Minu elu Prantsusmaal

Sama tunne, mis enne Eestist lahkumist

2010-06-17T18:26:00.002+02:00

Nüüd on juba mingisugune järgmine etapp. Aeg puudub. Elu on. Aega ei ole. Elan oma elu ja aeg ei eksisteeri.

Täna käisin jalutamas.

Üritasin kirjanduse eksamiks korrata. J'ai la flemme totale. No absoluutne motivatsioonipuudus. Lihtsalt kuidagi lasen päevad mööda, sest ma ei tea enam mida ma pean kindlasti enne lahkumist tegema ja siis ma ei suuda ühelegi tegevusele keskenduda. Lihtsalt lebotada nagu ei suuda, aga midagi teha ka ei suuda. Oh mind küll. :P

Tegin oma paberimajanduse korda. Missugused kontrolltööd ja muud paberid minuga kaasa tulevad ja millised siis prügikasti rändasid. Võtsin kapiotsast alla oma tolmunud kohvri. Viimati nägin oma kohvrit 1. septembril 2009 kui oma kohvrit lahti pakkisin. Jah, aeg lendab. Aga mina ei saa täpselt aru, kas kohver on vahepeal väiksemaks jäänud või siis mina suuremaks kasvanud, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma asjad sellesse imetillukesse käekoti suurusesse kohvrisse mahutan.

Ja hetk hiljem mõtlen, et EI ma ei tule tagasi ja viskasin kohvri uuesti kapi otsa. Ja siis, et ikka tulen jah ja uuesti kohver alla. Njaaa, njaa, njaaa..... :) Muidugi tulen KOJU!!!!

Ning tegelikult enamuse ajast olen üleüldse sõprade pool. Ei tea, kuidas ma nad siia saan jätta. Pakin kõik kohvrisse kaasa. :P

Ja siis mõtlen, et peaks veel profiteerima(tõlkimatu sõim) ja Pariisis midagi põnevat tegema. Aga mul on nii hea meel, et Pariis on minu jaoks tehtud. Linnuke kirjas ja enam ei mingisugust muret. Nüüd uued eesmärgid. Nüüd jääb üle vaid avastada mõni uus koht. Maailm ootab avastamist!!!

Pidage siis vastu, ma varsti juba tulen!

Musid :*

Täna olen siis korralik

2010-06-11T22:29:00.002+02:00

Tänane koolipäev jäi väga lühikeseks, kuna ma mõistsin suhteliselt ruttu(peale esimest tundi), et ma olen peaaegu ainus loll, kes end peale klassinõukogu kooli vedas. Hinded käes ja puudujaks märkimine enam ei ähvarda, siis milleks üleüldse kooli tulla? Peale esimest tundi läksin Anthony'ga Thomas poole. Tegime 'mitte kui midagi', sest meil on vaheaaeg. Väikene prantsuse kirjaduse eksami pilvekene veel varjab vabaduse piiritust(piir, piiri - noh saite aru küll), aga muidu teeme mis tahame. Sõime lõunat ja siis läksime Anthony korterist läbi ja siis minu juurde. Viskasin asjad koju, võtsin teki, kaardid ja veepudeli ja me läksime kõik koos metsa. Mine metsa! Ja me tundsime end hästi. Õpetasin poistele valetamise selgeks. :) Ja siis jalutasime veel niisama ringi. Anthony läks autokooli ja me Thomas'ga läksime minu poole. Vaatasime natuke mälestusi minu endisest elust, a la aastaraamat, koolilehed, pildid jne. Ei ole midagi muud öelda, vägev elu mul! Siis läksin tantsu ja siis tulin koju ja nüüd istun siin ja kirjutan seda imelikku postitust.

Kõige selle lõppu üks suur MERDE!, miks ma unustan alati oma fotoka välja võtta kui mõni tore ja pildistamist vääriv hetk on. Aga noh palju sa oma elu ikka pildistad. Õnneks on mul veel mu silmad, mis teevad hoopis teistsuguseid mälestuspilte.

Ah küll ma olin täna tubli, sain isegi kaks rida kirja. Oh mind küll!

Bis. :*

või siis ikkagi üleülehomse

2010-06-10T15:08:00.002+02:00

Nonii.....

Lühidalt:

Aeg lääääääähhheeeeeeeb. Mina lähen aga täitsa lolliks kätte ära.

Appi, ma ikkagi ei suuda end vist kokku võtta.

Vahepeal oli YFU viimane reunion. Jah, sain aru. Ma tulen koju tagasi! Apppppiiii!!!!

Täna oli klassinõukogu. Mu keskmine hinne on 13 ja midagi veel. Minuarust on see supertubli. Ja siis ma tegin õpetajatele kooki ja Eesti piltidega kaardid, tänusõnade ja enda kontaktandmetega. Ma olen ikka nii tubli!

Tantsus ka asi edeneb. Meil tuleb päris kihvt gaala, nau nad siin aastalõpu etendust nimetavad.

Jah, kuulge ma tahaks nii palju jutustada. Ma luban et homsest hakkan korralikuks. Liiga palju on vahepeal toimunud.

Ma olen elus ja terve ja õnnelik.

Bisous :*

tänaseid toimetusi ära viska homse varna.....vaid ülehomse

2010-05-27T14:56:00.010+02:00

Nüüd, peale sajandat korda ma luban, et ma kirjutan blogipostitust ja ma kirjutan selle lõpuni. Ma olen selle nädala jooksul nii mitu korda alustanud, aga ma kunagi ei tea, mida siis nüüd öelda.

Teen siis ruttu ja kokkuvõtvalt ka nädalakroonika ära. Laupäeva hommikul kool, ei miskit erilist. Peale kooli Pariisi Vanessaga kokku saama. Kuna mind oodati Taveny'sse tagasi, siis ma väga kaua Vanessaga ei saanudki olla. Kiire klatšivahetus ja asi ants. Tagasi Taverny'sse jõudes tšillasin Thomas, Anthony ja Piat'ga Ludovic'i juures.

Pärast läksime Thomas juurde. Õhtusöök Thomas vanematega. Jaaa, jää siia elama!.......Hmm....Ma arvan, et ma ikka lähen KOJU. :P

Õhtupoole tulid teised ka Thomas juurde, kus tema õel oli oma sõpradega soiree. Ent tüübid rikkusid veits Jenny tüdrukuteõhtu ära. Noh jah. Ebaõnn! Väljas oli lihtsalt nii soe. Nii-nii soe.

Järgmisel hommikul otse Pariisi Vanessaga Champs-Elysee'l toimuvale põllumajandus festivalile. Oi kui palju inimesi, oi kui palju kuumust. Igatahes meie veeotsingud võtsid poole meie ajast. Teise poole ajast imetlesime Champs-Elysee'le rajatud põlde, lehmakasvandusi ja metsi. Igatahes kogu Champs-Elysee oli autodele suletud ja põllumajandust täis. Nii naljakas oli vaadata pariislasi, kes leham nähes....Oh, la vache!! Nagu poleks elusees näinud. Ausalt öeldes ega ma ei imestaks. Vanessa pane siis millalgi ikka pildid hakkama. Ja palun ära tee nagu mina. :P Mina muutun Vanessaga ikka nii laisaks, et ühtegi pilti ei viitsi teha. Siis võtsime rongi Les Halles'idesse ja otsisime jäätist. Jäätist. Õues oli selline kuumus, et te isegi ei kujuta ette. Nii mõnigi kraadike üle kolmekümne. Ja juba oligi aeg sealmaal, et ma pidin koju sõitma.

Claire kutsus mind enda lahkumispeole. Claire on mu sõbranna tantsutrennist, kes kolib Ch'tide juurde. Ch'tid on põhja-Prantsusmaa elanikud, kes räägivad imeliku aksendiga. Jušt nii, et ša ei šaa mitte miškit aru. Igatahes Claire'i lahkumisõhtu toimus siis pühapäeva õhtul. Ta lubas mind muidugi endale Calais'sse külla kutsuda, aga noh loodetavasti juhtub see enne, kui mina oma lahkumisõhtut korraldan.

Igatahes ma mõtlesin, et ma siis küpsetan ruttu miskit kaasa. Aga kuna mul oli aega vaid loetud minutid, siis ma tahtsin ruttu ja midagi lihtsat. Isegi Karin tuli appi. Aga minu närv ei pea viimastel hetkedel enam vastu, nii et ma andsin alla ja otsustasin pistaatsiapähkleid ja soolapulki kaasa osta. Ohjah...nüüd ma naeran, tol hetkel olin närvis. :D

Vahetusvanemad jõudsid koju ja viskasid mind Claire'i juurde ära. Aga te isegi ei kujuta ette, kui kaua me seda maja otsisime. Mul oli ainult aadress ja telefoni numbrit ei olnud ja siis ma jamasin majahoidjaga, et kus elab Claire. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks leidsin ma end siiski Claire'i korterist. Nii palju uusi turvusi. Neid prantsuse tutvusi. Noored vanuses "esimene laps". Lobiseda igatahes sai. :) Head aega, Claire!

..........................................................................................................................
Ja tegelikult täna on juba 10. juuli. Kuidas ma oma blogikirjutamist niiiiiiiiiiiii kaua edasi sain lükata? Elu on nii kiire ja ma ei saa oma viimseid minuteid mitte kuidagi arvutis istumisele kulutada. Nüüd ma võtan end kokku ja jõuan tänaseni. Nüüd kui see on kirjas, siis nii peab see ka juhtuma. Master Mind! :P

Originaal

2010-05-26T21:45:00.003+02:00

segadused südames...

2010-05-21T21:58:00.002+02:00

Annika postitust lugedes sain ma alles aru, et jah varsti ongi kojutulek. Või äraminek. Kuidas võtta. Ma sain ka kõik rongiajad. Kirjutasin isegi vastu, et jah tulen ja tulen nagu kõik teised vahetusõpilased lõpuks ikkagi koju tulevad. Mina ise aga ei saanud mitte midagi aru. Ma vastasin, ise mõistmata mida ma teen. Nagu robot. Minu aju ei tunnista veel, et ma tõesti sõidangi tagasi Eestisse ja jätan kõik selle siin. Kuidas?

Mul on nagu kaks elu. Üks elu, mida ma olen elanud 17 aastat ja see teine, see uus, mis on minust aastaga teinud selle Regina, kes olen ma just nüüd ja praegu. Aga kuidas need kaks elu ühendada ma ei tea.

Ma olen oma prantsuse pere täieõiguslik liige. Selle tõestuseks, käisin ma eile Francoise'i tädi matustel. Mind võeti kaasa sinna, kuhu lubati ainult kõige lähedasemad. Matused on alati natukene masendavad, aga ma olen oma pere liige ja ma toetan neid nii heas kui halvas. Suguvõsa tunneb mind hästi ja mina neid. Oh ma ei tea. Noh, vähemalt olen ma nüüd isegi prantsusepärased matused ära näinud.

Mind tabas esimest korda Prantsusmaal ka külmetushaigus. Aru ma ei saa, kust see tuli, sest väljas on ligi 30 kraadi sooja. Igatahes kogu peanupp koos nina ja kurguga oli kinni ja valus. Täna ma kooli ei läinud, võtsin kõiksugu keemiat sisse ja magasin 2-ni päeval ja nüüd on juba täitsa tore olla.

Kogu kolmapäeva pärastlõuna veetsin Thomas'ga. Vat mis sest saab, ma ka ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi...

Kuidas ma saan kõik oma sõbrad siia jätta. Jah ma võin ju neile külla sõita, aga see ei saa enam iial sama olema. Ma elan siin. Pärast oleksin ma vaid üks välisturist.

...Ent samas, ma nii ootan, et ma saaksin teid mu kallis pere ja mu sõbrad kallistada hästi kõvasti ja öelda teile, et te olete mulle väga KALLID ja ma ARMASTAN teid!

Regina, teie maisekaeiteakes.

Tahtmine mitte millestki blogi kirjutada

2010-05-18T22:10:00.003+02:00

Heia, just praegu tuli tahtmine blogi kirjutada. Õppida ei viitsi, j'ai la flemme. Magama ka veel ei jaksa minna. Je suis trop fatigue d'aller dormir. :P Ah oui c'est dur la vie comme ca. :D J'ai trouve juste maintenant, que je peut, bien sur si je veux, ecrire mon blog en francais. C'est super cool, n'est pas? Ah je suis contente. J'espere que vous aussi. :) Desole, et ma ühtegi kriipsukest tähtede peale ei pane, aga ma ei oma prantsuse klaviatuuri.

Pühapäevaga jäime siis pooleli jah. Noh hommikul ootan ja ootan ja ikka veel ootan, et Sophia üles tõuseks. Lõpuks kell 12 ja natuke veel ei pidanud minu närv enam vastu ja ma sosistasin talle kõrva S-o-p-h-i-a, kell on juba natukene. Ja siis ta kargab äkki istukile, ja vaatab mulle suurte uniste silmadega otsa, Miks sa mul magada lasid???? :D:D:D

Siis sõime hommikust ja otsustasime, et õhtune rong on ikkagi liiga hilja ja kuna me eelmisel päeval juba niiiii palju näinud olime, et Sophia läheb kella 2-se rongi peale. Kuna kell oli ka juba natuke edasi liikunud, siis tuli välja et minul ei olnudki mõtet Pariisi sõita. Sophial ka ju aju ja ta oskab ise rongijaama sõita. Lehvitan talle siis Taverny rongijaamast ja lähen koju.

Mõtlesin, et õpin natuke. Esmaspäeval ikkagi ju kirjanduse "eksam", teisipäeval ajaloo töö, reedel mata ja laupäev SVT. Igatahes bulot'd mul jätkus. Aga kauaks ei jätkunud aega, sest Thomas tuli minu poole ja niiviisi ei tule õppimisest midagi välja. Noh, nagu ma reedel ka mata kt-ks korrates nägin. Varsti tulid Maelle ja Francoise ka koju. Nad käisid Tati korteris inventuuri tegemas. Matused on neljapäeval. Millegi pärast saad alles siis aru, kui kallid on sulle inimesed, kui sul neid enam pole. Kaastunne omastele.

Esmaspäeva hommikul üks tund õudset matemaatikat. Ja siis koju kordama kirjanduseks. Thomas'ga otsustasime, et me peame eraldi ikka kordama. Muidu ei saa. :P Teate, et mul läks kirjanduse proovieksam täitsa hästi. Minuarust vähemalt. Ma ikkagi kirjutan ju ja mu tööl on algus, keskpaik ja lõpp. Nii nagu olema peab. Eks näis. Prantsuse keele õpetaja küsis, et kas mul on veel midagi, mis mulle kirjutamise juures pidevalt probleeme tekitab. Noh artiklid, pööramine ja eessõnad, aga lõpuks jõudsime ikka järeldusele, et ta otsi mulle mõne hea raamatu prantsuse keele grammatikast. Nii armas temast, et ta ikka mõtleb minu peale. Aa..prageu tuli meelde, mul on tekkinud mingi eriti rõve sügelev köha, mis lööb välja ainult hetkedel, kus kogu klass on vait ja ma üritan oma kontrolltööd teha. Leevendust otsin veepudelist, aga alati see ei aita. Nii vastik, silmad jooksevad vett ja mida rohkem köhid seda rohkem sügelema hakkab. Muidu ei ole midagi. See on vist maladie des devoirs... :D

Täna, teisipäeval, pidi hommikul tund olema. Kogu klass tuleb kohale ja õpetajat ei ole. Ootame veerandtunni ja teise niisamuti. Lõpuks tullakse ja öeldakse siis meile, et ilmselt teil ei ole esimest tundi. Olgu nii. Ma ärkasin hommikul seetõttu ikkagi veerand tundi varem üles. C'est dur. Ja siis kool ja kool ja ajaloo kontrolltööd. Minu lemmikud, ilma ühegi sarkasminoodita. Ma kirjutan enda arust juba täitsa hästi, ainult liiga aeglaselt. Alati jääb üks kolmandik tööst kirjutamata. Arene Regina, arene! Siis kimasin koju, et vahetada riided ja siis tagasi kehalisse. Teistel on samal ajal hispaania keel. Hola, como estas? Muy bien. Aga kehaline oli täna täielik katastroof, tegelikult meil nagu ei olekski pidanud seda olema, sest meil ei olnud saali. Pidime õpetajaga filmi vaatama, aga täna hommikul teatati meile, et ta siiski otsustas kehalise teha. Aga ainult minu oli aega koju riideid vahetama minna. Siis me läksime "supermotiveeritud" klassiga lihtsalt õue korvpalliplatsile istuma. Õps üritas midagi teha, aga lihtsalt mitte keegi ei liigutanud. Lihtsalt laiskusekotid. Lõpuks õpsil viskas ka üle ja siis me pidime raamatukokku istuma minema, lahkuda ei tohtinud, sest me olime õpetaja vastutuse all. Oh, ma lihtsalt kaotasin oma elust 2 tundi. Pärast kimasin tantsutrenni. Mõnikord teen kaks tantsu järjest, aga peale tänast trenni ei-ei-ei. Me tegime hantlitega käemuskleid, mida ma ilmselgelt ei oma. Njaa...nüüd ei jaksa teetassigi käes hoida.

Kuna ma varem kehalisest koju tulin, siis jõudsin Jonathan'ile homse sünnipäeva puhul koogigi valmis küpsetada. Vaatab, mis sest homme saab...

Praegu lobiseme Romane'iga. Ta on ilmselgelt rahul. Ta sattus ilmselt toredasse perre. Aga eks seda näeb natukese aja pärast, hetkel on ta igatahes õnnelik. Noh nagu üks õige vahetusõpilane peabki alguses olema. Mingi hetk tuleb bluus ja siis on kõik tore ja siis on juba kahju ära minna. Oh seda elukest küll. Kuidas mina küll hakkama saan, ei tea...

Bisous :*

turistid

2010-05-16T09:20:00.004+02:00

turistid Pariisis(lühidalt)

2010-05-16T08:57:00.004+02:00

Laupäeva hommikul tõusin üles ja siis mõtlesin ikka pikalt järgi, kas minna 2 esimesse tundi või süüa rahulikult Romane'iga viimane hommikusöök ja siis Pariisi Sophia'le järele minna. Muidugi ma ei läinud kooli. Vaadake, mis minust saanud on. Laisk ja ebakohusetundlik ehk ühesõnaga prantslane. :P

Romane sõitiski minema. Mina sõitsin aga rongiga Pariisi Austerlitz'i jaama Sophia'le vastu. Tere-tere, musi-musi, ca va-ca va et toi, ca va. Ja siis läkski lahti lobin, kes mis ja kus vahetusaasta jooksul korda on saatnud.

Tegime siis suuure turistiringi. Alustasime Notre-Dame'ist ja Cite saarest. Kogu Notre-Dame'i esine oli suurt festivali, mis oli pühendatud leivale, täis. Festivale de pain. Pas mal, n'est pas? :P

Siis läksime otse Pompusse, sealt Les Halles'idesse natukene ostlema. Sophia tuleb ikkagi ju maalt ja seal nii palju valikut ei ole. Les Halles'idest võtsime otse metroo Montmartre'le. Seal jalutasime mööda turistitänavaid ja mitte nii turistitänavaid. Istusime veidikene Montmartre'i treppidel, et jälgida kõiki neid tantsuetendusi, mida tähelepanuvaeguses noored breikarid meile pakkusid. Päris kihvte asju võib niivisi näha. Põikasime sisse Moulin Rouge'i, Sacre coeur'i, kõiksugu põnevatesse butiikidesse ja seejärel kohvikust 2 Moulins(kes vajab selgitusi, siis see on kohvik, kus tegutses Amelie Poulain), aga kui me mõistsime, et ainus asi, mida seal süüa saab on kuulus Amelie creme brule ja meie tühjad turistikõhud vajasid midagi rohkemat, siis istuma me sinna ei jäänud.

Selle asemel võtsime hoopis õigetele pariislannadele kohane tänavanurgalt putkast ühed õiged krepid kastanikreemiga. Mina ei tea, kas tühi kõht on kõige parem kokk või lihtsalt see krepp viis keele alla. Puhkasime veits jalga ja siis jätkasime oma teekonda.

Võtsime metroo l'arc de triomphe'i juurde. Tegime seal kaks ringi. Jalutasime mööda Champs-Elysee'd ja siis keerasime suuna Eiffeli suunas. Igatahes palju sai jalutada. Ja seda kõike kõigest mõne tunni jooksul. Ma suudan Pariisi juba peaaegu jala läbida. Pariis on ikka nii väike.
Noh seda muidugi mitte Sophia jaoks, tema oli küll täiesti creve. Ma väsitan oma pisikesed turistid alati liiga ära.

Minu koju jõudes sõime õhtust ja siis vaatasime filmi LOL. Hahahha nii armas ja naljakas prantsuse ei pigem pariislaste noortefilm. Muidugi mu sõprade juures oli jälle soireeke, aga Sophia ei olnud väga vaimustuses, seega me jäime koju. Aga mina olin siis väss ja mõtlesin, et läheks magama. Aga ossa vana, küll siis oli Sophia'l alles energiat. Tema tahtis öösel veel ja veel filme vaadata. Ent mina magama ei tohtinud minna, muidu tema tunneb end imelikkult. :P Peale teist filmi kolmandat mina enam ei suutnud. Ma andsin talle hoopis oma läpaka koos kõrvaklappidega, et ta siis saaks rahulikutl filme edasi vaadata samal ajal kui mina juba unemaale ära sõidan. Ja vaadake nüüd, mina naksti kell 7 üleval. Ma ei saa sinna mitte midagi teha. Olenemata, kas ma lähen magama kell 10 või 2 öösel, ma ärkan ikka vara. Mis haigus see hommikuinimese haigus on. :) Sophia aga põõnab, eks vaatab, mis kell me täna Pariisi jõuame. Aega on selle kiire asjaga... :)

Montparnasse'il

2010-05-15T10:05:00.009+02:00

Reede õhtul pidime siis Romane'i Saksamaale sõidu puhul Montparnasse'i torni otsa restorani minema. Romane ei teadnud sest midagi. Me lihtsalt sättisime Maelle'iga ta ilusasti riidesse. Kleidid, kingad, mukid ja kõik see muu, et end ilusasti ja pidulikult tunda.

Bruno tuli meile järgi ja Francoise pidi otse peale tööd tulema. Noh kahjuks kujunes õhtu natuke teistmoodi. Francoise helistas Brunole ja palus tal valjuhääldi maha võtta. Pärast 56-korrusele restorani maha istudes saime teada, et Francoise tol õhtul meiega sööma ei jõua. Tati, Francoise'i tädi, lahkus meie hulgast. Igatahes paras šokk oli see küll.

Aga me siis üritasime ikkagi end lõbustada. See restoran on ikka super koha peal, otsevaade Eiffeli tornile. Vaade kogu Pariisile. Ja oleme ausad, ega teenindus ja toidud olid oma hinda väärt.

Tore oli see, et Romane oli ikka väga rahul. Ja mina samuti, minu ammune unistus Montparnasse'i torni otsa ronida sai siis lõpuks tehtud. Muidugi ilmaga oleks võinud natukene rohkem vedada, aga samas päris huvitav efekt tekkis. Nagu oleks Pariis pilve peal. Pärast loojus veel üks suur punane päike otse Eifeli kõrvale ja vaikselt hakkasid Pariisi tulekesed süttima. Njaa...ilus oli olla.

Monet' aiad*

2010-05-15T09:42:00.004+02:00

Monet' aiad

2010-05-15T09:10:00.002+02:00

Tervist,
ma tean, et ma peaks praegu koolis olema, aga...ma tahan ikka ilusasti Romane'ile head ja aega soovida ning mulle tuleb külaline. Saksa vahetusõpilane Sophia tuleb nädalavahetuseks minu poole, et ma saaksin talle Pariisi turistiringi teha. Mitmes kord see juba on?

Koolinädalast ka miskit. Teisipäeval nagu ikka jäid pooled tunnid ära. Õues oli eriti rõve koerailm. Aga tubli mina vedas end ikka keset päeva tundide asemel tantsutrenni, peale seda kooli kehalisse tantsima ja peale seda uuesti tantsutrenni. Uuuuhhh... Kooli tants hakkab ka juba normaalsem tunduma, sest nüüd ma võtsin oma muusika ja pmst olen mina see, kes tundi teeb. Päris naljakas on prantsuse keeles kogu klassile karjuda, ei, pigem valjema häälega mainida. A droite, maintenant a gauche. Le main droite fais le tour et apres on sotte sur le jambe gauche. Quel couchemar! :) Hea keeleline harjutus, ainult ma peaks varsti ruttu mingisuguse normaalse ja lihtsa koreograafia välja võluma. Igatahes tööd mul jätkub. :)

Kolmapäeva õhtul pidime sõpradega midagi korraldama, sest neljapäev oli riigipüha ja vaba päev. Aga mitte kellegi kodu ei olnud vaba ja õue küll keegi ronida ei tahtnud. Mina ei saa aru, miks teil seal Eestis nii ilus ilm on ja meie siin vihma käes peame piinlema. Enam ei ole hull, hetkel paistab päike ja kõik on ilus. Olgu, mõistsin siis et 'tant pis' kui ei toimu midagi, siis ei toimu. Keerasin end kodus peale kooli tuttu ja õhtul läksin tantsutrenni.
Tantsust tagasi jõudes helistati mulle, et Thomas juures toimub ikkagi soiree. Noh, hea et ma päeval magasin. Muidu oleks ma peale tantsu ikka väga creve(surmväsinud) olnud. Noh siis läks sõpradega tants edasi. Kas teile ei tundu, et ma ainult tantsin kogu aeg. :P Aga see soiree läks veits käest ära, tulid mingisugused sõbrad, kes noh jah arvasid et on läbu, mitte soiree. Saate aru nüüd soiree ja läbu erinevusest. Noh lühidalt peale soiree'd on vähem koristada. :P :D Aga lõpp hea, kõik hea! Peale skandaali said läbutsejad välja löödud. Oh jah, nii naljakas on vaadata, kuidas prantslased tülitsevad. Kes valjemini karjub, see võidab. :P

Neljapäeval koju jõudes sõin hommikusöögi ja juba läksimegi Bruno ja Francoise'iga, nagu lubatud, Monet' aedasid vaatama. Nii imelik, vahetusisal on alati hästi suur auto, aga praegu on see remondis ja me sõidame pisikese autoga, mis teeb traktorihäält. Bruno ei kannata seda eriti välja. :D

Teate seal oli nii ilus. Lihtsalt terve suuuuuuur aed lilli täis. Natuke ei vedanud ka, sest kõik iirised ei olnud veel lahti läinud. Selle asemel oli tohutult tulpe. No ikka kõiksugu erinevaid tulpe. Sellised sordid, mida ma elusees enne näinud ei olnud. Käisime ka teisel pool ojakest vaatamas neid kuulsaid vesiroose ja jaapani sillakest. Njaa...sellise aia peale tuleks isu maalida küll. Kuigi ma olen kindel, et praegu töötab seal poole rohkem aednike kui Monet' ajal. Igatahes ma loodan, et pildid annavad miskit edasi, aga sellistes kohtades peab ikka ise ära käima. Käisime Monet' majas ka. Ühesõnaga kõikjal, kuhu Monet võis oma jalakesega astuda vaatasime ja käisime ilusasti üle.

Pärast läksime veel natuke edasi ja seal oli üks muuseum, kus oli ekspositsioon impressionistide töödest, mis kujutasid Seine'i jõge. Päris põnev. Ma ei väsi kordamast, kuidas mulle meeldib Francoise'iga expo'del käia.

Autosse tagasi jõudes ma lihtsalt jäin magama. Ma ei mäleta kuidas ma sinna jõudsin, aga ma lihtsalt ärkasin koduukse ees. Ju siis eelnenud nuit blanche tegi oma töö. Igatahes peale lõunasööki ma jälle magasin. :) Ma mõtlesin, et ma siis õhtul õpin ka midagi kasulikku või siis vähemalt kordan kontrolltöödeks, aga ei mina oska enam keskenduda...

Sellepärast ma vist tegingi reedel oma elu ühe halvima kontrolltöö. Ma ei ole elusees vist nii halvasti ühte kontrolltööd teinud. See oli jube lihtne, praegu vaatan seda matemaatikat ja ma oskan kõike, aga jah...noh kahjuks või õnneks ma väga siinsete hinnete pärast ei nuta. Pigem rõõmustan, kui ma ei ole 4 lehe peale ühtegi grammatikaviga teinud. :)

Prantsuse keele õpetaja küsis ka, et kus mul on mingisuguseid täpseid küsimusi keele ja grammatika kohta. Millest ma siis täpselt aru ei saa. Aga ma ei tea seda, pean järgi mõtlema. Ma pean reflechirima.

Kui palju kordi on mulle veel jäänud?

2010-05-10T10:57:00.009+02:00

Heips, nädalavahetusel blogi kirjutama eriti ei jõua. Liiga palju on tegemist. Koolinädal on see aeg, kus miskit ei toimu ja miskit toimuma ei jõua ka eriti panna, sest augud, augud, augud. 9.30-10.30 ja 14.00-16.00. Vahepeal passid kodus, kirjutad blogi, sööd vahetusõdedega ja siis peesitad sõpradega väljas päikese käes. :) Life is simple!

Kus ma siis nüüd täpselt pooleli jäingi?

Minu nädalavahetus algas juba reedel 9.30, sest meil oli ainult üks tund. Ülejäänud õpetajad pidasid streiki, puhkasid närvivapustusest, olid kursustel või siis kuskil koosolekul. Igatahes põhjuseid leiab alati. Eriti Prantsusmaal. Ja laupäevale sattus seekord riigipüha, nii et kooli ei toimunud. Nii naljakas, Eestis oleks laupäevane riigipüha nagu raisku läinud, aga siin jeeeešššš! Il n'y a pas des cours! On est libre!

Reede veetsin tantsutrennis, aias raamatut lugedes ja muidu tšillides. Mulle nii meeldib, et ma saan lihtsalt võtta mingisuguse suvalise(ma ei räägi muidugi Voltääridest ega Bodleeridest) raamatu ja lihtsalt lugema hakata. Vabadus!

Õhtul jõudsin trennist koju ja siis juba helistati mulle, sõbra juures oli õhtuke. No kuidas sa seda eesti keelde tõlgid, see ei ole pidu, see on õhtuke. Soiree noh, saate aru küll. :) Igatahes ma sain taaskord tantsida. Selline tunne, et siis kui tantsida saan siis on elu alati ilus. :) Öösel siis koju ja tuttu...

Laupäeval ei olnud kooli, seega ma sain minna hommikustesse tantsutrennidesse. Oh, ma armastan seda, et ma maksin lihtsalt trimestrimaksu ja siis vaatan, mil mul on aega end liigutama minna. Vabadus!

Pärastlõunal lasi vahetusema mul minu "to do" list välja tuua. Ja siis ta reaalselt võttiski välja oma märkmiku, millal ja kus me siis nüüd käima hakkame. Ma ikka mainisin talle, et appikene, ega te ei ole millekski kohustatud. Aga Francoise ikka ja-ja, et muidu ei jõua nad neisse kohtadesse iialgi. Neljapäeval sõidame Giverny'sse, Monet' aedasid vaatama. Praegu on just iiriste õitsemise aeg, seal võib päris vägev olla. Reedel läheme Montparnasse'i torni otsa restorani, sealt on vaade kogu Pariisile ja k.a. Eiffeli tornile. Kaalusime ka Eiffeli torni sööma minna, aga kui Pariisi panoraamilt puudub Eiffel, siis mis vaade see on. Tegelikult on see üllatus Romane'ile, kes sõidab juba järgmisel laupäeval kaheks kuuks Saksamaale. Ja siis äkki ma ei näegi teda enam. Niuks. Alles sellistel hetkedel saad aru, kui kalliks ja samas ka iseenesest mõistetavateks on tetud inimesed sulle muutunud.
Mingi nädalavahetus sõidame kirde-Prantsusmaale Bourgogne'sse, sest mina tahtsin ikkagi ühes õiges vignoble's ära käia. Käime ära Strasbourg'is jne. Eks näis...

jne.

Laupäeva õhtu oli veits feil, sest ma pidin sõpradega ühele muusikakontserdile minema. Aga kust mina pidin teadma, et see kontsert nii vara hakkab. Seega mina ligunen vannis, küpsetan kooki ja lõpuks vaatan mobiili. 100 vastamata kõnet. Igatahes ma jäin rongist maha. Nohjah. Teinekord siis. Kuigi, kui palju kordi on mulle veel jäänud.

Tegime vahaetusemaga siis filmiõhtu. Mugisime "emadepäevakooki" ja tundsime end hästi.

Pühapäeval oli mul kaks valikut, kas piknik YFU-ga või esinemine tantsuga. Valik oli raske ja lõpuks mu vahetusema soovitas mul kulli ja kirja visata. Esinemine võitis. Ja ma olen valikuga rahul, see oli kihvt.
Meil toimus esinemine ühel kõrvallinna orbudele pühendatud festivalil. See oli tohutult suur maa-ala täis kõiksugu animatsioone, ei eesti keeles vist ei kasutata sellist sõna, lõbustusi vist pigem. Ah igatahes välilaval saime ära esinetud ja siis esinejatele pakuti süüa. Head süüa! Igatahes esinemise eest oli naljaks, et meile selline restoranilõuna välja tehti. Tooohutult aeglase teenindusega, sest liiga palju rahvast oli, aga see oli andeksantav.

Muide mul on tantsutrennist tekkinud üks väga kihvt sõbranna, Claire. Pärast söömist otsustasime, et me siis lähme siis teeme ka neid nalju kaasa. Ronisime siis selle mägironimise simulatsiooni otsas. Päris kihvt. Tundub hästi lihtne, aga tegelikult ikka mõni muskel peab töötama ka. Kuulasime siis veel noorte rockbändide kontserte ja siis ta viskaski mu autoga koju.

Ma mõtlesin, et ma hakkan kohe õppima, sest ikkagi midagi kasulikku on ka vaja teha. Aga j'ai eu la flemme. Ma võtsin hoopis teki ja keerasin end õues võrkkiike tuttu. Mõnus! Lõpuks kui teised koju tulid(nad olid vanavanemate juures Romane'iga headaega ütlemas, sest nemad ka ei saa siis ju oma lapselast paar kuud näha) vaatasime üht komöödiat lõuna-prantslasest, kes peab põhja-Prantsusmaale tööle minema. Appi, mis stereotüübid siin Prantsusmaal valitsevad. Juba lõunakate jaoks on põhja-Prantsusmaa nagu põhjapoolus. Ta pani endale paksu sulejope selga ja siis hakkas põhja poole sõitma. Päris naljakas film oli. Aga tulemusena oli mu matemaatika ikka tegemata. Nohjah, lubasin endale, et hommikul...

Emme!

2010-05-09T00:06:00.001+02:00

Kirsi jogurtikook

Taigen
5 dl jahu
1,25 dl tuhksuhkrut
0,5 tl soola
170 g võid
0,5 dl vett

Täidis
300 g kirsse
200 g jogurtit
100 g valget šokolaadi
1 muna

Valmistamine
Sega jahu, tuhksuhkur, sool ja või sõrmeotstega näppides ühtlaseks puruks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks taignaks. Suru taigen vormi põhja ja servadesse. Küpseta 225 kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta. Sulata šokolaad ja sega jogurti hulka. Lisa muna ja sega läbi. Vala jogurtisegu põhjale ja tõsta kirsid peale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase jahtuda. Ja siis maitse, kas kõlbab. :)

C'est fini! Filmimaraton jõudis lõpule.

2010-05-08T23:57:00.002+02:00

Vahetusõed läksid Brunoga kinno "Ironman"i vaatama. Me Francoise'iga ei olnud väga vaimustuses. Me tegime siis oma filmiõhtu. Njaa...nüüd on ka Francoise'il Eesti ajaloost veidikene aimu...

piimasupp

2010-05-06T18:04:00.003+02:00

Tervist,

Mina olen siis taaskord koolirütmi sisse elanud. Tõeline koolirütm jah, kui esmaspäeval kaks tundi, teisipäeval kolm tundi, kolmapäeval kolm tundi ja täna oli eriti pikk päev, lausa 6 tundi. Homme on üks tund ja laupäeval ferie ehk kooli pole.

Soojast ilmast ei ole enam midagi järel. Väljas ainult 10-15 kraadi. Nina tahab otsast külmuda.

