Elu õpetab...

Salut!
Täna oli YFU reunion Pariisis, kuhu tulid kõik pariisi ümbruses elavad vahetusõpilased ja nende vanemad, et rääkida suud puhtaks, millega siis tegelikult rahul oled ja millega mitte. Nägi jälle kauanägemata rahvast. Annika oli ju seal, aga me saime ikka šoki küll. Ei osanud enam Eesti keelt rääkida. Üritus iseenesest oli väga kihvt. Huvitav oli kuulda, mis teistel toimub, kes ei ei saa keelega hakkama ja kellel perekond paneb näkku. Aga minul on ju kõik suuuurepärane, muidugi sain nutta oma liigse vaba aja üle...aga ma sain julgustsust, et küll ka see tunne möödub...sest ma leian endale sõpru jne...
Lõunalauaks oli iga pere teinud miskit prantsusepärast soolast ja iga vahetusõpilane oma kodumaalt pärit magustoitu. Mina tegin õigeid Eesti kaeraküpsiseid. Teate neid kaeraküpsiseid otsisin ma ikka kaua-kaua...poes neid õiged tegelikult ei olnudki...siin on ainult nisu. Nagu pärast kuulsin, peab neid minema kuskile vene poodidesse otsima. :)
Praegu lobisesin oma perega, jutu sees tuli nii mõndagi välja, mis on prantsusmaal teistmoodi:

• koolis pole garderoobi, tassi kõik kaasas mis kodust kaasa võtad.
• koolis ei ole nö koolivälist tegevust, ei mingisuguseid spordivõistlusi, moeshowsid, pidusid n'importe quoi'sid
• ma võin käia prantsuse kinos, saan vabalt aru(eile käisin "Petit Nicolas''d vaatamas :) - see meeldiks väga Hendrikule ja üle-üldse kõigile posikluttidele...soovitan)
• Käsin arsti juures tervisetõendit saamas - Mul on perfektne tervis :) ...nii ma vähemalt aru sai

Ma ei mäletagi, millal ma viimati kirjutasin...tõesti vaikselt hakkab motivatsioon kaduma...see ei tähenda, et siin kihvt pole...aga lihtsalt...noh unustan ära või nii. :D Peaks midagi koolist ka kirjuama...Nojah...tavaline, ainult poole lihtsam kui Eestis...nagu tõesti...aga miks siis ikkagi prantslaste elatustase kõrgem on...võib-olla polegi see kooliharidus see kõige tähtsam. No võta kinni, mina ei tea.

Reedel, kui mul on koolipäeva keskel lihtsalt 4 h pausi, käisin metsas jalutamas...oh mind Eesti metslast küll...mulle meeldib seal. :) Metsa keskel on järv...ja kogu mets on kastaneid täis...mul oli koguaeg selline tunne, et mõni neist kukkub otse puu otsast mulle pähe. Ma olin metsas põhimõtteliselt üksi...siin inimesed väga ei lõbusta end metsa jalutuskäiguga...aga võib-olla oli asi ka selles, et oli keskpäev.

Käsin taas tantsimas, ma vist avaldasin tantsuõpsile muljet, ta küsisis, et kas ma olen enne tantsinud...mina punastasin natuke ja vastasin un peu. :) Seal tantsivad inimesed jälle ei teadnud, et ma vahetusõpilane olen...nad arvasid, et ma lihtsalt mingi aksendiga rääkiv immu olen. ;D

Tegelikult ma lähen nüüd magama...aga enamasti ma unustan kõik tähtsa blogisse kirja panemata...küsige, kui teid miski huvitab, sest mina olen juba kõigega väga harjunud ja ega argipäeva elu siis blogisse kirjutamist väärt ole. :D:D:D Aga olgem tublid...

Bisous
:*