Pakikandja

Ükskord saabub see päev, millal mina käin poes ise ja autoga. Olen harjunud poes käima autoga ja nüüd kui oli vaja osta lahkumispeo asju (ja neid ei olnud mitte vähe) avastasin kassas kotte pekkides (parandan, pakkides), et pean need käe otsas koju tassima. Mina olen tugev tüdruk küll, aga...
...aga kilekotid nii tugevad ei ole. Bussi pealt maha tulles juhtus nii nagu seal "Üksinda kodus" filmis, kus kotil kukkus põhi alt ära. Ma ei teadnud siis, kas nutta või naerda. Mina naersin kõva häälega. Turumutikesed kõrval tahtsid aga nutma hakkata: "Ossa pisike, ossa vaeseke..." Kuna ma tegelikult olin ju oma kodumaja ees siis kuidagi ma koju sain...aga naljakas mälestus siiski.