Mis ma siis koolist kirjutan. Tunnist tundi magan silmad lahti. Ainsad huvitavad tunnid on ajalugu, SVT ja matemaatika. Vähemalt toimub midagi konkreetset. Füüsika-keemia olen ma juba ammu maha kandnud, klassis täielik bordell(eesti keeles vist ei kasutata sellist väljendit või siis tõlgentatakse seda väga valesti). Inglise keelest ma ei hakka rääkimagi. Kehalises hakkab tegelikult juba midagi looma, ma sain enda grupile isegi mingisuguse koreograafia välja võlutud. Ja rohkem tunde mul ei olegi. Aa...kirjandus ka. Me saime just täna eksamite ajad teada. Suuline on 30. juunil ja minu rong Berliini poole 1. juulil. Milline ajastus! Peaks vist kordama hakkama. Ah, aega on selle kiire asjaga.

Tegelikult tahtsin ma täna hoopis millesti muust rääkida. Ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam kakelda nende stereotüüpidega, mis inimesed arvavad teadvat maailmast. Eesti oli, on ja jääb idabloki vaeseks riigiks, kus on kogu aeg hästi külm ja kõik räägivad ainult vene keelt ja ootavad, et jälle Venemaaks saada. Kõik teevad neid vastikuid nalju, rääkides minuga vene keele aksendiga ja siis mina naeratan armsalt ja alustan selgitamist, et ei-ei-ei. Aga ma enam ei jaksa. Nüüd ma ainult naeratan veidi. Varsti vist enam ei jaksa sedagi. Sõbrad samamoodi räägivad, et oh ja jää siia, mida sa sinna tagasi lähed. Mina siis kutsun neid Eestisse külla ja siis nad .....hmmm....ei mina sinna külmkappi küll ei roni. Ja siis ruttu uus teema. Olgu, tegelikult on see natuke naljakas ka. Aga kahju on inimestest, et nad isegi ei vaevu maailma tundma õppima. Igaüks peab enda elukohta maailmanabaks. Huvitav, kas eestlane peab Eestit ka maailmanabaks?

Ma tahan piimasuppi tomativõileivaga, tahaks üleüldse suppi. Isegi hernesuppi oleks suuteline praegu sööma. :P

No näete nüüd jõudis jälle üks punkt, kus ma ei suuda teie nägemist ära oodata. Jah, siin on väga tore. Kõik naeratavad ilusasti koguaeg ja on hästi õnnelikud, aga...ma tahan teie naeratusi ja õnnelikke nägusid ka näha.

Ja muide aidake nüüd mul ruttu üks "to do" list ka teha. Kindlasti tahan veel jõuda Versaille'sse(missiis, et ma seal olen juba käinud), Montparnasse'i torni, Bourgogne veiniistandusse, tahaks näha üht õiget ja suurt lavendlipõldu, tahan jõuda Lapin agile'i, ja siis õhtusöök bateaux mouche'il. Kas ma unustasin midagi? Muidu lappasin turistiraamatuid Pariisist, nähtud, nähtud, nähtud, nähtud, kõik on nähtud. Pariis on nähtud. Pariisi ümbrus enam-vähem samamoodi. Pidime veel Sylvie'ga Fontaine-Bleu'sse minema. Boulogne metsas peaks jalutama ka, autoga sealt 100 korda läbi sõidetud, aga jalajala. jaaaaniiiiiiedasiiii......et ikka kõik ikka tehtudtehtud saaks. Linnuke kirja!

Nüüd lähen tantsu. See on tore, vahva ja mõnus. Ma olen liigutamise sõltlane. Endorfiinid ja muud elukad mu ajudes teevad mind õnnelikuks. :)

Tervitan teid ja ärge siis mind ära unustage. Tänks Lillu muidu selle toreda unenäo eest. Lilli-Jana nägi minust unenägu. Mul olid paksud kulmud ja kõik tahtsid mu sõbrad olla. :D:D:D:D

Bisous :*

Si je sais que tu m'aime

2010-05-01T19:40:00.003+02:00

r-iga ei olegi veel ükski postituse pealkiri alanud. Noh nüüd on. :P

2010-05-01T19:12:00.007+02:00

Kolmapäeva hommikul saatsin Silke rongi peale ja siis lubasin endale, et loen läbi kohustusliku kirjanduse ja kirjutan lõpuks ära blogi. Kas ma midagi valmis ka jõudsin. Ei! :D

Peesitasin aias ja lasin päikesel endas D-vitamiini toota. Seda sama tegin ma neljapäeval. Noh, vähemalt raamatu sain läbi. Hea seegi. Panime võrkkiige ja pinksi laua üles.

Seda sama tegin reedel ka. Nii sisukas elu! :) Noh, muidugi sai üle pika aja oma perele skypes helistatud. Nad panid mulle lõpuks aru pähe, et ma pean oma blogi lõpuks ära kirjutama. Muidu ei saa ma seda iial valmis. Lihtsalt liiga palju elu läheb mööda.

Reede õhtul korraldas mu vahetusisa meie pool pokkeriõhtu kõigi oma hasartmängusõltlastest sõpradega. Ja kui te arvate, et mõni kaardipakk ka avati, siis te eksite, tegemist oli võrgupeoga. Mäng lasti arvutist telekaekraanile ja siis nad seal lõbutsesid.

Naised aeti selleks pühaks tegevuseks majast välja. Tegime siis Francoise'i, Romane'i ja Maelle'iga 'girls night'i. Sõitsime La Defence'ile ühte jaapani restosse sööma. Seal restos jooksid kõik toidud ühe lindi peal kõikide laudade vahelt läbi ja siis sa võisid valida, mis sa süüa tahtsid. Päris naljakas. Pärast läksime kinno vaatama filmi "Tout ce qui brille". Päris tore film, mis jutustas loo kahest ääralinna sõbrannast, kes satuvad šikide pariislastega ühele peole, kes ei saa aru, et nad vaid äärelinna immigrandid on. Ja siis nad üritavad seda varjata. Aga palju nalja sai ja päris huvitava mõttega film ka. Ja muidugi juhuse tahtel juhtus kogu film La Defence'il, Neuilly's ehk siis samas kohas, kus me just olime.
Kui Francoise'ga on meil igalpool hästi vahva, siis mu vahetusõed on mõnikord funkillerid, aga ei mina end segada lase. Minul on alati tore ja mõnikord näitan ma seda liiga palju välja. Suure kaare treppidest üles ja alla joosta on mulle ju alati meeldinud. :P

Öösel sõitsime koju tagsi, aga tüübid mängisid ikka veel pokkerit. Mina rohkem ei jaksanud ja panin liha rätikusse ehk läksin magama. Nii naljakas prantsuse väljend. Liha rätikusse panema. :) Veel naljakam on öelda kellelegi, et vaata, et sa sooja camembert'i sööma ei pea. Ehk ole ettevaatlik, see võib sulle probleeme tuua. :D

Kas sa näed, jõudsingi tänaseni. Täna hommikul käisin emme soovitusel ja enda liigutamise vajadusest rattaga sõitmas. Tahtsin minna siis selle pisikese kilomeetri edasi, kus ma saan põldude vahel sõita. Aga prantsuse maastik on ju mäest üles ja ala viib vallatu tee. Ei mina jaksa. Nõrk olen. Jõudsin 5 linnakest edasi ja möödunud oli juba pool tundi ja ma keerasin otsa tagasi. Ent loodus on siin ilus. Tõeliselt prantsusepärane. :)

Ja kodus lasin endale lõpuks Wii Fit'i näidata. Ja siis ma sattusin sõltuvusse. Saatsin mööda oma aja tehes harjutusi virtuaalse treeneri käsu peale. Ja siis mängisin Francoise'iga golfi ja siis poksisin temaga. Ühesõnaga päris naljakas instrument. :P

Nüüd siis kirjutan siin lõpuks oma blogi. Chill-Bill, elu on lill. :)

Siia panen kunagi pildid...

2010-05-01T18:19:00.008+02:00

üks teisipäev!

2010-05-01T18:19:00.006+02:00

Teisipäeval magasin end lõpuks välja ja siis sõitsin Pariisi, et minna oma unustatud kotile järgi. Sylvie töötab, nagu mu vahetusemagi EDF-is(Electricite de France). Lihtsalt Champs-Elysee kontoris. Siis me lobiseme ja lobiseme. Lõpuks kell juba ni palju, et ta kutsub mind lõunatama. Mis siis ikka. Lobiseme edasi ja läheme sööma EDF-i peakontorisse. Tehke järgi! :) Pärast jalutame veel kvartalis ringi. Ta näitas mulle kõiksugu põnevaid pisikesi tänavakesi ja aiakesi, kes sa ei saa arugi, et sa Pariisi kesklinnas oled. Päris mõnus oleks sellistes aedades päikese käes peesitada. Lõpuks me ütlesime üksteisele headaega ja ta läks tööd tagasi tegema.

Helistan Silkele, et ou mis teed? Pariisi ei viitsi vä? Ja siis ohhoo tema oli hoopis Taverny'sse mulle salaja külla sõitnud. Võtsin siis ka ruttu rongi tagasi. Silke oli juba poistega väljas. Ma jõudsin ka lõpuks kohale. Tore oli ammunägemata sõpru näha. Natuke siis hängisin väljas, aga kaua ma ei jaksa hängida. Nii väsitav on mitte midagi teha. Kutsusin Silke enda juurde, kus me tegime koos tiramisut. Oleme ju tublid. :)

Peale õhtusööki helistasid jälle kutid, et me ikka nendega veel välja tuleks. No eks me siis läksime. Jälle tšillasime niisama ringi. Õues on ju nii soojad ilmad. Mis niiviisi viga õues olla. Lihtsalt istud kuskil tänavakivil ja siis lobised ja teed nalja. Tüübid olid isegi minigrilli välja ajanud. Liiga naljakas. :D

Pärast kodus vaatasime Silkega veel paar osa Meeleheitel koduperenaisi ja siis lõpuks tuli ikkagi tudu. Ega ta tulemata ei jää! :P

Mida sa hing veel ihkad...

2010-05-01T17:02:00.002+02:00

...sest reede hommikul sõitsime me vahetusperega puhkusele Oleron'i saarele, mis ei ole kaugel Bordeaux'st. Sõitsime külla Sylviele, Francoise sõbrannale, kes omab tol saarel oma suvekodu. :)
Me olime neil juba varem külas käinud. See on see pere, kus on kaks poega - kunstnik ja elektroonik. Kohe näha et vennad. :P

Ma võin ju veel kõike muud rääkida, aga kõige tähtsam - Ma sain MERRRRRE! Oh nüüd on süda rahul. Ma käisin ujumas ja siis peesitasin rannal. Lihtsalt liiga mõnus. Pariisi kõrval elades on koguaeg midagi puudu ja see midagi on meri. Meri, mida pead Tallinnas nii normaalseks, siis siin ma mere äärde jõudes lihtsalt viskusin lainetesse. Meri maitses nagu sool. Ja siis mitte keegi ei uskunud, et Eesti meri ei ole soolane. Teised muidugi pidasid mind veidikene imelikuks. Kes see 17-18 kraadises vees suudab ujuda. Kevad on ju siiski alles. Aga lõpuks tulid kangemad ehk Guillaume ja Vince ikkagi järgi. Aga "vanem generatsioon" merre ei jõudnudki. Rannal riietega peesitamine kõlbas neile küll. :) Pärast mängisime palli. Ja nii igal õhtul.

Ülejäänud aja veetsime me aega prantsusepäraselt ehk siis kas me sõime, tegime süüa või seedisime. Ja ma ei liialda, see päriselt ongi nii. Hommikusöögil arutatakse põhjalikult, mis täna süüa teha. Siis käiakse turul ja siis ongi juba aeg lõunasööki valmistama hakata ja siis sa sööd ja sööd või siis lobised. Jõudes viimase käiguni, milleks on kohv hakatakse juba arutama, mida õhtuks teha. Käime tunnikese meres ujumas ja siis hakkamegi juba õhtust tegema. Ja nii need päevad veerevad...

Muidugi jõudsime natuke ringi ka jalutada, oleks isegi rohkem, aga kuna Romane on alles karkudel, siis liialdada ka ei tasu. Käisime kohalikul vanakraamilaadal. Inimesed on leidnud endi panipaikadest ikka maeitea mis asju. Tõesti n'importe quoi. Käisime ka Sylvie sõbranna ühe teise Francoise mosaiigitöökoda vaatamas. Päris kihvt. Ilusaid asju oli.

Guillaume ja Vincent olid ka hästi mõnsad ja sümpaatsed. Lobiseda ikka jõuab. Vince joonistab ikka super hästi, ta sai just kuskile tähtsasse kunstikooli sisse. Ja Guillaume on juba lõpetamas oma elektroonika-tehnika ja kõiksugu muude jubinate kõrgkooli. Hetkel otsib ta endale praktikat. Prantsusmaal on praktika iga kooli osa. Ilma tasuta tööd tegemata sind keegi tööle ei võta. Kogemusi on vaja enne koguda. Ei saa nii, et lõpetad kooli, paned lipsu ette ja siis küsid kohe maksimum palka. ennast tuleb enne ikka üles töötada.

Oleroni saar oli täpselt selline merekülake siniste aknaklappidega kollaste majadega. Põhitoit on mereannid, mida siis meiegi ühel õhtul tegime. Ostsime turult vähke ja krabisid, mis liigutasid ja tegid häält. Päris õudne. Kodus pistis Francoise ilma halastuseta need väänlevad elukad potti. Muidugi sõime ka karpe, mida süüakse toorelt ehk siis sellel hetkel kui eluka endale suhu pistad ta alles elab. Ja liigutab. Njami. :) Aga julge ja uudishimulik turist, nagu ma olen, ei löö ma tagasi ühegi õuduse ees. Kõike tuleb proovida.

Aga prantslastega on ikka tõeliselt tore. Nad lihtsalt oskavad elu nautida. Öösiti mängisime üht mängu, kus anti mingi sõna ja siis sa pidid leidma võimalikul palju laule, kus see sõna esineb. See ainult tundub lihtne, tegelikult kui keegi ütleb sulle l'amour, siis mitu laulu sa suudad välja mõelda. Aga nalja sai ikka palju. Laulda sai ka palju. Kõik laulsime ja kõvasti ja ilusti ja valesti.

Ja siis üks huvitav asi veel, seal saarel tehakse pähkliveini. Päris huvitav mõte, sest vein on prantslaste jaoks ikkagi viinamarjadest tehtud. Kusjuures see oli päris huvitava maitsega. Ja mis siin veel tehakse. Hmm...juustu. Igal kohal, igal külal, igal talul on oma juust. See lihtsalt on nii. Kohalik juust mille nime ma enam ei mäleta, sarnanes Munsterile, ainult ilma seemnete ja natuke mahedam. Aga minu lemmik juust on ikkagi reblochon. Aga kõik kitsekad on ka väga head. Oh ma ei tea mida ma varsti ilma juustuta tegema hakkan. Korraldan teile gurmaaniõhtuid, kus siis maitseme hiirte juustu ja eedamit ja atleeti ja juustulaadset toodet. Ojaa! :P

Esmaspäeval pakkisime oma kolm asja kokku ja sõitsimegi Taverny'sse tagasi. Teepeal helistas Sylvie, et ma olin oma koti maha jätnud. Zut! Ta lubas tolle kaasa võta, ta elab Pariisist lõunas. Ja siis oh lõpuks oma koju. Polnud kaua aega kodus olnud, kogu aeg mööda ilma ringi sõitnud. Puhkuse jätk...

Seekord ei olnud fotokas minu käes...

2010-05-01T16:40:00.003+02:00

Vanessa avastas midagi, mida ta ammu näinud ei olnud...

Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti...

2010-04-29T14:57:00.002+02:00

...peale pikka mõtlemist, otsustasin ma end siiski kokku võtta ja miskit toimunust ka kirja panna. Hetkel peesitan oma aias murul ja lasen päikesel end võtta. Kraadiklaas näitab juba 3-ga algavaid numbreid. Suvi aprillis ei kõlagi nii halvasti. Ja õnneks on mul aega seda kõike nautida, sest on vaheaaeg. Prantsusmaal on kogu aeg vaheaeg. :)

19. aprill - 23. aprill
Eelmisel esmaspäeval kell 4h30 hommikul astusin koduuksest välja, et võtta rong Lyon'i, kus ootas mind Vanessa. Päris naljakas oli hommiku esimest rongi võtta. Isegi natuke pime oli veel. Kiirrongiga teeb 450 km 2 tunniga nagu niuhti. Ei saanud arugi, kui juba Lyonis olin. Noh seda ka võib-olla sellepärast, et ma olin veel liiga unine.

Lyonis leidsin ma selle mõnusa lõuna-Prantsusmaa atmosfääri. Jah Vanesse vaidle nüüd. Tehniliselt ei ole Lyon veel lõuna, aga kõigi pariislaste jaoks on Lyon lõuna alguseks.

Oleks ma peale tagasisõitu kohe miskit kirja pannud, siis oleks pikemalt kirjutanud. Aga seal oli ikka väga numpsel. Nägin ära kõik, mida üks turist nägema peab. Vana amfiteater, vanalinn, jõeäärne, ooperimaja, peaväljak, kuldpea park jne. Käisime veel filmidekoratsioonide ja miniatuuride muuseumis. Aga enamuse ajast lihtsalt peesitasime murul, tegime pilte, nautisime ilma ja prantslasi. :) Ja mis kõige tähtsam - rääkisime eesti keelt. :P Nii mõnus, et enam ei ole probleemi sellega, kas ma mõtlen eesti või prantsuse keeles. Keelt võib vahetada kogu aeg. Eesti keel oli nagu meie salakeel. :P

Neljapäeva õhtul sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sain täieliku metropolitrauma. Rong jõudis just Pariisi ja siis helistas Bruno, et kas ja kuidas ma juba jõuan ka vä? Ja ta mainis, et Francoise on alles tööl, missiis et kell oli juba üle üheksa õhtul. Ma siis kõllasin Francoise'le, et ta mind ka kuskilt peale võtaks. Aga see oli vist viga, sest palju lihtsam on võtta rong koju, kui hakata metroodega jamama, et ühine kohtumispunkt, kus liialt ummikuid ei ole, leida. Provintsist Pariisi jõudes kaotasin lihtsalt pea ja see võis olla päris naljakas vaatepilt, kuidas ma oma reisikottiga seal metrooväravatest sisse ja välja ja metrootreppidest üles ja alla jooksin. Aga lõpp hea, kõik hea. Koju ma sain autos. :) Sõime õhtust ja vaatasime raamatut, mille Vanessa vahetusisa otsustas mulle kinkida. Merci! :* Ja muidugi sõime Lyoni komme, mida ma vahetusperele ostsin. Jah Vanessa, täitsa kobedad. :) Mnjamm.

Kotti ei jõudnudki ma lahti pakkida, sest...

prantsuse idüll

2010-04-17T23:16:00.008+02:00

Heips! Onju mul on nii armsad jalad. Eriti siis kui nad suvist päikest naudivad. Ma olen aprillis lühikeste pükste, plätude ja topiga ja mul on palav. Tänaval kohtan aeg-ajalt veel mantlis olevaid inimesi. Kui neil lõpuks soe hakkab olen mina vist juba ära kõrbenud.

Täna algas siis mul järjekordne vaheaaeg. Aga seekord on see järjekordne vaheaaeg minu viimane vahetusaasta vaheaaeg. Niuks.

Täna oli mul koolis vene keele tundide raames väikene "vene keele pidu". Siin on traditsioon, et õpetaja korraldab igal aastal ürituse, kus õpilased siis oma õpitud asju üksteisele esitada saavad. Mina lugesin luuletuse ja tegin ühes sketšis kaasa. Külalisesinejatena oli mees-naine, kes esitasid slaavi rahvatantse. Selle üritusega ütlesime me head aega ka Oksanale, kes on vahetusüliõpilane ja vene keele õpetaja assistent. Me olime kahekesi suhteliselt samas olukorras. Aasta jooksul ikka vahetasime mõned emotsioonid ja sõnad. Nüüd ta sõidab tagasi oma koju, Kaukaasia kõrvale.

Kodus pidasime ühe mõnusa sieste'i. Pärastlõunal läksime Francoise'iga Chauvrey's asuvasse cheverie'sse. Me käisime päris kitsekasvatamise talu vaatamas. Me tahtsime õhtuks juustu osta. Nii nummid turistikitsed, tulevad ligi paitamindpaitamind! :) Seal olid veel jänesed ja faasanid. Aga kuna me läksime liiga vara ja kõik pidasid alles sieste'i ja fromagerie oli suletud, siis Francoise näitas mulle ümberkaudseid külakesi.

Mulle tuli tõelise üllatusena, et ma ikkagi tegelikult nii "maal" elan. Ma mõtlesin, et see Pariisi äärelinnakas läheb veel kaua edasi, aga teglikult astun kilomeetri oma kodust edasi ja olengi looduses. Prantsuse looduses. Täna seal ringi sõites oli ikka prantsuse tunne küll. Kõik need külakesed, põllukesed, päikesepaiste ja naeratavad inimesed.

L'isle-Adamsis oli hästi ilus jõeäär ja sillakesed. Me avastasime, et seal oli laupäevane lilleturg ja kuna Francoise'is on just hijuti aednikukirg lõkkele löönud, siis me põikasime ka sealt läbi. Njaa...valik oli vaja teha mandarini-, sidruni-, kumkvaadi, oliivi- või apelsinipuu vahel. Meie ostsime kannikesi. :D

Sõitsimegi fromagerie'sse tagasi juuste valima ja siis koju. Kodus ma niisama kaua olla ei viitsinud. Läksin raamatupoodi kohustuslikku kirjandust otsima, siis kõrvalkülla jalutama ja siis tagasitulles kohtasin sõpru ja siis hängisin veits nendega ja siis tulin koju ja siis võtsin päikest ja siis sõime õhtust ja siis vaatasime "Artur ja minimoid" teist osa. Lühidalt on see kõik. :)

Õhtul pidin sõpradega järjekordsele soireele minema, aga ma enam ei taha. Ma tahan tantsida, need pilvesolemis peod mind ei huvita. Vähemalt mitte iga nädalavahetus.

Aga ma juba rääkisin teistega. Vaheaaja esimesel nädalal olen Lyonis, reedel Andreaga Pariisis pikniku pidamas, järgmisel nädalavahetusel vahetusperega lõuna-Prantsusmaal mere ääres ja teisel nädalal sõpradega igal pool ringi tšillamas. Vahepeale natuke lugemist ja kirjutamist ja ongi elu ilus, rahulik ja kasulik. :)

Bisous :*

J'ai la pêche! - Mul on virsik!

2010-04-15T17:52:00.006+02:00

Kui mul on virsik, siis ma olen täis energiat! Vat naljakas on see prantsuse keel.

Ma olen oma vahetuspere virsik! Ma olen oma klassi virsik! Ma olen eesti virsik! Ma olen kõige rohkem ringi hüplev virsik! Mul on selline tunne, et hüperaktiivsus on haigus, mis aastatega süveneb. :P

Täna lõunapausil peesitasime pargimurul ja siis ma leidsin võililled. Mina kohe hopsti tegin võilillepärja, aga ma ei oleks osanud arvatagi, et see sellise väääooooo osaliseks saab. Prantslased ei oska pärga teha.

Üldiselt on mu elu nagu puhkus. Iga päev lõppeb kool u. 12-st ära ja siis ma tulen koju, võtan teki ja siis peesitan aiamurul. Vahepeal tantsin omaette ja mõtlen, mida küll naabrid minust arvata võivad. Siis lähen õhtuti tantsutrenni ja siis tulen koju ja siis õhtusöök ja siis tudu. En gros, c'est tout! C'est simple! :)

Aga koolis mulle ikka meeldib ka väga. Ma armastan oma prantslasi ja ma loodan, et nad armastavad oma eestlast ka! :)

Muidu ootan laupäeval algavat järjekordset vaheaaega. Kui lihtne saab elu olla....

Bisous :*

uni tuleb ja läheb ehk issi, palju õnne!

2010-04-13T03:32:00.005+02:00

Ma läksin täna öösel kella 1-st magama, sest vaatasin "Coco avant Chanel'i". Nüüd ärkasin kell 3 üles ja uni nagu niuhti läinud. Kasutan siis võimalust...

Issi, soovin sulle Palju õnne sünnipäevaks!!!!

Il ne pense tout de meme pas que l'aurais oublie,
Lui et ses trente neuf annees,

Je veux juste lui dire un grand merci,
Pour tout ce qu'il m'a appris,

Le papa parfait,
Dont tout le monde revait.

Mais je voulais dire encore une chose a mon pere,
Lui souhaite un joyeux anniversaire,

Mon discours va encore se prolonger,
Car j'ai quelque chose a lui avouer,

Parceque'il y a encore un chose enfoui dans mon coeur,
Quelque chose qui lui comblerait de bonheur,

Je sais que je ne lui dis pas assez souvent,
Que je l'aime et que je l'aimerai tout le temps.

Parim minu oma pere....

(ps. Me peame fotograafi juurde minema :P)

Bisous :*

artistid

2010-04-11T21:28:00.002+02:00

Täna õnnestus mul tutvust teha siis nende 'kuri'kuulsate Pariisi kunstnikuhingedega. Ja neid ei leia sa mitte tänavalt turiste maalimast vaid hoopis vahetusvanemate sõprusringkonnast.

Sõitsime Pariisi, võtsime vanadekodust Bruno ema Colette'i kaasa ja läksime bois de Vincenne'i. Vincenne'i metsas ehk siis tegelikult Pariisi suuruselt teise pargi paviljonis avati mingisugune uus moodsa kunsti näitus. Nagu ma aru sain, siis see toimub igal aastal ja seal saavad siis oma aasta parimat tööd tutvustada nii rohkem kui ka vähem tuntud kunstnikud, skulptorid, klaasikunstnikud, fotograafid ja kõik muud erinevate interpretatsioonide poole pürgijad.

Vaatasime siis kõiki neid katsetusi. Tulevased pompu(centre Pompidou) eksponendid. Päris huvitavaid mõtteid leidsin. Mulle hirmsasti meeldib Francoise'iga igalpool nätustel, muuseumites ja reisil käia. Me kogu aeg arutleme ja vaidleme, kes ja kus ja kuidas millest aru saab. Või siis millest mitte...

Jalutasime siis pargis ka natuke ringi. Õues ju nii ilus päikesepaisteline ilm. Sööme lõunat ja lõpuks jõuab kohale ka kauaoodatud Thomas ehk siis Bruno sõber, metalliskulptor, kelle töö on ka näitusel. Temast on mulle nii kaua räägitud, aga mul ei olnud õnnestunud teda kunagi näha. Ta täpselt selline kunstnik, sall kaelas ja jutt asjakohane. Tegime temaga ka ühe ringi siis näitusel. Lihtsalt nii palju teistmoodi näed kõike, kui keegi seletab kes, kuidas ja miks. Nüüd alles näed, kes tegelikult tööd ja vaeva on näinud ja kes lihtsalt niisama plärtsaka keset lehte virutab ja siis seda kunstiks nimetab. Ma sain tuttavaks veel paljude teiste kunstnikega, kes seletasid, kuidas ja miks. Lihtsalt nii põnev...

Näitusele oli tulnud veel Bruno nõbu pojaga. Tutvused, tutvused, tutvused. Nii naljakas, kuidas ühe aastaga nii paljude inimestega jõuab tutvuda.

Peale kunstnikega kohvijoomist tegime Francoise'iga ruttu veel ringi Vincenni metsas. Ühes teises paviljonis oli avatud bonzai'de näitus. Seal oli isegi üks bonzai, mis on pärit 18. sajandist. Päris huvitav, kuidas inimene üritab igal võimalikul moel loodust valitseda. Bonzaide kasvatamine on ju täiesti omaette kultuur. Peaks nad kõik rabasse eesti bonzaisid vaatama saatma. Minge rappa!

Ja siis sõitsimegi koju. Mina muidugi väss ja tudu. Õhtul üritasin koduseid töid teha, aga...homme! :) Kool algab piisavalt hilja, et ma jõuaksin kõik oma kohustused ära tehtud.

Natuke ebakronoloogiline, aga...

Eile ma avastasin, et prantslased on ikkagi veel koloniaalmaailma mõtteviisis. Kõik mis on väljaspool Prantsusmaad, USA-t, Saksamaad, Inglismaad või Venemaad on vaene ja väike ning vajab Prantsusmaa 'toetavat' kätt. Kõikidest rahvastest rääkitakse kaastundega, et oh nad vaesekesed. Kuidas nad küll niiviisi hakkama saavad. Ja siis räägivad, et oi kui hirmus ma käisin just Filipiinidel reisil ja oumaigaad mu hotellitoas oli ainult kaks vannituba, mina ju palusin kolm...

Aga üldiselt ma ikkagi armastan prantslasi! Nad on nii vabad ja rõõmsad. Igatahes nalja saab kogu aeg...

Bisous :*

Normaalne

2010-04-10T12:14:00.004+02:00

Tervist,

Päike paistab ja on soe. Mina lasen juba seeliku ja pluusi väel ringi. Lõunasöögid, pikad lõunasöögid, toimuvad väljas. Kõik puud on suuri roosasid ja valgeid õisi täis. Eriti ilusad on kameelia(ma ei tea, kas see eesti keeles ka nii on, aga...)õied.

Midagi möödanikust ka...

Ilus elu, mis siin ikka nii pikalt.

Ilus elu jah, aga kolmapäeval oli mul siis TPE eksam ehk siis nagu uurimistöö kaitsmine prantsuse keeles. Kui esitlus läks no ütleme enam-vähem, siis pärast tulid need küsimused. No täitsa pekkis, ma ju tean ju vastust ja siis üritan seletada. No ütleme, et arenguruumi on veel palju. Sõpradega mulisedes võin ju öelda, et kohv on must vedelik, mida me joome, ent eksamil võiks ikkagi sõna kohv kasutada. Ma loodan, et te saite aru, et see oli ainult näide. :) Aga ega eksamineerijad Sarah ja Jonathaniga sõbralikumad ei olnud. Seekord olid jah eksamineerijad väga ebasõbralikud. Je m'en fiche!
Meil sai vähemalt oma paberlennukeid lennutades palju nalja. Jah, me tegime erinevaid paberlennukeid ja siis näitasime, kuidas tiivakuju muudab portance'i ja vitesse'i.

Peale kooli lihtsalt välja ja pärast tantsu.

Neljapäeval samamoodi. Õhtul tantsu. Ma sain alles nüüd teada, et siis kui ma maksin selle 130 EUR'i, siis ma võin ükskõik millisesse tundi minna. Nii ebaaus, mõelge mitu tundi ma niiviisi kaotasin. Nüüd tuleb kõik tasa teha. Pealegi ma käin nüüd rattaga ja sinna minek võtab vaid 10 min. Pealegi ei ole mingisuguseid tüütuid koduseid töid. On aega elu nautida! Sjuuuper.

Reedel jälle peale kooli lihtsalt oleme väljas. Lihtsalt oleme. Lihtsalt eksisteerime. Nii lihtne!

Tänatänatäna hommikul, nagu ikka siin Prantsusmaal, nühkisin koolipinki. Peale kooli käisime mulle uusi tantsupükse otsimas. Väga vajalik info onju? Lõunat sõime perega oma koduaaias. Ma ikka pean selle jälle teemaks võtma, kuidas mulle ikka meeldib siinne söögiKULTUUR. Söömiseks võetakse aega, Ühtegi söögikorda vahele ei jäeta. Söögikordade kellaajad on u. poole tunnise täpsusega paigas. Kui ma ikka kella üheks süüa ei ole saanud, siis on ikkagi midagi väga valesti. Iga söögikord valmistatakse hoolega ette. Kaetakse laud. Otsitakse uued lilled vaasi. Lõpuks kui kogu ettevalmistus on tehtud, siis istub kogu pere lauda ja alustab naudingut. Minu jaoks on see kõik juba nii normaalne. Lihtsalt nii mõnus.

Ma mõtlesin veel natuke liiga palju ja mul tuli meelde, et ma ei ole ammu mõelnud sellele, kui normaalseks on muutunud kõik need bisoud. See on kõik lihtsalt nii normaalne. Seda ma hakkan küll Eestis igatsema. Või siis lihtsalt musitan teid musiks. :)

Pärast lõunat valisime vahetusemaga õhtuks retsepti. See on ka normaalne. Laupäeviti ikka valime ja vaatame, mida seekord eriti proovida tahaks. Varsti läheme lähedal asuvasse kitsekasvandusse, et õhtuks värsket kitsejuustu tuua. Mmmm....

Vahepeal on mul tantsutrenniga esinemine mingisugusel St Leu perepäeval. Tants, tants ja veelkord tants.. :)

õhtul tulevad külalised ja siis on õhtusöök. Ja öösel, kui ma muidugi õigesti aru sain, siis sõpradega kuskile välja istuma, tantsima, olema...

Hetkel olen ka niisama väljas niidetud murul tekikesel teile kirjutamas. Naabriaia kanade kaagutamine tekitab sellise mitte nii Pariisi kõrval olemise tunde ka. Teate, mul sai Pariisist villand. Ma olen Pariisi juba küllalt näinud. Elama ma sinna ei taha. Võib-olla ainult siis kui ma oman 10 000 EUR'ist sissetulekut, mis võib küll kunagi muidugi juhtuda, aga oleme ausad - kaugemas tulevikus.

Ühesõnaga hetkel on elu ilus vähemalt seni, kuni päike paistab...

Bisous :*

On est normaux! Au moins parfois... :D

2010-04-06T22:52:00.015+02:00

Järjekordne tõestus, et ma elan ja olen täielikult oma vahetusperes. Pühapäeval kõik õue aiatöid tegema. Puid ja põõsaid oli vaja kärpida. Ja ikka täiega, sest kõik kasvab siin Prantsusmaal nii kiiresti, et kui sa igal kevadel puid peaaegu juureni maha ei püga, siis elame me varsti džunglis. Peale uimast hommikut oli päris mõnus käed mulda pista. Muidugi pidime me aeg-ajalt rinda pistma ka kevadiste ciboulette'idega ehk hoovihmarahesadudega. Ja pärast paistab jälle päike!

Esmaspäeval olid meie cloche'id väga helded. Äkki kupatas mu vahetusema meid kõiki välja šokolaadimune otsima. Minu 18. eluaasta jooksul on see esimene kord šokolaadi aiast otsida. vähemalt minu mäletamist mööda. Terve aed oli pisi-pisikesi šokolaadi mune täis. Kuhi korvis aina kasvas ja kasvas, aga Francoise ütles, et veel on. Äkki leidsin suure šokolaadijänese. Noh, minu šokolaadisõltuvus on nüüd mõneks ajaks rahuldatud. Vähemalt mõneks ajaks. Huvitav, kas juba ei ole AŠ(anonüümsed šokohoolikud) rühma kuskil avatud. Peaks end sinna kirja panema. :P
Lõunasöök lõppes munadepühade tordiga. Aga mingisugust pärismunade värvimist siin küll ei ole. Küsisin vahetusemalt. Kui nad üldse mune värvivad, siis kõigepealt nad lasevad muna rebust tühjaks, täitavad muna vedela šokolaadiga, lasevad tol hanguda ja siis värvivad muna ära. Aga üldiselt mingisuguseid hulle pidustusi siin küll ei ole. Kui Eestis panime endil mõnikord ikka muru lihavõtteiks hakkama, siis siin küll muru kasvatada ei ole mõtet. Õues on muru juba paarikümne cm pikkune. Niitma peab juba hakkama.

Täna oli meil siis kauaoodatud klassipildi pildistamine. Prantsusmaal on traditsioon, et kõik klassid valivad endile mingisuguse teema, mille järgi siis kõik riietuvad. Klassipilt on pigem tore ja naljakas sündmus. Ainus päev aastast, kus riietutakse eriliselt, naljakalt ja omapäraselt. Mingisuguseid stiilinädalaid siin küll ei toimu. Meie klass valis sel aastal siis teemaks Western. Eks siis kunagi näitan teile pilti ka.

