Jupikesi nädalavahetusest
Niiiiii palju toimub kogu aeg...lihtsalt ei jõua blogi kirjutama.
Laupäeva alustasin koolis. Peale kooli avastasin, et kodus olid mingid külalised...grand repas. Siis kihutasin Pariisi. Tormasin koos Silkega enda juurde tagasi ja õhtul klassivenna sünnipäevale. Veits tihe päev või mis...aga see on vaid algus. Põhapäeval käisime jälle Pariisis. Põärastlõunal tui Silke vahetusisa meile tuuri tegema....jõudsin õhtul kell 8 koju...ja ma lihtsalt vajusin, ei jõudnud isegi teistele tere(bisou) öelda....lihtsalt vajusin diivanisse...
Olgu nüüd natuke põnevaid detaile ka.
Laupäevasest lõunasöögist, nagu ikka mõned tunnid, sajad käigud...aga kuna mul tegelikult oli kiire(Pariisi oli ju vaja jõuda), siis koguaeg oli kellatiksumise hääl kõrvas. Pariisis otsustasime seekord Lafayette'i ja Printamps' kvartalit avastada. Teate need jõuluvitriinid ja need hiiglaslikud lukskabuamajad. ja need rahvamassid. vägev ja väsitav. Lõpuks ostsin kaks makrooni...prantsuse patisserie üllitis, küpsised, mis pole tehtud jahust vaid mandlipulbrist. veits nämmad. :)
Siis rongiga tagasi Taverny'sse, ma võtsin Silke kaasa, et ka tema saaks osa sünnipäevapeost. Sest noh, ega mei siin ju sõpradega priisata ei ole. Koju jõudes olime hullult vässud...magasime pool tundi...ega see ostlemine ju lihtne ei ole. Hakkasime minema, tahtsin poest läbi minna, et mandariine osta...no täitsa lõpp...hull mandariini isu tuli peale, sest siin ollakse siiski tagasihoidlikud ja süüakse üks mandariin õhtuks, mitte kilode viisi nagu meie kodus Eestis. Aga kuna kell oli siiski juba 7 siis kõik poed olid juba kinni...mul oli mingi whaaaaattt!!! Lõpuks mingi nurgapealse urka leidsime.
Pidu! Prantslased oskavad pidu pidada. Tarbitakse meelemürke, aga tõesti võrreldes eestlastega väga vähe. Väga vähe. Aga tantsitakse selle eest poole rohkem. Ma veetsin tõesti väga mõnusa õhtu. Ja ma avastasin, et mul on siiski väga palju tuttavaid, kes elavad minu läheduses. Öösel saadetakse kõik tüdrukud, ka Regina ja Silke, ilusti koju.
Pühapäeval peale hommikusööki läksime Slikega rongi peale, ah ei enne veel käisin raamtupoest läbi, et tühistada tellimus, sest ma olin romaani, mida ma lugema pean leidnud Lafayette librarie'st. Aga muidugi olin ma suutnud tšeki ära kaotada. Ärge arvake, et ma nii palju ka muutun, sest ikka ma kaotan kõik vajalikud paberid või jään alati hiljaks. Sellised asjad ei muutu nii lihtsalt. :D Ikka veel on minu pea täielik tuulepea. Aga ma oskan ju teha armast nägu, nii et oma raha ma tagasi sain. Juhei. Aga selleks peab oskama prantsuse keeles vaielda....nänänänä hakkama saan. Noh...rongist jäime me selle intsidendi tõttu muidugi maha. Pole hullu. Järgmine tuli juba 15 min. pärast.
Pariisis jalutasime Montparnasse'il. Need väljakutel, tänavatel ja surnuaial, kuhu on maetud paljud kuulsaid inimesi. Näide Janikale - minu oma silm on näinud Charles Baudelaire' hauda. Vaata nüüd oma raamaturiiul ilusti üle ja siis ütle vau!
Siis tormasime metroo peale, et Notre-Dame ees kokku saada Silke isaga. Ta on giid. Hetkel töötab ta Orsay muuseumis, aga ta on töötanud Louvre's, Notre-Dame's ja igal pool mujal. Mis tähendab, et tal on kaart, mis lubas meid kohtadesse, kuhu normaalsed inimesed ei pääse. See on nagu tõeline privileeg. Ja avastada Pariisi giidiga...on veel vägevam privileeg. Ronisime üles Notre-Dame(ei oodanud selle hiigelpika järjekorra lõpus), nägin seda suurt kella, mida lüüakse vaid väga erilistel puhkudel...ja uurisime sealt ülevalt binokliga Pariisi. Väga vägev. Ma nägin sealt isegi inimesi, kes ronisid üles Montmartre't, kuigi see Notre-Dame'st päris kaugel. Ja need kujud, teate küll ju Jumalaemakirikukellalööjast, need kujud, mis räägivad. :D Siis läksime Saint-Chapelle, kahekordne kirik, kus ma kunagi käinud ei ole, sest seal on alati liiga pikk turistide järjekord. Aga ei mingit järjekorda seekord. :) Väga huvitav, nüüd ma saan aru, miks prantslased armastavad BD-sid...need on juba vanavanakirikutes. Uurisime binokliga neid kõrgeid vitraaže, iga pilt räägib miski loo. Tutvusin palju kunstiajalooga, aga teile ma seda küll siin ümber jutustama ei hakka.
Käisime vaatamas ka Pariisi "vanglat", see kus Marie Antoinette ja Louis XVI ootasid oma giljotiinisurma. Kõik see ajalugu ja need vangikambrid. Njah...ajalugu on natuke julm. Kuna möödunud oli juba tunde, siis jalutasime veel vaid ringikese ümber Cite ja St. Louis'i, mööda Seine kaldaid. Võtsime jäätise...ma armastan kastanijäätist, see on nii hea. Ja siis tagasi rongi, et sõita koju, rongis ma lihtsalt magasin. Kodus ma pärast lihtsalt magasin. Öösel tegin natuke veel koolitöid ja siis jälle lihtsalt magasin.
Eile kool ja täna kool...kuigi eile jäid jälle paljud tunnid ära. Siin on see süteem ikka väga imelik...päevas nagu ühtegi tundi ei olegi, aga kool lõppeb 5-st. Aga mulle sobib, ma saan siis oma keelt praktiseerida, kuigi ma olen juba ammu ära unustanud et ma tulin siia keelt õppima. See tuleb iseenesest. Mõnikord tuleb see ka meelde, siis kui grammatika näkku paneb või nii. Aga muidu elu on jälle lill.
Bisous :*
No comments:
Post a Comment