuteid mitte kuidagi arvutis istumisele kulutada. Nüüd ma võtan end kokku ja jõuan tänaseni. Nüüd kui see on kirjas, siis nii peab see ka juhtuma. Master Mind! :P

Originaal

segadused südames...

Annika postitust lugedes sain ma alles aru, et jah varsti ongi kojutulek. Või äraminek. Kuidas võtta. Ma sain ka kõik rongiajad. Kirjutasin isegi vastu, et jah tulen ja tulen nagu kõik teised vahetusõpilased lõpuks ikkagi koju tulevad. Mina ise aga ei saanud mitte midagi aru. Ma vastasin, ise mõistmata mida ma teen. Nagu robot. Minu aju ei tunnista veel, et ma tõesti sõidangi tagasi Eestisse ja jätan kõik selle siin. Kuidas?

Mul on nagu kaks elu. Üks elu, mida ma olen elanud 17 aastat ja see teine, see uus, mis on minust aastaga teinud selle Regina, kes olen ma just nüüd ja praegu. Aga kuidas need kaks elu ühendada ma ei tea.

Ma olen oma prantsuse pere täieõiguslik liige. Selle tõestuseks, käisin ma eile Francoise'i tädi matustel. Mind võeti kaasa sinna, kuhu lubati ainult kõige lähedasemad. Matused on alati natukene masendavad, aga ma olen oma pere liige ja ma toetan neid nii heas kui halvas. Suguvõsa tunneb mind hästi ja mina neid. Oh ma ei tea. Noh, vähemalt olen ma nüüd isegi prantsusepärased matused ära näinud.

Mind tabas esimest korda Prantsusmaal ka külmetushaigus. Aru ma ei saa, kust see tuli, sest väljas on ligi 30 kraadi sooja. Igatahes kogu peanupp koos nina ja kurguga oli kinni ja valus. Täna ma kooli ei läinud, võtsin kõiksugu keemiat sisse ja magasin 2-ni päeval ja nüüd on juba täitsa tore olla.

Kogu kolmapäeva pärastlõuna veetsin Thomas'ga. Vat mis sest saab, ma ka ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi...

Kuidas ma saan kõik oma sõbrad siia jätta. Jah ma võin ju neile külla sõita, aga see ei saa enam iial sama olema. Ma elan siin. Pärast oleksin ma vaid üks välisturist.

...Ent samas, ma nii ootan, et ma saaksin teid mu kallis pere ja mu sõbrad kallistada hästi kõvasti ja öelda teile, et te olete mulle väga KALLID ja ma ARMASTAN teid!

Regina, teie maisekaeiteakes.

Tahtmine mitte millestki blogi kirjutada

Heia, just praegu tuli tahtmine blogi kirjutada. Õppida ei viitsi, j'ai la flemme. Magama ka veel ei jaksa minna. Je suis trop fatigue d'aller dormir. :P Ah oui c'est dur la vie comme ca. :D J'ai trouve juste maintenant, que je peut, bien sur si je veux, ecrire mon blog en francais. C'est super cool, n'est pas? Ah je suis contente. J'espere que vous aussi. :) Desole, et ma ühtegi kriipsukest tähtede peale ei pane, aga ma ei oma prantsuse klaviatuuri.

Pühapäevaga jäime siis pooleli jah. Noh hommikul ootan ja ootan ja ikka veel ootan, et Sophia üles tõuseks. Lõpuks kell 12 ja natuke veel ei pidanud minu närv enam vastu ja ma sosistasin talle kõrva S-o-p-h-i-a, kell on juba natukene. Ja siis ta kargab äkki istukile, ja vaatab mulle suurte uniste silmadega otsa, Miks sa mul magada lasid???? :D:D:D

Siis sõime hommikust ja otsustasime, et õhtune rong on ikkagi liiga hilja ja kuna me eelmisel päeval juba niiiii palju näinud olime, et Sophia läheb kella 2-se rongi peale. Kuna kell oli ka juba natuke edasi liikunud, siis tuli välja et minul ei olnudki mõtet Pariisi sõita. Sophial ka ju aju ja ta oskab ise rongijaama sõita. Lehvitan talle siis Taverny rongijaamast ja lähen koju.