Täna oli õues lihtsalt nii ilus ilm. Kindlalt üle 20 kraadi. Ja täna oli mul nii nõmedalt auke täis päev. Noh nagu alati teisipäeviti, aga kui on ilus ilm, siis tahaks selle kooliga ruttu ühelepoole saada ja siis sõpradega tšillama minna. Silke helistas ka mulle, tahtis minuga Pariisi jäätist sööma minna. Ja mina pidin talle vastama, et kahju küll, mul on praegu vaba tund, mul on kahe tunni pärast vaba tund, aga muidu ma lõpetan kell 6, nii et jääb vist ära. Kunagi kindlasti. Koolis on ka ju tore. Vähemalt nalja saab. :)

Tööd saab ka, siis kui teistel on tund ja minul vabadus, siis ma ikka loen, vaatan ja uurin seda DALF'i raamatud. Ma tõesti tunnen, et ma olen võimeline seda tegema. Lihtsalt asja peab kätte võtma. Francoise väidab, et ma teen juba palju vähem vigu, kui kohalikud. Aga kõik mu sõbrad on ka minu vastu pööranud. Muidugi ma ise palusin neid. Nad parandavad nüüd pea igat minu viga, mida ma teen. Mina tiirlen koridorides(noh nagu alati) ja siis lähem mataõps mööda. Ma siis ütlen talle, et "En fait, normalement on est normales" Ja siis kõik ülejäänud " Normaux!" Kui seltskonnas viibib kasvõi üks noormees, muutuvad kõik omadussõnad meessooliseks. Nii ebaaus! Diskrimineerimine! :D

Pärastlõunal oli kehaline ehk tants. Sel õpetajal on koreograafiast mingisugune väääga omapärane arusaam. Eelmine kord olime me rüütlid. Seekord juba sõdurid. "Nüüd teeme kõik sõduritervitust. Ja läks-üks-kaks-kolm-neli ja nüüd lasete püssi üks-kaks-kolm-neli ja nüüd saite ise pihta üks-kaks-kolm-neli ja nüüd võtate esmaabi paki üks-kaks-kolm-neli" Ja taustaks käib mingi tibidisko...

Bisous :*

piktšöörs

2010-04-04T14:28:00.002+02:00

Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon

Ja saagu valgus...

Louis XIV has a belly...

"Pariisi mood"

blogipostitus n°128

2010-04-04T13:40:00.004+02:00

Reede hommikul tormame mõlemad õega kooli(loe Bruno viis meid autoga, kuna Romane on endiselt karkudel) ja siis avastame koos, et kumbagil ei ole esimest tundi. Teate see onu Murphy ilmub alati kui teda vaja ei ole. :P

Helistasin Sarah'le ja Jonathanile, et nad varem kooli tuleks. Me harjutasime TPE'd ja ma tegin nende inglise keele jutukestele pisukese grammatika kontrolli.

kirjandus, inglise keel ja saidki tunnid läbi. Pärastlõunased matad jäid jälle, nagu iga nädal, ära ja mu koolipäev lõppes 11h30. Läksin koju saatsin laiali texto'sid teistele VÕP'idele, et mis toimub, mis teete ja kus teete. Teeme koos! Aga vastust kohe ei tulnud ja ma hakkasin "Schindleri nimekirja" vaatama. Me tegime Mylene'iga ECJS'is sellest esitluse. Ma otsisin klippe, mida klassis teistele näidata. Njaa...ajalugu on julm ja ebaõiglane.

Siis tuli tudi....lõpuks ärkan ja vaatan kella. Deem, kell oli juba 7. Vaatan telefoni ja mis seal on, sõnumid, et heeeiiii, mul ka pärastlõuna vaba, mis teeme? No deem, hiljaks jäid. Aga ei, magada on ka vahel vaja. Õppisin siis ruttu natukene SVT-d, sest mul laupäeval kontrolltöö. Ja siis läksin tantsu. Oh teate see GALA saab ikka nii vägev olema. Selline vägev 'mise en scene' käib, et...

Laupäeva hommikul avastan end tegemast kotrolltööd, millel ei olnud midagi pistmist sellega, mida ma eelmisel õhtul üritasin õppida. Nojah...juhtub ka parimatel. :P Peale kooli olen veidikene kodus. Noh lõunasöök ja sellele järgnev 'sieste' ja siis tahtsin sõita Pariisi.

Ja siit mu 'kannatuste rada' algabki. Minuarust rongidel on kogu aeg kas streik, teetööd või pühad ja siis nad ei tööta. Ma ootasin kõigepealt kolmveerand tundi bussi, mis viis mind kaks peatust edasi ja siis ootasin järgmised kolmveerand tundi rongi, mis mind Pariisi viis. Silke oli Pariisis end juba lolliks oodanud. Ma polnud teda terve igavik näinud. Me tahtsime Orsay'sse ühele expo'le minna, aga kuna see just avati siis oli seal pikk järjekord ja me otsustasime carnevalet' kasuks. See on Pariisi ajaloo muuseum, kuhu ma ei olnudki veel sattunud. Kõik need tähtsad paksud onu Louis'd ja siis revolutsioon ja siis uusaeg. Muidugi ei puudunud ka Rooma aega puudutav osa. Selle Marais' asuva "lossikese" aed oli ka suhtelisel kobe. Otsides Carnevalet' kohtasime teepeal üht austraalia meest, kes elab Pariisis juba 15 aastat ent ta prantsuse keele aksent oli jube. Me läksime suhteliselt kiiresti inglise keelele üle. Ta peab Marais ühte iiri pubi. Naljakas. Ta kutsus meid sinna üht klaasikest võtma. Aga jäägu see mõneks teiseks korraks...

Silke tuli minu juurde. Minu juures oli mingi Romane'i pidu. Väga lahe. Meie juures on nii hea pidusid pidada. Tantsuruumi igatahes on. Valgustus on ka olemas. Aga kuna mina, Silke ja minu vahetusvanemad olime sel peol veidikene antikehad, siis me läksime ühele tantsuetendusele "jazzing tango". Piletid välja müüdud! Õnneks mulle ja Silkele veel leiti mingisugused "kasutatud piletid" ja me siiski saime etendusele. Bruno ja Francoise läksid kinno. Aga see etendus. Võimas, professionaalne ja äärmiselt esteetiline. Ilus oli olla. Ma sattusin istuma Thomas' vanemate kõrvale. Ema tundis mu ära, mina teda mitte. Natuke vabandasin ja siis oli jälle hea olla. Terve etenduse ajal kuulsin ainult "Manifique! Superbe! Incroyable!" :)

http://www.youtube.com/watch?v=scitnuE0_0o&feature=channel

Peale etendust läksime Silkega koju ja siis ma helistasin oma sõbrad läbi, hellouuu kuskil toimub miskit? Nonäed ja toimuski. Aleandra juures olid kõik. Me siis lõpuks jõudsime ka öösi paiku sinna. "Hei Thomas, ma just istusin su ema kõrval!", "?" ,":D:D:D:D" Paar tundi ja siis hakkasimegi juba koju minema. Kodus olev pidu hakkas ka otsi kokku tõmbama. Silkega vaatasime veel 2 osa "Meeleheitel koduperenaisi" ja siis 3 paiku pugesime põhku. Hommikul oli meil Silkega aga varajane äratus, sest ta oli ühele oma sõbrale lubanud, et ta läheb temaga kell 9 jooksma. Aga kuna sõbral pole mobilltelefoni! (tehnikasajand), siis ta ei saanud talle ka teatada, et ta on tunni kaugusel oma kodust. Silke võtiski siis hommikul vara bussi, et sõita kas peatust ja siis ootas seal rongi ja siis sõitis Pariisi ja siis võtis RER'i, et sõita Aulnay'sse. Minuarust saab juba jala ka kiiremini Aulnay'sse, kui nende rongidega jamada. Kõik rongid peavad käima läbi Pariisi.

Mina ronisin kodus siis tuttu tagasi. Hommikust süües avastasin, et kell on juba lõuna. Täna jääb vist lõunasöök vahele. Praegu panen niisama tühja. Vaatan, uurin pilte ja kirjutan blogi.

Homme hakkan aiast šokolaadimune otsima!

Esmaspäeval kooli ei ole!

Pikk nädalavahetus...

Bisous :*

1. aprill ehk kala seljal! :)

2010-04-01T22:09:00.003+02:00

Väljas on lihtsalt nii mõnusmõnus kevad. Kõik puud on suuri roosasid ja valgeid õisi täis. Peale kooli istun sõpradega murul ja naudin elu. Lihtsalt nii mõnna...

Ma tean, et teid huvitab, mis tähendab kala seljal. :) See on Prantsusmaa 1. aprilli traditsioon. Üksteisele kleebitakse salaja paberist kalu seljale. Ja siis on hästi naljakas. Aga millegi pärast selliste "lapsikustega" tegeletkase ainult lapsena, seega väga seda traditsiooni ei hoita. Raamatutes on kirjas, aga päris elus ei näe.

Mõned uueda ja põnevad uudised ka. Mu vahetusõde maadleb siin praegu kõrgkoolide sisseastumiseksamitega. Sellepärast ta Inglismaale sõitiski, et ta eelmine aasta ühtegi kooli, kuhu ta tahtis, sisse ei saanud. Täna tuli siis lõpuks kauaoodatud kiri. Oled vastu võetud! Täna õhtul oli pidu-pidu. :) Ehk on tal siis järgmine aasta midagi kasulikumat, kui Disney Channelilt Lindsay Lohan'i või Aladdin'i seikluseid päev läbi vaadata. Vat sellest ma ei saa aru. Sisukas elu, või mis? :P

Mina olen ka praegu enda üle nii uhke. Ma sain geograafia kirjandi ja kaarditöö 15/20. Grammatika- ja ortograafiavigu on nelja A4 peale 5. Ma olen ikka nii tubli. SVT-s sain ka 7/10-st. Ma olen ikka nii tubli. Ennast kiitmast ma ei väsi. :)

Varsti tuleb vene keele pidu. Õpilaste motiveerimiseks korraldatakse kord aastas väike venekeelne hommikupoolik. Minu tähelend on see, kui ma loen ette kõik nädalapäevad ja seejärel luuletuse "Парус". Kas pole mitte vägev. Sarkasm. Ma arvan, et kõik, nagu mu isa, on nõukaajal selle luuletuse pähe õppinud. Siin on vene keele tase ikka vääääga kõrge. Veelkord sarkasm. Ma ei tea, mida ma järgmine aasta hakkan tegema. Vene keelt ma igatahes enam ei oska. Ja punkt.

Eile ostsin ma endale vaheajaks TGV piletid Lyon'i. Ma lähen Vanessalt külla!!! Kuna ma piletiteostmisega liiga kaua ootasin, siis selleks et odavaid pileteid saada, pidin ma võtma 5h54 rongi. Palju õnne mulle ärkamisel! Hommikul võtan esimese rongi, mis Taverny'st läheb ja siis üritan Lyon'i kiirrongi peale saada. Minu jaoks oleks see esimene TGV kogemus. Olen põnevil.
Maelle sõidab homme TGV'ga kaheks nädalaks on peika juurde. Tema aga Taverny'st rongi ei julge võtta. "Ma ei tunne ennast Pariisis liigeldes veel kindlalt". Halllloooo, kes elab siin terve elu ja kes mõned kuud? Ausalt öeldes, mul on tunne, et mu Francoise võtab mind poole tõsisemalt kui omaenese lapsi. Ma ei kujuta ette, mis vanuseni neil saapapaelu kinni seoti...

Ja ma armastan kastanikreemi. Mmmmm.....

Sõbrad füüsikud...

2010-03-31T16:51:00.002+02:00

Esmaspäeva hommikul pidi meil olema conseille de classe. Ma teadsin, et mina, kui M!!!etsallik olen kuskil keskel, seega vahet ei ole, kas nad alustavad nimekirja eest või tagant, ikka pean ootama. Hommikul kodus teen siis rahulikult, kiiret ju kuskile ei ole. Lõpuks kui pool-kolmveerand tundi peale nõukogu algust kooli jõuan. Hüütakse mulle ukse pealt, Hei Rešinaaa tee ruttu, sa oled järgmine. Ossssa vana kurat! Kuidas mul vedas, oleks ma kaks minutit hiljem tulnud, oleks ma hiljaks jäänud.

Nõukogus pidin ma seekord pettuma. Ma lootsin, et peale 7 kuud võetakse mind veidikenegi tõsisemalt. Ma teadsin, et ma ei ole viimasel ajal endast maksimumi välja pannud. Lootsin, et minu suunas tuleb mingisugunegi kriitika või soovitused. Aga mismismis, nagu ikka alati. Oh sa oled nii tubli, sa arened kogu aeg nii palju, sa oled teistele nii heaks eeskujuks. Ma naeratasin ja ütlesin ja-ja-ja, aga peas mõtlesin, et no mida te ajate. Ma võiksin ju palju rohkem. Mu keskmine hinne oli 12, 5/20-st, nagu esimeselgi trimestril. Seekord ainult koos kirjanduse ja ajalooga. Klassi keskmine on 10 midagi. Mina ei saa aru, kuidas on võimalik saada keskmiseks hindeks 4 või alla selle. Kõik pidi minu juures väga hästi olema. Nii on nii igav, kui kõik on hästi.

Kehalises lõppes meil sulgpalli osa ära ja nüüd jagati klass kolmeks osaks. Korvpall, mägironimine seinal ja tants. Noooo, arvake ära, mida mina teen. Teiste hoiatustest hoolimata valisin ma tantsu. Kahjuks osutus mu valik väga valeks valikuks. Koolis ei saa tantsu teha. Noortel on tõsiselt liiga palju komplekse. Aga see on ületatav. Paljudel on probleeme, et tantsuõpetaja oli neid kunagi lapsepõlves lolliks, paksuks ja rütmitajumatuks tembeldanud. Õpetajad saage aru, te ei tohi niiviisi teha, te rikute inimese elu ära! Nelly ei saa mitte kunagi tantsimist nautida, isegi pidudel ta ei tantsi üldse. Nii kahju.
Ent see, mida me õpetaja meist tahtis see oli lihtsalt midagi "müstilist" jutumärkides. Ta lihtsalt ütles, tantsi! Koolis ei saa selliseid ülesandeid anda. Jah kuskil kontaktimpro tunnis jah, aga koolis eieieieiei. See oli kaks tundi piina ja kannatusi ja pidevaid kahtlusi õpetaja kainuses. :P "Ja nüüd oleme me kõik rüütlid, võtame koti seljast ja laseme vibu ja nüüd võtame maast lille..."
Õudne! Ja nii kuni kooliaasta lõpuni... :S

Täna pärastlõunal tulid Jonathan ja Sarah minu poole. Me harjutasime TPE esitlust ja vaatasime, kuidas me oma paberlennuki kahe ventilaatori vahel lendama saame. Ta lendas koguaeg minema. Siis me füüsikaajud ragisesid ja ragisesid. Me ei teadnud, mida teha. Kas kaugus on vale, kas tiivakuju on vale, kas ventilaatorite tugevus on vale. Lõpuks sidusime lennuki nööriga ventilaatori külge, aga lõpuni me oma ülesannet lahendada ei suutnud. Kus te olete mu sõbrad füüsikud. Mul on vaja, et üks paberlennuk jääks kahe ventilaatori vahel õhku hõljuma. Kuidas ja millise lennuki me peame tegema ja kui kaugel peavad üksteisest olema ventilaatorid. Mõelge siis palun kõik. Võtke tunnis ülesandeks vms... :)
Aga muidu Sarah ja Jonathaniga on ka hästi tore. Prantslased on ikka nii toredad inimesed. :)

Ahjaa, ajaloos on ka hästi huvitavaks läinud. Meil on praegu tulemas II Maailmasõda. Teisel pool Euroopad on ikka teistsugune või vähemalt teistsuguse raskuspunktiga ajalugu. Siin maalitakse Saksamaast ja Hitlerist ikka kurat ja NSV on ikka ja alati olnud sõber. Aga ma ei laida siin miskit maha, see on lihtsalt tohutult põnev, kuidas see sama esimese Eesti periood Prantsusmaalt vaadatuna möödus.

Õhtul tantsu. Meil on varsti suur Gala tulemas. Jee, ma saan esineda!!! :) Võite vaatama tulla. :P

Bisous :*

Pilte...

2010-03-28T22:49:00.002+02:00

Teamwork!

Loodame väga, et 2010. aastal "kasvatavad" koerad oma omanikud enda järelt koristama. Lugupidamisega. Auh-Auh!

"Meme les artichauts ont le coeur..."

Happy!

Comedie Francais'i purskkaevul...

Minu mehed!

Aiapäkapikku otsimas

2010-03-28T22:26:00.002+02:00

YFU poolt oli meile tänaseks korraldatud orienteerimismäng Montmartre'l. See oli nii tore, vahva, lõbus, hariv ja muidu kihvt.

Ring hakkas pihta Lamarrck-Caulaincourt metroojaamast. Kes on filmi Amelie näinud mõistab ja saab aru. Kes ei ole. Siis see on lihtsalt üks metroojaam. Kõik, kes kohale olid tulnud jagati grupideks. Ühes grupis võisid olla nii vahetusõpilasi, vahetuspere kui ka YFU vabatahtlikke. Teepeal pidi vastama igasugustele põnevatele küsimustele. Nägime kõiksugu tähtsaid kivikujusid ja väljakuid, vanu tuuleveskeid ja Montmartre tänavaid. Astusime läbi ka Amelie'st tuntud kohvikust, puuviljapoest ja Amelie korterist. Siis uurisime Sacre coeur'i ja Tertre'i väljaku ümbrust. Lõpuks, peale paljusid treppe, jõudsime me samasse punkti tagasi. Istusime kõik koos, see suur YFU pere, kohvikusse ja tundsime end hästi.

Kuigi minu pere ei saanud tulla, oli ikkagi seal üllatavalt palju vahetusperesid. Nii tore on rääkida kõigiga. Juba on tuttavad ja ja tutvused ja sõbrad. Ma võisin ju mõelda, et mille jaoks mul seda YFU't veel vaja on. Aga just see pere tunne. See, et ma ei ole siin ikkagi üksi. Kõigile läheb korda, kuidas sul läheb. Minu "meeskonnas" oli üks hästi tore perekond, kes oli kunagi kaks aastat Indias elanud. Seega nende u.10 aastane laps on täielikult kakskeelne. Nii põnev! Ja nendega on kohe põnev rääkida. Isegi muust, kui uuest teleseriaalist või kollase ajakirjanduse kangelasest.

Elu on endiselt ilus...

Bisous :*

teine elu

2010-03-28T22:08:00.003+02:00

Aga tegelikult on koolis ikka veel hästi tore (ja hästi igav tundides). Reedel jäid pärastlõunal tunnid ära. Käisime sõpradega jälle väljas söömas. Kalapäev ju ikkagi. Ja siis koju. Võtsin oma raamatu ja rannalina ja mõtlesin, et õpin siis ka natuke midagi. Aga eieieie, ma jäin hoopis tudusse. Uni tuli, kaklesin temaga veidike, aga ta sa siiski minust võitu. Kevadine õueuni. Mmmm....

Õhtul läksin Mylene juurde. Pidime oma ECJS'i referaadi Schindler'i nimekirjast ära lõpetama. Kui esimest referaati kirjutades enamuse ajast ma lihtsalt noogutasin vahetusõpilse naeratus näol, siis nüüd on juba tõsine moitie-moitie. Ehk siis ma ei ole tühi koht. Kirjutasin osa Krakov'i getodest. Grammatika on ikka õudne asi. Tõesti ainuke asi, mis mulle veel probleeme tekitab ongi kirjutamine. Lugeda oskan, rääkida oskan, isegi jutust saan aru. No ma pean end käsile võtma ja neid DALF'i ülesandeid tegema hakkama. Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti. Ma ei saagi aru. Koguaeg nagu midagi ei oleks teha, aga midagi teha ikka ei ole aega. Kes teeb, see jõuab! Peab vist tegema hakkama. :)

Õhtul pidin tantsu minema, aga taaskord kokkusattumusena jäi mul terve nädal tantsu vahele. Laupäeva hommikul oli ainult kaks tundi. Koju tulles lubasin endale, et hakkan tööle! Hakkasin ma jee. Jäin jälle raamatusse magama. No kuidas nii saab. 3 tundi kadus kui nõiaväel. Kolm tundi minu vahetusaastast on 1/2400 osa minu vahetusaastast. Liiga väärtuslik! :)

Muidu oli plaanis sõpradega 5 tunnisele "jalgrattamatkale" minna. Aga niiske ilm lükkas selle järgmisesse nädalavahetusse. Õhtul toimus mingi "koosviibimine" Thomas juures, aga ma olin nii väss, et jätsin seekord vahele. Vaat, ma ei ole enam see vahetusõpilane, keda ühekordse loobumise peale enam ei kutsuta. Ma elan siin, mul on sõbrad ja mul on võimalus alati kui ma soovin, siseneda sotsiaalsesse ruumi. See laupäev lihtsalt ei jaksanud.

Kas jaksan veel edasi kirjutada...

2010-03-28T21:23:00.002+02:00

Niiiiii......

Ma nüüd võtan siis selle ammu edasi lükatud "kohustuse" siis nüüd lõpuks ette. Kunagi peab ju ka ree peale saama.

Mida rohkem asju toimub, seda vähem blogi kirjutama jõuan.

Kui nüüd täitsa algusest alustada...

Mulle tulid külla eestlased!!! Kadri, Aleksandra ja Elisa tulid nädalakeseks Pariisi. Ja teate, et ma tegin täpselt 0 pilti. Ma nüüd ei teagi, kas see on hea või halb.

Neljapäeval 18. märtsil kell 13.20 jõudis lennuk koos Kadri ja Aleksandraga lennujaama. Mina ootan 14.00-st neid hotelli ees. Ootan kümmekond minutit. Istun kõrvalolevasse kohvikusse võtan tee, võtan teise. Võtan juba lõunasöögi ka otsa. Lõpuks siis 15.30 helistan, no kus kurat te olete? Ee...lennujaamas. Ei no tore on. :) Lõpuks jõuavadki kohale. Appiiiiii nii palju mööda läinud ja.....mitte midagi ei ole muutunud. Nii hea! :)

Neljapäeva õhtupooliku jalutame niisama ühe hea ja pika Pariisi turistiringi, alustades deux ecuu kohvikus ja lõpetades triumfikaare all. Jutte ju nii palju rääkida. :)

Ja siis sõidan mina koju, teised jätan hotelli.

Reedel istun hommikupooliku koolis, lõunal läksime jälle sõpradega välja. See on peaaegu et reedene traditsioon, sest nad ei armasta kalapäevi. Minu lemmikud, aga mina olengi ju imelik. :P Peale lõunat pidid mul veel tunnid edasi minema, aga ma ei suutnud kooli tagasi minna, sest õues oli nii ilus ilm ja ma teadsin, et mu kallid eestlased on Pariisis ja mina passin Taverny's. No nii ei lähe. Lasin ka reede pärastlõuna üle. Te ei tea, mis hinnaga. Minuarust ma juba korra olen seletanud, mis süsteemiga see puudumiste värk siin käib. Parem on mitte puududa.

Pariisi jõudes helistas mulle Silke, ma käisin temaga korra raamatupoest läbi. Ta tahtis ka DELF'i jaoks selle raamatu osta. Tal läheb nüüd juba paremini. Siis läksime Pompidou'sse, kus ootasid meid Kata, Ale ja Elisa, kes oli reedese lennukiga ka Pariisi jõudnud. Silke ütles tere ja siis lahkus. Meie, turistid, tegime siis ühe mõnusa kultuurituuri. Siis hotelli puhkama ja end valmis panema. Õhtul tahtsime välja minna. Saingi siis lõpuks kluppi. :) Sai tantsida! Ma sain tantsida!!! Kas pean veelkord kirjutama, et ma sain tantsida!!!

Öösel, pigem hommikul, hotelli tagasi jõudes läksin ruttu magama, sest kui ma tahtsin veel laupäeva hommikul kooli minna, siis ei olnud mul rohkem kui pool tundi magada. Mina ei saa au, kes selle laupäevase süsteemi välja mõtles. Nii ei saagi ju reedeti väljas käia. Kell 6 üles ärgates, ei tahtnud mitte kui kuidagi Taverny rongi peale minna, aga mu kohusetunne sai minust võitu. Pariis oli suhteliselt tühi, jalakäijaid väga palju ei olnud. Rongisõit oli pooletunnine unevõit. Olgem ausad, koolis ma eriti adekvaatne ei olnud. Aga vähemalt ma viibisin seal.

Pärast kodus magasin end välja ja siis jälle Pariisi. Teised olid hommikul YSL näitusel suures palees käinud ja muidu niisama ringi hänginud. Annika oli ka Pariisi tulnud. Vanessa ka. Eestlasi kui palju. Tahtsime taas tantsima minna, aga seekord tänu erimeelsustele ja otsustusvõimetusele rändasime me lihtsalt terve Pariisi läbi ja leidsime end ikkagi hotellist. Muidugi ilma toavõtmeteta, mis Annikaga ta vahetusvenna korterisse reisisid. Peale tunnist passimist küsis Elisa siiski magavalt "Jacobilt" üldvõtme ja asi lahenes. :)

Pühapäeva hommikul sõitsime kirbuturgudele. Jaaa...seal on ikka tore. Muidugi me pidime sealt enne kõike nägemata hotelli tagasi tulema, sest Elisa pidi koos Vanessaga Lyoni sõitma. Õhtul käisime taaskord igalpool ringi. No mida sa ikka noortest, eriti Kadrist, Pariisis tahad. Pood, pood, pood! :D Õhtul sõitsin siis lõpuks koju.

Esmaspäeval kool. Ja siis jälle Pariisi!!! :) Teisipäeva ja kolmapäeva ööseks tuli Kata minu juurde. Njaa..

Peaks veel täpsemalt kirjutama, mida me päevad läbi tegime. Aga lihtsalt promeneerusime ja natutisime elu.

Kolmapäeval viimase õhtu puhul läksime siis restosse Ladina kvartalis. Tore oli. Musi-musi ja headaega. Nad sõitsid neljapäeva hommikul ära. Üheks ööks tuli minu juurde muidugi Elisa, tuli Lyonist tagasi ja pidi üheks ööks veel enne ärasõitu omale ööamaja leidma. Nii hea ju kui sul on maailmas tuvused. :)

Olgu see oli nüüd üks kiire ülevaade. Mis lõpuks juba suhteliselt segaseks muutus. Kas pole?

Räägime nüüd reaalsusest. Tegelikud tähelepanekud on siis hoopis seesugused:

Ma oskan endiselt eesti keelt rääkida. Muidugi koos mõningate "prantsusepäraste" väljenditega. Aga siiski...
Mina ei arvuta juba ammu enam euro-kroon. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nad igat oma 10 senti loevad. Mina ei tee enam 10 ega 20 eurol vahet.
Peata kanad on ikka peata kanad. :P
Siin on kevad ja teil on talv. Pariisis oli 17 kraadi. Lyonis 23.
Pariis on minu kodu! Ma tunnen teda nagu oma viit sõrme.
fotoka pean ära parandama, muidu ei saa ruttu pilti teha. Ja kaua ma pilte teha veel ei taha.
Ilm on ilus, siis tuju on hea. :)

Aga niiiiii tore, et keegi mul ikka külas ka vahel käib. :)

Miks?

2010-03-15T09:33:00.002+01:00

Miks on nii...

Prantsusmaal on igal puuviljal ja juurviljal hooaeg. Viinamarju saab ainult septembrist novembrini ja virsikuid juunist juulini. Kui pole hooaeg, siis vastavat puu- või juurvilja lihtsalt poes ei ole. Ja punkt.

Eestis võid terve aasta läbi viinamarju osta. Terve aasta läbi võid mugida neid plastmassimaitselisi viinamarju. Ja siis kui on september on poes ikka veel plastmassimaitselised viinamarjad.

Mis maa see Eesti on, et sinna ainult plastmassi peab saatma???

prantsuse prantslaslik prantslane prantsatas prantsuse prantssai prants...aidez moi!

2010-03-14T19:47:00.006+01:00

Tervist! Peaks nüüd midagi vahepeal ikka kirjutama ka.

Täna oleme vahetusemaga terve päeva non-stop "Tuulepealse maa" vaatamise teinud. Igakord lõppeb osa nii põneva koha peal ära, et Francoise ütleb alati, et nooooo olgu üks veel. :P Ja nii vähemalt 4 osa järjest. Võib-olla vaatame peale õhtusööki veel ühe osa. :P

Täna jõudis Inglismaalt tagasi Maelle. Ossataevas mina loodan veel ikka ühe kohvriga (no heal juhul kahegatagasi sõita, siis ta tuli vähemalt 6 kohvri ja saja erineva kotikesega tagasi. Sellepärast ta siis Bruno endale järgi kutsuski. Päris mugav, ah paps kuule viitsid mulle Londonisse järgi tulla. - Tavai! :D Ja siis nad käisid kõik kohalikel valimistel hääletamas. Maelle siis sai ka elus esimest korda hääle anda. Me mõtlesime, et teeks valimisjaaskonnas skandaali, et miks minu nime nimekirjas ei ole. Ma ju nüüd ikkagi valimisealine. :P

Eile käisin sõpradega kontserdil. Millegi pärast ei teinud ma ühtegi pilti, aga õhtu oli ülivägev. Ludovic, Thomas, Robin, Kevin, Anthony, Liscio, Damien, Baptiste ja mina. Milline eskort! Nii on suhteliselt mugav ja turvaline õhtuti ringi liikuda. :) See oli hullult vägev rock-kontsert. Vähemalt tantsida sain. :) Keda huvitab, siis kontserdil esinesid 'the dodoz', 'I am un chien' ja 'pilöt'. Kadri ja Aleksandra, ma otsin juba andmeid järgmise nädalavahetuse parimate kontserdite kohta Pariisis. ;)

Koolinädalast ka miskit...

Koguaeg on tore...vähemalt vahetunnis. Ma tean, et mind hoiatati enne vahetusaastat. Aga ma lihtsalt ei suuda oma suud tundide ajal kinni hoida. Ma pean koguaeg lobisema. Vähemalt siis kui pole eriti põnev. Ja mõned õpetajad on minu kalduvust tundide ajal liiga palju bavardage'ida juba tähele pannud. Halb märk. Ma pean ikka eeskujulik õpilane olema. Te ju teate, et tegelikult südames olen ma ju ikkagi hea. :P

Üldiselt miskit tähelepanuväärset juhtunud ei ole. Koolielu käib ikka harjumuspärast rada. Kõik õpetajad streigivad, on stage'il või mingil muul põhjusel puuduvad ja enamasti on mul päevas üks-kaks tundi ja siis ongi koolipäev läbi. Noh muidugi v.a. neljapäev kui mul on kolm tundi füüs-keem. Quelle chance!

Saime oma TPE esitluse kuupäevad teada. Prantsusmaal on tund, mis sarnaneb natuke uurimistöö koostamisele, ent ühe aasta jooksul tehakse kolmestes grupides 5-leheline referaat, mida siis nö. eksamil siis žüriile esitatakse. Teised õpilased esitlust kuulata ei tohi. Prantsusmaa koolides ei nõuta esinemist ega esitlemist tundides muidu üldse. Teiste ees esinemine tundub õpilastele tõeliselt hirmutav. Õpilased tunni ajal õpetajaga üldiselt ei suhtle. Õpetaja räägib ja õpilased kirjutavad. Või magavad silmad lahti, aga midagi otseselt tegema ei pea kunagi.

Seoses TPE ja selle esitlemisega on tekkinud ka skandaalid. Muidugi mitte meie grupis. Meie grupp on imehästi töötanud. Mul on tunne, et me magasime terve aasta ja vaheaja selle otsa ja siis kirjutasime oma töö valmis, ma tegin mise en page'i ja arvutiesitluse ka(nad eriti ei kasuta arvutit tundides, see annab meile punkte juurde :P) ja saimegi oma töö valmis. Mõned, kes terve aasta närvanud on ei ole endiselt lõpetanud. Njaa...kui midagi vaja teha on, siis tuleb teha kas kohe või siis kõige viimasemal hetkel. Muidu kulub liiga palju närve. :P
Skandaalid tulenevad sellest, et keegi arvab, et keegi teine ei tööta ja siis see esimene läheb hästi närvi ja siis kolmas lohutab ja teine ei saa miskit aru ja siis neljas küsib mis toimub ja siis kogu see hunnik rahvast karjub üksteise peale ja siis pärast räägivad natuke üksteist taga ja siis on tohuvabohu. Ja kõige lõpuks on seal kõige vahel üks imelik eestlane, kes ei saa miskit aru ja lihtsalt irvitab prantslaste prantslasliku käitumise peale habemesse. :P

Vabal ajal võtan päikest või teen DALF-i jaoks ülesandeid. Igatahes endised õudusunenäod,kuulamisülesanded,on nüüd kõige lihtsam osa. Võite kindlad olla, et aasta keelekeskkonnas mõjub ikka väga võimsalt. Nüüd peaks veel grammatikat ka harjutama ja kõik olekski parfait!

Homme on mul üks tund.
Ülehomme kaks.
Kolmapäeval lausa neli.
Raske elu...

Bisous :*

Kõige ägedam esimene sünnipäev Prantsusmaal

2010-03-10T23:00:00.011+01:00

Nii vägevat 18. sünnipäeva ei osanud ma mitte kuidagi oodata...

...Hommikul ärkan. Avan silmad ja mõtlen siis, noh Regina, oled nüüd 18. Mis tunne siis on? Hmm...tunnet ei olnud. Ärkan siis üles, teen oma hommikujooksud, nagu alati. Teen üldse kõik nagu alati...

Vahetusema avastas enne kodust lahkumist oma märkmikust, et mul on täna siiski sünnipäev ja soovis mulle ilusasti õnne. Aitäh! :)

...Koolist ma midagi ei oodanud. Aga ma sain ülisuure üllatuse osaliseks. Kõik soovisid mulle palju-palju õnne sünnipäevaks. Minu arust ma musitasin kogu kooli läbi. Noo....teeme pisikese arvutuse 2musiX1000=2000 musi. Pole paha. :) Ja Jonathan oli mulle teinud 3 suurt kooki, mida me siis ilusasti kogu klassiga prantsuse keele tunni ajal hävitasime. See oli lihtsalt nii armas! Oh ma ei tea, kuis neile kõigile aitäh öelda. Tavaliselt ei tehta sünnipäevadest koolis väljagi, aga see, mis mulle korraldati. Oh ma ei tea. C'est trop mignon. Je les aime avec tout mon coeur!

Peale kooli sõin ruttu(ma vihkan ruttu söömist) kooli'restoranis' ja siis tormasin koju Romane'i toitma. Ta vaeseke on ju oma jalaga liikumatu. Aga kiirustamisest näost punane koju jõudes avastasin, et ta oli endale sõbrad külla kutsunud je need toitsid teda. Deem. Ma oleks võinud ju veel oma kallite sõpradega koduteel venida. Nohjah. Pole hullu.

Täna oli nii ilus kevadine ilm. Soe. Päike paistab. Linnud laulavad. Aeg-ajalt tuleb mõni ebameeldiv tuuleiilike, mis veel T-särgi väel ei luba olla. Ma võtsin laua ja tooli ja raamatu ja lugesin päikesepaistel Marivaux "Orjade saart". Tore on, aga ma tõlkisin kõik sõnad ära, aga mitte essugi aru ei saanud. :P Vahele mõni sõõm teed ja palju mõtteid peas. Kuidas ikkagi ätra harjuda, et ma olen täiskasvanud. Kuidas ma nii ruttu siis täis kasvasin. Mida ma siis nüüd täis olen, et ma nii täiskasvanud olen. Ah?

Õhtul jõudis Francoise, me käisime lõpuks silmaarstil, kuhu ma hääästi ammu aja kirja panin. Jah, tõesti, mu silmanägemine on halvenenud. Aga väga hull ei ole, ma mõtlesin, et hullem. Siis kohe poodi, uusi klaase ostma ja ongi kaua edasi lükatud tegevus tehtud. Tänasida toimetusi ära viska homse varna. Pigem ülehomse. :P

Siis helistasid mulle mu kodused. Nad laulsid mulle!!!! Oilii-oilaaa! Prantsusmaal ei laula keegi. Ja siis tuli mulle äkki meelde, et Francoise oli maininud, et mulle oli mingisugune pakk tulnud. See oli minu sünnipäeva pakk, mille mu pere oli mulle saatnud. Jaaa....ma avasin selle nende silme all. Aitääähhh. Me kuulasime pärast oma vahetusperega Liisi Koiksoni plaati. Neile meeldis väga-väga. :) Te olete mulle nii kallid!!!!

Ja lõpuks lähen mitte midagi ootamata õhtust sööma. Ja siis äkki ilmuvad kingid, šampused, tordid ja kõik see muu, mis sünnipäevaga kaasas käib. Nii vägev. Šampusepudelid olen ma alati noormeestel lasknud lahti teha. Seekordne nõudmine oli, et mina pean avama šampusepudeli. I did it. Aga sellega tuleb mulle meelde kunagi hästi ammu Kata ja Susannega toimunud "eurovisiooni-õhtu", kus me 12.-13. aastasena üritasime lastešampust kuidagi lahti saada, aga see mitte kuidagi ei õnnestunud. :D Vat mis mälestused...

