Sama tunne, mis enne Eestist lahkumist

Nüüd on juba mingisugune järgmine etapp. Aeg puudub. Elu on. Aega ei ole. Elan oma elu ja aeg ei eksisteeri.

Täna käisin jalutamas.

Üritasin kirjanduse eksamiks korrata. J'ai la flemme totale. No absoluutne motivatsioonipuudus. Lihtsalt kuidagi lasen päevad mööda, sest ma ei tea enam mida ma pean kindlasti enne lahkumist tegema ja siis ma ei suuda ühelegi tegevusele keskenduda. Lihtsalt lebotada nagu ei suuda, aga midagi teha ka ei suuda. Oh mind küll. :P

Tegin oma paberimajanduse korda. Missugused kontrolltööd ja muud paberid minuga kaasa tulevad ja millised siis prügikasti rändasid. Võtsin kapiotsast alla oma tolmunud kohvri. Viimati nägin oma kohvrit 1. septembril 2009 kui oma kohvrit lahti pakkisin. Jah, aeg lendab. Aga mina ei saa täpselt aru, kas kohver on vahepeal väiksemaks jäänud või siis mina suuremaks kasvanud, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma asjad sellesse imetillukesse käekoti suurusesse kohvrisse mahutan.

Ja hetk hiljem mõtlen, et EI ma ei tule tagasi ja viskasin kohvri uuesti kapi otsa. Ja siis, et ikka tulen jah ja uuesti kohver alla. Njaaa, njaa, njaaa..... :) Muidugi tulen KOJU!!!!

Ning tegelikult enamuse ajast olen üleüldse sõprade pool. Ei tea, kuidas ma nad siia saan jätta. Pakin kõik kohvrisse kaasa. :P

Ja siis mõtlen, et peaks veel profiteerima(tõlkimatu sõim) ja Pariisis midagi põnevat tegema. Aga mul on nii hea meel, et Pariis on minu jaoks tehtud. Linnuke kirjas ja enam ei mingisugust muret. Nüüd uued eesmärgid. Nüüd jääb üle vaid avastada mõni uus koht. Maailm ootab avastamist!!!

Pidage siis vastu, ma varsti juba tulen!

Musid :*

Täna olen siis korralik

Tänane koolipäev jäi väga lühikeseks, kuna ma mõistsin suhteliselt ruttu(peale esimest tundi), et ma olen peaaegu ainus loll, kes end peale klassinõukogu kooli vedas. Hinded käes ja puudujaks märkimine enam ei ähvarda, siis milleks üleüldse kooli tulla? Peale esimest tundi läksin Anthony'ga Thomas poole. Tegime 'mitte kui midagi', sest meil on vaheaaeg. Väikene prantsuse kirjaduse eksami pilvekene veel varjab vabaduse piiritust(piir, piiri - noh saite aru küll), aga muidu teeme mis tahame. Sõime lõunat ja siis läksime Anthony korterist läbi ja siis minu juurde. Viskasin asjad koju, võtsin teki, kaardid ja veepudeli ja me läksime kõik koos metsa. Mine metsa! Ja me tundsime end hästi. Õpetasin poistele valetamise selgeks. :) Ja siis jalutasime veel niisama ringi. Anthony läks autokooli ja me Thomas'ga läksime minu poole. Vaatasime natuke mälestusi minu endisest elust, a la aastaraamat, koolilehed, pildid jne. Ei ole midagi muud öelda, vägev elu mul! Siis läksin tantsu ja siis tulin koju ja nüüd istun siin ja kirjutan seda imelikku postitust.

Kõige selle lõppu üks suur MERDE!, miks ma unustan alati oma fotoka välja võtta kui mõni tore ja pildistamist vääriv hetk on. Aga noh palju sa oma elu ikka pildistad. Õnneks on mul veel mu silmad, mis teevad hoopis teistsuguseid mälestuspilte.

Ah küll ma olin täna tubli, sain isegi kaks rida kirja. Oh mind küll!

Bis. :*

või siis ikkagi üleülehomse

Nonii.....

Lühidalt:

Aeg lääääääähhheeeeeeeb. Mina lähen aga täitsa lolliks kätte ära.

Appi, ma ikkagi ei suuda end vist kokku võtta.


Vahepeal oli YFU viimane reunion. Jah, sain aru. Ma tulen koju tagasi! Apppppiiii!!!!

Täna oli klassinõukogu. Mu keskmine hinne on 13 ja midagi veel. Minuarust on see supertubli. Ja siis ma tegin õpetajatele kooki ja Eesti piltidega kaardid, tänusõnade ja enda kontaktandmetega. Ma olen ikka nii tubli!

Tantsus ka asi edeneb. Meil tuleb päris kihvt gaala, nau nad siin aastalõpu etendust nimetavad.

Jah, kuulge ma tahaks nii palju jutustada. Ma luban et homsest hakkan korralikuks. Liiga palju on vahepeal toimunud.

Ma olen elus ja terve ja õnnelik.

Bisous :*