Mõtlesin, et õpin natuke. Esmaspäeval ikkagi ju kirjanduse "eksam", teisipäeval ajaloo töö, reedel mata ja laupäev SVT. Igatahes bulot'd mul jätkus. Aga kauaks ei jätkunud aega, sest Thomas tuli minu poole ja niiviisi ei tule õppimisest midagi välja. Noh, nagu ma reedel ka mata kt-ks korrates nägin. Varsti tulid Maelle ja Francoise ka koju. Nad käisid Tati korteris inventuuri tegemas. Matused on neljapäeval. Millegi pärast saad alles siis aru, kui kallid on sulle inimesed, kui sul neid enam pole. Kaastunne omastele.

Esmaspäeva hommikul üks tund õudset matemaatikat. Ja siis koju kordama kirjanduseks. Thomas'ga otsustasime, et me peame eraldi ikka kordama. Muidu ei saa. :P Teate, et mul läks kirjanduse proovieksam täitsa hästi. Minuarust vähemalt. Ma ikkagi kirjutan ju ja mu tööl on algus, keskpaik ja lõpp. Nii nagu olema peab. Eks näis. Prantsuse keele õpetaja küsis, et kas mul on veel midagi, mis mulle kirjutamise juures pidevalt probleeme tekitab. Noh artiklid, pööramine ja eessõnad, aga lõpuks jõudsime ikka järeldusele, et ta otsi mulle mõne hea raamatu prantsuse keele grammatikast. Nii armas temast, et ta ikka mõtleb minu peale. Aa..prageu tuli meelde, mul on tekkinud mingi eriti rõve sügelev köha, mis lööb välja ainult hetkedel, kus kogu klass on vait ja ma üritan oma kontrolltööd teha. Leevendust otsin veepudelist, aga alati see ei aita. Nii vastik, silmad jooksevad vett ja mida rohkem köhid seda rohkem sügelema hakkab. Muidu ei ole midagi. See on vist maladie des devoirs... :D

Täna, teisipäeval, pidi hommikul tund olema. Kogu klass tuleb kohale ja õpetajat ei ole. Ootame veerandtunni ja teise niisamuti. Lõpuks tullakse ja öeldakse siis meile, et ilmselt teil ei ole esimest tundi. Olgu nii. Ma ärkasin hommikul seetõttu ikkagi veerand tundi varem üles. C'est dur. Ja siis kool ja kool ja ajaloo kontrolltööd. Minu lemmikud, ilma ühegi sarkasminoodita. Ma kirjutan enda arust juba täitsa hästi, ainult liiga aeglaselt. Alati jääb üks kolmandik tööst kirjutamata. Arene Regina, arene! Siis kimasin koju, et vahetada riided ja siis tagasi kehalisse. Teistel on samal ajal hispaania keel. Hola, como estas? Muy bien. Aga kehaline oli täna täielik katastroof, tegelikult meil nagu ei olekski pidanud seda olema, sest meil ei olnud saali. Pidime õpetajaga filmi vaatama, aga täna hommikul teatati meile, et ta siiski otsustas kehalise teha. Aga ainult minu oli aega koju riideid vahetama minna. Siis me läksime "supermotiveeritud" klassiga lihtsalt õue korvpalliplatsile istuma. Õps üritas midagi teha, aga lihtsalt mitte keegi ei liigutanud. Lihtsalt laiskusekotid. Lõpuks õpsil viskas ka üle ja siis me pidime raamatukokku istuma minema, lahkuda ei tohtinud, sest me olime õpetaja vastutuse all. Oh, ma lihtsalt kaotasin oma elust 2 tundi. Pärast kimasin tantsutrenni. Mõnikord teen kaks tantsu järjest, aga peale tänast trenni ei-ei-ei. Me tegime hantlitega käemuskleid, mida ma ilmselgelt ei oma. Njaa...nüüd ei jaksa teetassigi käes hoida.

Kuna ma varem kehalisest koju tulin, siis jõudsin Jonathan'ile homse sünnipäeva puhul koogigi valmis küpsetada. Vaatab, mis sest homme saab...

Praegu lobiseme Romane'iga. Ta on ilmselgelt rahul. Ta sattus ilmselt toredasse perre. Aga eks seda näeb natukese aja pärast, hetkel on ta igatahes õnnelik. Noh nagu üks õige vahetusõpilane peabki alguses olema. Mingi hetk tuleb bluus ja siis on kõik tore ja siis on juba kahju ära minna. Oh seda elukest küll. Kuidas mina küll hakkama saan, ei tea...

Bisous :*