Ja mu vahetuspere läks vist täitsa lolliks ära. Nad kinkisid mulle i-Pod'i. No täitsa hullud ju. Mina ei suutnud oma silmi uskuda. Ma tänan. :)

Ja siis ja siis tegin lahti oma mailbox-i. Ossa poiss! Ma tänan teid kõiki, kes te mind meeles pidasite! See on tõeliselt suur rõõm teada, et maailmas on inimesi, kes sind ka peale ühte pikka aastat mäletavad. :) Südame seest läks kohe soojaks-soojaks. Ei, pigem lausa tuliseks. Kõrvetab juba. :)

Ma armastan teid kõiki. Kallistan ja musitan.

Bisous :*

Regina - 18. aastane vanamutt. :D

Süda rebitakse pooleks...

2010-03-09T18:37:00.003+01:00

Koolirütmi sisseelamine on lihtne ja keeruline samal ajal. Nii hea meel oli kõiki oma sõpru jälle näha. Nüüd on ju õues kevad ja pidevalt saab väljas istuda. Kogu aeg saab nii palju nalja. Nendega on nii tore. Mul on ülilahe klass.

Aga tunnid, eriti matemaatika tapab. Ma ei saa mitte essugi aru. Ja ma ei teagi, homme pean ühe iseseisva töö tagasi andma, aga ma ei oska ja ma ei suuda ja ma ei taha. Õnneks on meil need hiigel imekalkulaatorid, milledega saab ühest kalkulaatorist teise kõik tehtud töö kopeerida. Sellest hädast aitas mind Jonathan välja, aga nüüd on vaja paberile veel kommenaarid panna, mis ma siis tegin. Aga ma ei teinud ju midagi! Oh...aga kontrolltööd on enam-vähem täitsa head.

Aaa.....kontrolltöödest veel. Ma sain kirjanduse suulise proovieksami 11/20. Ülikõva, see oli täpselt klassi keskmine. Oli ka neid kes said 3 või 4. Ma olen ikka nii tubli....noh kui ma tahan. :P Või siis kui see huvitav on. Igavates asjades ma ei viitsi tubli olla. Inutile.

Meil tuli tänasest klassi uus õpilane - Martin(loe:martään). Mina ju tean, mis tunne on olla uus. Ma läksin temaga kohe lobisema. Ta tuli siia koolist, mis asub Beauchamps'is. See on see linn, kus elas mu "esimene" vahetuspere. See on tegelikult hästi lähedal. Martin on täitsa kihvt ja muhe noormees. Eks näis mis küljed aeg temas välja toob...

...ja nüüd jälle üks õudne lugu. Ma sain kutse YES-ile. Ma tulen varsti koju. Appi! Ma ei tea, mida mõelda. Pool minust tahab hirmsasti juba koju tulla ja teine pool ei taha mitte kuidagi siit väga kalliks saanud inimeste juurest ära minna. Mu elu käriseb niiviisi lihtsalt pooleks.
Kui ma kutse sain, siis ma peitsin selle ruttu sahtli põhja. Avastasin ta just hetk tagasi ja vastuse saatmise kuupäev oli....üllatus-üllatus - eile! Nohjah, eks ma siis panen ta homme posti. Eks peab vist ikka koju tulema. Praeguste plaanide kohaselt jõuan ma teie juurde mu kallid eestlased 7. juulil 2010. Tulge ja kallistage mind siis kõvasti. :)

Hetkel vaid..hm...internetikallid...
Bisous :*

Unistuste elu*

2010-03-07T19:15:00.004+01:00

Unistuste elu

2010-03-07T17:55:00.004+01:00

Nonii...hetkel istun autos, mis liigub teosammul Pariisi poole. Prantsusmaal on puhkus ikka national - kõigil on täpselt samal ajal puhkus. Kõik on Savoie's Alpides suuskamas. Prantsusmaa on jagatud 3-ks puhkusetsooniks. Pariis ja selle ümbrus on viimases blokis. Sellepärast ongi praegu Pariisi suunaline maantee nii umbes kui üldse olla saab. Kolmerealine kiirtee ei aita siin miskit. Ent mina autot ei juhi. Mina ainult puhkan, magan, mõtlen või et tee midagi. Mulle täitsa meeldib.

Aknast on miljoni ei pigem kümne miljoni vaade. Rohelised kevadised mäed ja taamal sinavad lumised mäetipud. Möödume mägiküladest, mis elavad oma igapäevast laupäevast elu. Pikad-pikad puudega ääristatud alleed ja naeratavad lehmad, kelle piimast suudavad prantslased võluda igasugu imejuuste.

...peale seda sai mul tuju otsa ja ma panin arvuti kinni.

Natuke enne Dijon'i viskas vahetusisal üle ja me keerasime riiklikule maanteele. Suured kiirteed on alati tasulised ja liiguvad otse ja enamasti kiiresti. Riiklik maantee on see tee, mis kunagi oli, see mis läbib iga küla ja linna. Me olime just Burgudias. Jah...siis me vurasime seal vignoble'te vahel. Prantsusmaa on ikka nii suur, et igal regioonil on oma maastik ja oma nägu. Mägikülad jäid Savoie'sse ja nüüd möödusime chateau'dest ja hiiglaslikest viinamarjaistandustest.

Õhtuks jõudsime vanavanemate juurde. Lobisesime seal veidike, võtsime Perle'i auto peale ja jätkasime oma terve päeva pikkust autoreisi kodu poole. Kodus avastasin, et mul on tekkinud kodutunne. Minu tänav, minu maja, minu tuba. Minu, minu, minu....

Aga nüüd siis veidikene minu eelmisest nädalast ka...

Ma õppisin suusatama!!! Ma olen nii rahul endaga. Esimesel päeval...ollalalala(prantsuse aksendiga ja kätt vehkides nagu oleks ära kõrvetanud)...ma kukkusin vist iga 2 sekundi tagant. Aga õnneks olin ma piisavalt jonnakas, et kiirelt püsti tõusta ja jätkata oma teekonda allapoole. Algul kukkusin isegi rohelisel rajal, aga reedel läbisin juba küllaltki kiirelt juba musti radasid ka. Ilmaga vedas meil enam-vähem 4 päeva 7-st paistis päike. See on ju rohkem kui pool. :)

Eelmine laupäev, enne kui Alpide poole sõitma hakkasime, tehti maja tühjaks, nagu me oleks välja kolinud või midagi. Aga ei me kolisime ainult nädalaks Alpidesse minu vahetuspere mägikorterisse. Meie station asus mingis vanas mägikülas, mis tähendab, et see suusakeskus ei olnud tehas vaid üks tõeline ja päris ja mõnus suusakeskus. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli mägedes väga kõva tuul, aga nagu ma hommikul uudistest kuulisin, siis Prantsusmaad ületas torm Xynthia, mis tegi Lääne-Prantsusmaal palju pahandust. Mind aga õnneks see katastroof ei puudutanud.

Igal hommikul võtsin suusad ja lasin mäest alla station'i. Hommikupoolikuti oli mul suusakursused ja pärastlõunal suusatasin ma vahetusvanematega. Ja peale suusatamist läksime me basseini ja sauna!!!!!! Saunaaaa!!!!! Te ei tea, kui hea tunne see oli. Midagi eriti kodust ja mõnusat. Sauna ukse peal suur punane silt: alla 16 aastat keelatud! Prantslaste jaoks on saun ikka midagi väga ohtlikku. Kes see ikka tahaks vabatahtlikult ahju minna...

Ühel õhtul käisime Francoise ja Brunoga kohalikus boite'is üht õiget Savoie juustufondüüd söömas. Jaa....Prantsusmaal ei saa toidust mitte kuidagi ümber minna. Selle juurde pidi kindlasti jooma veini, sest kui sa kasvõi ühe tilga vett jood, siis see juust hangub või ma ei tea mida ta teeb su kõhus ja seedimine pidi sest peale lakkama. Nohjah...siin tulevad appi kõiksugu head prantsuse veinid. :) Õhtu kujunes väga lõbusaks... :P

Aga nüüd midagi väga õudset ka. Kui teile tundus, et see nädal oli eriti vägev, siis seda ta oli...minu jaoks. Romane, mu vahetusõde, kes on eriti kõval tasemel, murdis esmaspäeval oma sääreluu risti pooleks. See pidi midagi eriti valusat olema, sest talle anti pidevalt morfiini. Mäest tuli ta alla kelgul. Siis viidi ta kiirabiga mäest veel alla(jah ma olin u. 2000-3000 m kõrgusel) lähedal (1h kaugusel) asuvasse haiglasse, kus talle tehti operatsioon. Algul peale operatsiooni oli ta väga nõrk, aga nädalaga ta veidike kosus. Ent liikuda ta ei saa ja ta peab viibima kodus järgnevad kolm kuud. Quelle chance!

Iga päev käis vähemalt üks meist tal külas. Ja pere ühine puhkus ei olnud enam ühine. Eile sõitsime koju ainult mina ja Bruno, sest Francoise jäi Romane'ga haiglasse. Nad tuuakse kiirabiga homme koju. Eks näis kuis see kujuneb...

Täna tegin oma koolitöid, mis ma olin kaheks nädalaks sahtlinurka seisma pannud. Homme siis jälle üle pika aja kooli. Pariisis on kevad, soe ja linnulaul. Koolitööd tundusid niiiii tüütud. Tahaks lihtsalt elu nautida!!! :)

Bisous :*

On est arrivé!

2010-02-27T19:25:00.003+01:00

Rajad, mida ma eeldatavasti läbima hakkan...

Meie majake nädalaks...

Ma olen lihtsalt hullult põnevil. Siin on hästi ilus.

Bisous :*

Kas saab veel mõnusam olla?

2010-02-26T18:39:00.005+01:00

Reede hommikul ei ärganud ma mitte Perle'i haukumise peale, sest Francoise oli Perle'i hommikul kaasa võtnud, et ta nädalaks ajaks, kui meie Alpides suusatame, vanavanemate juurde viia. Aga selle asemel äratas mind hoopis Bruno sussisahistamine. Ju ma siis ei peagi rohkem magama, sest ega ma ju tegelikult väsinud ei ole.

Täna oli siis see päev, kui Andrea Nimes'i tagasi sõidab. Hommikul ärkasime ja sõime veel oma viimse ühise hommikusöögi. Ja siis läksimegi rongi peale. Sõitsime Gare de Lyon'i, kust ta pidi TGV võtma. Aga meil oli veel aega. Uudistasime ümberkaudset piirkonda ja istusime eel viimast korda idüllilisse Pariisi kohvikusse. Ja lasime end teenendada pariislaslikult nipsakal teenindajal.

Meie kõrvale istus mingi mees lapsega ja Andrea avastas, et ta räägib ka saksa keelt. Jah, Andrea on päris Šveitsi saksakeelsest osast. Siis nad lobisesid ja lobisesid. Kusjuures ma sain millegipärast aru, aga rääkida küll ei oskaks. :)

Jalutasime veel ringi. Ja lõpuks jõudis kätte see minut, mil pidime ütlema üksteisele headaega. Aitäh Andrea, see nädal sinuga Pariisis oli tõeliselt vahva ja tore. Nohjah, ta arvatavasti ei loe mu blogi ja isegi kui loeb, mida ta sest hiina keelest aru peaks saama. Ma saadan talle kohe praegu ühe texto. :)

Siis võtsin rongi koju tagasi ja Murphy seadusele kohaselt oli täna tõeliselt soe 15 kraadine päikesepaisteline ilm. Lobisesin veidikene Grete Liisiga ja siis võtsin teki ja nüüd kirjutangi õues blogi. Oh jah. Linnud laulavad ja päike paistab. Kas saab veel mõnusam olla?

Kallistan ja musitan.

Kõige igavam võib olla kõige huvitavam...

2010-02-26T18:06:00.003+01:00

Neljapäeval ärkasin ma TAASKORD Perle'i haukumise peale 8h05 üles. Enam see mind närvi ei ajanud. C'est juste la vie! :)

Tegelen taas oma asjadega. Ootan Andrea ärkamist. Meil oli plaanis Orsay'sse minna. Siis tuleb sõnum Kevinilt, et kas ta võib minu ja Andreaga Pariisi kaasa tulla. No ma ütlesin, et tule tule, aga kas sa saad aru, et me läheme MUUSEUMI. Jah, ma elan Pariisi getos. Mõni siinsest tüübist pole võibolla elusees Notre Dame'gi sisse astunud. Et kas ta ikka saab aru, millega ta riskib. No jajaja, et ta ikka tuleb. Mina irvitasin, et peale sellist päeva ei tule ta enam mitte kuskile meiega. :D

Õues sadas kasse ja koeri. Pole hullu rongiga saab otse muuseumi ukse ette. Kevin oli Cyril'i ka kaasa võtnud. Läksime siis Orsay'sse. Njaa...kui mina imelik eestlane olen Orsay's juba kolmandat korda siis poisid ja Andrea alles esimest. Ja muidugi ma nägin, et Pariisi äärelinnade elanikud tõesti ei käi kunagi Pariisis. Nad ei teadnud metroost essugi.

Alustasime siis muuseumiringi. Aga tänu KKK-de kunstitundidele suutsin ma teistele nii mõndagi kõikide nende kuulsate maalide kohta rääkida. Kõik erinevad stiilid ja liikumised, mis avalduvad maalidel. Monet, Renoir, Cezanne, Climt, Degas, Tolouse-Lautrec ja kõik need teised on endiselt Orsay's. Ja siis jõudsime me otsaga juba Prantsusmaa ajalooni. Tänud Mare, et selgitasid mulle, miks Napoleon koguaeg oma kätt kõhul hoidis, sest kohalikud ajaloo õpetajad sellele vastata ei olnud osanud. Muuseumi sisenedes oli poistel tõeliselt üleolev hoiak, aga väljudes olid nad tõeliselt hämmingus. Nad ütlesid, et nad ei oleks iial uskunud, et muuseumis võib huvitav olla. Oh, ma olin endaga rahul. Võibolla muutsin ma isegi mõne inimese maailmavaateid.

Peale seda läksime Les Halles'idesse kinno, sest õues ei olnud endiselt väga meeldiv ilm ja Andrea tahtis näha filmi "Un education", mis räägib ühest inglise preilist, kelle elu on ühtlane sirgjooneline liikumine, kes kohtab kaks korda vanemat prantsuse meest, kes õpetab talle "päris elu". Aga noh kuna mees oli tegelikult abielus siis lõppes kõik nagu ikka plika sai haiget ja mees lasi jalga. Hästi lihtne lugu oli hästi pikka filmi venitatud.

Kinost väljudes oli jälle päike väljas. Jalutasime veel ringi. Näitasin Cyril'ile Les Halles'ide ümbrust. Kuigi Les Halles'ide on Pariisi noorte põhipleiss, siis Cyril ei olnud elusees sinna sattunud. Hüppasime korra Starbucks'ist läbi ja siis läksime Seine'i äärde jalutama. Juba oli õhtu ja Seine ääres juba esimesed julged pikniku pidajadki kohal. :) Nohjah. Jälle idüll. :)

Võtsime siis lõpuks oma kalli haisva kodurongi ja sõitsime Taverny'sse. Oleme Andreaga juba paar tundi kodus ja siis heliseb väravakell. Robin, Kevin, Anthony ja veel mingid tüübid, kelle nime ma ei mäleta tulid meid välja kutsuma. Teate see hakkab juba tüütuks muutuma. Meid taheti ma ei tea kuhu viia. Ei me olime ikka vässud. Nad pidid leppima vaid Andreale headaega ütlemisega, sest Andrea sõidab järgmisel päeval Nimes'i tagasi.

Ja siis tuligi juba öööööööö.

Idylle...

2010-02-26T17:08:00.003+01:00

Kolmapäeval ärkasin ma jälle Perle'i haukumise peale 8h07 üles. Teate see koer ajab mind juba närvi. :D Andrea aga põõnas mõnusalt kaua-kaua. Ma olin teisipäeval Gibert Jeune'ist ostnud selle suure raamatu, mis tutvustab siis DALF'i (seda prantsuse keele oskajate sertifikaadi) tegemise tingimusi. Sain lugeda ja uurida, mida ma pean tegema, et tõestada, et ma siiski räägin prantsuse keelt. Noooh....natuke võttis kõhu lahti, aga tegelikult tekkis jälle see challenge'i tunne. Ma ju suudan seda! Ma ju tahan seda! Jaaaaa!!!!! :)

Pärastlõunal sõitsime Andreaga Pere Laichaise'i kalmistule. Õues oli nii mõnus ilm jalutamiseks. Kontrollisime, kas Oscar Wilde, Edith Piaf ja Jim Morrison on ikka veel oma õigel kohal. Jah, nad on seal. Oscar Wilde on ülemusitatud, Edith Piaf'i haud imepisike ja Jim Morrison kaitsevõredega vandaalide eest kaitstud. Jah, kõik on täpselt nii nagu olema peab. :)

Jalutasime veel natuke ümbruskonnas ja seejärel võtsime metroo keskusesse tagasi, et siis tekstiili- ja moemuuseumi, mis on pmt Louvre küljes, minna. Aga äkki oli ma ei tea kust ilmunud mingi vihmapilv, mis meile pähe sadas. Otsisime ruttu siis oma vihmavarjud välja ja kalpsasime edasi. Vaatasime üle veel Royal Palais ja selle aia, comedie francaise'i ja mingi ettejuhtunud butiikide passage'i. Jalutame ja jalutame ja äkki mingi mees jookseb meile järgi ja hüüab stoooop. See läbikäik on suletud. Teistkaudu minnes saime aru, et mingid filmivõtted olid comedie francaise'i kõrval käimas. Noh jah natuke veel ja ma oleksin kuulsaks saanud. :D

Siis avastasime, et muuseumi, kuhu me minna tahtsime oli ilgelt pikk enamuses 5-aastastest lastest koosnev järjekord. Vaheajaks avati näitus "Playmobile"! :D Aga järjekorrad, kui nad liiguvad, siis nad liiguvad Prantsusmaal kiiresti. Ja kõik see järjekord läks näitusele, mitte põhimuuseumi, seega kui me juba sees olime siis oli enam-vähem rahulik. :)
Kõigepealt vaatasime üle sisekujunduse trendid 40-datest kuni 2000-ni ja seejärel reklaamikujunduse osa. Ja siis ei pidanud me vastu ja läksime ja vaatasime ikka selle playmobile'i näituse ka üle. Nohjah. Päris kihvt nii palju erinevaid playmobile näha. Aga kuna minu lapsepõlve see ei puuduta, siis see näitus mind ka nii väga ei puudutanud. Aga aknast paistsid imeilusad vaated Tuilerie'le ja Eiffelile. Jah, Andrea on ikka Pariisis veel täitsa turist. :)

Välja jõudes istusime mäkki. :D Mõtlesime oma elu üle järele ja Andrea ütles, et ta tahab veel postkaarte osta. Seine'i äär on ju bouquiniste täis. Ja siis ta tahtis uuesti Gibert Jeune'i tagasi minna, et osta endale ka raamat DELF'ist. Sest ta arvas, et ta DALF'i ikka päris ära ei tee. Mina tahan!!! Ja mina teen!!! Ükskord!

Siis jalutasime veel mööda tänavaid ringi. Istusime kohvikusse ja tundsime taas idülli hõngu. :) Terrasil mõnuga chocolat chaude'i lürpides kirjutas Andrea oma mustvalgeid Pariisi postkaarte barett peas ja I love Paris jacks'iga süüdatud suitsuke suunurgas. :) Oh, Pariis, Pariis, Pariis....

Meil oli rongini veidike aega. Otsisime postkasti, jalutasime veel veidikene Seine ääres ja siis võtsimegi mõnusalt haisva RER'i, et sõita koju õhtusöögile. Prantsusmaal on nii lihtne, alati õhtusöögiks koju. Ja siis lobised, lobised, lobised.

Tu viendras? Je viendrai...où?

2010-02-25T09:13:00.003+01:00

Teate ma lihtsalt ei jõua blogi kirjutama, sest nii palju toimub kogu aeg.

Teisipäeva hommikul ärkasin Perle'i haukumise peale kell 8h03. Kas ma oli selle üle rõõmus. Ei. Aga ei ole hullu. Ma armastan neid hommikusi iseenesega olemise hetki. Lühidalt ma tegin mittemidagi. :)

Mingi hetk ärkas ka Andrea üles. Kuna väljas oli ikkagi natukene moche ilm, siis me otsustasime selle asemel, et kohe Pariisi tormata, veel ühe filmiseansi teha. Vaatasime Amelie'd. Oh...milline äratundmise tunne. Kõik need kohad, mida me just eelmine päev Montmartre'l külastanud olime. Ja minuarust see Yann Tiersen'i kirjutatud filmimuusika on lihtsalt geniaalne.

Filmi lõppedes avastasime, et taevas oli pilvitu ja kevadine päike lihtsalt kutsus meid välja Pariisi avastama. Enne kodust väljumist avasin oma kirjakasti ja arvastasin kirja aiapäkapikult, kes kutsus Montmartre't koos teiste vahetusõpilastega avastama. Kes saab aru, kas saab veel kokkusattumuslikum olukord olla? Minuarust ei saa.

Võtsime rogi Pariisi. Teisipäeval tegime viis ringi peale Cite saarele ja avastasime Ladina ja Saint-Germain'i kvartalit. Tegelikult nagu polekski otseselt midagi teinud. Ent siiski peale kõikide vaatamisväärsuste a la Notre Dame ja Saint-Michel'i purskkaevu ja kõikide nende pisikeste tänavakeste läbijalutamist olime suhteliselt kutud. Seine'i ääres oli lihtsalt nii mõnus. Kevad tuleb ja tuleb ja aina tuleb. Andrea ostis endale bareti, postkaardid, I love Paris jacks'i ja siis mõnulesime Seine'i kaldal istudes. Otsisime veel ühe selle õige kohviku, et siis veel mõnuleda.
Äkki helistab mulle Robin ja küsib, et kas ma siis tulen. Et siis tulen kuhu? Ühesõnaga mind ja seega ka Andread kutsuti järjekordsele soiree'le. Noh, vist et tähistada Nelly ja Kevini sünnpäeva, aga see on enamasti teisejärguline. Sünnipäevad ei ole siin üldse nii olulised, kui Eestis.

Võtsime siis Andreaga rongi Taverny'sse tagasi. Viskasime kotid koju ja võtsime uuesti rongi kaks peatust Taverny'st edasi, et Ludovic'i juurde minna. Ludo on see, kes kolis Taverny'sse. Seega on tal praegu kaks kodu ja ta endine kodu on tühi ning sobib suurepäraselt sünnipäevapidude korraldamiseks. :)
Ma hakkan aru saama, et tegelikult on mul juba päris palju tuttavaid nägusid. Ainult mingi kamp eriti minule võõraid üles löödud tüdrukuid ilmus ka. Aga nad ei olnud üldse suhtlemisaltid. Istusid oma veinipudeliga nurgas ja ei teinud midagi. Mina ei tea. Mina tahan ainult ja ikka ainult tantsida. :) Noh ja siis ikka kinnitada, et Eestis ei räägita vene keelt ja Eestis tuleb kraanist ka soe vesi. :D Meile pakuti, et me võime ka ööseks jääda, aga me lasime ikkagi Andreaga suhteliselt varakult jalga, sest meil oli plaanis järgmisel päeval ka Pariisi minna ja selleks on vaja öösiti ikkagi ju puhata. Vaatamata sellele, et viimane rong oli juba läinud ja me pidime jala koju minema, saatsid poisid meid siiski koju. No vaata ja imesta neid prantsuse kombeid. :)

Ja siis tudududududu. :)

Ilus on olla...

2010-02-22T23:00:00.004+01:00

Tänase päeva lihtsalt peab siia kirjutama.

Pidime Andreaga täna Pariisi minema. Mina ärkasin juba suhteliselt vara. Toimetan oma toimetusi. Kell aga aina läheb ja läheb. Hakkan juba veidi valjemini oma toimetusi tegema, aga Andrea ei kuulnud mitte kui miskit. Lõpuks mõtlesin et ah suva siis ja tegelesin oma asjadega. Lõpuks millalgi 12 ja 1 vahel ta siiski ärkas ja ma vist kuulsin väikest karjatust, kui ta avastas, mis kell on. :D

Ta võttis ruttu hommikusöögi ja me sõna otses mõttes tormasime rongi peale. Andreal oli hirm kaotada iga võimalik hetk Pariisis. Rongis õnnestus meil kohata kontrolöre. Esimest korda minu Prantsusmaal viibimise ajal. Piletid olid meil muidugi liiga vanad. Aga pole hullu, me kõik tunneme prantsuse politseid ja kontrolle. Pas des problemes. Lihtsalt lobised nendega ja ütled sorry ja siis nad ütlevad sulle sorry, et nad sind tülitasid. Naeratad neile armsalt ja jätkad oma päeva, nagu midagi poleks juhtunud. :) Njaa...ma ei tea, kas see on hea või mitte. Lihtsalt teistmoodi. :)

Pariisi jõudes liikusime otsesuunas Mona Lisa poole. Ei miskit enne, kui see tore tädi selle imeliku naeratusega on üle kaetud. Noh muidugi pidime enne üle vaatama centre pompidou ja les halles'ide ümbruse. Ja muidugi Seine äärsed postkaardi müüjad. Meid ei peatanud isegi hiiglama pikk järjekord ega turistide massid. Ja peale kõiki katsumusi saime meiegi pildi sest postmargi suurusest maailmakuulsusest. Seejärel tuuritasime mõned tunnid veel Louvre's ringi. Väljusime teisest otsast ja jalutasime Tuilerie pargis. Kõht andis tunda ja mõtlesime kuskile maha istuda, aga rahakott päris ei lubanud. Selle asemel üks korralik panini Tuilerie pargis. Õues on juba niiiii kévad. Oh...

Jalgu puhatud ja jõudu kogutud jätkasime oma teekonda. Tegime ringi peale Concorde'i väljakule, seejärel jätkusime Champs Elysee´l. Jalutasime too "tänavakese" nii ühtepidi l'arc de triomphe'ini ja seejärel tagasi metrooni. Jah Champs Elysee on ikka klass. Oh, ma tahaks koguaeg prantuse väöjendit kasutada. C'est la classe! Enne metroosse jõudmist hüppasime korra ka Hagendagenz'ist(no ei mina suuda meelde jätta, kuis seda kirjutatakse). Jaa...jäätis maitseb mulle ikka. Päike tuli ka lõpuks täielikult välja. Ilus oli olla.

Metrooga sõitsime Montmartre'ile. Või noh enne muidugi Pigalle'i, et teha kindlaks, et kõik need lõbumajad ja cinemaXXX'id ikka veel eksisteerivad. Montmartre ümbruses on palju odavamad turistibutiigid. Andrea otsis endale Eiffeli võtmehoidjat ja "suudlus Pariisis" postkaarti. See oli mingi kindel suudlus, mida ta teadis. Sest suudlustest postkaarte on ju maa ja ilm, aga ei, need ei ole ikka need. Lõpuks ühes poes funiculeure'i lähedal tänaval äkki Andrea seisatab ja siis jookseb poodi. Oh, küll ta oli rahul. See oli see õige suudlus. :)

Päikesele hakkas mingi pilveke ette liikuma ja me mõtlesime, et me ikka ei viitsi Montmartre'ile ronida. Läksime mööda mäejalamit paralleelselt edasi, et leida üks mõnna, selle õige ambiance'iga kohvik. Jalutama mööd üht ja siis mööda teist tänavat. Tõuseme ühest trepist ja siis teisest trepist üles. Ja äkki ohhohooo avastame me end siiski Tertre'i väljakult. Nojah, olgu siis. Ikkagi olime me läbi oma spontaansete otuste Montmartre'ile roninud ja isegi peaväljakule jõudnud. Nojah. Vaatasime siis sealgi tänavatel ringi. Mulle nii meeldib selle butte'i otsas. Kuidagi selline Pariisi küla tunne. Kaugel kõigest sellest šikist ja snoobilikust Pariisist. Boheemid laulavad tänavanurgal kõiksugu kauneid viise ja elu tundub väga ilus. Võtsime siis ühes kohvikus chocolat chaud'id ja vaatlesime Sacre Coeur'i ja tänaval mööduvaid inimesi. Ja just siis, kui me maha olime istunud hakkaski sadama. Õues oli juba pimedaks ka läinud. No nii ilus ja nii mõnus. Küünal laual ja soe on olla. Oh Pariis, Pariis, Pariis...

Siis leiame, et koju oleks ka vaja ikkagi kunagi sõita. Langeme siis Sacre Coeur'i kõrval olevast trepist alla ja võtame metroo. Teate, et mul läheb juba neljas metroopileti pakk. Aga minuarust on see ikka odavam, kui aastane pilet. Ah tegelikult ma ei tea, pole uurinud. Aga teate, mida ma uurisin. Pariisis saab ju igaüks, kes tahab, laenutada jalgratta, et siis ringi liigelda. Noh jah, peaaegu igaüks. Privileeg on mõeldud neile, kes teevad aastase lepingu VÕI omavad Navigo kaarti, et saaks kindlaks teha, et sa oled ikka kindlakstehtav isik. Annika, tahad minuga rattaga sõitma tulla??? :) Njaa..peale kõike seda ilusat oli Gare du Nord, kust ma võtan äärelinna rongi ikka täielik peldik. Pealegi jäime me ühest rongist täpselt maha ja siis me saime mõnusalt ühe pooltunnikese selles peldikus oodata. :) Lõpuks väsinu ja õnnelikuna koju jõudes õhtusöök ja lobin. Peale lobinat on tudu ja ega ma täpselt aru ei saagi, miks eelistan ma kirjutada blogi, selle asemel, et magada, et homsele Pariisi-seiklusele puhanuna vastu minna.

Bonne nuit et bisous...

Maailm on ikka nii-nii väike

2010-02-21T10:56:00.006+01:00

Les derniers jours sont tres bien passe...

Reede õhtul siis väike soiree. Algul oli meid kurjakuulutvalt vähe, aga õhtu edenedes jõudsid kõik kohale.

Tutvustasin sõpradele siis veidikene Eesti rahvuskööki. Noh, kui mulgipuder läks veel ilusasti alla, siis kama peale...hahaha...esmalt arvati, et ma teen halba nalja. Seejärel, kui ma klaasitäie kama sisse kaanisin, siis pidasid nad mind hulluks, siis järelemõtelmisaeg ja siis sai juba uudishimu võitu, ent üle paari sõõmu ei suutnud keegi seda imelikku halli ollust endale sisse ajada. Pärast kui oma imehäid vastlakukleid serveerima hakkasin, siis avastasin, et purgivahukoor ei püsi ilusana. Vajub lihtsalt ära. Vastlakuklid võeti küll mõminal vastu. :)

Olgu toit toiduks...

Muidu soiree nagu soiree ikka. Pokker, tants ja murumängud. :D Mingi hetk avastasin, et ma olin millegi pärast ainult poisid kutsunud. Nelly kutsusin ka, aga ta ei saanud tulla. Manon tuli ka, aga ta lahkus suhteliselt vara.

Mingi hetk saabusid Liscio, Baptiste, Ludo ja Kevin ka. Nad tulid otse Pariisist. Noh muidugi mingi hetk saabusid mu vahetusvanemad ka(nad läksid muidu peo eest kinno) ja me tõmbasime end veits vaiksemaks. Muusika panime ka kinni, aga tüübid lihtsalt ei oska vaikselt rääkida. Lükkasin kõik tagaaeda. Jaaaa, õues on juba nii soe. :) Aga mingi hetk pidin ma nad ikkagi välja ka viskama. Noh...see oli...hm...öösel. Ja siis maja korda ja tudu. :)

Vaatamata sellele, et ma öösel kella 4-st magama olin läinud, siis ärkasin ma millegi pärast ikkagi vara üles. Isegi väsinud ei olnud, see tuli pärast. Pärastlõunal käisin koeraga metsas. Õues oli ikka hullult soe. Päike täiega küttis. Noh muidugi mitte nagu Aafrikas, aga nagu kevad päike ikka soojendab keha ja südant. Ilus oli olla. :)

õhtul läksime rongijaama seda šveitsi tüdrukut, Andrea't, otsima. Ta elab Nimes'is, täpselt seal samas peres, kus eelmine aasta elas eesti vahetusõpilane Maria. Teate see maailm on ikka nii-nii-nii väike. Vaatamata sellele, et Francoise telefoni autosse suutis unustada, leidsime me Andrea siiski lõppude lõpuks sellest hiiglamasuurest rongijaamast ülesse. :) Rahvast oli rongijaamas meeletult, ikkagi vaheaja algus. Kõik lahkuvad.

Andreaga läks muidugi kohe pläkutamiseks. Kuigi ma teda aasta algusest Pariisist ei mäleta, siis me oleme ju mõlemad vahetusõpilased. Rääkida on nii paljust. Õhtuks olime kutsutud Ivan'i(peretuttav Versaille's) juurde soiree'le. Oh need õhtusöögid on nii pikad, aga nii toredad. Nii palju saab nalja ja nii palju lobiseda ja nii palju head süüa ja nii palju head juua(veini :P). Seda ei saa sõnades edasi anda. Prantsuse õhtusöök koos sõpradega. See on lihtsalt 6 tundi naudingut. Jah õhtusöök võib vabalt kesta 6 tundi. Noh jah, seda muidugi aperitiivi ja digestiiviga. Tuli välja, et Ivan on pärit Nimes'ist ja ta pojad Boris ja Kevin käivad ikka aeg-ajalt Nimes. Poisid lubasidki järgmine kord Nimes'i minne Andrea välja viia. No näete, see maailm on ikka no nii väikene. Lõpuks aga hakkasime mina, Andrea ja Romane ikkagi väsima. Ent Bruno ja Francoise olid seekord hoogu läinud. Lõpuks kui kõik hüvastijätu bisoud inimeste vahel tehtud ronisime ruttu autosse ja tudusse. Versaille'st Taverny'sse tuleb ikka üks hea tund. Kodus näitasin Andreale maja ja tema tuba. Aga ega rohkem pikka juttu ei olnud...tudu-tudu. :)

Pühapäeval, ehk täna, lubasime kõik endile ühe pika hommiku. Ühe mõnusa hommikusöögi. Selle päris. Selle croissante'ide ja chocolat chaud'iga. Seejärel mõtlesime nii üht kui teistpidi, kust Pariisi ekskursiooni alustada, sest Andrea külastas Pariisi turisina viimati siis, kui ta oli 6-aastane. Mis tähendab eeldatavasti, et ta ei mäleta sest mitte mõhkugi. Francoise tuli ühe geniaalse ideega lagedale. Täna tegime me üleüldise Pariisi ekskursiooni autoga, et saada aru kus ja mis asub. Me sõitsime Pariisi läbi La Defance'i, siis Champs Elysee, siis Seine paremkallas, ületasime too ja Montparnasse'il tiir peale, Ladina kvartal, Saint Germain, Seine vasakkallas, Eiffel, Troccadero, Boulogne mets ja peale 4 tundi tiirutamist keerasime otsa kodu poole tagasi. Andrea reageeringuid jälgides tundsin ma ennast ära. Täpselt nii nagu mina ahhetasin vahetusaasta algul. Kõik on nii põnev, kogu aeg fotokaklõpsud käivad. Minul on juba suhteliselt chill - Pariis, noh ja mis siis? Ah? Ei tegelikult olen ma nii rahul. Pariisis on alati midagi teha ja avastada. Pariisi tuuri tehes avastasin, et tegelikult tunnen ma juba Pariisi superhästi, aga samas leidsin ma nii palju nurgataguseid mida ma pean veel uudistama minema. Kindlasti pean ma minema veel Luxemburgi aeda. Kevad sobib selleks suurepäraselt. Ja ma sain teada, et Luxemburgi aia põhichef, see kes korraldab ja organiseerib, on Bruno vennanaine. Oh, taaskord maailm on nii väike. :)

Koju tagasi jõudes tegime ühe mõnusa sieste'i. Jõime teed ja sõime neid päris madeleine'e, mida Romane oli eile teinud. Mõtisklesime, mida me täpselt see nädal Pariisi uudistama tahame minna. Ohjaa...unistamine on tasuta. :) Andrea leidis vetsust(kõik meie maja paremad raamatud ja ajakirjad on vetsus) selle raamatu Pariisi vanimatest ja autentsematest butiikidest. Ta tahtis neid kõiki vaatama minna. Kui ma raamatut sirvisin, siis ma olen neist juba nii mõndagi asjaolude kokku langemisel juba külastanud. Ja arvake ära, mis filmi me vaatasime. Jah, just nii - Ratatouille'd. Jah, Pariis, Pariis, Pariis....

Õhtusöögi magustoiduks sõime kräsupead. Oh küll ma olen ikka tubli! :) Aga millegi pärast jääb alati midagi muudu, maitse on alati peaaegu, kõik asjad mis ma teen on alati peaaegu. Njah rahvusköögiga tutvumiseks peab ikka minema vastavasse piirkonda seda maitsema. Noh ja prantsuse kööki ei jõua ma enam kiita. :)

Pean siis mõnusasti oma vaheaaega edasi ja saadan teile kõvad kallistused.

Biosus :*

eksamid ja vastlakuklid

2010-02-19T15:18:00.004+01:00

Huuuuhhh.....

Nüüd kõik see läbi. Kõik see eksamijama on nüüd läbi. Praegu istun köögis ja vaatan, kuidas minu elu esimesed isetehtud vastlakuklid ahjus kerkivad. Ja siis nad kerkivad laiusesse üksteise külge. Ahjust võtan välja üksteise külge kasvanud kuklite mäe. :) Noh...prantslastele ütlen, et just nii ongi õige. :D

Helistasin ruttu emmele, et küsida järgi, kas mu tainas näeb ikkagi vastakukli taigna moodi välja. :) Noh see hakkab juba traditsiooniks saama, et kui ma miskit köögis toimetan, siis Skype koguaeg lahti ja pläraläraleenu pläkutab. Isegi Romane, mu vahetusõde, on selle kombe juba üle võtnud. Kes see siis üksi kokata tahab. Saab lobiseda ja ei olekski nagu üksi, ent perenaisi on köögis siiski vaid üks...mis on kokkamise juures suhteliselt oluline. :)

Täna õhtuks kutsusin sõbrad külla, et puhata eksamitest. Tähistada vastlapäeva ja Eesti Vabariigi aastapäeva. :) Eile õhtul tegin juba kräsupea valmis. Praegu küpsevad kuklid ja varsti hakkan mulgiputru tegema. Siis hüppan vahepeal poest läbi, võtan keefiri ja siis teen sõpradele "õuduste lossi" ehk annan neile õiget kama. :D Eks näis, mind päris huvitab, kas neile maitseb või kas nad üleüldse maitsevad. :D

Ah veel uudiseid. Täna või homme peaks meie juurde jõudma üks šveitsi vahetusõpilane, kes
muidu on Nimes'is, aga vaheaajaks ta vahetusvanemad sõidavad ma ei tea kuhu ja siis ta tuleb nädalaks ajaks meie juurde. Arvatavasti saan juba viiendat korda teha Pariisi turistiringi. :) Minule meeldib ja sobib see väga hästi. :)

Eksamid võtsid mul natuke kõhu ikka lahti ka. :D Kirjalik on suva, aga suuline...ma ikkagi õppisin. :) Aga mul läks täitsa hästi. "Korrektselt", nagu mulle öeldi. :D Eksamiruumis valmistusin siis 30 min. oma ettekannet ja siis esitasin kõik, mis teadsin Patrick Modiano'st ja "Dora Bruder"'ist. Ja siis...otsustas eksamineerijaonu küsida minu käest kõiksugu küsimusi "Isa Goriot" kohta. Saan hakkama...huuuuhhhh....ja siis Kuidas kommenteerid raamatu viimast lauset. Ougaad...kes seda veel mäletab. Peale 2 sekundit piinlikku vaikust vaatan siis raamatusse nii eesti keelsesse kui ka prantsuse keelsesse ja kaks lauset on hoopis erinevad. Mina ei saa aru, kuidas raamatuid tõlgitakse.

Neljapäevast ka. Pidin ju kordama TÄIEGA. Aga ei, sest ma avasin korraks suures arvutis Sims'i ja äkki ei saanud argi, kuhu need kolm tundi kadusid. Kui ma lõpuks kella vaatasin siis oli küll appi. Ma ei tee enam kunagi ühtegi arvutimängu lahti. Ajaraisk.

Kolmapäeval tegin kaks tantsutundi järjest, sest ma teadsin, et ma reedel ei saa minna. Pidu on ju! :) Ja see teine tund peale minu tundi oli step-wibe-body-n'importe quoi, mais bref seal sai ikkagi liigutada ja isegi soe hakkas. Ma vist vahetan oma tantsutundide ajagraafikut. :)

Olgu kuklid ahjust välja ja järgmine blogipostitus ahju. :)

Je vais reviser...bientôt. C'est toujours bientôt. :D:D:D

2010-02-16T08:44:00.005+01:00

Minul on praegu kordamine BAC'iks. Nagu te näete kordan ma praegu nii, et ajud ragisevad. Olgu, tegelikult ma ei oska midagi korrata, sest tunnimaterjal on ju kõik ilusasti minu peakeses, aga mida mina sinna teha saan, kui see tarkus minu peast välja enam ei tule, kuna ma ei oma piisavalt suurt ja kiiret prantsuse keelset sõnavara-tõlkijat. Ah?

Pühapäeval oli Bruno venna sünnipäeva ja pensionile mineku tähistamine. Enne sinna minekut sõitsime ka Tati(Francoise tädi) juurest läbi, kes elab Pariisis tõelises pariislanna korterikeses. See tõeline metallpitsiga lift ja punase vaibaga trepid ja aknast vaade Montmartrele ja kõigile nendele pisikestele ümmargustele korstnakestele. Me külastasime Tati't, sest ta külmkapp ei pidanud enam hsti töötama. :D Ühesõnaga ta on vanake, kes lihtsalt naudib elu. Bricolage'i ehk majapidamise laseb ta hoida korras oma noorematel sugulistel. Ehk Kersti või Karin, kui kunagi kauges tulevikus miskit katki läheb, siis kutsute mu mehe seda parandama. :D:D:D

Siis tormasime kohe edasi sünnipäevale, mis toimus teiselt poolt Pariisist välja sõites u. 30 km Ühes tõeliselt kihvtis kohas. See oli see "väike" majake, kus juba Henry IV käis armatsemas. Nüüd on see maja renoveeritud, seal elab üks pere, kes on maja suuremad ruumid ehitanud peoruumideks. Minauarust see on tõeliselt hea äriidee. Põhimõtteliselt Yves maksis ainult arve, kogu üritus oli korraldatud selle maja elanike poolt. Ja see oli tõeliselt kvaliteetne teenus. Absoluutselt kõige peale oli mõeldud. Ja see maja ja see interjöör oli eriti ilus ja soliidne. Aga see oli vaid sissejuhatus. Nüüd tuleb kogu loo naljakas osa. Minu vahetusisa ei osanud kutset lugeda ja selle tulemusel olime me Romane'iga ainsad "noored". Järjest tulid kõik inimesed ja ütlesid tere ja siis sosistasid salaja viisakalt kõrva:" Khmm, mida sa siin teed?" Aga noh, mis ma pidin siis vastama, süüdistasime siis kõik Bruno't. Aga see musta lamba tunne kadus suhteliselt ruttu, sest pidu oskavad pidada kõik prantslased. Peale kuninglikku lõunasööki läks lahti tants. Ja ei ole mitte mingisugust vahet, kas tantsivad minuvanused või need "vanakesed". Ei, "vanakestel" on vähem komplekse. Mihkel Jaakson või mõned ladina-ameerika rütmid peale ja kogu saal tantsib. :D
Ma olen oma vahetuspere suguvõssa juba jube hästi vastu võetud ja ma tean ka juba peaaegu kõiki lähemaid sugulussidemeid. Igatahes lobisemismaterjali jätkub alati. Vaatamata sellele, et ma ei olnud otseselt kutsutud, veetsin ma siiski väga mõnusa pühapäeva. :)

Esmaspäeval oli mul ainult kaks tundi. TPE, kus ma nagu alati ei teinud peaaegu midagi. Aga õps oli hullult vihane(ta on alati vihane), sest reedel kui ta jõudis 9,5 minutit peale tunni algust klassi ukse juurde oli pool klassi juba kadunud. Ja siis klass vaidles vastu, et õpetaja jõudis ikkagi 15, 7 minutit hiljem, seega tundi ei oleks pidanud toimuma. Sellele vaatamata kõik lahkunud(k.a. mina, sest ma olen loll vahetusõpilane ja teen seda, mis teised mulle ütlevad) põhjuseta puudumise. Aga teate see põhjuseta puudumine prantsuse koolisüsteemis on saatanast. :D Nüüd nad saadavad mulle koju postiga kirja, siis mu vanemad peavad kirjutama avalduse ja siis ma pean passima CPE ukse taga järjekorras, siis ma saan CPE'lt ühe paberilipaka, kuhu on kirjutatud, et ma võin edaspidi ikkagi tundidest osa võtta ja siis ma annan selle paberilipaka tundi sisenedes õpetajale ja siis õpetaja otsustab, kas ta ikkagi lubab mind tundi. Ühesõnaga Prantsusmaal koolis käies väldi puudumisi. :D

Noh, midagi ka prantslastest. TPE ajal tuleb Jonathan mu juurde, näitab oma rinnakarvu ja siis küsib hästi mureliku häälega, et kas need meeldivad mulle. Ma mingi hmmm....no eks ikka. :D Ja siis Sarah, et talle ikka ei meeldi. Ja siis läheb hulluks üle klassiliseks vaidluseks,et kas meestel ikka peavad rinnakarvad olema või mitte. :D

Lõunaks olin koolipäeva lõpetanud ja tulin koju eksamiks kordama. Aga, mis kordamine see niiviisi on, kui ma poolteist tundi oma perega Skypes suhtlesin. Jah, polnudki ammu nendega rääkinud. Ja mis ma teada sain, Janika, ma saatsin sulle jõuludeks paki ja mu pere ei ole seda lihtsalt edastanud. Mis kuu meil praegu on? Häid jõule Tuule rahavas!
Ja issi ravi siis ennast hästi!!!!!

Täna siis on mul ka kordamine. Aga nii hea on eksameid teha, kui närvi sees ei ole. :) Ma vaatasin, et äkki ma saaks kuskilt prantsuse keele tunde võtta, noh, et ikka DALF ilusasti ära teha, aga need on siin Pariisis ikka ropult kallid.

Reedeks kutsusin endale sõbrad külla. Ma kavatsen vastlakukleid teha. Pikka liugu siis teile kõigile!!!

Mina hakkan nüüd kordama. Arghhh...Rahma hakkas just nüüd tolmu imema. :D Lähen vist mediateeki... :D Aga Rahma on hästi roe, ta lobiseb minuga alati hästi palju. Andis mulle oma tel. numbri ja ütles, et ma võin talle alati, kui miskit muret, talle helistada. Rahma on meie femme de menage. :)

Enne kui jutt liiga pikaks läheb...

Bisous. :*

Arm ja hirm käivad ikka käsikäes...

2010-02-13T22:35:00.003+01:00

Mul on nii hea meel, et ma olen sattunud elama Pariisi äärde. Samal ajal on mul nii kahju, et ma ei ela Pariisi kesklinnas, nt. Montmartre nõlvadel või ooperimaja vastas. Inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. Ikka tahaks rohkem.

Miks ma seda kirjutan...sest juba kaks päeva järjest olen ma õhtuks Pariisi sõitnud, aga millest ma nüüd aru sain, Pariisi ei sõida lihtsalt tunniks. Miinimum aeg on kolm tundi, muidu ei tasu ära, sest see massitransport on rahvast nii pungil, et vahet ei ole, kas istud autoga ummikus või lihtsalt ei mahu metroosse ja siis tormad(ei, liigud pariislannale kohaselt kiirelt) täiega kõigile otsa ja siis jääd ikka äärelinna rongist maha ja siis hängid pool tundi nende rongijaama muusikutega (võib juhtuda, et isegi tuleb tuju laulda ja tantsida nendega :P) ja siis kui koju jõuad oled hullult vässu, kuigi Pariisis jõudsid korra Louvre'i uksest sisse ja välja(, sest ka seal oli hull tung ja tugevdatud turvakontroll). Selle peale tahaks kohe metsa sügavusse üksi kopitama minna. :) Ma pole nii ammu metsa saanud. See, mida nad "metsaks" nimetavad ei anna Nõmme parkigi välja.

Aga Pariisis on ka ikkagi nii ilus. Jalutasime ja lobisesme eile õhtul Louvre's. Jah, kindlasti oli seal ka põnevaid meistriteoseid, aga me lihtsalt lobisesime ja lobisesime ja vaatasime aknast tuledes Pariisi. Ja siis unistasime... Louvre on ka tuledes ülinunsa. :)

Täna oli viimane koolipäev enne 3 nädalast vaheaaega. Tegelikult hakkab vaheaeg alles nädala pärast, aga kuna koolis on eksaminädal, siis meile on vabad päevad. Kirjutan eksami komapäeva hommikul ja suuline on reede hommikul. Ülejäänud aeg kordan eksamiks(ehk teen, mis tahan :P ) Peale kooli kordasin eksamiks ja siis põrutasin Pariisi, kus ma sain kokku Silke, Karo(mehhiklane) ja tema sõbrannaga, kes oli talle külla tulnud. Pidime inglise keeles suhtlema. Nojaah...see kõlab umbes, et What time est-il? It's huit o'clock. Nad tahtsid veel kluppi edasi minna, aga mul on mingi hirm või blokk tekkinud, ma ei tunne ennast vabana. Sõitsin ikkagi koju. Ma ei taha perele mittemingisuguseid probleeme tekitada, kuigi ma ei ole üldse probleemne laps, siis ikkagi kuidagi..ma ei tea, nii rumal tunne. Mind on vist piisavalt hirmutatud...

Tormasin siis metroo peale...teate Pariisis on häästi palju metroojaamu, aga nad ei ole seal, kus neid vaja on. Siis leiutad sekunditega igasuguseid skeeme, kuidas kõige kiiremini lõpp-punkti jõuda. Aga ma jõudsin. Ma jõudsin oma kodurongi uksele sellel hetkel, kui ta oma uksi juba sulges. huuuhh.. :)

Kodus tegime järjekordse pokkeriringi. Njaa...panin viimse käiguga kogu oma "raha" mängu ja ma kaotasin. Seetõttu saangi ma praegu siin seda blogipostitust kirjutada. Noh...kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses... :)

Bisous :*

jääaeg

2010-02-12T07:59:00.002+01:00

Ühe asja ma ikka unustasin. Kas mäletate, et eelmine nädal oli väljas rohkem kui 10 kraadi sooja ja päike paistis mõnuga. Noh...kauaks seda ei jätkunud. Ma hakkan ka juba vaikselt seda uue jääaja teooriat uskuma. Kui Prantsusmaal sajab veebruari keskel lund ja tuiskab ja on vähemalt -2 kraadi, siis mina ei saa üldse aru, miks ma Prantsusmaale tulin, kui siin samasugune talv on kui (tavaliselt) Eestis...

...minu kallid viinamarjakesed ei saa ju niiviisi kasvamagi hakata...

ps. võite mulle villased sokid saata :P

bisous :*

Mõni inimene ise ongi nagu muinasjutt!

2010-02-11T22:42:00.003+01:00

Aeg läheb ja läheb...ja blogisse ei jõua. Kui ma saaksin midagi muuta, siis ma muudaksin blogi kirjutamise kasutajasõbralikumaks. Piltide üleslaadimine lihtsamaks ja ühe sammu tagasivõtmise võimaluse teeksin ka. Te lihtsalt ei tea, kui palju tühja tööd ma pean tegema. Tühi töö ja tühi lõbu.

Koolis kõik "valmistuvad" BAC blanc'iks(valge eksam). Kui ma ausalt ütlen, siis mina, kes ma ei ole prantslanegi, pole alustanud veel kordamisega. Pool tundi mingit mulinat mingist kirjanikust ajada...hm..kas mul peaks hirm olema. Ei! Pole hirmu, on ainult challenge. :)

Ja ülla-ülla see nädal on mul ära jäänud ainult 3 tundi. See on peaaegu juba rekord. :D

Ja kõige tähtsam. Eile õhtul vahetusema mainis, et mulle on postiga mingi paberilipakas tulnud. Aga see ei olnud tavaline lipakas, see oli postipaki teade. Täna, õnneks jäi viimane füss ära ja ma jooksin postimaja poole. Siin on ju lõuna ajal paus. Ma jõudsin 1 minut peale sulgemist postimajja. Tegin akna vahelt postimehele oma kiisusilmi ja lõpuks ta siiski ei pidanud vastu ja halastas mulle. Avas ukse ja andis mulle mu paki. :D Ja te ei arva iiiialgi, mis see pakk sisaldas. Aitäh pisikesed ja suured Telved, nüüd mul ei ole vahetundides enam kunagi igav, sest ma saan mängida Lotte Doominod. :D:D:D:D Ma tänan. :) Ja kõik need eestikeelsed ajalehed. Ja see kaardike...miks keegi mind ei armasta? :) Armastab ikka, lihtsalt nad unustavad seda sulle öelda. Ma armastan teid kõiki mu kallid!!! :*

Bis. :*

Inglismaa oli lukku pandud...

2010-02-11T21:27:00.007+01:00

Laupäeval vara üles ja autosse...edasi magama. :) Mulle hakkab autouni juba täitsa meeldima. See on natukene rongiune moodi. Ja rongiuni mulle meeldib ka! :)

Piirile jõudes sõitsime autoga rongi. Rong ongi põhimõttelisest pikk-pikk toru. Siis passid natuke aega ja ohhooo oledki Inglismaal. Ja Inglismaal on parempoolne liiklus. Apppiii!!! :D Igatahes nalja sai...nii mõnigi kord sõitis Francoise valelt poolt ringteele jne.

Sõitsime Londonisse hotelli. London ei ole Pariis. Hoopis teistsugune tunne. Selline Bloody Hell'i tunne... :) London on palju puhtam linn. Pariis on ikka suhteliselt ropp. :P Ja esimest korda olen ma Londonis. Ja esimest korda sain ma aru, et ma olen prantslane. Või noh mina tean, et ma olen eestlane, aga ma tundsin seda pilku, seda õelat inglaste pilku, mis on suunatud konnaõgijate peale. :D

Otsisime oma hotelli, mis asus peaaegu Thames'i kõrval üles ja ootasime Maelle'i. Aga kas te suudate seda uskuda, mina igatahes ei suutnud, Maelle, kes viibib Londonis juba viimased....mõned kuud, eksis ära. Ta ei leidnud hotelli üles. Ja siis Bruno ka üritas talle telefonitsi ja GPS-i abil seletada, kuhu ta minema peab, ent kaks lolli pead on ikkagi kaks lolli pead ja tund aega nad jamasid, ent selle asemel suunati ta hotellist aina kaugemale. Lõpuks kui Francoise'il kops üle maksa viskas läksime me ise Maelle'le vastu. Tere-tere-musi-kalli-pai-musi... :)

Läksime siis kaks tänavat edasi lõunatama jaapani restorani(ikkagi Maelle ju) vaatega the Thames'ile. :) Siis baladeerisime mööda jõe äärt. Jaaaa....lõpuks ma nägin kõiki neid dostoprimetšatelnoste, millest ma olen kuulnud ja näinud ja teinud presentatsioone inglise keele tundides alates 3. klassist. Õues oli ka hästi mõnus ilm. Parfait pour se promener. ;)

Jalutan ja jalutan...oleme juba Big Ben'igi ra vahtinud. Äkki kuulen imelikku mulinat, kas saan aru või ei saa, vist saan...otsin mulina allikat. Tuvastan isikud...stalgin neid pisut ja siis saan aru EESTI KEEL! Big Ben'i kõrval. Lõpuks kui nad aru said, et mingi imelik turist neid jälitab, siis lõppuks mainisin, et olen eestlane. Vanem naisterahvas oli külla tulnud oma tütrele, kes elab Lodonis ja nüüd nad siis ka promeneerusid linna peal. :)

Jutud aetud, võtsime vahetusperega tänavanurgal double decker'i. Sõitisme Trafalgare'ile. Promeneerusime sealgi. Tegime ikka kohustuslikke pilte liikumatute meestega ja telefoniputkadega. Siis võtsime suuna Hyde parki ja seejärel Buckinghami paleed uudistama. Noh, turistiatraktsioonide juures on alati kõige huvitavamad butiigid, kust sa saad osta suveniire. Francoise tegi huvitava avastuse. Sa võid osta pilte tahes kellest kuninglikust perekonnast, aga kelle pilti me ei leidnud mitte kusagilt oli printsess Diana(või lady Didi, nagu nad ütlesid). Camille'ist oli pilte palju, aga ei ühtki Dianast. Põhjust peab otsima, nagu ma aru sain, kuninganna asümpaatiast Diana vastu.

Võtsime jälle bussi. Mulle täitsa meeldis seal teisel korrusel linna vaadelda. Metroo meeldis mulle ka. Palju puhtam ja loogilisem kui Pariisis. Ikka peab ju koguaeg võrdlema. Sõitsime siis Piccadilly'le. Inimesed. Reklaamid. Melu. Istusime korraks kohvikusse ja seejärel kohe edasi. Läksime sinna Ripley usu või ära usu muuseumisse, ei näitusele ei ikka muuseumisse, ah mina ei tea, mis sõna ma kasutama pean. Veetsime seal mõned tunnid tutvudes maailma kõige kõigematega ja vähem vähematega. Njaa...nalja sai. :D Väljudes hoonest tegime veel viimase šoppaja pilguga tehtud ringi ja hakkasime õhtusöögiks restorani otsima. Jaa....seda need prantslased teevad. Võtavad oma raamatu lahti ja siis ütlevad mingi aadressi, et vat sinna nad peavad sööma minema. Siis otsivad kaardi või GPS-i ja siis tuuritad natuke aega mööda tänavaid ja ohhooo leiad end otsitud restorani eest. Seekord langes valik mingile indiakale...need pidid Londonis eriti head olema. No mina ei tea, ei oska eriti kaasa rääkida. :D

Oh ja tagasi hotelli jõudes...enam ei mäleta, vajusin hetke, võib-olla kahega voodisse ja tudu. Kõige üllatusitoovam mu vahetusperele oli hommikusöök. Iuuuuu....munad ja vorstid....iuuuu ja croissante ei maitse ka nagu päris. :D Mina irvitasin habemesse. :D

Ennast igatepidi ära kasinud, võtsime suuna Tower of London'i poole. Oh...ma võiks ju teile kõik ümber jutustada, aga lugege põhikooli inglise keele õpikuid ja te näete seal täpselt seda, mida minagi. Lihtsalt koguaeg oli äratundmise tunne. :D Aga mulle meeldis väga, et ma sattusin pealt nägema mingite sõjaveteranide paraadi. Sain kuulda ehtsalt keldi muusikat. Traditsioonid on ikka võimsad. Hoidkem neid ka Eestis. :)

Kuna nagu ikka, iga külastus venib oodatumast pikemaks, siis St. Paul'i me ei jõudnud. Dommage. Ah..pas grave. Prochaine fois. :P Võtsime hotellist auto ja siis jälle targad raamatud välja ja lõunasöögi kohta otsima. Maelle valis välja mingi kohviku, mis ilmselgelt aja jooksul oli muutunud ainult ilusate värviliste muffinite ja koogikeste "vabrikuks". Seega istusime kõrvalolevasse kohvikkusse. Tellime söögid ära ja siis hakkame vaatlema ümbrust. Seinal on pildid masturbeerivatest meestest, teenindaja on kuidagi liiga kaunis ja siis hakkab äkki kohale jõudma. Nvetsu minemiseks peab läbima Mvetsu. Ups...me istume vist gaybaaris. :D:D:D Aga see meid ei morjendanud. Söögid olid ju head. Mina igatahes sain need päris fish'd'chips'id ära proovitud. :)

Maelle suutis oma vanemad pehmeks rääkida, et me viskame ta enne koju, kui rongi peale sõitma hakkame. Ta kartis jälle ära eksida. Mõnel inimesel lihtsalt ei ole iseseisvuse vajadus väga arenenud. :) Aga me sattusime bouchon'i. Pidime ta ikkagi poole tee peal maha viskama ja rongi poole vurama hakkama. Vaatamata täielikule ummikukošmaarile ja hirmule rongist mahajämise ees, magasin mina õndsat lõunauinakut. Avan silmad ja oiiii olemegi rongisadamas. :) Viimne hüvastijätt selle suure Suur-Britanniaga ja tere Prantsusmaa. Home, sweet home.

Kiire sündmuste arhiveerimine

2010-02-08T13:00:00.005+01:00

Eelmine nädal läks nagu lupsti. Kolmapäeval peale kooli Silkega Pariisi Starbucks'i elu üle arutama ja muidu ostlema. Mulle väga meeldib see raamatukaupmees Les Halles'ide purskkaevu kõrval. Hullult põnev ja hullult odav, sest need on need raamatud, mida mitte keegi ei ole tahtnud.

Reedel oli õues pärastlõunal 12 kraadi sooja. Me läksime sõpradega teletupsumaale(parki) päikest võtma. Õues on juba täielik kevad.

le Chandeleur

2010-02-02T21:10:00.004+01:00

Täna on siis see päev, kus häästi palju pankooke tuleb süüa. :)

Koolis on mingi täielik põud, sest järjest õpetajad puuduvad, lihtsalt jäetakse koguaeg tunde ära. Esmaspäeval oli üks tund, täna kolm tundi, homme kaks tundi. No mina ei tea, kuidas neile prantslastele see tarkus niiviisi pähe saab. Mõtlete nüüd jah, et oh kui lahe magada saab ja puha...aga tegelikult ei saa aega otstarbekalt kasutada. nt. Pariisi minekuks ikka aega ei jätku. Päev on lihtsalt kaheks lõigatud. Hommikul uimad ringi ja õhtul samamoodi. Vahepeal pead tunnis magamas käimas. :)

Eile kooli jõudes tuli välja, et tundi ei toimugi, selle asemel olid politseinikutädi ja politseinikuonu meile tubakast, alkoholist ja narkootikumidesträäkima tulnud. Aga nagu nad loengu alguses mainisid, on seda teha natukene liiga hilja. Noored avastavad kahjuks kõik selle "põneva" palju varem. Tubakateemat arutades pidimegi tegelema põhiliselt sellega, kuidas maha jätta. Aga üldiselt olen ma seda sama teksti kuulnud(muidugi mitte prantsuse keeles) juba päris mitu korda. Mõned seadused on Prantsusmaal teistmoodi. Nt. vangi võib siin panna juba al. 13 eluaastast, kui Eestis tuleb veel üks aasta kannatada. Muidugi, nii hästi kui ma neid seaduseid tunnen...

Täna hommikul tegin ühe lolli vea ja läksin kaubanduskeskusesse. Soldes'ide viimased päevad. Ei ole hea märk! Njaa...pean oma eelarve kriitilise pilguga üle vaatama. Ei, tegelikult pole hullu. Millestki puudust küll ei tunne. Võib-olla uuest küüneviilist. :D

Teate kui kihvt täna oli. Mulle helistas Skypega minu väikevenna. Tal oli just kool lõppenud(mul ei olnud veel alanudki - mul algas täna 14h) ja siis me lobisesime. Rääkisin talle, kuidas ma esmaspäeval 1. veebruaril istusin õues päikese käes ja lugesin raamatut. Ja kuna ma ei saanud kuidagi seda vestlust lõpetada, siis ma jäin kooli veits(loe:täiega) hiljaks. Aga pole hullu, vahetusõpilastele on kõik lubatud. :) Hendrik, sa võid mulle alati helistada!!!

Täna tegin veel ühe lolli vea. Ma võtsin pisikese koti, kuhu ma toppisin kehalise riided ja kooliasjad. Lukk kodus kinni ei läinud. Mõtlesin, et ah suva...õues oli rõvekas ilm. Selline sopakas. Tuuuuuuul! Vastutuult vändata...mmmm. Aga noh kotipakkimisega on alati nii, et tagasi tulles enam asjad kotti mahu. No mõnikord punnitad sisse, aga no seekord ikka kui ei mahu, siis ei mahu. Punkt. Kojusõit oli suhteliselt vaevaline, aga nii naljakas. Ma nii naersin...Manon jalutas kõrval ja oli ka kõveras. :D

Helistage mulle. Küsida võib kõike! :)

Bisous :*

Märka oma elu*

2010-01-31T21:09:00.006+01:00

Täna toimus siis kauaoodatud või pigem kauavälditud poolaasta reunion. YFU inimesed on ikka nii toredad inimesed. Üks vahetusaasta võib inimesed kõvasti kõvasti üksteise külge kasvatada, see kogemus liidab. Isegi siis, kui sa kohtad inimest, kes kunagi ammu-ammu vahetusaastale sattus, mõistame teineteist imehästi.

Üldiselt läheb kõigil väga hästi. Kõik on leidnud selle 'oma' koha siin Prantsusmaal. Joonistasime tujugraafikuid ja rääksime, kuidas nüüd aeg veel kiiremini minema hakkab. Ounou!!! Ja siis pugisime erinevate rahvuste toite. Kahju, et kõht nii ruttu täis sai. Nii põnev ju... :)

Pärast läksime kõik koos, see vahva vahetusõpilaste kamp, Pere Laichaise'i kalmistule. Mõnus jalutuskäik päikesepaistes otsides Jim'i. Tagasi jõudes üritusest kokkuvõte ja baibai...kojusõit.

Ent see oli minu vaade sellele üritusele. Kõigil nii hästi ei lähe. Minu seikluskaaslasel Silkel on tekkinud tõsiseid probleeme. Saabusin reunionile ja enne sisenemist jookseb mulle vastu nuttev Silke. Inimeste lohutamine ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud. Ent lõpuks oli ta nõus sisse tulema, on vaja oma probleemidest rääkida YFU-katele, et leida lahendus. Silke probleem on see, et ta ei ole täpselt vahetusaasta eesmärki mõistnud - õppida tundma teistsugust kultuuri ja keelt ning õppida adapteeruma igasuguses olukorras. Ah, sellel teemal võib siin veel pikalt spekuleerida, aga seda ma blogis teha ei taha. Selleks on mul olemas minu peanupp, kuhu ma peidan kõik oma parimad mõtted. Ent olukorra niiviisi jätkudes esitatakse talle varsti küsimus, kas austad või lahkud? Igatahes tema vahetuspere teda enam eriti ei usalda...

Olgu, aga räägime nüüd jälle minust. Minul on kõik väga hästi. Elu on ilus ja huvitav. Eile käisin Pariisi nautimas, jah just nautimas. Õues on niiiii ilusad päikesepaistelised ilmad. Milline imeline valgus, ülimõnusad mööda tänavaid kulgemiseks. Ronisime Silkega LaFayette'i katusele, võtsime chocolat chaud'id ja imetlesime, kuidas päike Eiffeli taha loojus. No kas saab veel idüllilisem olla?

Siis tagasi rongi peale, kus ma kohtasin Morgane'i. Ma käin temaga koos tantsimas. Õhtul läksime perega kinno...aga kaks inimest enne meid sai saal täis. Deem. See on see väikeste kommuunide mure. :) Pole hullu, saingi oma keefiri-õunakooki tänaseks tegema hakata. :)

Reedel oli meil koolis ainult üks tund. Peale seda läksime MacDo'sse. Ma olen 5 kuuga rohkem mäkis käinud, kui viimase 5 aastaga Eestis. Aga sõbrad nõuavad ohvreid. :) Nendega on ikka nii tore. Ma armastan prantslasi. Siis tšillasime niisama ringi, kuni mulle helistas Manon ja ütles Nüüd! Me läksime kõrvallinna bowling'usse. Hahahahaha! Nalja kui palju. Ainuke küsimus on, et miks see vabaajakeskus, kus on uisutamine, bowling, ujula, piljard ja veel palju muud just kõrvallinnas asub? Miks ei võiks see Taverny's olla? Selleks et sinna minna, on vaja kellegi autoga vanemaid, sest 40 min. jalutada tundub kohalikele k-o-h-u-t-a-v! :D Seega jääb ära.

Peale seda vaatasin kodus Schindleri nimekirja. Me teeme Mylene'ga ECJS'is(etudes civiques, juridiques et sociale) uurimuse sellest filmist. Iga grupp pidi valime ühe filmi, mis puudutab II MS perioodi.

Miks inimene unustab nii tihti, kui vägev elu tal on??? Miks on vaja meeldetuletuletuseks YFU reunioni? Ma olen oma eluga nii rahul. Je suis tres contente...

Bisous :*

Paris, je t'♥!

2010-01-30T23:37:00.002+01:00

STRIKE!

2010-01-29T23:22:00.003+01:00

Je sais rien...

2010-01-28T17:44:00.003+01:00

Elu veereb ja veereb. Prantsusmaal on eluhernes juba 5 kuuse tiiru teinud. Kas te suudate seda uskuda - 5 kuud! Pool vahetusaastast, mis on olnud eriti vägev, on läbi ja see teine pool mis ei saa olla kuidagi vähem vägevam on veel ees. Pühapäeval on meil poolaasta reunion. Seal saab siis oma suud puhtaks rääkida. Ja saab seada endale uued eesmärgid. Sest minu senised eesmärgid on täitunud. Keele poole pealt ajas Annika mulle ussi sisse ja nüüd ma mõtlen, et äkki peakski aasta lõpus DELF-i(rahvusvaheline prantsuse keele eksam) ära tegema. Vaatasin eelnevate aastate teste ja kui veab, siis suudaksin C tasemel (ehk vaba suhtlustase) testi küll ära teha. Enne mõtlesin, et peaks Eestis veel aasta grammatikatunde peale võtma, aga praegu on pea nii avatud(hahaha "teil on väga lahtine pea" :P) ja kõik on alles meeles, et see tuleks loomulikult. Ah ma ei tea...

Kuulutus, kuulutus, me sõidame vahetusperega järgmisel nädalavahetusel(reede-pühapäev) Londonisse!!! Maelle, kes alles jaanuari alguses Londonisse tagasi sõitis, igatseb juba oma pere näha. Milline õnn! Lisaks sellele, et ma Prantsusmaa pinnal saan ringi tatasata, avaneb mulle pidevalt ja pidevalt uusi võimalusi näha midagi uut.

Vaatame siis natuke tagasi ka...
Teisipäev oli 'plein des controles' - füüsika, keemia, ajalugu, kirjandus. Ajaloos õppisime I maailmasõda, aga nüüd pidin hoopis Prantsusmaal toimunud lahingud pähe õppima. Eestis toimunud Vabadussõjast ei tea keegi midagi. Jah, üks lause vist mainis õpikus, et I maailmasõja tulemusel tekkis Venemaa ümber uutest väikeriikidest kaitselint. Eesti ajalooõpikuid lugedes on ikka Venemaa see paha, aga siin oli Venemaa ju liitlane kõikide "halbade" sakslaste vastu. Njaa...võim kirjutab ajaloo!
Õhtul suhtlesin Silkega. Lisaks sellele, et ta oma vahetusperega ei räägi, suutis ta mingi jutuajamise käigus oma kohalikule parimale sõbrale, kes on muslim, et ta vihkab ta religiooni, kuna too ei saa seetõttu mitte midagi teha. Tüdruk tundis ennast täiega puudutatuna ja ütles Silkele, et ta ei taha temaga enam mitte kunagi suhelda. Nüüd Silke nutab ja nutab ja nutab...aga ta ei saa täpselt aru, mida ta valesti tegi. Ta arvab, et see, kuidas tema oma elu on terve elu elanud on õige, aga mina leian, et ma tulingi siia, et adapteeruda teistsugusesse kultuuri. Ma näen ja tean nüüd, et ma olen selleks suuteline. Aga see selleks, Silke on ikkagi õnnetu. Ma loodan, et ta seetõttu koduteed ette ei võta...

Kolmapäeva magasin maha. Silke ei tahtnud välja minna. Hängisin jälle poistega linna peal, aga see on ka kõik mida nad suudavad. Ma pakun sõpradele pidevalt igasuguseid tegevusi, aga nad lihtsalt ei käi väljas. Nende vanemad ei luba neid välja. Peale kella 6-te normaalne noor enam välja ei kipu. Põhjus, et nad peavad töötama, et nende hinded oleks paremad. Kindel see, et nad õpivad. Tegelikult teevad nad 'mittemidagi', mida nad suuuuurepäraselt oskavad. Mul on nii palju lahedadaid tuttavaid. Koolis saab nii palju nalja. nt. täna tutvustati mulle kõige ekstreemsemaid prantsusepäraseid tervitusviise. :D:D:D Aga peale kooli ei miskit, passivad kodus ja ootavad emmet-issit koju... Kui mina Eestis mõnikord kodus olin, arvasid mu emme ja issi, et mina haigeks jäänud vms.

Täna magasin jälle. Ma valdan juba päris hästi silmad lahti tunnis magamise tehnikat. Lõunapausil tegin tegemata kodust tööd ehk geograafias antud Prantsusmaa kontuurkaarti. Lisaks sellele, et ma tean, kus asub Pärnu ja Võhandu jõgi, Tartu, Valga, Narva võimisiganes linn, tean ma nüüd peast kõiki Prantsusmaa tähtsamaid linnu, maakondi, jõgesid, mägesid jne. Njaa...
Kui Eestis keemiakatseid tehes oli ikka kõige tähtsam kõige hullema mädamunahaisuga katset teha, siis siin peetakse kõike liiga ohtlikuks. Me teeme katseid soolase ja soolatu veega. Ja siis nüüd, kui teeme värvilisi katseid, siis õpilased ei kuula üldse teooriat vaid lihtsalt valavad kõike, mis nad oma laualt leiavad ühte suurde katseklaasi ja siis ise irvitavad, et oh küll mina olen ikka õige keemik. Ühesõnaga raiskavad täiega...
SVT-s hakkas geoloogia osa. Kõik need maavärinad ja muu, aga kuna ma seda olen juba õppinud, siis see ei ole üldse nii huvitav kui bioloogia, mis oli minu jaoks uus. Kuna keel ei tekita ka probleeme, siis ma teeksin nagu 10. klassi uuesti.

Keelega on üldse nii lahe. Õhtul enne magamaminekut leidsin raamturiiulist Harry Potteri, avasin selle ja ei pannud enne paari prantsusekeelset peatükki käest ära. Ma loen vabalt. Kahjuks on nad kõik tähtsamad nimed ära muutnud. Raamatukogust võtan aegajalt DVD-sid, mulle nii meeldivad prantsuse filmid, puudub gängbäng ja action, aga sisaldab ohtralt päris elu. Noh...muidugi oleneb filmist, ma olen ikka täielikku saasta ka kogenud...

Homme on meil ainult 1 tund(9.30-10.30), sest paljud õpetajad on staažil(kursustel). Küsisin sõpradelt, mis teeme siis. Aga c'est mort, sest mingi uus telekamäng tuli välja, nii et me käisime seda täna lõunapausi ajal ostmas(ei saanud ju kauem oodata) ja homne päev möödub mängupõrgus. Aga hoopis Manon kutsus mind bowlingusse koos Manon'ga. Nii naljakas, Regina ja kaks Manon'i. Vaatab veel, ehk suudame veel kellegi kaasa meelitada. :)

Hetkel ikka mõtlen, et kas ma teen õunakooki või hoopis kräsupead. Ühegi Eesti soolase toiduni polegi veel jõudnud. Kuidagi ei taha pushida teiste kööki, aga tegelikult nad ootavad ja ootavad ja ootavad ja nüüd arvavad veel kõige tipuks, et mulle ei meeldi süüa teha. C'est pas vrai!

Lugesin ja kuulasin Jacques Brel'i(prantsuse klassik) laulusõnu, nagu mu pere mul soovitas. Ja ma ei pidanud kahetsema...

Suhelge minuga...
(eriti Kadri ja Aleksandra, mul puuduvad mõningad andmed)

Bisous :*

B.B.

2010-01-25T16:35:00.004+01:00

Heips, peaksin kirjandit kirjutama, aga ei tea kust peale hakata, isegi kui prantsuse keeles kirjutama ei pea, siis on ikka raske. Samas ma võin ju end alati välja vabandada, keegi mind midagi tegema ei sunni ja halbu hindeid ei pane. Mulle tundub, et prantsusmaal on kirjanduses siiski õiged ja valed vastused. Kui ma Eestis oma seisukohti põhjedada oskasin, siis sobis kõik, aga siin on ikkagi standardid...

...aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Pühapäeval käisin näitusel, mis oli pühendatud ei kellelegi muule, kui Brigitte Bardot'le. No täitsa lõpp, mis naine. Täiesti keskpärane näitleja, laulja ja muiduleivasööja, aga tänu oma sarmile, keeras kogu maailma ümber oma sõrme. Täielik ikoon. Maailma kõige pildistatum inimene. Ta ei hoidnud ennast tagasi. Väga vitaalne ja erootiline naine. Teda kas armastatakse või vihatakse. Ja pealegi - tantsida ta oskas. :)

Laupäevaga nii ilusasti ei läinud. Selle asemel, et Pariisi sõita, pidin ma telefonitsi Silket lohutama. Tal on juba uue perega ka probleemid. Ta tunneb ennast ahistatuna, kui ta välja minnes peab ütlema, kuhu, kellega ja kui kauaks ta välja läheb. Aga tema argumendid olid väga lapsikud. Turvalisusele peab ikkagi veidikene rohkem mõtlema on, kui sa elad Belgia maakohas või Pariisi getos. Ta nuttis ja räuskas, et kuidas ta vihkab oma vahetusvanemaid ja kuidas nad rikuvad kogu tema vahetusaasta. Mul on nii hea meel, et ma mõtistlik(khm :P) inimene olen. Minul ei ole sellised probleeme tekkinud. Probleeme pole üldse tekkinud. Teen, mis tahan ja olen õnnelik. Ma saan oma vahetusperega rääkida kõigest. Nemad usaldavad mind ja mina neid.

Selle asemel tegime kodus järjekordse "Tuulepealse maa" seansi.

Täna kool. Mulle meeldib...vähemalt vahetunnis. :P Lõunapausi ajal käisime Thomas'ga korraks centre comercial'is, sest ma pidin uue salli ostma(ma kaotasin eelmise, mis vahetuspere mulle andis ära :S) ja Thomas ei suutnud enam vastu panna, ta pidi ikka minema vaatama, kas mingisugune uus telekamäng on juba välja tulnud. No taevas küll, ta on täielik sõltlane. :D Inkas sain jälle max. punktid, aga see ei üllata mind enam. :)

Täna õhtul jälle tantsu ja nii see eluke mul siin edeneb. Õues on hirmsalt ilus ilm ja linnukesed laulavad. Soovin teile jätkuvalt kauneid külmapühi ja kirjutame jälle...

Bisous :*

Avatud maailm

2010-01-22T16:50:00.003+01:00

Kuuldes, et teie seal Eestis külmapühi peate tuleb ikka muie küll suule. Prantsusmaal, Pariisi ümbruses hakkab juba kevad saabuma. Õues on kraade 10 ringis, päike paistab, linnud laulavad ja keskkooli õpilased istuvad õues ja suitsetavad...

Ludo(vic), kes elas enne kõrvallinnas, kolis nüüd Taverny'sse, minu kodu lähedale. Eile, peale kooli käisime siis tema uut kodu kaemas. Maja nagu tavaline banlieu majake ikka, aga sündmus on ju iseenesest tore. :)

Jah, eile oli siis õpetajate streik. Koolipäev algas 10.30. Paus 12.30-14.00 ja siis veel üks tund füüsikat kuni 3-ni. Ma vihkan auke. :S Aga noh, eks ma olen sellega juba harjunud. Täna oli ka mul 3 ja poole tunnine auk. Aga see on nii iga nädal, ma olen harjunud. :)

Eile hommikul, enne kooli, ärkasin ikka varakult. Hakkasin kooki küpsetama. Aga kõige tähtsam. Ma keetsin kondenspiima. Jah issi, ma tean et see on sinu jaoks raiskamine, aga sa ei ole ju siin. :P :D :D Tegin jõhvika-iirise-pähklikooki. Väga nämma!
Siis kooli...kus ma magasin ja seda sõnaotsesesmõttes. Kaks tundi und. Siis paus unest ja siis veel üks tund und. Tõeliselt sisukas koolipäev! :D
Peale kooli Ludo juurde. Istusime terrassil ja võtsime päikest. Tervet õhtut niisama tšillimise peale ka raisata ei tahtnud. Seega teistele headaega, koolikott koju. Ma otsustasin kohalikku ujulat uudistama minna. Nojah...põhja ma veel ei vaju. :D

Nädalavahetust me veel vaatame...läheme vist kluppppi. Ehk saab üle pika aja end jälle tühjaks tantsida. Ma loodan, et seekord õnnestub! Pühapäev vanavanemate juurde või Pariisi...hm...vist jään Pariisi juurde. :P

Peaks midagi prantslastest ka kirjutama.
Prantslased ei tee trenni. Nad väsivad ruttu. Nad on füüsiliselt nõrgad ja jäävad kõik haigeks, kui õues on rohkem kui -5 kraadi. Ma tunnen ennast kui virsik siin - virsik on nende jaoks terve kui purikas... :P Jah, isegi Prantsusmaal hüppan ma igal pool ringi rohkem, kui kohalikud.
Prantslased on hästi sõbralikud, siis kui sa räägid prantsuse keeles. Ma tean jutte, et prantslastele ei meeldi võõrkeeles rääkida, aga ainuke põhjus, miks üks prantslane keeldub nt. inglise keeles rääkimast on see, et ta lihtsalt ei oska seda.
Prantslased räägivad kogu aeg söögist(oh tead sa pead seda niiviisi küpsetama, oh sa pead sinna restorani minema, oh kas sa seda oled maitsenud) või siis kedagi taga. Oh, nad lihtsalt armastavad kuulujutte. Kuna ma ise näen kõike väljaspoolt ja kuulujutte ei räägi, siis ma näen seda inimeste keepsmiling'ut. Oh need suhete keerdkäigud, armukadedused ja kõik see muu...
Paljud õpilased teevad sellised kaaginalju(no teate küll, hahaha lõhkusin ühe tooli ära jne.), aga see on seepärast ei neil ei ole muud teha. Paberlennukid on suht teemas...
Aga südames, kui nendega rääkida, on nad kõik väga toredad, sõbralikud ja südamlikud. Lihtsalt prantsusepärane kasvatus eeldab, et lapsed on nolgid ja neid peab kodus luku taga hoidma. Ja kui sinult eeldatakse et sa oled tita, no mis sul üle jääb, eks sa pead siis tita olema.

Eile õhtul rääksin pikalt ja laialt Silkega, ta tunneb end ahistatuna, et ta peab välja minekuks luba küsima. See on see tunne, mille eest meid algul hoiatati. Kui ma ise järgi mõtlesin pärast, siis minul seda probleemi tekkinud ei ole. Võib-olla sai mu pere kohe alguses aru, et mind võib usaldada, võib-olla ma lihtsalt ei maini oma perele igat oma käiku(milleks?), võib-olla on mul perega lihtsalt vedanud. Ma ei vahetaks oma vahetusperet ühegi teise vahetuspere vastu. Nad on tõesti väga toredad.

Jätame nüüd selleks korraks sentimenaalsused ja jätkame koolilainel. Täna harjutasime koolis suulist kirjanduse eksamit. Appi, mõnikord ma mõtlen, miks ma endale selle kohustuse võtsin, aga kas minutit hiljem tekib jälle selline hasart, et ma ju ikkagi suudan seda. Eks näis... :) Samuti hakkab lõpule jõudma TPE. Ka seal on suuline esitlus vajalik! Mõnes mõttes on mul isegi kahju, et keegi minult esitlust Eestist küsinud ei ole. Aga keda, see külm, kauge ja igav idabloki baltikumi riik ikka huvitab. Keskmise prantsuse kooliõpilase maailmapilt lõppeb Prantusmaa piiridega. Natuke paistab ka Ameerikat(nad kõik unistavad Ameerika koolisüsteemist), aga üldiselt on Prantsusmaa maailm ja Pariis selle naba.

Nad lihtsalt ei tea. Just, nad lihtsalt ei tea...

Bisous :*

la vie doit être facile

2010-01-20T13:41:00.003+01:00

Coucou!
Hetkel kolmapäeva pärastlõunane siesta. Teatavasti on kolmapäeval kool ainult hommikuti. :) Mõtlesin, et lähen uurin kohalikku ujulat, aga õues sajab kasse ja koeri ja minul on kailemish ja mina tahan hoopis kodus magada. Noh, nagu ma magasin esmaspäeval ja teispäeval ja nagu teen ma seda homme. Ühesõnaga mulle on tekkinud lõunauinaku harjumus. Õhtul lähen tantsu.

Homme petajad streigivad. Seega tunde ei toimu. :) Noh peaaegu...ainult see kohutavamast kohutavam füüs.-keem. õpetaja ei streigi. No on tüüp. Noh ja vene keel vist ka toimub. Mul on homme seetõttu täielik auke täis päev. Aga see füüs.-keem. õps on täiesti legendaarne. Ta on lihstalt nii ebaautoriteetne, kui veel olla saab. Aga...nüüd ma sain teada täieliku tõe. Ükski kaklus ei ole kunagi ühepoolne. Nicolardo(me kutsume teda niconnardo'ks - connard on otsetõlkes sitapea) lasi õpilastel kirjutada paberile, mida ta peaks oma õpetamisemeetodites muutma, et asi siiski edeneks. Noh...ja vastused olid, et ära tee nii raskeid kontrolltöid, ära anna koduseid ülesandeid, seletage selgemalt jne. Aga ma mõistsin, et tegelikult on õpilased ikka nii laisad, kui üleüldse olla võib. Otsivad aina lihtsamat ja lihtsamat elu. Ma tean, et ma olen juba materjali läbi võtnud ja kui ma korra raamatu lahti teen ja vaatan, mis nad tunnis teevad, siis ma saan aru. Aga klassis on nii palju õpilasi, kes ei ole selle poole aasta jooksul kordagi õpikut lahti teinud. Ent tunnis miskit mõista on suhteliselt võimatu. Kui mul on miskit muud teha, ca va, mais lihtsalt tund aega silmad lahti istudes magada ei ole eriti lõbus. Igavus tapab ja täiega! :)
Kui ma alguses rääkisin, et oh siin kõik tunnid nii huvitavad, siis nüüd pean nentima, et kui kõigest aru saan, on õppekava suhteliselt igav. Filmides näidatakse alati kirjanduse tunde, kui eriti igavaid. Ma ei saanud sellest kunagi aru, miks? Aga nüüd ma tean...kirjandus on igav siis, kui õpetaja on igav.
Okei enam ei vingu, kuna koolis on nii palju toredaid sõpru. Ja see ongi ju kõige tähtsam.

Kehalise võimlemine lõppes ära ja järgmised kümme korda on sulgpall. Jälle ma ruulin. :)

Prantslased oskavad endale igasuguseid probleeme, mille lahendamiseks peab puhkama või aja maha võtma, välja mõelda. Ma lugesin kuskilt kunagi, et prantslased väidavad, et nad töötavad hästi palju, aga mitte keegi ei ole neid kunagi töötamas näinud. Jah, see on nii! :D

Ja veel. Ma sain poolaasta reunioni kutse. Appi! Juba pool aastat. Kuhu see aeg läheb? Mõnikord mõtlen ühtepidi ja siis jälle teistpidi, et alles eile astusin ma ju lennukile, alles eile...seega aeg läheb ruttu, aga samas nii palju on juhtunud, nii palju on muutunud ainult poole aastaga. Ah...aja üle võib filosofeerida kaua-kaua.

Aga nüüd tuli uni...
Bisous :*

Filmikogemus

2010-01-17T18:54:00.002+01:00

Käsin kinos vaatamas filmi "Agora".

Inimesed on ikka nii...nii...õudsed. Lihtsalt oma usu orjad.

Ja inimese arengut on pärsitud nii kaua aega.

Oh ma ei tea...see film puudutas mind väga.

Soovitan.

Bis. :*

Les patineurs

2010-01-16T19:49:00.005+01:00

Hellou!

Ma käisin uisutamas. Väga vahva oli.

Peale kooli oli meil natuke aega, Nelly tuli minu juurde. Vaatasime pilte minu endisest elust. :)

Nähes pilte koolist ja klassikaaslastest arvas ta algul, et te peate vähemalt 20 aastased olema. :P Ja nähes pilte jalgrattamatkast, mis juhuste kombel minu arvutis lesivad, sai ta kreepsu. Kuidas "lapsed" võivad ilma vanemateta niiviisi ringi kolada, kuidas te mõtlesite söönuks saada, kui süüa saab esimese ettejuhtuva poe leidmisel, kuidas saab telgis magada( see on ju kohutav, igasugused loomad võivad ju kallale tulla) ja kuidas me üldse "loodusesse" julgesime minna? Noh ja mis mina pidin tegema, lihtsalt muigama...

Mugavad on siin inimesed. Hoiavad oma traditsioonilisest elust 10 ja 1 küünega kinni. Mugavustsoonist välja ei astuta. Pigem olgu elu igav kui ebamugav. Noh...ma läheks lolliks niiviisi. Nagu seda vist ka minu eelmistest postitustest näha on... :D

Aga bref, peale lõunat viskas Francoise meid uisuhalli. Ja arvake ära, mis me sealt leidsime. Jah, just nii pika-pika järjekorra. Neil on siin igal pool järjekorrad. Prantslasi järjekorrad ei morjenda, aga mind küll. :P Ootasime ühe korra järjekorras. Poisid ei olnud veel jõudnud. Poistega ootasime teise korra järjekorras. Aga mina ei saa aru, neil on siin koguaeg järjekorrad, aga need liiguvad suhteliselt kiiresti(v.a. sööklajärjeord :P) Uisud jalga ja minek!

Minek jah, aga tuli välja, et mina olen ainus, kes on elus rohkem kui kaks korda uisutamas käinud. :D Siis tuleb appi uisutamise õpetaja Mlle. Metsali(iii)k ja kõik ongi juba jälle tore. Uisuhallis ostetakse siin päevapilet, seega oli meil aega maa ja ilm. :)

Paari tunni pärast, kui kõigil jalad villis(ja uisutamine selge), istusime kõrval asuvasse kohvikusse, et mehepojad, kes tühja kõhuga vihaseks muutuvad, endale energiat sisse saaksid sööta. Siis veel viimased ringid ja andsimegi uisud tagasi.

Õues sadas aga palju-palju vihma. (Täna paistab kevadine päike.) Kuna Thomas' ema ei saanud neile järgi tulla, siis pidime 6 inimest meie autosse suruma. Hahaha. Nalja kui palju. :D

Nelly, mina, Ludovic, Thomas, Piat, Anthony

Õhtul väss ja tudi.

Täna pühapäev ja lebo. Noh ja mõned koolitööd.

Ah miks mulle kool meelde tuli. See ajab mind nii närvi. Ma õppisin SVT kõik hästi ära. Ma tean kõike, aga ma lihtsalt ei suuda oma häid mõtteid nii kiiresti, kui vaja, paberile tulistada. Ja ma jõudsin kogu tööst täpselt pool ära teha. Eriti nõme tunne, sest tegelikult ma ju oskan kõike. Arrhhhhh!

Elu on lill.

Bis. :*

Mida teha öösiti...?

2010-01-14T23:09:00.002+01:00

Ma hakkasin kogemata hambapastaga käsi pesema! :D:D:D:D

Njah...need on need peened prantsuse kombed. :P

Head ööd! :*

Aga...ainult igavatel inimestel on igav...

2010-01-13T21:40:00.002+01:00

...ja mina otsustasin, et ma siiski ei ole igav inimene. Võtsin asja käsile. Täna käisin Silkega Pompidous, pärst niisama Pariisi peal hängimas. Seejärel tormasin Flora, mu tuguisiku, juurde. Käisin tal külas. Ta elab nii armsas pisikeses katusetoakeses vaatega Notre-Dame'ile. Näed neid katuseid ja siis tuleb see Kenzo moonidega lõhnaõli reklaam meelde. :) Floraga vesteldes ma aina jutustan ja jutustan, mida ma siis teinud olen ja otsa ei tulegi. Tegelikult on mul ikka ülikõva elu siin. Mul on lihtsalt haigelt tugev vahetusõpilase sündroom. Ma ei suuda ühe koha peal istuda. Ma tean, et mul on ainult üks ja ainuke aasta, ma pean seda kasutama nii otstarbekalt, kui võimalik. Ma ei saa endale mittemidagitehtud minutit lubada. Liiga kallis on minu aeg.
Jalutasime siis Floraga ka väljas ringi, aga tuleb välja, et ma tunnen juba Pariisi paremini, kui kohalikud. Päris naljakas, ma olen näiteks Pompu's juba miljon korda käinud, siis Flora ei ole elusees veel sinna sattunud, missest et see Pariisi keskel asub.
Mul on tugiisikuga ka ikka vedanud, noor üliõpilane, hästi sõbralik ja muidu tore.

Siis tormasin rongi peale, et tantsu jõuda. Jaa....mulle ikka veel väga meeldib. :)

Nädalavahetusel lähen klassikaaslastega uisutama! :D Jipiajee!

Õhtul vaatasime Harry Potteri viimast osa, mida ma veel näinud ei olnud. Aga ilma inglise aksendita Harry ei ole mingi Harry. :) (mingi päev vaatan salaja inglise keeles ka, et siis täielikku naudingut saada)

Nüüd tudile...

bisous :*

Ma olen vässu...

2010-01-12T18:22:00.004+01:00

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud mitte midagi tegemast. Ma olen väsinud sellest, et ma ei näe enam arengut. Äärelinna nolkide(nad on tegelikult väga kihvtid inimesed) koolis ei saa ma enam olla tublim. Mul on igav.

Mõtlen, sõidaks Pariisi, vaataks siis neid kultuuriväärtusi. Aga palju sa neid ikka vahid.

Mõtlen õpiks keelt. Aga milleks, ma saan ju vabalt suheldud.

Ma olen väsinud. Magan lõunati kuni 3 tundi. Ikka olen väsinud. Aga und enam ei ole.

Võib-olla on lihtsalt talvine kaamos. Kes seda teab...

Eile koolis ei käinud. Selle asemel lugesin kodus õpikuid. Noh jah magasin.

Täna käisin koolis, täna magasin koolis. Ma teen tundides kõik kaasa, aga nad ei tee ju tundides midagi. Esimesed veerand tundi teevad ühe ülesande ja siis ülejäänud kolmveerand magavad.

TPE - temps perdu des eleves(õpilaste kadunud aeg)

füüsika - veel rohkem kadunud aeg

Õhtuti tantsus meeldib mulle väga. Mulle meeldib tantsida. Jaaa!!! :)

Kehaline ka kihvt, aga ei mina neid väikeseid poisse ei mõista. Kas neil alalhoiuinstinkt siis absoluutselt ei funktsioneeri?

Homme on kolmapäev, vaba pärastlõuna. Mida teha? Hmmm....kas Louvre'sse, Montmartre'ile või hoopis Marais'sse? Peab reflechir'ima!(kuidas see sõna eesti keeles on, ei tea)

Ja kõige tipuks kuulab me naabri poeg eriti kõvasti prantsuse räppi. Halleluuja! :D

Bis. :*

Päevad on pikad, aasta lühike

2010-01-10T12:46:00.005+01:00

Miks Eesti ilmad mulle Prantsusmaale järgi tulevad???? Õues on lumi ja külm. Noh kui nulli külmaks nimetada...

Teate, et ma hakkan aru saama, mida tähendab sõna 'igatsus'. Jah, ma mõtlen teie peale päris palju...

Hommikul käisin Pariisis jalutamas. Tahtsin Orsay'sse emmele pilte otsima minna, aga kõigepealt sõitsin ma metrooga liiga kaugele ja siis teistpidi liiga kaugele...magasin vist metroos...ei, kuulasin metroomuusikuid. Ma armastan neid! seega sattusin hoopis Montparnasse'i pühapäevahommikusele turule. Nii ilus ja nii suur valik. Terved kilomeetrid. Ja noh...prantslased noh...hüüavad aina Tere hommikust ja head uut aastat! Mõnna.
Aga üldiselt, kui ostlemine ei huvita, siis ei ole Pariisis eriti midagi teha. Astud poest poodi ja vaatad...asjad, asjad, asjad...nohjamissiiis. Ah?

Lõunaks sööme veinis tehtud hapukapsast. ;)

Peaks õpikuid lugema(mitte tõlkima) hakkama...aga aega on selle kiire asjaga...väike tee ja muidu tšill ja oih ongi juba õhtu. Järjekordne Tuulepealse maa seanss ja näed ongi öö. :) Ei ole aega... :)

Bis. :*

Üllatused, armastused, vabadused

2010-01-08T14:32:00.007+01:00

Täna jäid matad ära, kool lõppes vara. Läksin sõpradega välja sööma, ent ma pidin järjekordelt tõdema, et ma vihkan rämpstoitu(v.a. putkaburger kell 2 öösel) ja ma jälestan vaadata, kuidas inimesed seda endale sisse ajavad. Rõve! Aga kuna ma olen popp ja noortepärane, siis tuleb ka sellised raskused ületada. :D

Koolist ka. Ma olen vahepeal ikkagi nii tubli olnud...(ma kordan seda ainult eneserahustuseks :P)
Ma sain kirjanduse kirjaliku proovieksami 8/20!!! See oli parem, kui mõne prantslase omagi.
Noh ja need reaalained on nii nagu nad on - rahuldavad! :D

Koolis on ikka veel väga tore.
...Mõtlen ja mõtlen, mis ma siis koolist kirjutan, aga...välja ei mõtle. :)

Mõtlesin ikka...täna inglise keeles hakkan õpetaja küsimusele vastama ja inglise keele asemel trügib hoopis prantsuse keel suust välja. No täitsa lõpp, ma siis pusin ja pusin...ma ei suutnud meelde tuletada, kuidas on inglise keeles ka(no ma tean too, aga ikka tuli see aussi) ja sõnavara muutub aina prantsusepärasemaks. Mis sest et ma enam vene keelt ei oska, nüüd ei oska ma enam inglise keelt ka. Mis järgmiseks? Kaotan eesti keele oskuse?

Nüüd peaks siis hakkama kõige pingelisem aeg. Kirjanduse eksam, TPE lõpuesitlus. Õps küsis, et kas te juba alustasite oma vitamiinikuuri? Aga kohalikud õpilased pole elusees veel kooliraskusi näinudki... :P

...Aaaahhhh, meelde tuli. Ma sain ükspäev peaaegu et sokid(šoki), mul on klassis õpilasi, kes ei ole elusees ühtegi korda teatris käinud. Ja ma tean, et maailmas on imelikke asju, et Hiinas süüakse koeri ja Eestis musta leiba. Aga see, et inimene ei ole teatris käinud üllatas mind tõeliselt. Mina olen juba kolm korda Prantusmaal teatris käinud. Vaatke, kui imelik inimene ma olen ja millised asjad mind üllatavad.

Ja enam ei pea ma ju kirjatama, kuidas ma koguaeg rongidest maha jään. Ja kuidas ma alati koolis jooksen, sest ma kodust liiga hilja lahkun või miks õues on külm, aga lund ei ole.
Mis draamad koolis toimuvad. Kes keda armastab ja kes keda vihkab...ja kuidas äkki keegi enam ei armasta ja siis ikka armastab. Ja armastab. Ja armastab.

Siin on nende peikadega üldse nii naljakas lugu. Noored on ikka nii lapsed. Mingi hetk otsustavad, et nüüd on siis just tema 'väike sõber'(petit ami) ja siis küsivad oma vanemate käest luba, et kas võivad ühekorra nädalas pooleks tunniks tema juurde külla minna. Oh...ma ei tea. :) Nii naljakas on siin kõik. Iseenesest nii avatud inimesed, aga suhete loomine on vanemate poolt nii pärsitud. Täitsa naljakas. Käivad järgi, et oh nii armastavad sind, aga ise alles poisikesed. Oh neid noori... :D

Kata!!!!! Su uusaasta kaart jõudis kohale ja see on üliäge!!!! Je te remercie chaleureusement!!! :*

Mu pere nõuab, et ma eesti toite teeks. Ma ei saa mulgiputrugi teha, sest neil ei ole pudrunuia. Kartulipüreed teevad nad kartulipüreemasinaga, mis on natuke hakklihamasina moodi, aga ikkagi rohkem nagu karulipudrumasin. :D Ükspäev teen piimasuppi. Teinepäev tahaks mingit küpsetatavat kooki teha, aga mis kooki??? Kohupiima? Oh, hea mõte...aga veel mõtteid... aidake mind!!!

Õhtul tantsu ja homme kooli...ja siis ongi nädalavahetus. Mis ma siis seekord teen??? Hmmm....lähen Pariisi või ei lähe? Ahjaa Solde'id hakkasid. Appi, ma nädin uudiseid...mõned naised lähevad ikka täitsa hulluks kui saavad Louis Vuitton'i 20% soodsamalt. Trügivad butiiki enne, kui uksevõre eest tõstetakse. Ei teagi...targem oleks poodidest eemale hoida, aga see naiselik instinkt(kui nii võib öelda) tahab, et ma ikkagi läheks ja uuriks asja. Peab ju informatsiooni koguma!!! :D:D:D:D:D Mul tuli praegu "Ürgmees" meelde. :D:D:D:D

Ma nüüd naeran siin üksi edasi. Seniks jällekirjutamiseni.
Bis. :*

Mis siis viga, kui igal pool on hea olla :)

2010-01-04T19:32:00.004+01:00

Tuli tuju jälle kirjutada(loe: ei taha koolitöid teha)

Täna esimene koolipäev aastal 2010! :)

Mõtlesin, et lähen üle pika aja jälle hommikul jooksma, aga ma pidin tõdema, et õues on hommikuti ikka veel liiga külm. Kevad ei hakka 1.jaanuarist. :D

Koolis sain enne vaheaaega tehtud KT tagasi. - Ma võin juba enne KT kätte saamist ennustada, et sinna on kirjutatud "Sa arened!" ja nii oligi. :D

Mul oli koolis täna nii hea tuju. Nii hea oli kõiki sõpru üle pika aja näha. Viisin neile eesti kommi, mis mulle suure pakiga juba ammu jõudis. Õnneks ei olnud ma veel kõiki nahka pistnud. :P Lobisesime, mis keegi ka teinud on ja tuli välja, et see pidu, kuhu mind kutsuti annuleeriti veel viimasel hetkel. Nii hea, et ma lennukipileteid maha ei lasknud müüa.

Õhtul läksin tantsima. Ma otsustasin, et ma tahan rohkem tantsimas käia, kui Pariisis ostlemas ja nüüd on mul tantsimine kolm korda nädalas. :) Näol on suur naeratus. :)
Bruno oli täna kodus ja ütles, et ta võib mu ära visata. Sobib mulle. Aga ta unustas võtmed koju ja Romane oli ka trennis(vehklemises). Nii see Bruno siis külmetas ukse taga ja tuli mulle isegi trenni järgi. Ei tea miks? :P :D

Nüüd on lebo. Peaks miskit kasulikku tegema, aga..., aga....ega tegelikult ühtegi mõjuvat põhjust polegi. :P

bis. :*

galette de roi

2010-01-03T19:58:00.002+01:00

Meil käisid jälle päkapikud ja tõid meile suure soki täie kommi ja galette de roi(kuningakook). Küll meil ikka veab. :) Sõime siis seda kooki kommete kohaselt.

Kõige noorem peab oma silmad sulgema ja ütlema nime, kellele vastav koogitükk ette tõstetakse.
Romane'il on imeilusad ehted - kommikotist leidsime. :P

Sellel aastal on kuningannaks Francoise! Juhhuu! Ta leidis pisikese kujukese oma koogitüki seest. Oma kuninga valmisel tal eriti valikut ei olnud. Kuningaks krooniti Bruno. :)

Vahva, kas pole?

(Hetkel naudin vaheaja viimseid hetki)

Bis. :*

luupainaja

2010-01-02T20:57:00.003+01:00

Ma nägin täna öösel üht imelikku unenägu. Päris õudne oli. :P

Jalutan Tallinnas...vanalinnas. Äkki näen Eiffelit. Appi, keeran ümber, et teises suunas minna. Jälle Eiffel. Siis juba kaks Eiffelit. Jälle. Jälle. Kogu maailm ainult Eiffeleid täis. Apppiiiii!!!!

Ei tea, mida see tähendada võib...

Peale ärkamist kella vaadates sain väga suure üllatuse osaliseks, kell oli täpselt 12h49. Teised hakkasid juba lõunat sööma. :D Nojah...juhtub ka parimatel. :P

Peale lõunat läksime Pariisi Clignacourt'i kirbuturule. Vääääoooooo! Tõeliselt impressionante!(ei tea eestikeelset sõna hetkel)

Sealt võib leida kõike. Kõike! Kõike, mida iganes sa ette võid kujutada! Sõnadega on seda raske edasi anda.

Jalutasime seal mõned tunnid, aga õues on jääkülm(ainult 3 kraadi)...siis lõpuks olime jäätunud. Võtsime chocolate chaud'id ja olime jälle õnnelikud. Äkki avastasime, et kell on sada, aga Maelle peika pidi rongi peale jõudma. Seega jooksime autosse ja rongijaama poole. Aga tipptunnil Pariisi ületamine ei ole lihtne. Me jõudsime pool minutit enne rongi väljumist rongijaama. Seega läks õnneks! Huh... :D

Homme saadame Maelle rongi peale ja elu liigub ehk normaalsuse liinile tagasi. Njah...elu Prantsusmaal on minu jaoks igapäevane ja eriline absoluutselt igal hetkel. Kihvt!

Musid :* (eesti keeles on imelik, onju?)

Bisous :)

Aastavahetus st.Leon'is

2010-01-01T14:56:00.011+01:00

Kõigile eriti vägevat uut aastat 2010! Minu aastavahetus möödus st.Leon'is (tervitused Leon ;) ), külakeses Tolouse'i lähedal. Huvitav elu jätkub ka uuel aastal...

29.12 - Romane'i sünnipäev

Õnneks on mul veel pisikesi eesti neiusid alles...hea on neile ehteid kaela riputada ja seejärel sünnipäevalapsele kinkida. Hommik oli ikka tavaline, kedagi voodist üles ei laulda. Lõunasöök oli lõppemas ja äkki ilmus eitea kust tort ja küünlad ja kõik see muu. Pärastlõunal läksime kõik k.a. Romane'i uus peiks Pariisi Vilette'i teadusparki. Väga lahe, natuke Ahhaa moodi, aga "veidikene" suurem. Millegi pärast oli tol päeval seal tohutult palju inimesi, vaheaeg vist. Seal oli üks hullult lahe simulatsioon-mäng, kuidas levib epideemia. Suur plats ja igaüks sai endale interaktiivse ringikese(aura), mis talle järgnes. Siis pidi otsima vaktsiine, kondoome ja põgenenema narkootikumide eest. Siis küsiti igasuguseid küsimusi. jne. Igatahes väga kihvt.

Peale seda läksime teatrisse. Etendus koosnes sketšidest, ma pole ammu nii palju naernud. Lihtsalt nii geniaalne, kõik oli täiega üle vindi keeratud, aga stiilselt. Ja pealegi ma sain kõigest aru, sest kogu etenduse jooksul ei öeldud mitte ühtegi sõna. :D

Õhtu lõpetasime restoraniga. See kvartal seal Republic'u ümbruses on nii mõnna. Noorte kulturnikute kohtumispaik. Teater teatri otsas ja mõnnad pisikesed kokteilibaarikesed. Ja tänavad ei uppu turistidesse. Mõnus.

Keskööl koju jõudes pakkisime kohvrid ja heitsime puhkama, et kella 5-st lennujaama sõitma hakata. Õnneks pole varajane ärkamine mulle kunagi probleeme tekitanud. :P Autos ja lennukis jätkus uni.

30.12

Tolous'is on päikesepaiste, 15 kraadi sooja, vaade Püreneele, imeilus maastik, roosad majad ja aksendiga inimesed. :)

Autoga Francise juurde sõites "vajus mul karp lihtsalt lahti". Milline maastik. Millised majad. Jah see on Prantsusmaa, see ei ole Pariis ja Pariis ei ole Prantsusmaa. :P

Kui lõpuks Francise koju jõudsime (st. Leon'i) vajus mu karp jälle lahti. :D Milline vaade otse Pürenee mägedele. Keset põlde mäe otsas basseiniga maja omada ei ole mitte halb. :)

Francise juurde oli juba eelmisel päeval jõudnud sugulised, keda ma hästi tunnen. Bruno vend ja õde abikaasadega ning Francise copine tütrega. Seadsime end ilusti sisse, seejärel hommikusöök ja siis minek ühte tallu, kust pidime tooma värsket paksu hanemaksa, et seda siis süüa. Njah...üks õige vahetusõpilane peab kõike maitsema....ütleme nii, et maitse oli...hmm...huvitav... :D

Seejärel šoping kohalikus boulangerie's, boucherie's, patisserie's ja muidugi epicerie's. Siis tagasi koju...siesta ja suhtlus. :)

Peale lõunasööki läksime põldude vahele jalutama. Ilus, ilus, ilus on maa. :)

Ja kätte jõudiski õhtu. Mängisime üht lauamängu, mis sarnaneb Eesti lauamängule, aga hoopis Prantsusmaa ja maailma teemaliste küsimustega. Ja ma täiega rokkisin! Noh muidugi, kui ma küsimusest aru sain. :P

öö

31.12

Käsin Francoise'i ja Bruno'ga Tolouse'i avastamas. Täiesti roosa linn. Kõik majad on tehtud punastest telliskividest. Peaaegu kakskeelne linn, kõik sildid olid nii prantsuse kui ka hispaania keeles. Tõeliselt hästi välja arendatud jalakäijate ala. Puhas linn. Parajalt väike linn(kaks Tallinnat). Suurepärane üliõpilaslinn. Lennukilinn, igal pool airbus, airbus, airbus. :)

Külastasime kõiki suuremaid kirikuid, sildu, linnavalitsust(tõeliselt eriline ja ilus) ja mingit urkarestorani, mis osutus tõeliselt heaks liibanoni ja türgi köögiks. Käsitsi ja südamega tehtud toidud. 31. detsembril terrassil päikesepaistes lõunastada oli natukene imelik, aga mõnus.

Seejärel külastasime confiserie'd, et osta kohalikke komme suhkrustatud lilleõisi. :)

Muideks, Tolouse'is toimib park & ride süsteem suurepäraselt, jätsime auto linna äärde ja võtsime automatiseeritud metroo otse keskusesse. Kesklinn on jäetud jalakäijatele.

Kodus jälle siesta. Prantslased oskavad imehästi aega surnuks lüüa. Lihtsalt naudid elu...mitte midagi tehes. Hakkas suure õhtusöögi ettevalmistus. Ja siis hakkaski see tunde kestev sööming. Kesköö lähenedes olime läbinud 4 käiku(kaks oli veel ees). Et teha väikene paus pandi muusika käima ja läks rokiks. Juba oskan prantsusepärast rokki ka. :) Ja äkki tuli mul keset seda kõike meelde, et appi, Eestis on juba ju aasta 2010. Helistasin siis ruttu koju ja "head uut aastat!" ja tants läks edasi. Aastavahetuse moment ei olegi siin nii oluline.

Ma ei pannud tähelegi, kui juba uus aasta oli. Kõik musitasid üksteist, avati šampanja(see päris) ja läks tants edasi. Siis taas lauda, et lõpetada magustoidud ja irvitada Sarkozy aastavahetusekõne üle. :) Kuna järgmine hommik oli oodata taas varajast ärkamist, et jõuda lennuki peale, siis soovin kõigile veelkord headuut ja nägemiseni ning pugesin põhku.

Pariis tundub hetkel täielik põhjapoolus. Õues on ainult 2 kraadi. Järgmine nädal on jälle oodata "lund". :) Võtsime Pariisist Bruno ema kaasa ja taaskord suur lõunasöök kodus. Mõnikord on tõesti tunne, et ma ei söö enam kunagi. :D

Tervitan kõiki!

ps. Merili su pakikene jõudis vahepeal kohale. Sa oled lihtsalt geniaalne. Ma lugesin ja lihtsalt naersin. Reaali Poiss on ikka klass. Tänud sulle Merili! Tervitan kõiki vastu. Kogu seda "raffast"! :D Nii tore üllatus...

bis :*

lubadusetäit(mine)

2010-01-01T14:53:00.004+01:00

jõulunädala kroonika

2009-12-29T10:54:00.008+01:00

Vaat kui tore, ma kirjutasin oma postitused notepad'i, aga blogi ei luba kopipastat, seega ma pean kõik käsitsi ümber trükkima. Jipiajee!

...Istun kinos, ootan filmi, Francoise istub kõrval ja vaatab, mis hiina keelt ma kirjutan. Kogu pere läheb Avatari vaatama, aga kuna mina ei suudaks seda jama enam teist korda vaadata, siis lähen selle asemel hoopis Dernier Vol'i vaatama. Nüüd on mul aega enne ja pärast filmi, sest Avatar on superpikk. Miks mitte kasutada aega otstarbekalt ja kirjutada blogi samal ajal. Tehnikasajand...

Jõulud, jõulud, jõulud...söömine, seedimine, söömine, magamine, söömine, seedimine, söömine :D
24.12 - jõululaupäev - tavaline päev, kõik tööl või poes
Bruno tegi terve päeva, ma ei tee nalja, terve päeva jõuluoste. Koju varuti kolma külmkapitäit sööke. Vahetusema oli tööl, õhtul tuli koju koos Maelle'ga, kes vaatamata kõigile rongivintsutustele ilusasti Pariisi jõudis. Mina nautisin vaheaaega ehk magasin hästi kaua ja passisin niisama. Äkki helises uksekell ja see oli postinaine, kes tõi mulle suure-suure jõulupaki täis kingitusi nii mulle kui ka kõigile teistele, vene hambapastat, kama, musta leiba ja kõike muud, millest ma Prantsusmaal võin puudust tunda. Käisin mediateegis ja seejärel poes viimseid jõuloste tegemas. Ja siis tegin ühe pika-pika kiisujalutuskäigu. Kulgesin mööda tänavaid ja metsaradu. Mõtlesin elu üle nii-ja naapidi järgi. Kui lõpuks maha rahunenult koju jõudsin hakkasin piparkoogitainast tegema. Elu esimest piparkoogitainast. Samal ajal kui köögis toimetasin lobisesin oma päris perega Skypes. Nemad said vahtida, kuidas mina kööginõudega kolistan ja mina ei tundsin, et ei teinud piparkooke üksi. :) Aga ega piparkookidega veel köögitoimetused ei lõppenud. Francoise palus mul ja Romane'il jõuludeks valmistada päris ehtne jõuluhalg(rulbiskviit pruuni glasuuri ja kreemiga). Kõik väga tore, aga...me kumbki ei olnud enne jõuluhalgu teinud. Noh mis siis ikka võtame retsepti lahti ja hakkame rida realt minema. Mõlemad naerame, kahtleme ja loodame, et see imelik plöga mis ahju läks sealt rullbiskviidina välja tuleb. Rullisime siis ja kõigi kahtluste kiuste tuli täitsa vägev jõuluhalg. :)

Ja jõudsidki vanavanemad. Nad on ikka nii lahedad. Siis läks pühaderoa ettevalmistamiseks.

jõululaupäeva menüü:
aperitiiv - nagu ikka ja alati šampus, mingid näksid jne.
eelroog - austrid ja suitsutatud lõhe
pearoog - vähk jõulukastmes riisiga
magustoit - juustud ja jäätis(jõuluhalg jäi järgmiseks päevaks)

Vestlesime jälle poole ööni, tantsisime rocki ja seejärel lõpetasin jõuluvana tööd. Muide jõuluvana jõuab Eestisse varem, sest Prantsusmaa on Lapimaast kaugemal. Kingid jõuavad siia alles öösel ja avatakse järgmise päeva hommikul(ehk siis lõunasöögi aegu).

25.12 - 1.jõulupüha
Pikk hommik, küpsetasin lõpuks siis piparkoogid valmis. Ja nii uskumatu kui see ka ei oleks - olidki piparkoogi maitsega. :D Kohalikud nägid piparkooke esimest korda, neid siin piparkoogi küpsetamise ja kaunistamise kommet ei ole. Ja hakkaski jälle see trall pihta. Lõunaks ootasime Francose'i venda ja tädi.

menüü:

aperitiiv ja kingid!
foie gras
kastanite ja trühvlitega täidetud kalkun
juustud
jõuluhalg
kohv piparkookidega

No selgitage mulle, kuidas see jõuluvana teab, et ma nii kaugele kodust sattunud olen. Mu päris pere saatis mulle vinks-vonks hilbud. Ja tänud Karini perele saan oma eestimeelsuses rõõmsalt edasi eksisteerida. Vahetusema otsustas mulle õige pariislanna talvemantli kinkida, kuna ta arvas, et mul on talvejakiga külm, ikkagi kuni 0 kraadi. Lisaks sain veel igasugust muud pudi-padi mis "õrnema soo" esindajatele hästi peale läheb. :)

Muide luuletusi lugema ega tantsima kingituste kätte saamiseks ei pea. Lihtsalt keegi karjub staaart! ja lähebki pakkepaberite rebimiseks. :)
Vahetusõde tõi Inglismaalt neid päris cracker'eid. Pauh...ja kingitusi lendab. :)

Et õhtuks midagi lahjemat süüa, tegime kastanisuppi. Ega nad suppe eriti hästi Prantsusmaal teha ei oska. Siin tuntakse ainult püreesuppe- Tükkidega supp tundub nende jaoks rõve ja kui ma veel neile piimasupist rääkisin pidid nad peaaegu oksele hakkama. :D Ja siis kui nad suppi keedavad, siis keedavad nad esmalt juurviljad vees pehmeks ja siis viskavad nad prügikasti. Ma tegin suured silmad - miiiis? Ah, keetsime puljongit. Aa...a....aga kõik need vitaminid, mis te just prügikasti viskasite? Ei-ei-ei kõik vitamiinid on ju siin hallika vee sees. Olgu. :)

Noh ja siis kui ei söö, siis seedin või puhkan. :D

26.12 - 2.jõulupüha
Ikka veel seedin. Saadame vanavanemad takso peale ja võtame vastu Maelle peika, kes elab kesk-Prantsusmaal. Neil on msn'i suhe. :D:D Aga kuna ta ei ole eriti huvitav, siis läksin hoopis koeraga metsa. Peab ju ometi kord end liigutama. :P Perle läheb alati hullult äksi täis, kui ma jalutusrihmaga kõlistan. Ma olen ainus siin peres, kes koeraga aeg-ajalt jalutamas käib.

Lõunaks lugesin Isa Goriot'd eesti keeles. Minu esimene eestikeelne lugemisvara viimase nelja kuu jooksul. :D
Ja siis hakkas jälle pihta õhtusöögi ettevalmistamine. Õhtul tulid külla Cristophe perega, kelle juures me Bretagne's külas käisime. Jah, ma juba tunnen ära, kes ja kus. Enam ei ole lihtsalt inimesed. Tuttavad inimesed. :) Õhtuks tegime india toite(prantsuse päraselt).

27.12 - jõulujärgne püha
Terve hommiku valmistasime maja ette, sest lõunaks saabus kogu suguvõsa ehk 40 inimest. Nii kihvt suguvõsa. :) Inimesi aina voolab ja voolab majja. Kingikuhi kuuse all kasvas ja kasvas kuni äkki hüüti start! ja kõik need pisikesed lihtsalt tormasid sinna hunnikusse. Kisa ja lärm, pabereid lendas. Tõeline tohuvabohu. Söögilaualt võis jälle leida kõikvõimalike prantsuse erilisusi. Suhtlen ja suhtlen. Nii mõnna.

Äkki helistas Silke ja kutsus Pariisi, et teha jõulupidu! :) Noh eks ma siis lendasin Pariisi. Jalutasime mööda tänavaid, aga kuna minu ja Silkel on veidikene erinev arusaam jõulupeost, siis ei lõppenud õhtu just nii nagu ma oleks lootnud. Ma saatsin Silke koju, ööbisin tema juures ja järgmisel päeval sõitis ta uue vahetusperega aastavahetuseks Strasbourg'i. Palju vahetusi.

28.12 - täiesti suvaline esmaspäev
Sõitsin Silke juurest tagasi Pariisi ja mõtlesin, et ei taha veel koju sõita. Tahtsin olla kultuurne ja Louvre'sse minna, aga sinna jõudes avastasin, et see oli see lahtiste uste päev, kui kõik tasuta sisse saavad. Järjekord oli tõeliselt pikk, aga liikus ka väga kiiresti. Ent ma siiski ei tundnud, et ma tahaks seal oodata, ma võin ju igal teisel päeval ka sinna minna. Ma ju elan siin. :) Siis jalutasin mööda Rivoli'd edasi, keerasin paremale ja läksin Lafayette'i katusekohvikusse, et võtta üks tee peaaegu maailma parima vaatega Pariisile. Kaunis oli olla. Ja üleüldse mulle meeldib väga mööda Pariisi tänavaid lihtsalt kulgeda. Nii mõnus.

Jalutasin veel...ja läksingi rongi peale, et sõita koju. Kodus oli ka jõulujärgne lebo. Õhtul läksime kinno ja nüüd istungi juba jaapani restos, kuhu nad ka pärast õhtust sööma tulevad. Ootan neid ja kirjutan blogi.

Varsti panen mõned pildid ka...

Bis :*

Seekord tulid jõulud teistmoodi...

2009-12-24T18:22:00.004+01:00

Ma soovin südamest kõigile kallitele inimestele muidugi vägevaid pühi, aga ka headust, soojust ja armastust kõigi teie vahele. Mõtlen teie peale kogu aeg. Olete mulle väga kallid!

(see soov on mõeldud kõigile, kes tunnevad, et see soov on mõeldud talle)

...seekord tulevad jõulud teistmoodi...

BISOUS,

Teie Regina!

Eesmärgid

2009-12-22T19:06:00.005+01:00

Appi...ma sain jõuludeks postiga selle kirja, mis ma kirjutasin augustis, kui ma alles Pariisis alles oma uue perega kohtumist ootasin. Ja ongi nii. Kõik eesmärgid, mis ma endale seadsin, on täitunud. Ma räägin (peaaegu) vabalt, mul on sõbrad, ma olen avastanud nii head kui ka halba Prantsusmaa kohta ja ma ei ole enam see, kes ma olin siis, kui ma seda kirja kirjutasin. Chill-bill elu on lill! :)

Eile istusin paar tundi Annika ja Vanessaga Pariisis kohvikus. Nii mõnus. Eluteemad.
Viisin Annikale tantsupeo DVD, et ka tema pere sest maailmaimest osa saaks. :)

Pärast jalutasime Printemps'ini, et Vanessale kõiki neid jõuluvitriine näidata.

Siis jalutasime jälle...kogu aeg jäävad mingid jõuluturud teepeale ette. :)

Eiffeli torni jõuluturul, uskuge või mitte, me leidsime eesti putka!!! Pipargoogid, sokid, nahkraamatud ja kõik see muu. Ainult kohukesed puudusid... :P

Siis jalutasime jälle...kõhukene tahtis süüa...otsime ja otsime ja ikka veel otsime(esmaspäeval on kõik kinni v.a. turistikad), kuni otsustasime bussi võtta, et sõita Les Halles'idesse, kus teadsime olevat palju ja häid söögikohti. Jälle istume ja räägime juttu...õhtu lõpuks oli ehk suu taas eesti keeles rääkima harjunud. Kuigi tuleb tõdeda, et tihti ei tule õiged sõnad meelde ja tuleb kasutada prantsuse keelseid. (par exemple: Kas teie liin töötab, ma kuulsin valjuhääldist, et teil on need noh...need noh...need...ah need greve'id :P eesti keeles peaks see olema streik)

Peale toitumist võtsin mina rongi kodu poole, mõtlesin et pean jälle mõned tunnid rongijaamas külmuma. Ja teate ongi nii, et mu rong vurab pooltest peatustest peatumata läbi. Ja mina vaeseke ootasin ükskord ühes neist. :D No mina ei saa aru, enne see ei olnud nii. Aga koju ma sain.

Täna käisin niisama väljas hängimas. Käisin sõpradega kinos mingit järjekordset saasta vaatamas(Avatar), kuna prantsuse keeles, siis ca va. See on hea vabandus. Peale seda jalutasin nendega vist kogu linna läbi. Nüüd magan kodus ja loen raamatuid. Nii imelik, avastan peale mitmeid lehekülgi, et ei olegi sõnastikku vaadanud. Areng. See on hea. :)

Vaheaeg on mõnus aeg.

Bisous :*

Elu on ilus (ja maitsev) ehk algas vaheaeg...

2009-12-20T18:25:00.010+01:00

Jõudsin just Pariisist tagasi. Käisime perega Grand Palais's näitusel "Renoir au XXeme siecle". Päris lahe on vaadata, kuidas kunstnikud oma elu jooksul mitu korda stiili muudavad. Millegi pärast oli sinna ära eksinud ka paar Picasso maali, mis ei näinud üldse Picasso maalide moodi välja. Audiogiidid on ka väga toredad. Kunsti- ja keeleõpe samal aja.

Grand Palais'sse sattusin ka esimest korda oma elus. Mööda olen jalutanud juba " üks, kaks, kolm..lugemine läks sassi" korda, aga sisse ei olnudki veel astunud.

Pärast jalutasime Champs-Elysee jõuluturul. Massid, massid, massid. Ostsime igasuguseid prantsuse jõulumaiuseid alates soojadest kastanitest, jätkates šokolaadis õuntega ning lõpetades mingi veniva junniga, mis on pulga otsa keeratud. :D Juba oli piisavalt pimedaks ka läinud. Tuled süttisid ning jälle oli nii ilus olla.

Laupäeval oli siis viimane koolipäev sellel aastal. Mataõps jagas kommi, seda poleks temast iial uskunud. :P Soovisin kõigile häid jõule. Sõbrad kutsusid mind uusaasta peole, aga minul juba plaanid tehtud. Ma sõidan ju Toulouse'i. :) Seekord siis sedapsi.

Tšillasin siis veits mediateegis, vaheajaks lugemist... :D Keel vajab ju arendamist. Ahjaa reedel vaatasime kirjanduses videot tüdrukust, eks tegi suulist eksamit. Oumaigaad, ma ei tee seda iial ära. Poole tunni jooksul pean esitlema mingit raamatut ja vastama eksamineerija poolt esitatud küsimustele. Oumaigaad. :) Paras väljakutse...aga see ongi põnev. :)

Eile oli mul siis tantsutrenniga kõrvallinna jõuluturul esinemine. Hahahaha see oli ikka täielik katastroof. Ma kulutasin terve päeva, et kaks minutit 20 inimesega 2 ruutmeetrisel platsil tantsida jõuluvanakostüümis ja mingi prantsuse tümpsu järgi, mida ma ei olnud elusees enne kuulnud, sest õps jättis õige plaadi maha. Liiga naljakas. Aga muidu armas, kõigile sai häid jõule soovitud. Õhtul vaatasime filmi "Millenium", kui see teile midagi ütleb. Päris jõhker, aga samas ka põnev film. Kuna tegu oli rootsi filmiga, siis kohe tekkis küsimus, et kas prantslased tunnevad Astrid Lindgrenit - vastus negatiivne.

Miskit ka kokandusringile - Tegin kräsupead. :) Ei kukkunud küll päris nii välja, puudub hapukoor...tegin fromage frais'ga, mis on veits vedelam...aga söödav ja maitseb ikka sama hästi. :) Mis ongi ju kõige tähtsam.

Lumi on ikka veel maas. TGV Prantsusmaa ja Londoni vahel on lõpetanud tegevuse. Kogu pere muretseb, kuis Maelle jõuludeks koju saab. Minule anti mingid hiiglamasuured karvased talvesaapad. Õues on ju ikkagi "hullult" külm, lausa null kraadi. :D

Jõlud lähenevad ja lähenevad. Kodus käib hirmus pakkimine. Mu vahetusema teeb jõuluostud nii oma vanemate, tädi kui ka venna eest. Pärast esitab neile lihtsalt arve. No kujuta ette, kui sa pead samale inimesele neli korda mõne hea kingi leidma. Kohutav kohustus! :)
Kogu kodu blingib nii seest kui väljast nagu mõnes ameerika filmis, sest mu vahetusisa läks "natuke" kaunistamisega hoogu. Aga jõulumuusikat ei lasta. Niu. :) Peab ise laulma. Aga ei, siin ma veel ei lärma veel nii nagu kodus. :D:D

Elu on siin lihtsalt nii ilus (ja maitsev)!

Bisous :*

Lihtsalt miski on sees, mis välja ei tule...

2009-12-17T22:07:00.004+01:00

Ma kuulutasin õhtusöögi lauas, et ma olen oma elust 4 kuud veetnud Prantsusmaal! Vägev, kas pole? Aga siis Francoise küsis, kas ma igatsen kodu ka. Mina ikka et eieieiei! Kõik on ju supersuper.

Kõik ongi super!

...aga, mul on tõsiseid probleeme oma tõeliste tunnete näitamisel. Tahan nutta, ei ole miskit kurba, lihtsalt tahan nutta. Ma ei ole veel kordagi siin ühtegi pisarat valanud (v.a. siis kui ma ühekorra tantsupeo videot vaatasin ;))...olen nagu mingi kivitükk, naeratus näol. No kurat küll!

Ah...

ootan...

...ja ootan edasi...

Bisous :*

Lumi Prantsusmaal???

2009-12-17T17:56:00.007+01:00

Ärkasin ja sadas lund.
Jäälilled mu akna peal,
nad mulle öelda ei tea,
kas ja millal näen sind taas.

TÄNA SAJAB LUND!!!!

Nii uskumatu lihtsalt. Tuli piisavalt, aga kogu elu seisab. Autod põrkavad üksteisele otsa, torud külmuvad ära(khkhm 0 kraadi on...mhmh) ja minul ei ole kummareid. Suhteliselt nadi seis on, pean minema vist mingit saapapoodi ründama. Aga muidu on ülivägev. :D

Aga lumesõda veel ei saanud. TAHAN! :D

Natuke siis möödanikust ka.

Teisipäeval oli siis see kauaoodatud klassi väljasõit. Käisime Pariisis holokausti memoriaali kaemas. Inimesed on ikka nii ebainimlikud. Isegi Eestist veeti 5000 juuti välja. Kuidas nad küll võisid???? Siis oli piknik väljas...me pidime kõik ära külmuma. Teisipäeval oli tohutult kül päev....vähemalt kaks miinuskraadi. See oli na

gu tõsiselt külm. Aga ilm oli imeilus. Siis käisime veel mingil mälestusmärgil...kus oli maa all pikad koridorid piltidega holokaustilaagritest. Julm. Siis pidime veel minema sinna staadionile, kus hoiti kinni lapsi ja naisi...aga kuna kõik olid juba sinised, siis otsustati see järgmiseks korraks(ehk siis mitte kunagi) jätta. Aga kui kõik see holokaust välja jätta, siis oli see väljasõit

väga-

väga tore. Õhtul muidugi valasin endale paar liitrit teed sisse. :)

Eile peale kooli viskasin koti koju ja sõitsin Pariisi. Ma sain üle pika aja Silkega kokku. Ta leidis endale lõpuks uue pere, samal tänaval...seega ei mingit koolivahetust. Ta jääb Aulnay'sse, kui see teile muidugi midagi ütleb... :) Ta tahtis jõuluoste teha...ta teadis kus, agagagagaga me võtsime valed metrood ja siis ta ei saanud õigel ajal väravatest läbi ja mina olin juba rongis...jne...ühesõnaga fiasko. :D Aga kohale me jõudsime....käisime mingil kaubatänaval Lafayette'i läheduses. Aga need butiigid....aiaiaiai....ei ole mingid tavalised butiigid. Vat need on päris poed. Antiiksed...mitte mingid centre comercial'id. Nii vägev, sattusime BD butiiki...kus oli nii vanu ja nii uusi ja niivägevad ja nii palju. Ja müüa oli ka nii muhe vanamees....kohe näha et fanaatik. Ja siis need päris mänguasja poed...ja kommipoodidest ma ei hakka rääkimagi. Seal kvartalis on kõik, mida hing võib ihaldada. Kunst, mood, raamatud, toit, kõikkõikkõikKõik....võtsime viimase chocolat chaud'i ja sõitsimegi koju tagasi. Noh...ehk Silke jõudis ilusti koju...aga mina, aga mina...võtsin esimese rongi, mis viis Eubonne'i, kus pidin vahetama...ja ma juba tean kus ja mis, aga minu suunale rongi ei tulnud ega tulnud...külmun juba kringliks....läheb pooltund, läheb teine...mingi vanem meesterahvas oli ka juba suhteliselt "mures", et miks rongi ei tule...aga nagu ma aru sain, siis see on tavaline...lihtsalt mingi järjekordne streik. No mina ei tea, palju võib. Igatahes, siis kui ma olin juba see, mis sinisest edasi tuleb...tuli lõpuks ka rong...kodus valasin endale jälle teed sisse. Aga mina ei külmeta, haigeks ei jää...sest mina end vaktsineerida ei lasknud...lugege Vanessa ja Annika blogi...mõistate... :)

Kuna ma õhtul enam õppida ei viitsinud. Külmunud aju ei tööta eriti hästi. Siis võtsin ühe kuuma vanni ja pugesin põhku. Ai ei vahepeale mahtus veel poolteist tundi õhtusööki. :) Hommikul siis 6-st üles ja SVT'd ja TPE'd tõlkima. :D Küll ma olen tubli... :D

Täna - LUMI!!!! Ikka veel ei usu. :) Koolis pole jõulutundest haisugi...ainult vene keele õps pakkus kommi ja lasi meil tahvlile "Häid jõule!" kirjutada. :) Nii armas...

Minu arust lumi ja prantsuse majad ei sobi kokku. Kakofoonia. Lumi on ikkagi need armsad puust majad ja piparkoogi lõhn. Ükspäev teen ma oma perele piparkooke...neid õigeid nad ei olegi söönud.

Nädala pärast siis jõulud. Nojah....Niuniu... :)

Aga soovin teile kõike head...jällekirjutamiseni

Bisous :*

Nüüd tuleb mind küll kiita!

2009-12-13T10:46:00.004+01:00

Ma sain SVT(bioloogia) kontrolltöö 14/20-st, see oli klassi parim hinne!!! Ma olen nii uhke. :) Kirjutasin tunniga 4 pikka A4, kuidas veresuhkuru reguleerimine kehas toimib, mis insuliinid ja glükogenosünteesid ja kõik need väärakad sõnad, mis ma õppisin(prantsuse keeles) ning kuidas ja miks areneb diabeet(type I ja type II). Oh...

Ah ja veel...kirjanduse kirjalik eksam. Sulle antakse 4 erinevat teksti( a la mingid romaanijupid, luuletused, esseed vms.) ja siis sa pead vastama ühele kirjanduslikule küsimusele ja kirjutama nede põhjal, kas kommentaari, kirjandi või leiutise(:P). Noh, kogu nali seisneb selles, et ma ei saanud küsimusest aru. Sõnastikus ei olnud seda sõna! No mina ei tea, mis ma päris eksamil teen, kui sõnastikku kasutada ei tohi. Aga õnneks õps päästis mind hädast välja. Pärast tuli välja, et klass ka ei saanud aru, mis see sõna tähendab ja siis õpetaja seletas klassi ees. :D

Vahepeale mahtus veel nädalavahetus. ˇLaupäeva õhtul pidin sõprade juurde, aga ma mõtlesin, et enne söön õhtusöögi kodus ära. Ivan, oma poegadega tuli külla. Ma olen juba Ivani juures käinud, ta elab Versaille's(linnas mitte lossis :P) Aga enne kui jõudsin õhtusöögi lauda istuda, helises uksekell, mulle tuldi järgi. Nojah... :D Võtsin siis oma seitse asja ja läksime Robin'i juurde. Nalja kui palju. Ma oskan juba päris hästi pokkerit mängida. Nõme on ainult see, mulle üldse ei meeldi, et nad suitsetavad nii palju. Ja kogu aeg. Aga seda teevad siin kõik (v.a. mina).

Järgmine päev ehk siis pühapäev pidime kõik koos minema Champs-Elysee'le...ma vaatan kõik rongiajad järgi. Olen tubli, organiseerin. Ja siis hakkab mulle järjest sõnumeid tulema, ah mul siit valus ja mina ei viitsi ja mina olen väsinud ja kui keegi teine ei tule, siis ma ka ei tule, pean koduseid töid tegema jne. Ühesõnaga ma olin natuke pissed offff. Mõtlesin, et lähen siis ise. Aga lõin käega, läksin hoopis koeraga metsa. Mulle meeldib metsas. Nii ilusad värvid, mida fotokas kahjuks kinni ei püüa. Õues on juba täitsa talvelõhn. Kuigi lund ma vist sel aastal ei näe. :)

Homme sõidame klassiga Pariisi mingit juutidega seotud vaatamisväärsust kaema. I want you, to show me dostoprimetšatelnosti. :D

Hetkel tulin koju sööma, meil lõunapaus. Ja mis mul muud ikka paremat teha on kui blogi kirjutada. :)

Kas võtame viina ka?

2009-12-10T19:31:00.008+01:00

Tervist,

Homme kirjutan prantsuse keele proovieksamit. Soovige mulle 'Bon courage!' :)

Eile jõudsin peale kooli koju, võtsin kaks ja pool ampsu ning sõitsin Pariisi. Üksi. Ise. Täitsa üksi. Tahtsin nii. :) Noh, muidugi see ei õnnestunud nii, sest mul õnnestus rongis tuttavaid inimesi kohata. Lobamokad ja lobajutud. Patati et patata...nii nad siin räägivad ja mina veel rohkem. :)

Mõtlesin, et šoppan natukene Les Halles'ides...aga ootan veel veidi...varsti saavad need jõulud läbi, siis ju kõikjal 'soldes'. :)

Jalutasin tuledes Champs-Elysee'l. Lihtsalt nii mõnus. Turistid aina voorivad ja voorivad sust mööda, aga kuna minul kiiret ei olnud ja fotokas jäi ka maha, siis ei pane seda tähelegi. Ümised endamisi Edith Piaf'i "La vie en rose"-i ja vaatad, mis hiiglaslikul jõuluturul pakutakse. Inimesed on ka nii mõnusad. Võhivõõrad küsivad, kas nad võivad minuga jalutada...ikka võivad. :)

Njah...

Koolis on mõnes tunnis ikka tapvalt, just nimelt tapvalt igav. Füüsikas õpime, kuidas arvutada gravitatsioonijõudu. Nojah...pealegi õpetaja on täiesti-täiesti-täiesti kohutav. Ma lihtsalt magan seal tunnis. Reaalselt. :) Kekad on lahedad, sest me teeme seda võimlemist-tantsimist, koos muusikaga. Väga kihvt. Noh, kuigi pool klassi(loe poisid) teevad trampliinil saltosid. Ega neid see tilulilu koreograafia 'ei koti'. :) Aga siiski trenni tahaks! Niiviisi, et keegi sõimab ja mina higistan. :)

Ja mul päris-päris sõbrad. Nii hea tunne. Ma elan siin.

Veel. Pühapäeval käisime Brunoga siis Taverny jõuluturul. Ostsime sefiiri, mingit saksa musta leiba ja räimed tomatis. Jah...nostalgia. :) :) Bruno küsis, et kas võtame viina ka... :) Seekord veel mitte...jäime siiski veini juurde. :)

Ja veel. Ma olen terve oma lapsepõlve mõelnud, miks keegi ei leiuta masinat, et saada sooja juustu. Ei, ma ei mõtle juustufondüüd, vaid seda juustu, mis on sooja juustusaia peal. Kas teie ei ole sellisest masinast unistanud? Aga teate mis, selline masin on olemas!!! Mingi päev, üleeile vist, nägin ma seda ilmaimet. :) Õhtusöögiks oligi soe juust juurviljadega ja mingi saja erineva singiga.

Bisous :*

Depressiivsed Pariisi äärelinnad

2009-12-08T15:00:00.002+01:00

Kuulake HU? lugu, siis saate aru, kus ma elan...peaaegu... :)

Tuli lihtsalt selline mõte...

Bis. :*

väike mõte

2009-12-05T19:34:00.004+01:00

Heips - tuleb teha taas väikeseid vahemärkusi.
Jõudsin Pariisist tagasi. Käisin Robini(loe: Robään) ja Nellyga seal koolide messil. Pääääris põnev. Päris palju mõtteid tekkis. Hmmm...kas hakata arvutimängude kunstnikuks, kaskadööriks või helitehnikuks. Peab mõtlema, peab mõtlema. :D
Pärast läks Robin rongi peale. Jalutasime Nelly'ga Bastille väljaku ümbruses, kus oli mingi hiigelsuur kunstilaat. Siis tulid Kevin, Cyrile ja veel mingi tüüp ja me läksime mingisugusesse riietepoodi a la hilpharakas vms. lihtsalt valik oli kordades suurem. Aga noh...ega ma seal end eriti koduselt ei tundnud. Aga päris kenijaalseid asju võis leida. Millegi pärast tutvun ma alati inimestega, kes kuulavad rasketrasket muusikat, millest mina midagi ei jaga. Alati. Üldistusi on nii tore teha.
Siis tagasi Taverny'sse, sest möödunud olid juba mõned tunnid. Käisime läbi ka Taverny jõululaadalt. Kuulutus, kuulutus - Ma leidsin vene putka. Kõik need sprotid õlis, metsaseened, purgiborš ja vodka seisid seal rivis. :) No näed, maailm on ikkagi väike. Jah, on jah, sest isegi Pariisis ma kohtan huupi tuttavaid inimesi. freaky.

Miskit ka koolist ehk...
hahahahah nalja tahate kuulda. Järgmine nädal on meil nö. prantsuse kirjanduse proovieksam, mis kestab 6-ni. Kuna eksamitega on selline naljakas asjalugu, et sa võid selle enne lõppu valmis saada, siis küsiti vanemate luba, et kas õpilane võib varem lahkuda. Kui ei, siis passid koolis, kuni eksamiaeg läbi saab. :D

Viimased kaks mata tunnikat suht metsas. :) Aga alati ma lohutan end, et ma tulin siia ju ikkagi keelt õppima. :D Aga üldiselt läheb koolis väga hästi.

Jõulud aina tulevad ja tulevad ja tulevad. Kõik aina ostlevad ja ostlevad ja ostlevad. Aga isegi vihmaga saab olla jõulusem tunne. Muide mul seisab suures toas kuusk, ma ei saa aru, kas see on päris või mitte. Igatahes ei lõhna nagu plastmass ega nagu kuusk ka mitte. Käisin ja nuusutasin nagu koer selle kuuse kohe üle. Päris imelik vaatepilt võis perele olla. :D

Kuna ema on Londonis, õde on kellegi sünnipäeval, siis mina lähen vahetusisaga kinno. Arvake ära mida me vaatama läheme. Twilight'i! Veab mul. :D Liiga naljakas. Ma arvan, et Eestis ei oleks ma seda iial vaatama läinud ja nüüd lähen ma seda prantsuse keeles vaatama. hahaha :D

Ja kuna mõnes tunnis on väga igav, siis ma lugesin päevi.

Ma olen olnud Prantsusmaal täpselt 100 päeva!

Vägev, kas pole.

Bisous :*

la vie quotidienne

2009-12-01T20:26:00.004+01:00

Huvitav, kas see on huvitav, kui ma kirjutan igapävasest elust?

Koolis on tore ja nõme samal ajal. Ärge vinguge eesti koolisüsteemi kallal, kuskil on ikkagi hullem. :) (hint: Prantsusmaal) Nad veedavad koolis enormement aega, aga tulemused puuduvad. Nagu ma juba kunagi enne ühes postituses mainisin, siis nad oskavad suurepäraselt aega lihtsalt mööda lasta. Las see õpetaja muliseb.
Klassikaaslased on väga toredad. Hahaa täna mängisime selle suure pausi ajal seda sõnamängu, et antakse mingi täht ja siis sa pead kirjutama nime, linna, looma jne. saate aru küll. Mis te arvate, kes sai auväärse viimase koha... :) Aga ikkagi nalja, kui palju.
Ma sain tagasi geograafia töö...keset valget A4 seisavad kaks sõna: ülesanne täidetud! No...ei võinud siis hinnet panna. :D Prantsuse keeles sain ka oma kirjandusliku kommentaari tagasi. Mis te arvate, mis oli peale kirjutatud...no muidugi, kes kahtles, seal oli: Sa arened! njaa..... :D Aga igapäev ma mõtlen, et varsti hakkan grammatikat süstemaatiliselt uuesti õppima...aga aeg läheb ja ometi ma saan end ju väljendatud. Peab ennast kokku võtma. Vahetuspere lubas, et hakkab nokkima iga minu vea kallal alates jaanuarist. Wish me luck!
Ja mul tulebki meelde, et täna on 1. detsember...kas te suudate seda uskuda. Mina ei suuda. Kuidas seda ajamasinat aeglasemale režiimile lülitada? Kas keegi teab?
Ahjaa...veel kool....eile oli siis lõpuks see sots.õpetuse debatt, mina ka vaidlesin!!! Nii uhke tunne oli. Noh, kuigi nii mõnigi kord ütlesin vist midagi väga naljakat, sest kogu klass naeris. No seleta prantsuse keeles, mida sa arvad sedaustest, mis reguleerivad immigratsiooni, piraatlust, eutanaasiat või homoabielusid. :)

väike paus...

Olgu, tagasi õhtsuöögilt. Siin on ikka nii ägedad õhtusöögid. Kuigi hakkab juba rutiin tekkima. Jah juust, jah see vein, jah see sai, jah need kindlad käigud...aga liha söövad nad raisad tõesti palju...
Teate, mis ma teada sain, et siin tehakse "lastele" ehk siis mulle, Romane'ile ja Maelle'le, kes varsti Londonist jõuludeks tagasi tuleb, advendikalender, kus on igaks päevaks mingi üllatus...nagu ma aru sain, siis see üllatus ei ole vaid šokolaadiruuduke...nii et eks näis...kuigi noh, mis sest et mu õde juba 18 on, agagaga...traditions! :) Üle-üldse me vestleme pikalt ja laialt jõulutraditsioonide üle. Jah...erinevusi ikka leidub, aga üldjoontes sama. Eks varsti saa näha, ma juba põnevusega ootan.

Homme koolis lühike päev...mõtlen, et äkki lähen Champs-elysee jõuluturgu avastama. Võib-olla ei lähe ka. Näete, mul on võimalus valida. Eks homme vaatan, kas viitsin. Nädalavahetusel lähen sõpradega a la Teeviidale, mess, mis tutvustab kõiki ülikoole, mis on seotud kunsti, moe, arhitektuuri, teatri, disaini ehk siis kõige kultuuriga. plaanid, plaanid, plaanid...

Ema pole kodus, ta on (JÄLLE) komandeeringus. Ja ta tuleb neljapäev tagasi, reedel põrutab Londonisse Maelle't, minu vahetusõde, vaatama. Tal on koduigatsus. Kuidas inimesed on nii erinevad, kas ta tõesti ei suuda siis jõuludeni vastu pidada, millal ta koju tuleb. Ta on olnud Londonis kaks kuud. Ja kokku on kuus. Aga noh, ega siit Londonisse on ainult paar tundi TGV'd, nii et miks siis mitte. Mul on hea meel, et Eesti, koos kõigi kallite inimestega, on piisavalt kaugel ja samas nii lähedal minu oma südame sees. Olge mõnusad!

Muide folgipassid tulevad varsti müüki! :D Ja järgmise suve teema on "Seest tuleb üks tants!"...nii et see saab olema vägev! Kes tahab minuga telki jagada??? :D

Bisous :*

*

2009-11-29T10:12:00.002+01:00

Heihopsti!

Ma lasin oma juuksed maha lõigata!

Olgu, lähme nüüd edasi.

Eile käisime perega Pariisis jalutamas. Tahtsime minna Luxembourg'i aeda, aga kuna on juba talv, siis kella 5-st pannakse juba pargid kinni. Sõitsime mööda Champs-Elysee'd juba on kõik need jõulutuled väljas. Jõuluturg. Ja kõik nii ilus. Õues oli täielik koerailm, aga ikka turiste oioioi kui palju. Käisime siis lõpuks seal Dubois'de kunstiäris. Ja see ei ole mitte tavaline kunstiäri. See on Pariisi üks vanimaid butiike (aastast 1861). Selle asutas Bruno, minu vahetusisa, vanaisa...hetkel peavad seda Bruno kaks venda. Sealt kunstiärist käivad omale kunstitarbeid ostmas päris-päris kunstnikud. Mulle näidati kõik pilte, kes seal on käinud. wawwawiva... :) Pärast jalutasime veel natuke Ladina Kvartalis, nägin siis lõpuks Sorbonne'igi ära. Aga nagu ma juba enne ütlesin, õues oli täielik koerailm, siis me kaua õues ei tahtnud olla. Käisime mingis sallipoes, kus oli vist sadamiljon erinevat salli igaltpoolt maailmast, et teha jõuluoste. Jaaaa......siin alustatakse varakult. Eks nad siis seal valisid mingi mõnedkümned välja. Ja jälle mul kästi valida, et mida mina siis tahan. Koguaeg mulle ostetakse midagi. Natuke piinlik hakkab juba. Valisin siis pisikesed kõrvarõngad...aga see selleks, see ei ole üldse nii tähtis, kui see, et ma avastasin äkki, et seal olid sallid, mis on pärit TALLINNast. Noojah...maailm on ikkagi väike.

Pärast läksime õhtusöögile jälle mingisuguste sõprade juurde. Aga ma armastan neid õhtusööke, hästi saab süüa ja hästi saab vaielda. Jah, seekord ma läksin ikka täiega äksi täis, gripivaktsiin! Mu vahetusema ikka surub mulle peale, et see on ikka mutanteerunud gripp ja see on ohtlik. Inimesed ju surevad! Teate, et Prantsusmaa on ostnud rohkem gripivaktsiine, kui siin on elanikke. raharaharaha. Olgu, ma ei taha sellest rohkem rääkida. Lihtsalt vahetusõest hakkab kahju. Aga juttu jätkus, nagu alati, kaukaskauakskauaks. Ja süüa saab ka alati niiiiii hästi. Nad lihtsalt oskavad seda tõeliselt hästi nautida. Ja need veinid ja need juustud. Oh...jah...õnneks on mul veel aega seda nautida. :)

Selle pere poeg on mingi hull kunstnik. Ta näitas oma joonistusi. Ossssapoissss....

Teine poeg on mingi hull tehnik....näitas oma kokku pandud jubinaid. vääääoooo

Koolis läheb väga-väga hästi. Kõik on nii sõbrad ja see on nii tore. Ja siin on ikka täielik skandaal selle keemia-füüsika õpsiga, aga see on nii pikk ja naljakas jutt...et ma lihtsalt ei viitsi rääkida. :)

Täna lihtsalt pikk hommik...

Bis. :*

Küll ma olen ikka tubli!

2009-11-25T21:38:00.002+01:00

Täna oli conseil de classe - Mu kõikide ainete keskmine hinne on 12,45. Klassi keskmine oli 10,12. Kas ma pole mitte tubli. Muidugi minu inglise keele 18/20, kisub keskmise üles, aga siiski...kõik muud ained ju ka. Ma olen nii rahul. Kõik õpetajad kiitsid mu keelelist arengut. Suuliselt saan kõigega hakkama, nüüd tuleb kirjalikuga hakata vaeva nägema.
Kõigil nii hästi ei läinud, nii mõnedki ei talu kriitikat ja väljusid nõukogu ruumist pisarsilmil.
Eestis klassinõukogu ei ole, siin on iga trimestri lõpus. Kõik õpetajad annavad konstruktiivset kriitikat sinu hinnete, suhtumise, käitumise ja muu sellise kohta.

Ja veel...
Mulle tahetakse teha seagripi vaktsiini...kogu Prantsusmaal tehakse kõigile õpilastele(, kes tahavad) ja nende vanematele tasuta vaktsiin. Mulle antakse pea igapäev mingi uus paber mis tutvustab grippi, haiguse kulgu, vaktsiini jne. Ma ei taha seda vaktsiini! Ja siis ikka õpetajad ikka seletavad, kui vastutustundetu on seda vaktsiini mitte teha. Blablabla ja blablabla. Minuarust mul´seisab juba viies paber laual. Reedeks pean oma otsuse paberil koolile viima.

Aga mina olen rõõmus...

Bis. :*

pettunud

2009-11-24T21:42:00.003+01:00

Suhteliselt pettunud...

...see manifestatsioon on lihtsalt nalja tegemine. Jah, ma olen eestlane ja võtan kõike liiga tõsiselt, aga see mis täna toimus oli lihtsalt lasteaed. Noored jooksevad ümber maja ja otsivad aiaauku, kust välja saada, sest et kooliväravad olid lukku pandud. Noh ja vahetunni ajal sai muidugi välja, teised läksid Pariisi manifesteerima, aga mina...tean ja tunnen YFU reegleid ja ei olnud nagu tunnet ka, et hirmsasti tahaks minna.

Kuna koolipäev lõppes normaalsest varem...siis skaipisin, magasin ja tõlkisin seda romaani...ma olen rohkem kui pool juba lugenud. :)

Õhtul tuli mingi sõber perele külla...jälle õhtusöök. See on see Francis, kelle juures ma võtan vastu vastu uue aasta 2010! Ma sõidan aastavahetuseks lennukiga Touluse'i, mis on peaaegu, et Hispaanias ehk siis lõunas...kus on alles väga soe. :) Natuke uskumatu tundub, aga...

Teate, et ma tean, mis on prantslaste rahvussport(peale jalgpalli, mida na praegu jälle telekast vaatavad)...see on MITTEMIDAGItegemine...nad on siin väga meistrid selle peale. Lihtsalt lasevad elu mööda. Ega's minagi ei tõmble enam ringi...lihtsalt tšillllll....

Bis.

kakeldes keelega

2009-11-22T21:04:00.006+01:00

Kõik läheb suurepäraselt.

Eile ja täna maadlesin prantsusekeelse kirjandi kallal. Tegelikult oli meil reedel ühetunnine kirjand, mis siis tegelikult pidi olema ühe G. Flaubert' romaani lõigu kommentaar, aga kuna ma tõlkisin terve tund seda lõiku (loll olin, sest tegelikult ei muutnud need omadussõnad jutu mõtet, üldiselt ma saan ju kõigest aru) ja kümme minutit enne tunni lõppu avastasin, et ma ei olnud veel miskit kirjutanud. Palusin õpetajalt, et ehk võin ma kodus lõpetada. jaaa. Aga kodus on see veel raskem, sest ma tahan ju õigesti kirjutada. Siin on kommentaaride kirjutamiseks kindlad reeglid. Ja otse ei saa ju tõlkida...selleks, et prantsusekeelset kirjandit kirjutada, pean ma mõtlema prantsuse keeles. Üle-üldse on kirjalikul eksamil kirjutada kirjaduslikul teemal kommentaar, kirjand ja leiutis(ehk siis ise välja mõelda ette antud teemal lugu, dialoog, luuletus vms.) Lisaks on veel suuline eksam, kus sa pead olema valmis tutvustama aasta jooksul tundides läbi võetud tekste. Ja siis veel kirjalikult mingid küsimused...Eestis ainult kirjand...mis enamasti ei olegi kirjanduslikul teemal ja asi ants. Aga me ei karda raskusi.

Siis maadlen selle kohustusliku kirjanduse kallal...ei ole raske, aga võtab aega.

Samuti maadlesin Rahukale kirjatüki kirjutamisega...ei ole lihtne seda kolme kuud paari lausesse panna.

Teate, et teisipäeval on siin koolis manifestatsioon. Ja pealelõunal lähevad kõik Pariisi, kuhu on tulnud ka kõik teised koolid, et protestida mingi uue koolireformi vastu, mis lubaks klassidesse kuni 40 õpilast ja veel miskit. Aga paljud õpilased ei saa arugi, mille vastu nad võitlevad...lihtsalt prantsuse kultuur on REVOLUTSIOON! Ei mingit arutelu - kohe revolutsioon...

Koolis on ka tore. Appi! Mul tuli meelde. SVT õpetaja küsitleb mind suuliselt. See oli liiga naljakas. Tunni algul ikka küsib koduseid töid jne. aga tavaliselt mind kunagi ei küsita ja kui ta äkki ütles Rešina....mul kohe pea õlgade vahel, et mis...mis...mis ta minust tahab. Hakkama sain...aga lihtsalt täiega ära ehmatas. Ja laupäeval jälle. Kui ta mind nüüd iga tund küsitlema hakkab....oioioioi....ma pean ju kõiki kodutöid korralikult tegema hakkama. :) Aga ma olen hullult rahul, mulle meeldib kui ma ei ole tühi koht. Ma olen nagu iga teine.

Jälle oli mata kahetunninetöö raskuskeskme peale. Ma ei ole loll, aga ega ma eriti tark ka ei ole. :) Selline harju keskmine.

Järgmine nädal on conseil de classe - ehk siis mingi nõukogu ehk kõik õpetajad ütlevad sulle sinu kõik keskmised hinded ja siis kommenteerivad kas sa arened või taandarened ja annavad nõu, mida sa teistmoodi peaksid tegema.

Täna oli jälle grand repas...iga pühapäev on minuarust...Bruno ema ja Francoise' tädi tulid meile külla. Me sõime merekarpe...need mis hamba all häält teevad. mmmmm..... :D Ja siis tõelist šokolaadiekleeri.... mmmmm......

Teate söögist võib eraldi blogi teha...kirjutan iga päeva menüü üles...ja ikka ei leia ühtegi ühesugust päeva.

Silke otsib ikka peret...minu vahetuspere pakkus, et ta võib mõneks ajaks meile elama tulla. Mõnes mõttes oleks ju lahe, aga tegelikult ma üldse ei taha. Olen isekas jah...aga tahan üksi teha läbi need katsumused...

Pole katsumusi...on ainult rõõmud, põnevused ja väljakutsed!

Bisous :*

Foot!!!

2009-11-18T21:37:00.004+01:00

Kõik...absoluutselt kõik vaatavad hetkel Prantsusmaal jalgpalli. Mäng on Prantsusmaa-Iirimaa. Laulsime algul kõik kõva häälega hümni kaasa. Hetkel on veel seis veel 0:0! :D

Kool nagu ikka, aga teate, et ma loen juba prantsuse keelset kirjandust pea sama vabat nagu inglise keelsetki(seega paari sõna peatükist ei tea), aga ei mingit sõnastikku...ma saan ikka kõigest, mis toimub aru. Aga ma pea ruttu tegema, sest järgmisel nädalal on juba lugemiskontroll. Matas saan aru ja ei saa aru ka. Aga enam ei ole küsimus keeles. Füüsika-keemia still sucks, but I can make it. :)

Täna ju kolmapäev ja kool ainult hommikupoolikul, pealelõuna veetsin sõpradega hängides...haha...nüüd ma sain alles teada, mida siin peale kooli tehakse. Lihtsalt tšillitakse ringi...noh jah suitsetatakse ka...mina ei suitseta! Ja siis lihtsalt parleeritakse. Õues on ka ju nii mõnus olla, sest jälle on pea 15 kraadi ja päike pasitab, mina ei saa sest ilmast aru...homme niikuinii sajab ja ülehomme on rannailm. :)

Aga siiski kõige tähtsam - FOOOOOT!!!!!!
Kõik vahivad suurte silmadega televusserit ja lärmavad ja kargavad aeg-ajalt püsti ja siis närivad küüsi ja tunnevad end muidu hästi. :)
FOOOOOOT!!!!!

Bisous :*

Ei jõua kogu elu üles kirjutada

2009-11-17T14:41:00.006+01:00

Jupikesi nädalavahetusest

Niiiiii palju toimub kogu aeg...lihtsalt ei jõua blogi kirjutama.

Laupäeva alustasin koolis. Peale kooli avastasin, et kodus olid mingid külalised...grand repas. Siis kihutasin Pariisi. Tormasin koos Silkega enda juurde tagasi ja õhtul klassivenna sünnipäevale. Veits tihe päev või mis...aga see on vaid algus. Põhapäeval käisime jälle Pariisis. Põärastlõunal tui Silke vahetusisa meile tuuri tegema....jõudsin õhtul kell 8 koju...ja ma lihtsalt vajusin, ei jõudnud isegi teistele tere(bisou) öelda....lihtsalt vajusin diivanisse...

Olgu nüüd natuke põnevaid detaile ka.

Laupäevasest lõunasöögist, nagu ikka mõned tunnid, sajad käigud...aga kuna mul tegelikult oli kiire(Pariisi oli ju vaja jõuda), siis koguaeg oli kellatiksumise hääl kõrvas. Pariisis otsustasime seekord Lafayette'i ja Printamps' kvartalit avastada. Teate need jõuluvitriinid ja need hiiglaslikud lukskabuamajad. ja need rahvamassid. vägev ja väsitav. Lõpuks ostsin kaks makrooni...prantsuse patisserie üllitis, küpsised, mis pole tehtud jahust vaid mandlipulbrist. veits nämmad. :)

Siis rongiga tagasi Taverny'sse, ma võtsin Silke kaasa, et ka tema saaks osa sünnipäevapeost. Sest noh, ega mei siin ju sõpradega priisata ei ole. Koju jõudes olime hullult vässud...magasime pool tundi...ega see ostlemine ju lihtne ei ole. Hakkasime minema, tahtsin poest läbi minna, et mandariine osta...no täitsa lõpp...hull mandariini isu tuli peale, sest siin ollakse siiski tagasihoidlikud ja süüakse üks mandariin õhtuks, mitte kilode viisi nagu meie kodus Eestis. Aga kuna kell oli siiski juba 7 siis kõik poed olid juba kinni...mul oli mingi whaaaaattt!!! Lõpuks mingi nurgapealse urka leidsime.

Pidu! Prantslased oskavad pidu pidada. Tarbitakse meelemürke, aga tõesti võrreldes eestlastega väga vähe. Väga vähe. Aga tantsitakse selle eest poole rohkem. Ma veetsin tõesti väga mõnusa õhtu. Ja ma avastasin, et mul on siiski väga palju tuttavaid, kes elavad minu läheduses. Öösel saadetakse kõik tüdrukud, ka Regina ja Silke, ilusti koju.

Pühapäeval peale hommikusööki läksime Slikega rongi peale, ah ei enne veel käisin raamtupoest läbi, et tühistada tellimus, sest ma olin romaani, mida ma lugema pean leidnud Lafayette librarie'st. Aga muidugi olin ma suutnud tšeki ära kaotada. Ärge arvake, et ma nii palju ka muutun, sest ikka ma kaotan kõik vajalikud paberid või jään alati hiljaks. Sellised asjad ei muutu nii lihtsalt. :D Ikka veel on minu pea täielik tuulepea. Aga ma oskan ju teha armast nägu, nii et oma raha ma tagasi sain. Juhei. Aga selleks peab oskama prantsuse keeles vaielda....nänänänä hakkama saan. Noh...rongist jäime me selle intsidendi tõttu muidugi maha. Pole hullu. Järgmine tuli juba 15 min. pärast.

Pariisis jalutasime Montparnasse'il. Need väljakutel, tänavatel ja surnuaial, kuhu on maetud paljud kuulsaid inimesi. Näide Janikale - minu oma silm on näinud Charles Baudelaire' hauda. Vaata nüüd oma raamaturiiul ilusti üle ja siis ütle vau!

Siis tormasime metroo peale, et Notre-Dame ees kokku saada Silke isaga. Ta on giid. Hetkel töötab ta Orsay muuseumis, aga ta on töötanud Louvre's, Notre-Dame's ja igal pool mujal. Mis tähendab, et tal on kaart, mis lubas meid kohtadesse, kuhu normaalsed inimesed ei pääse. See on nagu tõeline privileeg. Ja avastada Pariisi giidiga...on veel vägevam privileeg. Ronisime üles Notre-Dame(ei oodanud selle hiigelpika järjekorra lõpus), nägin seda suurt kella, mida lüüakse vaid väga erilistel puhkudel...ja uurisime sealt ülevalt binokliga Pariisi. Väga vägev. Ma nägin sealt isegi inimesi, kes ronisid üles Montmartre't, kuigi see Notre-Dame'st päris kaugel. Ja need kujud, teate küll ju Jumalaemakirikukellalööjast, need kujud, mis räägivad. :D Siis läksime Saint-Chapelle, kahekordne kirik, kus ma kunagi käinud ei ole, sest seal on alati liiga pikk turistide järjekord. Aga ei mingit järjekorda seekord. :) Väga huvitav, nüüd ma saan aru, miks prantslased armastavad BD-sid...need on juba vanavanakirikutes. Uurisime binokliga neid kõrgeid vitraaže, iga pilt räägib miski loo. Tutvusin palju kunstiajalooga, aga teile ma seda küll siin ümber jutustama ei hakka.

Käisime vaatamas ka Pariisi "vanglat", see kus Marie Antoinette ja Louis XVI ootasid oma giljotiinisurma. Kõik see ajalugu ja need vangikambrid. Njah...ajalugu on natuke julm. Kuna möödunud oli juba tunde, siis jalutasime veel vaid ringikese ümber Cite ja St. Louis'i, mööda Seine kaldaid. Võtsime jäätise...ma armastan kastanijäätist, see on nii hea. Ja siis tagasi rongi, et sõita koju, rongis ma lihtsalt magasin. Kodus ma pärast lihtsalt magasin. Öösel tegin natuke veel koolitöid ja siis jälle lihtsalt magasin.

Eile kool ja täna kool...kuigi eile jäid jälle paljud tunnid ära. Siin on see süteem ikka väga imelik...päevas nagu ühtegi tundi ei olegi, aga kool lõppeb 5-st. Aga mulle sobib, ma saan siis oma keelt praktiseerida, kuigi ma olen juba ammu ära unustanud et ma tulin siia keelt õppima. See tuleb iseenesest. Mõnikord tuleb see ka meelde, siis kui grammatika näkku paneb või nii. Aga muidu elu on jälle lill.

Bisous :*

Aeg läheb ja läheb...aga ära ei lõppe

2009-11-12T17:55:00.006+01:00

Noh, ma siis ruttu kirjutan ka miskit...muidu läheb juba liiga paljuks...

Laupäeval, peale kooli, käisin Pariisis centre Pompidou's - moodsa kunsti muuseumis. Teate küll, see värviliste torudega imelik hoone Pariisi kesklinnas. Järjekord jälle mõned kilomeetrid, aga see liigub vägaväga kiiresti. Njah...igast asjast, kui väga tahta, saab teha kunsti...või noh kui sa ütled, et see on kunst, siis see ka on kunst. Mõni on ju täitsa andekas, näiteks täiesti valge paberileht ja pealkirjaga "Kunst". Aeg läks väga ruttu, peale paari tundi oli ainult üks korrus vaadatud. Lubasime Silkega tagasi tulla...kunagi. :) Ma arrrmastan Pompidou raamatupoodi. Noh tegelikult ma armastan kõiki raamatupoode. Üleüldse on siin Pariisis nii palju põnevaid poode...ja nii hea on butiike kammida, kui sa tead, et sul on economiser, ei pea muretsema, et kas osta või mitte. Muidugi mitte osta, aga ikka väga kenijaalseid asju leiab. asju.asju.asju. Inimesed on ka siin ikka vägevad...muidugi leidub ka mitte nii meeldivaid frukte, aga üldistusi meeldib meile ju teha. Õhtul siis koju. Perega läksime restorani ja kinno mingit bruusvillise paska vaatama, aga prantsuse keeles...nii et ca va... :D

Pühapäeva magasin vist maha. Aa...käisime seda romaani siis otsimas, mida ma lugema pean. Seda muidugi enam ei olnud raamatupoes, tellisin siis kirjastajalt uue, mis saabub nii nädalate pärast, aga siiski saabub. Ma ju tahan BAC'i teha...mhm... Õhtul siis tegin kooliasju aaajaaaa vaatasime tanstupeo videot! Aga noh...emotsionaalseks kisub ainult minul. Teised olid jajah põnevpõnev ja siis lähevad oma tuppa arvutiga mängima. :D

Esmaspäev

kool

Ma võtsin raamatukogust esimest korda inglise keelse raamatu. Mind valdas tohutu rahulolu, kui ma sain lihtsalt lugeda...lihtsalt lugeda...mmmmm..... :D

Teisipäev

kool

kekas on uus periood...teeme acrosporti ehk võimlemine ehk siis tegelikult mingid püramiidid, kukerpallid ja muu säärane...aga kui eestis tegin ära pääsukese...hinne 5...siis siin on need püramiidid ikka juhhuuuiuiiaaa...nagu päris tsirkuseartistid. Aga ma sain suurepärastelt hakkama. :) Aa...päeval oli keem-füüs töö - KÕIK feilisid. Füüsika osa imelihtne...tegin hopshopshops ja valmis...aga see keemia...ma ei saanud küsimusestki aru...arvuta n1 või n2 või n3 ja tee skeem...aga mille kohta???? :D Pole hullu, nagu ma aru sain, siis teised ka e saanud aru.

Kolmapäev - ferie - VABA PÄEV - I MS lõpu mälestuspäev - paraad Champs-Elyseel - presidendi kõne - ja kõike muud

Teisipäeva õhtul tuli Silke minu juurde. Õhtul tšillisime niisama, rääkisime minu vahetusvanematega tunde...miks on olemas Eesti või Belgia...see on nende jaoks ikka suur küsimärk. Öösel vaatasime mingit filmi, mis ei olnud väga huvitav...aga ikkagi vaatasime. Kolmapäeval näitasin Silkele ümbrust. Kooli ja linna. Pärast võtsime koera ka kodust ja läksime metsa. Noh jalutama muidugi. Õnneks keegi veel naudib enese liigutamist, minuarust me vähemalt kolm tundi jalutasime ringi...ehk siis hommikusöögist lõunasöögini. Pärats lõunasööki viis Francoise meid Van Gogh'i muuseumi, mis on ühes linnakeses Pariisist põhjas. Noh...tegelt muuseum oli ferie puhul suletud, aga me nägime tema maja ja maale ja mis kõige tähtsam kõiki neid kohti, mida ta maalinud on...nagu reaalselt ka....ma tõesti tundsin need kohad ära...see kirik ja need põllud ja see hotel de ville ja muidugi me nägime ka tema hauda. Mina enam tõesti ei tea, kuidas oma vahetusperele aitäh öelda. Silkele meeldis ka väga. Ja ilm oli ikka nii ilus, kuidagi see valgus ja need põllud ja need põlluvahe teed...päris loodus Prantsusmaal siiski eksisteerib. :)Õhtul saatsin ta rongi peale ja hakkasin tõlkima-tõlkima-tõlkima.

Neljapäev

SVT oli seekord nagu väga rõve katse. Igale lauale anti (koera)maks, mille pidi siis kääridega tükkideks lõikama ja vette panema ja siis vee glükoosisisalduse ära mõõtma. Nüüd tean, et maks on üks hea koht, kuhu oma glükoosi koguda. Aga neljapäev ongi alati katsete päev...kõigil valged kitlid seljas....nagu ühes õiges ameerika noortefilmis. :D Pärast veel ühed järkekordsed maailmatüütumad tunnid selle tohutult ebakompetentse füs.keem. õpetajaga...ja veel geo ja vene...ja nüüd istungi kodus.

Mindki kutsuti sünnipäevale...nii et integratsioon toimib. :)

Eks siis jällekirjutamiseni

:) Bisous :* :)

Issi!!!

2009-11-08T11:14:00.004+01:00

Head isadepäeva!

Kallis oled.

Regina :*

Kiitke mind!!!

2009-11-07T13:14:00.002+01:00

Mind hinnatakse...juuhuuuu!!!

Mul oli klassiga võrreldes täitsa keskmine hinne. Kas ma pole mitte tubli...noh sellest, et need 4 lehekülge olid täis kirjavigu...aga siiski ma olen nii tubli.

Noh kõikides ainetes nii hästi ei lähe. SVT'd ma ei ole enne õppinud ja siis ma õpin seda praegu...aga näiteks funktsioonid matemaatikas...ülilihtne ju...aga see on minu loll pea, mis kõik asjad ära unustab või sinna ajusügavustesse kõik tarkused peidab...alati ei leia neid tarkuseid piisavalt kiiresti üles.

Aga miks ma siis üldse koolis käin, kui pärast õpitust mitte miskit alles ei jää??? Ehk miskit siiski jääb...

3 koolipäeva olid nagu ikka...ei olnud tüütud...aga hirmuspõnevad ka mitte.

Hetkel ootan lõunasööki. Ja pealelõunat lähen Pariisi Pompidou'sse...end arendama. :) aa...ma pean minema sinna ilgelt suurde raamatupoodi ka, et osta endale see romaan, mida nad kõik siin kohustusliku kirjandusena loevad...sest kui ma tahan teha BAC'i siis ma pean selle raamatu läbi lugema. Wish me luck! sada ja mõned kümned leheküljed prantsuse keelt... :)

Õues paistab päike...siis sajab vihma...ja siis paistab jälle päike...pole külm...pole soe...on ilus!

Bisous :*

Kas naerda või nutta???

2009-11-04T18:24:00.002+01:00

Nüüd tuleb täielik naljalugu...
Kui alustada täiesti algusest siis olin ma just maha tulnud RER-ilt gare de Nord'is. Pidin minema oma kodurongi peale(SNCF), aga alati olen ma tulnud metroo pealt ehk Pariisist, mitte Silke juurest ning kuna see rongijaam on suurem kui Tallinna lennujaam, siis no ma olin nagu peata kana...ei tegelikult veel nii hull ei olnud...nii hulluks läheb varsti. :) Olgu lõpuks läbi korruste edasi-tagasi liikudes(ma juu näen seda kohta, kuhu ma jõuda tahan, avatud lahendusega maja, aga treppe on ju mustmiljon) lõpuks leidsin õige mulgu, kust minu rong enamasti läheb. Nii-nii vaatan siis õige(endaarust) suuna ja istun rongi...kõik suurepärane. Lõpuks hakkab rong sõitma, kõik ilus ja kena...
...ikka veel kõik ilus ja kena, ma loen ilusti raamatut, kuna kojusõit võtab pooltunnikese aega. Noh vaatan siis vahepeal õue ka...imelikud peatuste nimed, nagu poleks enne sealt sõitnud...tekib pisuke kahtlus. Olgu, ei paanitse...loen oma raamatukest edasi. Õues hakkavad majad juba otsa saama ja hakkavad ilmuma põllud...mis toimub...lõpuks lähen vaatan siis kaarti...Ma võtsin vale liini!!!
Tegelikult lõppevad need kaks liini(minu koduliin ja see, millel ma hetkel olin) täpselt samas kohas...seega suuna olin ma ju õige võtnud, aga ma ei olnud vaadanud, mis peatustest ta läbi sõidab. Siin selline spetsijaal sjüsteema. No küll ma siis kaalusin nii üht kui teist varianti, kas sõita lõppu ja sealt tagasi või sõita kohe tagasi ja vahetada ühises peatuses rongi......lõpuks otsustasi siiski maha tulla...jalutasin teisele perroonile, et siis Pariisi poole tagasi sõita.
...Ootan...
...Olen rongis...
...Vaatan liinide kaarti...
...leian, et ei peagi Pariisini sõitma...
...Tulen rongi pealt maha...
!Tohuvabohu - paanika - abitusetunne!
Seal jälle miljon rada, kust rongid väljuvad - üks rong sisse teine välja, aga ega mina ei teadnud, milliseslt realt minu rong läheb...aga ma räägin ju keelt, nii et ca va...peale paaniliselt treppidest üles-alla jooksmist avastan, et need rongid, mis väljuvad sellest rongijaamast ei peatu Taverny's vaid lihtsalt vuravad sealt läbi...nojah...võtan siis riski ja astun ühte rongi, mis viib mind kaks peatust edasi...
...seal oli veel rohkem erinevaid radu, aga õnneks oin ma juba enne selles rongijaamas ekselnud, nii et ma tedsin, kust ja kuidas...aga närv vedas alt...ja ma hüppasin täpselt enne uste sulgumist(juba käis see tuuut) õigest rongist välja...merde...
Lõpuks leidsin rongi(tänu abivalmitele prantslastele), mis tõi mind St-Leu'sse, kust on Taverny'sse lihtne rongi võtta...juhhu lõpuks sõitsin veel need kaks peatust ja peale...
...ja peale 3,5 tundi olin ma lõpuks kodus...huuuuhhhh :D
Seiklus, aga nüüd tean - No panic ever more...ever!

Aga noh...viimased päevad on ka toredad olnud...Silke'ga on alati tore. :) See sünnipäeva pidu oli tore, aga ei miskit enamat...tüdruk sai 16..niiet võite arvata, mis toimus...pudeli mäng, kus pidi bisoud tegema...oumaigaaad...kõik kohalikuld jepejeeoumaigaad...aga mina ei saa aru, nad ju koguaeg tervitavad üksteist niiviisi ja nüüd äkki on nii oumaigaad. :) Naeruväärne. :) Aga meie Silkega tantsisime. Eile käisin Pariisis sisekujunduse ja tekstiili muuseumis.(kuigi tahtsime moemuuseumisse minna, aga see oli järgmine maja, me astusime liiga vara Louvre'sse sisse - järgmine kord...:P)Päris põnev. Alates keskajast kuni tänapäevani - mööbel, lauanõud ja kõik see...
Täna hommikul vaatasime filmi(prantsuse keeles) ja rääkisime niisama(prantsuse keeles), sest kes see sind ikka paremini mõistab kui teine vahetusõpilane...tal probleeme liignõudliku emaga ja minul, kui ma teiste probleeme kuulen, üldiselt probleeme pole...mul tuleb meelde, et see oli kuski filmis ka...aaaaa...Bridget Jones, kui ta seal Tai või kusiganes vanglas pole, tahab kurta oma elu üle, aga tegelikult on ju kõik imehästi. :) Noh, ainult ilm on mõnikord pilves. Aga tohutult soe, ma ei saa kunagi aru, kas mul on soe või palav. See on minu probleem...ma ei saa kunagi aru, kas mul on hästi või väga hästi. :)

Homme kool...peab vist õppima hakkama...

Olge siis vägevad!
Bisous :*

vacances

2009-11-03T10:17:00.003+01:00

Samedi

Sõitsime St.Malo'sse. Kindlus saarel, mis on kaitsnud end inglaste vastu. II MS's sai päris korralikult pommitatud, aga on reno veeritud. Väga põnev. Bruno ja Romane tahtsid küll turistirongiga ringi sõita, aga mina eieieiei ja me jalutasime müüril ringi ümber linna. Siis laskusime järjekordsesse turistimekasse. No Eestis on turist olla ikka natuke teistmoodi(enamasti oled igas muuseumis üksi :P). Noh siin seda muret ei ole. :)
Seal mererannal olid basseinid, mis kasutavad ära tõusu-mõõna ja isegi praegu olid seal ujujad. Meil alles suuuviiiii nänäänänänänänänäää...olgu tegelikult on väga sügis. Siis sõime lõunat traditsioonilises prantsuse söögikohas. Sõime klassikalisi "mustast" jahust tehtud kreppe ja moules'sid. Siis põrutasime edasi...Francoise näitas mulle oma lapsepõlve randa, kus tema ujumas käis...sealt paistis jälle(St. Malo's oli neid ka) mingi saareke, kuhu saab ainult mõõna ajal minna...aga juba oli tõus. Ja siis käisime veel mingit kindlust mere ääres vaatamas. Mina aina häpsim, Romane aina rohkem tüdinenud. Aga isegi tema ei olnud veel Mont-Saint-Michel'is käinud. No...eks sa oskad hinnata ainult seda, mida sul ei ole. Ja teate neid merekaldaid wowowowow...kolmest musketärist...täpselt seal, kus see mileedi end surma viskab. Ei aita pidid ei sõnad, nii et kobige Prantsusmaale, kui mind mõista tahate. :) Siis näidati veel mulle töötavat vana tuletorni. Ja siis ja siis ma kindlasti unustasin veel miskit ära, sest ma nägin nii palju asju.

Keerasime otsa ringi...tagasi hotelli, et minna selle sama sõbra, kelle juures me neljapäeval õhtust sõime, tütre 18. sünnipäevale. Seletage mulle, miks inimesed end pidulike sündmuste jaoks nii koledaks teevad...muidu nii ilusad, aga siis teevad endale maskid pähe...ja siis tuli juba kõne, et kus te olete, kõik teised on juba kohal...prantslased jäävad alati hiljaks. Alati. Sobib mulle. ;)

Üritus oli väga vägev. Mulle meeldib inimestega suhelda. Ma särasin tedamisega, et Nokia on ikka Soome firma. :) hahaha üleüldse nii palju saab nalja. Söögid...ohhhh...vaadake seda juustu!!! Ja vaadake seda torti!!!

Nojah...pärast ülipikka maovenitamist avati keldris diskoteek. :) Kõik tantsivad koos alates kõige pisematest kõige vanemateni. Vahepeal tehti mäng, kus näidati beebipilte ja inimesed pidid ära arvama, kes peokülalistest on pildil. :) Naljakas.

Teate, et siin tehakse koguaeg uusi albumeid, saadetakse pildid sinna poodi, kus neist pannakse raamat kokku. Ja näiteks kui sul sünnib laps, siis sa teed väikese kaardikese tema piltidega ja saadad kõigile, keda sa tunned...sama on ka pulmapiltidega, puhkusepiltidega, sünnipäevapiltidega ja kõikide muude piltidega. Eestis me nii ei tee. Vist.

Õhtu oli nii mõnus, öösel kell 3 jõudsime tagasi hotelli. Uni!

Pühapäeval tagasisõit.

Esmaspäeval - lebolebo

Käisin koeraga metsas(taaskord) jalutamas...niiiii ilus! Sügis...kõik need värvid ja muuuuuuu

Pärastlõunal tulid Mylene ja Jennifer minu juurde, et lõpetada SVT projekt. Siin on üldse palju projekte vaja vaheajal lõpetada. Vastasime 5-le küsimusele 4 tundi...päris tegelesime koguaeg SVT-ga... :D:D:D

Täna Pariisi...õhtul Silke juurde ja tema klassiõe sünnipäevale, kui ma õigesti aru sain...homme koju...TPE projekti lõpetamine Sarah ja Jonathan'iga...ja siis valmistumine kooliks,...ja siis neljapäeval jälle kool! Vaheaeg lõppeb keset nädalat...Saab lõpuks jälle puhata...vaheaeg on väsitavam, kui kool! :) Mina arvan, et see on hea näitaja!

Siis kui blog näkku paneb

2009-11-01T18:41:00.005+01:00